Teist päeva on nii kõva tuul, et maja ümber undab lausa. Kui maa peale laskusin, siis nii hull polnudki, aga siin 19. korrusel on huvitav küll.
Film oli suurepärane. Murakamilik ka. Seda/teda filmilinale saada polegi vist väga lihtne, aga sedakorda õnnestus. Rahvast oli saalis hõredalt. Piirangud küll leevenenud, aga ilmselt pole massid veel tagasiteed kinodesse üles leidnud. Või siis oli vale film. Polnud ju "Star Wars" ega järjekordne James Bond. Ja kuuldavasti ei viitsi paljud ingliskeelsed inimesed subtiitritega filme vaadata.
Täna käisin raamatuga kohvikus. Bay ja Charlesi Aroma Cafe oli rahvast pungil täis - ei ühtegi vaba lauda. Läksin Yonge´i omasse. Seal oli rahu. Vaikust küll mitte, sest raadio mängis ja üsna valjult, aga õnneks on nende repertuaar huvitav, ei peleta minema.
Buenos Airese raamat kipub vägisi otsa saama. Olgu siin kohal üks minu kummaline BA lugu ära räägitud. Päev enne konverentsi, kui oma turistitiire tegin, käisin ka uurimas, kus see konverents toimuma hakkab. Kui olin koha üles leidnud, istusin pargipingile puhkama. Vaatasin lilli ja linnukesi, sest inimesi seal südapäeval väga palju ei liikunud, aga siis tuli üks pikka kasvu heledat verd küpses keskeas mees ja pöördus mu poole. Alguses vist hispaania keeles, aga ma ju seda ei mõista, nii et lülitusime inglise keelele. Rääkis mulle kurva loo, kuidas on Taanist asja pärast BAsse käima tulnud ja on nüüd purupaljaks varastatud - telefon, raha, krediitkaardid, kõik läinud. Küsis, kas ma saan teda aidata. Vahtisin teda hämmeldunult ja pea püüdis kiiresti jahvatada, et mis toimub või kuidas reageerida... Et miks ei lähe oma hotelli ja kurda seal muret. Saab ju politseisse ja kodustele helistada jne. Nägi välja nagu keskmine ärimees või siis... konverentsiturist, mõtlesin. Midagi kummalist oli selles situatsioonis, tundus kuidagi fishy, nagu inglise keeles öeldakse. Ei mäleta, kuidas ma välja vingerdasin, aga raha ma talle igatahes ei andnud. Mingit nõu küll, vist sedasama hotelli kohta, aga täpselt enam ei mäleta. Igatahes läks ta minema ja mina jäin omaette imestama, et mis siis see nüüd oli.
Kui konverents pihta hakkas, nägin seltskonnas sedasama meest. Võeh, ongi konverentsikaaslane, mõtlesin. Tema suhtles eemal aktiivselt inimestega ja tundus, et tunneb peaaaegu kõiki, kes kohale tulnud. Kokku me ei juhtunud ja mina ei hakanud ka ligi hiilima, sest suhtlesime hakatuseks AJ-ga, kaks vagast eestlast esialgu omaette.
See võis olla konverentsi teisel päeval, kui ma selle pika taanlasega lõpuks kokku sattusin. Küsisin, kuidas läks, kas sai kadunud asjad tagasi. Seepeale küsis mees, et millest ma räägin. Tegin suured silmad ja pärisin, et kas see ei olnudki siis tema, kes... Mees ütles, et ta on kohalik, st argentiinlane ning temalt pole midagi ära varastatud. Tegin veel suuremad silmad ja ütlesin, et siis te olete küll väga sarnased. Mis peale mees vastas, et vahest oli tegemist tema vennaga, ise naeratas saatanlikult (tundus mulle) ning lõpetas jutuajamise öeldes, et kõlab kui kohalikus stiilis hooking up.
Olin totaalses hämmingus. No ma tean ju küll, et maailmas kõnnib ringi inimesi, kes näevad välja kui teineteise kloonid, aga see OLI see mees! Või siis ikka ei olnud? Väga kummaline juhtum igatahes. Eestlaslik umbusk hoidis mind seal pargis konksu otsa sattumast. Kui tegemist oli ikka konksuga... Vahest ei olnudki? Tont seda teab.
Kõik see tuli meelde, kui EU pihtis, kuidas tal oli keeruline harjuda argentiinlaste heasoovlikkusega, millel pole mingit tagamõtet. Sellised umbusklikud ussikesed me, eestlased olemegi siis või? Veel viitas EU paari aasta tagusele The Guardiani artiklile, kust võis lugeda, et eestlased on maailmas empaatiavõimelt tagantpoolt kolmandal kohal. Meist veelgi vähem empaatilised on vaid bulgaarlased ja poolakad. Kohe meie järel tulevad venetsueelalased ja leedukad.
Kas taanlane oli tegelikult argentiinlane või ikkagi taanlane, jääbki paraku saladuseks. Aga et mina olen umbusklik eestlane, on siililegi selge.