Kuumalaine

Sooja on 28 kraadi, õhtuks peaks ühe kraadi veel juurde kruttima. Koos niiskuskoefitsiendiga teeb see 35 pügalat. Hommikustes uudistes hirmutati koguni 39 kraadiga... Soovitati vanuritel silm peal hoida, eriti üksikutel.

Aju sulab. Minu kabinetis konditsioneeri pole ja koridorituuled ei mõista siia nurga taha keerata. Tuleb vägisi korrata ajaloolist küsimust: "Kas siis sellist suve me tahtsimegi?" Ja tunnistada: "Jah, vist ikka tahtsime küll."

Ülehomme läheb õnneks siiski jälle jahedamaks.

Oli vast ootamine

Täna saabus viimaks tööluba. Kuluski ainult aasta... peaaegu. Nüüd võib siis ennast ametlikult tükkideks töötada.

Kuninganna lebas maas

Kui täna hommikul tööle läksin, nägin tagaukse juures koridorinurgas, kuhu inimesed taaskasutuseks mõeldud kraami laiali laotavad, kuninganna Elizabethi lebamas. Raamatu kaanel. St et keegi oli (vahetult pärast Victoria Day´d ja otse Charles´i ja Camilla Kanada-visiidi ajal) otsustanud Teemant-Elizabethist kõneleva raamatu kõige liha teed saata. Või rahva hulka uuele ringile saata? Või... ? Mis? Miks? Ja miks just nüüd?

Elizabeth nägi ka põrandal väga väärikas välja.

Inglid laulvad

No pressisingi armsatelt sõpradelt-lugejatelt paar piuksu välja :) Tänud, Külli ja Laura!

Aga meil laulsivad eile inglid - siinsamas üle Spadina, Trinity St. Paul's United Church´is. TÜ Akadeemiline Naiskoor Tuuli Kochiga eesotsas. Kas Tuuli Koch on uus Tõnu Kaljuste? Igatahes meenusid mulle parimad hetked Kaljuste kammerkoori kontsertidelt. Nii head olid need naised. Läksid nüüd Ottawasse festivalile. Kui nad sealt mingi preemiaga tagasi ei tule, siis pole õiglust ilma peal ja kanadalaste kõrvadel on miskit viga. Kontserdi lõpuks kamandati kõik kohalikud ööbikud ja muud laululinnud ka püsti ja me laulsime koos (kvadro!) "Ta lendab mesipuu poole". No võite kolm korda arvata, kas me lahistasime kõik nutta või ei. Laulupidu on eestlaste kirik, pole kahtlustki.

Elumärk

Näitamaks, et hing sees ja blogi pole päris välja surnud, teen lühikese hektilise postituse.

Suur jäme kevad õues. Puud paksus lehes. Õitsemine on jõudnud kastaniteni. On olnud erakordselt pikk kevad. Ilus.

TÜ naiskoor tuuritab mööda Torontot ja kogub austajaid. Ma peaks neid täna-homme nägema, esiteks Ööbiku proovis ja siis naabruses asuvas kirikus kontserdil. Lähevad siit edasi Ottawasse festivalile.

Montrealis jälle käidud nagu naksti. Linn oli endiselt muhe, aga arhiivis oli liiga palju hallitust. Vaatasime ära uusima Cirque du Soleil etenduse "Amaluna" ja laulvad kiiged ehk kunstikeskuse taha püsitatud kunstiprojekti, mis koosnes pikast jorust kiikedest ja mis liikudes igaüks isemoodi häält tekitas. Kõigest sellest sai kokku  midagi Pärdi tintinnabuli sarnast. Üks meeleolukamaid kiikumisi elus. Meelt avaldavad tudengid said ka ära nähtud, aga tossupomm pandi metroosse õnneks alles päev pärast meie lahkumist. Seda kolmetunnist kaost ei pidanud siis nautima.

Tööluba pole endiselt. Hakkab juba meelest minema, et peaks seda ka ootama.