Argipäev

Täna öösel nägin unes sõda. Hommikul, ilmsi algas argipäev, mida sõja tõttu Ukrainas ei saa siiski tavaliseks nimetada. Üks silm või kõrv jälgib aina uudiseid ja sotsmeedias olen ka tavapärasest aktiivsem, et levitamist väärt infot jagada. Arvan, et seda peab praegu tegema. Ukrainlased on ikka vägevad. Ja maailm on ka meeldivalt üllatanud. Nüüd ootaks häid üllatusi Venemaalt ehk venelastelt. Putinilt neid muidugi tulemas pole.

Siinsed restoranid ja muud ärid mõtlevad välja viise, kuidas Ukrainat toetada. Trudeau peab just pressikonverentsi, kus räägib Ukrainale sõjalise abi saatmisest. Aga Toronto tänavatel juhtus ka intsident, kus Vene lipuga mees ründas ukrainlaste autot (nende lipp oli statemendina autoaknal). Aknaklaas purunes ja selle taga istunud laps sai väiksemaid vigastusi. Uudistes kirjutatakse, et ründaja polevat Ida-Euroopast, aga mis taust tal on, ei öelda. Küll aga olevat teada, et mehel on vaimse tervisega probleeme.

K. pani eile filmitust sellise asja kokku. Rahva seas nähti liikumas ka Margaret Atwoodi, kes kandis 2015. aastal festivali Head Read ajal Tallinnast ostetud mütsi. Ma Twitteris ei ole, seepärast ei saa paremat fotot jagada.

Sõnu polegi vaja

Nii palju siiski ütlen kommentaariks, et esimese hinnangu järgi oli kohal 30 000 inimest. Ja ma pole elus kuulnud nii võimast avalikku slaavikeelset ropendamist kui täna. Viha objektiks teadagi, kes. Väliseestlasest M-gi õppis paar kasulikku väljendit.

Ja siin veidi liikuvat pilti ka.

Mitut masti vabadusvõitlejad

Pärast hommikusi kodu-, sõbra- ja sõjajutte Viljandi ja Helsingiga läksin kõndima. Istusin koguni tunnikese raamatuga kohvikus ja suundusin siis toidupoodi.

Teel märkasin, et sodi- ja nodipood Yonge´i ja Charles´i nurgal vist müüb lippe - luitunud lipurivi rippus ukse kohal. Keerasin sisse ja - voila! - saingi Ukraina lippe erinevas suuruses. Võtsin kohe peotäie ja paar Kanada oma pealekauba, et oleks kaasvõitlejatelegi jagamiseks. Siis käisin töö juures, et sealt oma Eesti lipp ära tuua, kodus oli ainult see kämblasuurune.

Nüüd olen hambuni relvastatud mega marchi´iks, nagu siinset homset meeleavaldust kutsutakse. Hommikul, kui Ukraina Kanada Kongressi veebielehele tahtsin minna annetust tegema, oli see maas. Trollid? Nüüd on see jälle tööle saadud, aga enne, kui lehe lahti võttis, tuli korraks sõnum, et kontrollitakse tulija php-d... Ju siis minu oma ei tundunud kahltane, sisse sain.

Teel Tartusse kohtasin antivaxxerite rongkäiku. Jauravad ikka vabadustest, kuigi 1. märtsil kaotab isegi koroonapass kehtivuse ja kõik kohad on lahti niikuinii. Aga need ei jäta... Masendav, Ukraina sündmuste kontekstis ülimasendav. Mis teha, vaba maa, kõik võivad marssida ja olla nii rumalad kui jaksavad.

Tallinna miiting täna oli võimas. Ja neid toimub nüüd kõikjal üle ilma. Siinset eileõhtust kogunemist Ukraina konsulaadi juures vaatasin FBst. Mede M. oli ka kõnelejate seas mõistagi. Jaksu talle.

Sanktsioonid on nüüd ka Putini ja Lavrovini jõudnud. Ilmselt sünnivad peatselt otsused Venemaa SWIFT süsteemist välja visata, ka Kanada valitsuse poolt. Ja Saksamaa ei keela enam relvade saatmist Ukrainasse. Eesti sulges oma õhuruumi Vene lennukitele. Sama on teinud mitmed Euroopa riigid.

Aga teel Tartusse nägin veel midagi, mis silma torkas ja hinge lõikas. Vastu tuli noor mees, sõdurisinel seljas ja viisnurgaga rihm vööl... Vaene ajupestud hing!

Pärast hommikujuttu M-ga läksin kööki teed keetma ja teepakk kuulutas järgmist (vt väikest teksti fotol). Selle positiivse noodiga täna lõpetangi. Olgem ikka omadele toeks! Koos on julgem.

Segased ajad

Täna õnnestus siiski ennast kokku korjata ja tööd teha. Segastel aegadel on töö õnnistus - aitab keskenduda, muule.

Ka Kanada on ennast kogumas. Ilmub infot meeleavalduste ja toetusvõimaluste kohta. Uudistest lugesin, et Ontario korjab siinse viinamonopoli ehk LCBO lettidelt ära Venemaal toodetud alkoholi. Seda tehti kord ka eelmisel aastal, kui müügile ilmus Stalinskaya Silver Vodka. BlogTo seevastu promob linnas tegutsevaid ukraina restorane ja pagaritöökodasid.

Me arutasime täna K-ga, kust saaks Ukraina lippe osta. Pühapäevase "Talve" vaatamise jätame ära, sest samal ajal suur meeleavaldus all-linnas. Seal peab kohal olema. Tundub kohatu samal ajal filmikest vahtida. K. tuleb kaameraga, et filmida, arhiivi jaoks.

Lõpetuseks midagi hingekosutavalt nunnut: Toronto loomaaias nägi ilmavalgust kaelkirjakupoeg. Aga õues on tõsine tali jälle. Hommikult tuiskas, Nüüd on pakane, päike ja lumevalgus.

Ei ole pidutuju

Oli ju teada, et see läheb lahti, aga kui see siis päriselt algab... Siinsed olid pool ööd telekat vahtinud. Mina läksin pärast kümmet magama ja tudusin kui beebi. Ja kui hommikul uudised lahti võtsin... nutsin lahinal. Ei teagi kui kaua. See on jube ja uskumatu. Et ta läheb ja üritabki Kiievit vallutada...

Igatahes, oli raske tööle keskenduda. Kõikse kiirema asja sain siiski tehtud, aga siis oli aeg minna raekoja platsi Eesti lippu heiskama. Nii tumemeelset liputseremooniat pole siin enne olnud. Aga rahvas tuli välja. Ja me kõik rääkisime Eestist ning mõtlesime Ukrainast... või vastupidi. Ma pole kunagi varem Eesti Maja juurde läinud, aga seekord tundsin, et peab sinnagi minema, sest pea oli töötegemiseks liiga laiali ja sisemus sassis. Ka olid mõned tublid naised mind restorani kutsunud, et aumärgi puhul õnnitleda. Kuna kutsujaks oli seesama kena inimene, kes mu esitamiseks vaeva oli näinud, pidin kutse vastu võtma. Oligi hea omade seas olla ja veidi auru välja lasta. Rääkisime tänasest, homsest ja eilsest. Palju keerulisi teemasid sai läbi hekseldatud.

Koju tulles leidsin eest segaduse: torumehed olid viimaks välja ilmunud ja kõik mu vannitoa vidinad magamistuppa tõstnud. Elamine oli poriseid jälgi ja muud sodi täis, nii et asusin koristama. Kui hing on murelik või rahutu, on koristamine ikka abiks. Ja kraan ei tilgugi enam.

Nüüd tuleb kõik see maailma meedia ette võtta ja vaadata, mis siis täna tegelikult juhtus. Ei ole tore, aga peab. Homme ja laupäeval toimuvad Torontos Ukraina toetuseks meeleavaldused. Kavatsen kohal olla. Vähim, mida teha saan. Ka on siinne ukraina kogukond juba palunud abi pagulaste vastuvõtuks, sest varem või hiljem hakkab neid siiagi jõudma, on ju siin suur ukraina kogukond. Eks siis ole näha, kas saab veel kuidagi aidata. Aga see, et inimesed on Venemaal tänavatele tulnud, tegi südame soojaks.

Rabelung

Täna töine rabelung. Hommikust peale võidujooks ajaga. Jälle liiga palju palle õhus.

Ilm vehkleb ka nagu segane. Eile kallas vihma ja sooja oli prisked 5 kraadi (kui mitte rohkem). Täna sama palju miinust (kui mitte rohkem) ja hommikul tuli lund. Nüüd, enne loojangut, päike väljas ja ööseks lubab üle 10 kraadi külma. Homne lipuhesikamine saab ka suhteliselt korralike miinuskraadidega toimuma. Peaasi, et lörtsi ei tuleks. See on sagedane kaaslane meil siin Eesti sünnipäeva ajal.

Aga nüüd lähen värsket õhku võtma ja kangeid koibi sirutama. Uudistest võis lugeda, et töö kodukontorites on inimeste tervist ruineerinud. Liikumist on tõesti vähem kui neil aegadel, mil tööle sai mindud ja sealt tuldud. Pole pikki jalutuskäike ega trepijookse keldrisse ja tagasi. Sohva on auku istutud.

Vihm ja udu

Lõunaks jõudis madalrõhkkond pärale. Bloori tänavaga lõpeb linn otsa - sellest kaugemale ei näe. Õue ei saa, ilm on liiga märg ja nutune.

Eilsed rõõmsad medalimeeleolud on asendunud poliitmuredega. Polnud eile mahti P. ja tema kaaskirminaalide teleshow´d vaadata, aga ega tahagi - selle peegeldused olid juba sünged küllalt. Iga hommik ärgates mõtled, et mis küll võib olla vahepeal juhtunud... Midagi head sealt tulemas ei ole, aga nagu ma L-le lohutuseks kirjutasin: enne koitu pidi öö kõige pimedam olema. Ehk on see kõik P. huku algus? Lootma peab.

Ja siin üks vihmase ilma laul.

No vat siis kus...

Hommikul telefonis õnnesoove nähes mõtlesin, et kas Facebook on mu sünnipäeva ära muutnud, et mis õnne. Kui olin jooga ära teinud ja arvuti lahti võtsin, siis sain aru...

Hehee, tuleb tunnistada, et päris kummaline on koos tuttavate klounide ja pastoriga sedaviisi medalisaju kätte jääda. Aga kõige toredam kogu selle tunnustamise möllu juures on olnud sõprade ja sugulaste paraad, mis mu virtuaalse akna alt täna rõkates mööda marssis. Nii palju suurepäraseid inimesi! Nendeta poleks ma mingi aumärgini jõudnud. Kõigi ja kõige eest lõpmata tänulik. Aitäh!

Tegin täna sellise väikese napsi Eesti auks ja iseenda kosutuseks. :)

Kohiseb-mühiseb ja veel Buenos Airesest

Teist päeva on nii kõva tuul, et maja ümber undab lausa. Kui maa peale laskusin, siis nii hull polnudki, aga siin 19. korrusel on huvitav küll.

Film oli suurepärane. Murakamilik ka. Seda/teda filmilinale saada polegi vist väga lihtne, aga sedakorda õnnestus. Rahvast oli saalis hõredalt. Piirangud küll leevenenud, aga ilmselt pole massid veel tagasiteed kinodesse üles leidnud. Või siis oli vale film. Polnud ju "Star Wars" ega järjekordne James Bond. Ja kuuldavasti ei viitsi paljud ingliskeelsed inimesed subtiitritega filme vaadata.

Täna käisin raamatuga kohvikus. Bay ja Charlesi Aroma Cafe oli rahvast pungil täis - ei ühtegi vaba lauda. Läksin Yonge´i omasse. Seal oli rahu. Vaikust küll mitte, sest raadio mängis ja üsna valjult, aga õnneks on nende repertuaar huvitav, ei peleta minema.

Buenos Airese raamat kipub vägisi otsa saama. Olgu siin kohal üks minu kummaline BA lugu ära räägitud. Päev enne konverentsi, kui oma turistitiire tegin, käisin ka uurimas, kus see konverents toimuma hakkab. Kui olin koha üles leidnud, istusin pargipingile puhkama. Vaatasin lilli ja linnukesi, sest inimesi seal südapäeval väga palju ei liikunud, aga siis tuli üks pikka kasvu heledat verd küpses keskeas mees ja pöördus mu poole. Alguses vist hispaania keeles, aga ma ju seda ei mõista, nii et lülitusime inglise keelele. Rääkis mulle kurva loo, kuidas on Taanist asja pärast BAsse käima tulnud ja on nüüd purupaljaks varastatud - telefon, raha, krediitkaardid, kõik läinud. Küsis, kas ma saan teda aidata. Vahtisin teda hämmeldunult ja pea püüdis kiiresti jahvatada, et mis toimub või kuidas reageerida... Et miks ei lähe oma hotelli ja kurda seal muret. Saab ju politseisse ja kodustele helistada jne. Nägi välja nagu keskmine ärimees või siis... konverentsiturist, mõtlesin. Midagi kummalist oli selles situatsioonis, tundus kuidagi fishy, nagu inglise keeles öeldakse. Ei mäleta, kuidas ma välja vingerdasin, aga raha ma talle igatahes ei andnud. Mingit nõu küll, vist sedasama hotelli kohta, aga täpselt enam ei mäleta. Igatahes läks ta minema ja mina jäin omaette imestama, et mis siis see nüüd oli. 

Kui konverents pihta hakkas, nägin seltskonnas sedasama meest. Võeh, ongi konverentsikaaslane, mõtlesin. Tema suhtles eemal aktiivselt inimestega ja tundus, et tunneb peaaaegu kõiki, kes kohale tulnud. Kokku me ei juhtunud ja mina ei hakanud ka ligi hiilima, sest suhtlesime hakatuseks AJ-ga, kaks vagast eestlast esialgu omaette.

See võis olla konverentsi teisel päeval, kui ma selle pika taanlasega lõpuks kokku sattusin. Küsisin, kuidas läks, kas sai kadunud asjad tagasi. Seepeale küsis mees, et millest ma räägin. Tegin suured silmad ja pärisin, et kas see ei olnudki siis tema, kes... Mees ütles, et ta on kohalik, st argentiinlane ning temalt pole midagi ära varastatud. Tegin veel suuremad silmad ja ütlesin, et siis te olete küll väga sarnased. Mis peale mees vastas, et vahest oli tegemist tema vennaga, ise naeratas saatanlikult (tundus mulle) ning lõpetas jutuajamise öeldes, et kõlab kui  kohalikus stiilis hooking up.

Olin totaalses hämmingus. No ma tean ju küll, et maailmas kõnnib ringi inimesi, kes näevad välja kui teineteise kloonid, aga see OLI see mees! Või siis ikka ei olnud? Väga kummaline juhtum igatahes. Eestlaslik umbusk hoidis mind seal pargis konksu otsa sattumast. Kui tegemist oli ikka konksuga... Vahest ei olnudki? Tont seda teab.

Kõik see tuli meelde, kui EU pihtis, kuidas tal oli keeruline harjuda argentiinlaste heasoovlikkusega, millel pole mingit tagamõtet. Sellised umbusklikud ussikesed me, eestlased olemegi siis või? Veel viitas EU paari aasta tagusele The Guardiani artiklile, kust võis lugeda, et eestlased on maailmas empaatiavõimelt tagantpoolt kolmandal kohal. Meist veelgi vähem empaatilised on vaid bulgaarlased ja poolakad. Kohe meie järel tulevad venetsueelalased ja leedukad. 

Kas taanlane oli tegelikult argentiinlane või ikkagi taanlane, jääbki paraku saladuseks. Aga et mina olen umbusklik eestlane, on siililegi selge.

Erakorraline

Kaks tõesti erakorralist asja on varsti juhtumas. Eile ostsin lennupileti Eestisse! Tulen juuni keskel. Et kas nagu päriselt või? Ikka veel raske uskuda... Rõõmus elevus.

Ja täna lähen kinno. Murakami järgi tehtud "Drive My Car". Eelmine aasta käisin ka ühe korra kinos. Tohutu kultuuritarbimine siin, exole. 😜

Eile õhtul sain teada, et Eia Uusi Buenos Airese raamat valiti eelmise aasta üheks paremaks reisiraamatuks. Saan aru, et preemiat annab välja Pruuli / GoTravel. Imelikul kombel pistis ta täna ise pea interneedusest välja.

Raamatu lugemine on kohinal mu enda Buenos Airese mälestused tagasi toonud. Selle napi nädala jooksul, millest suurem osa kulus konverentsile, ma ju väga paljudesse kohtadesse ei jõudnud, aga mingi tunnetuse see andis ja sellest piisas täiesti isutekitamiseks. Seal olles meenus kunagine mõttevälgatus aegade algusest, mu esimese, paaripäevase Toronto-visiidi ajast 1993: mis mõtet on tulla nii kaugele nii lühikeseks ajaks ja siis mitte kunagi enam tagasi tulla... Nüüd on teada, er nii ei läinud. BA-s olles tekkis pigem kindel veendumus, et sinna tuleb tagasi minna. Ja nüüd see EU veel oma raamatuga... brr.

Vastuoluline linn on see BA. Mäletan, kuidas pärast hte konverentsipäeva AJ-ga kusagil bambusevõsa  (?) servas putkast kiirtoitu ostsime ja vabaõhu piknikku tahtsime pidada. Aga siis tuli vihm, peaaegu selgest taevast. Alles oli päike, kui äkki... pahh! Sein! Panime, padavai, ajama, aga sadu oli nii kõva nagu oleks survepesulasse sattunud. Silmigi oli raske lahti hoida. Mul oli küll vihmavari, aga sellest polnud vähimatki abi. Kui olime majade vahele jõudnud, läksime ühe orva alla varju. Hingeldasime seal ja naljakas oli ka, riided ihuni läbimärjad, kingad ka... kõik. Ja kui siis selja taha vaatasin, nägin, et maas, seina najal istus rase kodutu (?) naine, kolm last ümber, kõik väikesed, vanuses 2-7 ehk. Ütlesin AJ-le, et lähme siit ära. Kuidagi piinlik oli seal nendega koos redutada, kaks hästi makstud lääne konverentsituristi ja... Ei olnud kahjuks peenemat sularaha, mida neile anda. Lihtsalt põgenesime sealt ja jätkasime oma kihutusjooksu - mina hotelli, AJ oma airbnbsse.

Õhtul läksime ühe samas hotellis peatunud konverentsikaaslasega tangorestorani õhtusöögile. Taksot oli võimatu saada, sest vihma kallas endiselt ja kõigil oli kuiva küüti vaja - taksofirmade telefonid ei võtnud enam isegi kõnesid vastu. Hotelli valvelauast soovitati tänavale taksot püüdma minna. Läksimegi, Sante Fe avenüü nurgale. Seda mööda voolas justkui mägijõgi, kohinal. Kepslesime seal kui kured loikudes, aga viimaks ikka saime takso. Kui restorani jõudsime, oli vihm läbi, aga meie sorgus ja nätsked. Õhtu otsa jalad külmetasid... Buenos Airese kiire pööraga vihmadest kirjutab ka EU oma raamatus.

Pikk nädalalõpp

See algab homme. Esmaspäeval on Family Day. 

Töönädala lõpetasime H-ga Espresso Bar Mercurios. Me polnud üle kahe aasta näinud, aga tundus, et see oli kui eile, kui viimati kohtusime. Ta on üks neid inimesi, keda on alati tore näha ja pole vahet, kui pikk paus on olnud, asi läheb käima esimeses hetkest. Inimene, kellega saab rääkida päriselt tähtsatest asjadest ja inspiratsiooni saad veel pealekauba. H. olevat kahe aasta jooksul vaid kolmel korrald Koerner Hallis töökoosolekutel käinud, muidu rabab kodus, kaugel idas. Ja see olnud tal esimene kohvikuskäik sõbraga alates koroonaajastu algusest. Tõdesime mõlemad, et introvertidena oleme seda teistmoodi elu tegelikult täiega nautinud. Ei ole mingit himu sukelduda rahvamassidesse.

Õues mõnus talveilmake. Värske lumi, päike, külma parasjagu. 

Siil udus ja Eia Buenos Aireses

Õues jube ilm. Hommikul paks udu, siis tihke vihm ja nüüd lörts. Kuna temperatuur langeb hoogsalt, siis teedel jube olukord. Ka üleujtusi ähvardab tulla, kuna lumesulaveed said vihma näol lisa. Seega lõppes tegus tööpäev mitte õues vaid võimlusmatil. Teine võit iseenda üle sel nädalal!

Venelane irriteeris taas Ukraina piiril, aga päris käest ära see asi veel ei läinud.

Eilne loeng oli väga klaar ja informatiivne. Kui see YouTube´i üles läheb, võin linki jagada.

Laenuraamatukogust sain eile värskelt saabunud Eia Uusi "Kirjad Buenos Airesest". Viimasel ajal keerlevad mul millegipärast just BA peapildid silme ees une eel. Sinna tahaks kangesti tagasi. Kummalise vibe´iga linn oli. Täiesti teistsugune kui miski muu suurlinn, kus käinud olen. Mingi teistmoodi kokteil. Segu Eruoopast ja Ladina-Ameerikast ja ma ei tea millest veel. Minu esmane maandumine oli küll märksa pehmem ja maalilisem, ikkagi südalinnas ja hotellis. Aga neid getosid ja geto-sarnaseid piirkondi sain näha taksoaknast, teel hotelli. Ma ei tea, kas mul oleks julgust minna üksi mingisse säherdusse paika elama nagu EA. Vist mitte. Isegi südalinnas läksid ohutuled põlema, kui mõnda rääbakamasse kõrvaltänavasse sattusin. Imelik, et kardame neid kohti, mis ei näe ülemäära siledad välja. Peatänaval on ilmselt suurem tõenäosus taskuvarga ohvriks langeda, sest seal on kurikaelal kergem rahvamassi kaduda. Aga inimest hirmutab vaesus ja räpasus. Sellist reaktsiooni olen Eestis (või Lätis) näidnud läänlaste puhul, kui nad mõne karusema paiga peavad läbima, nt Riia turu. Mulle on selline asi nõuka ajast liiga hästi tuttav, ei tekita küll sugugi hirmu. Aga vaat´ võõramaine viletsus teeb ärevaks. Liiga läänlaseks läinud ise ka või mis?

No õhtul loen neid kirju edasi ja vaatan, kuhu EA veel satub. Oma lemmiraamatupoe fotot juba märkasin.

Aga nüüd õhtust sööma.

Tartusse

Peab töö juures käima. Ja siis jooksuga koju - õhtul veebis P. koroonaloeng. Vol 3. Õues kümme kraadi sooja. Sõjateateid pole tulnud. Homseks sain torumehe. Onu Moritza jutud olid nunnud ja naljakad. Kummaliste kujude kirju galerii. Sõnadest rääkimata.

Kas homme algab sõda?

Selliseid ennustusi on olnud meediast näha. St et homme võib kätte jõuda päev, mil Venemaa midagi ette võtab. Tegelikult irriteerisid nad juba täna, Luganskis. Süüdistati ukrainlasi küll, aga paistab kui tülinorimine suurema poolt. Ka olla Ukrainat tabanud küberrünnak. Delfis oli vahepeal kommentaar, et hilisõhtuks olukord rahunes, aga nüüdseks on see sealt kadunud. Scholz kohtus Putiniga. Biden pidas kõne. Maailm hoiab hinge kinni. 

Aga Kelly Sildaru sai olümpial pronksi. Ma vahtisin eile õhtul Delfi TVst "Kupee nr 6", kui K. teatas, et tema elab Sildarule kaasa. No rõõm, kui omadel hästi läheb muidugi, aga võistlust vaadata ikka ei viitsinud. Päris spordikaugeks jäänud. Film oli suurepärane.

Õhtul koosolek ja sellisel ajal, et enne seda õue ei jõua ja pärast on juba liiga hilja minna. Eile ka ei jõudnud. Tegin hoopis pilatest, üle pika aja. Hea võidukas tunne oli pärast, et suutsingi ennast kätte võtta.

Päev kulus ainult jooksvatele asjadele, eelarvele, koosolekute ja sündmuste ettevalmistamisele, kirjade vastamisele. Hommikul Biblio Klubi. Pikad projektid istuvad ja ootavad. Aga see kõik on pustjaki. Peaasi, et ei tuleks sõda.

Priius, kallis anne

Jaa, vabaduse tuuled puhuvad. Ontario teatab, et piiranguid üritustele ja kogunemistele leevendatakse 17. veebruaril veelgi. Jee! Nüüd saab kuni 100 inimest 24ndal Eesti lippu heisata raekoja paltsis. Ja märtsi alguses on lootust koroonapassidest lahti saada. Maskikohustus esialgu jääb.

Trudeau langetas ajaloolise otsuse ja kuulutas välja riikliku hädaolukorra, et teha lõpp kroonapiirangute vastastele protestidele. Selline asi sündivat esimest korda Kanada ajaloos. Et siis umbes nagu sõjaseisukord. Ka meil siin, kas pole kummaline...

Lääne riigid sulgevad Ukrainas saatkondi ja kutsuvad oma inimesi lahkuma. Ukraina on pahane paanika tekitamise pärast. Moskva suunal käib kibe voorimine. Pole päeva, mil mõni peaminister või president Putini või Lavrovi jutul ei käiks. Või kui just kohale ei sõida, siis helistab. Esinartsissist peesitab tähelepanu paistel?

Tegelikult tahtsin ma hoopis head sõbrapäeva soovida kõigile sõbrukestele lähedal ja kaugel. Aitäh, et olete! Ja olgu kõik meie päevad sõbrapäevad!

Linn on minu

Külm ja klaar ilm. Päike ja lumehelbekesed. Seda ei juhtu just sageli, et korraga on nii päike kui lumesadu. Täna õue minnes just nii oli. Kas selle talve viimane pakane?

Jõudsin otsaga Queen´s Parki ja - oh imet! - oligi võimalik jalutada, sest protesijaid polnud. Kas süüdi on külm ilm või see, et University Ave on Bloorist peale kinni, pole teada, aga pähe kargas see "Linn on minu". Rahvast oli tõesti erakordselt vähe liikvel seal kandis. Ratsamonumendi taga oli küll üks punt lippudesse mässitud karvikuid, kes olid ilmselgelt kohale tulnud lootuses meelt avaldada, aga paraku polnud inspireerivaid masse. Kas kütus hakkab otsa saama?

Koju jõudes otsisin üles selle.

Eilne Eesti Laul oli lõppkokkuvõttes üsna kobe. Stefan on sümpaatne ja oli armas näha sellist siirast emotsiooni võitja näol. Aga Viljandi noorte punt Minimal Wind ft. Elizabeth Tiffany meeldis mulle ikka kõige rohkem. Siin neilt  miskit muud.

Pühad isad ja vabadusvõitlejad

Hommik algas veebikonverentsiga, kus oli ülikõrge pühade isade kontsentratsioon. Huvitav oli küll ka.

Lõuna ajal läksin tuurile - õhku võtma, toidupoodi ja nii. Ja mida ma nägin? Eks ikka vabadusvõitlejaid. Ei hakka siin jutumärkidega edvistama, sest küllap need marssijad ikka tõesti vabadusi soovivadki. Liiguti kahel jalal, veokaid ei paistnud kusagil. Marssijaid oli palju. Punalippudega, st Kanada lippudega. Tulid piki Bloori, keerasid Bay peale ja sealt Charlesile. Kuhu edasi, ei tea, sest mina liikusin vastassuunas. 

Oli plaan minna Winnersisse, et varuda uusi kodurõivaid (mida kulub endiselt kui leiba). Ja kui ma siis riietuskabiinis ühel jalal seisin, läks naaberkabiinis hirmus aevastamine lahti. Nagu kanonaad... Võimas! Mis variant seal lendas, ei tea. Kui riidekuhjaga kassade poole siirdusin, läkastas kusagil riiulite vahel lapsuke. No ikka nii et hing paelaga kaelas... Ei mäleta, et vanasti neid asju nii erksalt tähele oleks pannud. Julge rahvas, mõtlesin, söandavad avalikus kohas aevastada ja köhida.

Nüüd olen euroviisut mängitanud veebist. Sealt noppisin sellise naljakese: omicron õhtust targem. Vaheklipid on päris vaimukad.

Nüüdseks maailmakuulsat USA-Kanada piirisilda on asutud tühjendama. Suured masinad on vist sillalt kadunud, aga muid protestijaid pidi aina juurde tulema. Ei saagi aru, mis olukord seal valitseb. Siinsamas linna kohal võib kuulda helikoptereid tiirutamas - politseil käed-jalad tööd täis. Ja maailm hoiab samal ajal hinge kinni: mida vene karu järgmiseks ette võtab... Selle taustal tundub kuidagi pentsik ja samas armas, kui eestlased kogunevad varahommikul veebis, et kiriku laulu- ja palveraamatust rääkida. That´s life, I suppose.

Hädaolukord

Või eriolukord? Ikka ma ei saa aru, mis vahe neil on. Igatahes kuulutati mingi olukord Ontarios välja, st et see laienes Ottawast kaugemale. Põhjuseks kestvad segadused USA piiril ja oht, et rekameeste põhijõud kogunevad sel nädalavahetusel Torontos. Rikkujatele kopsakad trahvid ja kuni aastane vanglakaristus, pluss võimalus juhilitsentsist ja rekast ilma jääda.

Linnarahval paluti Queen´s Parkist eemale hoida ehk siis et: sõda tuleb suisa õue alla. Õhtul lähme arhimooridega restorani. Kõrgendatud politseijõudude tõttu tõotab tulla tavapärasest turvalisem jalutuskäik.

Ilm on kangesti nutune. Hall, vesine. Kevad pidavat keskmisest soojem ja märjem tulema, alates märtsist. Plirts-plärts... Juba praegu tundub kui märts.

Seoses olukorraga meenus see.

Kohvikus jälle

Üle kuu aja sai täna jälle kohvikus käidud, tööpäeva lõpus koosolekut pidamas. Vahepeal jõudis juba meelestki minna, et kohvikud olemas on.

Pärast põikasin apteegist läbi, ühest, kus kodanikele väidetavalt kiirteste jagatakse. Aga õhtu oli liiga hiline, paluti hommikul tagasi tulla - varud läbi.

Nüüd õhtusöök ja ETV.

Kevadine ja veidi väsinud

Pärast poolt tööpäeva kodus kihutasin Tartusse, kus kulus teine pool. Õues oli mõnus kevadine ilmake: päike, mahe õhk, sulalumi. Kahjuks ei saanud seal väga pikalt viibida. Tuli takus.

Koju jõudes tegin arvuti lahti ja nägin FBst, et A-kese ema Eestis surnud... Mis juhtus? Nii äkki? Täna juba liiga hilja, et helistada, aga homme peaks seda tegema. Kurb, kurb... Aga see oli ikka õige otsus A-l Kanadast tagasi Eestisse kolida mõne aasta eest. Said emaga koos olla.

Muust ei jaksagi. Väsimus kontides ja peas ka. Tassisin Tartus kaste keldrisse, nüüd põlved valutavad ja selg kange. Aga hea oli liigutada.

Täna rekameestest ei räägi

... ehkki nad passivad endiselt Ottawas. Aga muust polegi rääkida, sest päev oli täis koosolekuid ja erinevaid töid-tegemisi. Jalutuskäigult korjasin sellise päikesekillukese.

Ja näoraamatust sellise nalja.

Strateegiad

Kuna rekamehed ei ilmuta Ottawast lahkumise märke, püüavad võimud leida viise, kuidas neist lahti saada. Ottawa juba kuulutas välja eriolukorra. Nüüd käiakse provintsi PMle pinda, et ta teeks sama terves provintsis.

Ottawas keelustati kohtuotsusega 10 päevaks tuututamine, st et rekamahed ei tohi enam ööl ja päeval autosignaale kasutada. CBC lehel võis näha fotot, kus linnakodanik seisab sildiga, mis teatab, et ta sooviks magada. Ma oleks vist ammu hulluks läinud, kui ma oleks pidanud nii kaua sellise müra keskel elama. Ma ei saa isegi siis magada, kui kusagil naabruses mõnikord öösiti hädalisi torutöid tehakse ja kompressor undab. Päris kahju neist ottawalastest.

Ka ähvardatakse rekamehi, et kui nad ei lahku, siis võivad oma autodest üldse ilma jääda. Kuidas see võõrandamine küll toimuma peaks, ei saa aru. Protestijad nõuavad Trudeau tagasiastumist ja üldse parlamendi lailisaatmist. No seda on muidugi palju küsitud. T. ütleb, et tema väljapressimistele ei allu, aga mõned kaaspoliitikud soovitavad siiski protestijatega dialoogi pidada.

Vikerraadiost kuulsin arukat mõtisklust teemal, kuidas masse nüüd juba golbaalselt valeinformatsiooniga hullutatakse, tänavatele koroonavabadusi nõudma tuuakse ja seeläbi demokraatiat õõnestatakse. Kusjuures süüdistama ei peaks lihtkodanikke, kes mölluga kaasa lähevad, sest rahvas ongi frustreerunud, vaid neid, kes vändast ajavad. Trump juba teebki rõõmsalt häält... Ega see USA raha nalja pärast siia Kanadasse jõua rekameeste toetuseks. Või miks  peaks poolakad seda liikumist nii kaugelt rahaliselt toetama. Rikast Kanadat? Lihtne poolakas? No olge nüüd ikka... Asi pole ainult koroonapiirangutes, siililegi selge.

Aga nüüd lähen õhku võtma. Torontost on rekamehed väidetavalt kadunud.

Pühapäevane

Kodujutud ja boršisupp. Jalutuskäik eilsele lahingutandrile, kus täna rahulik. University Avenue oli Bloorist peale kinni pandud, blokeeritud suurte veoautode ja bussiga. Lippude-plagude ja maskideta kodanikke liikus küll ringi, aga mitte palju. Läksin ja mõtlesin, et õues võiks ju maski ära võtta, aga ei võtnud - näitasin kah meelsust.

Eilsetel külalistel oli tegemist, et läbi segadusi täis linna kohale jõuda. Aga õhtu oli mõnus. Sai kodusel viisil laterdada. 

Ottawa kuulutas täna välja hädaolukorra. Politsei püüab lõpu teha protestijate varustamisele besiini ja muu eluks vajalikuga, et ehk saadakse nii rekameestest lahti. Kõik, kes abi tooma tulevad, lubati arreteerida. Vahepeal oli kõlakas, et sõjavägi tuuakse tänavatele, aga politikud ütlevad, et seda otsust pole tehud. Veel?

Siin mõned klõpsud meie väikesest kriisikoldest, kõige üle heldelt paistmas veebruaripäike.

Kes kokkab, kes sõdib

Pärast kodujutte läks kokkamine lahti ja jätkub niipea, kui kirjatöö tehtud. Arhimoorid tulevad õhtul külla koos M-ga ja päris tore on kellegi jaoks köögis möllata. Mõned road on juba valmis, mõned veel teha. Nii entusiastlik kulinaar pole ma küll ammu olnud.

Õues päike ja politseisireenid. Queen´s Parkis kogunevad rekamehed ja nende toetajad. Vahepal pidasime KH-ga Zoomis koosolekut ja ta raporteeris Tartu College´ist, et seal olevat ka rekade tuututamist kuulda. Minuni see müra õnneks ei jõua.

Meediast võis lugeda artiklit selle kohta, kuidas suhtumine koroonasse ja vaktsineerimisse lõhub pere- ja sõpruskondi. Ühe USA uuringu järgi olevat 33% ameeriklastest koroona-teemaliste erimeelsuste tõttu lõpetanud suhte sõbra või sugulasega. Rekameeste toetamine või mittetoetamine on selle lõhe veelgi suuremaks ajanud. Asja ei anna lappida, kui erimeelsused liiguvad nn põhiväärtuste pinnale, ütleb ekspert, ja rekameeste kriis on omadega just sinnamaale jõudnud. See, kas püütakse kaitsta ainult iseennast või ka teisi, kas peetakse silmas omaenda või ühiseid vajadusi, saab kaalukeeleks. Rekameeste suunaline kriitika muutus eriti valjuks siis, kui lehvima hakkasid svastikad ja oma rassistlikke tõekspidamisi enam varjatagi ei püütud.

Demokraatia on tänavatele voolanud. Ka need, kellele rekameeste jõudemonstratsioonid ei meeldi, korraldavad oma meeleavaldusi, siinsamas Torontos ja Vancouveris näiteks. Kas ja millal see kõik anarhiaks üle läheb? Või ongi juba läinud? Ottawas on ju elu nädal otsa halvatud olnud. Kui kaugele veel minna annab? Või kuidas olukorda lahendada? GoFundMe on rekameestele annetatud rahad külmutanud. Linnavalitsus pani haiglate ümbruse tänavad liikluseks kinni, et veokad neid ummistada ei saaks ja abivajajad ning arstid haiglatesse pääseksid. Aga segadusekülvajad on osavad. Olen päris kindel, et kusagil istuvad propagandistid, kes vallapäästetud metsalise üle suurt rõõmu tunnevad.

Nüüd kuulen minagi seda tuututamist. Ei meeldi.

Ainult Eestis? Ainult Vikerraadios?

Vehin siin oma rahataotlusi kirjutada ja Vikkerraadio sumiseb vaikselt taustal. Või õieti sumises see veel mõne aja eest, nüüd puhub hoopis. Fred Jüssi räägib "Ööülikoolis" tuulest ja laseb sekka minutite kaupa tuulelaulu. Imeline. Meeldib! Kas on veel kusagil ilmapeal raadiojaamu, kust südapäeval tuulelaulu lastakse? No südapäev on muidugi meil siin Kanadas, Eestis ammugi õhtu käes, öö peaaegu.

Eile õhtul voodis onu Moritzaga aega veetes kuulsin tegelikul ka üsna sarnaseid hääli, aga need tulid akna tagant. Seal keerutas jälle lund, väga hoogsalt, tuulevilina saatel.

Varsti vaja mudimisele minna. See igakuine Juliani külastus on nagu vanasti Sirbi või Eesti Ekspressi tulek - iga kord imestad, et jälle üks mõõdetud ajajupp igavikku kadunud nagu sipsti.

Homme peab kodukokkama, sest tuleb külalisi taas. Tõesti seltskondlik aasta see 2022.

Masinad tulevad ja pakane ka

Toronto valmistub rekade saabumiseks. Nädalavahetuseks on neid oodata-karta. Linnapea palub, et ei blokeeritaks University Avenued, kus on ridamisi haiglaid, aga paraku on seal kandis ka provintsivalitsus.

Tallinnas Toompeal oli veidi möllu täna, nagu põgus pilk uudistele näitas. Aga mingit suurema autode konvoid kokku ei saadud. Varro Vooglaid oma jüngritega tegutses hoopis, pluss EKRE muidugi, jalameestena. See kõik paistab eriti pentsik nüüd, kui päriselt räägitakse piirangute kaotamisest. Et tuleb veel enne katsuda võimalikult palju mässata, kuni piirangud päris ära kaovad? Aga no küll see uue põhjuse leiab, kes tahab. Brr.

Siin hoiatatakse ka pakase eest. Seaduse järgi peab linn avama nn soojakeskusi, kui temperatuur langeb alla -14C. Ja see on nüüd varsti juhtumas jälle. Kodutuid on siin tõesti palju ja sellise ilmaga tänaval ellu ei jää.

Vehin rahataotlusi teha ja veidral kombel on see mõnikord täitsa nauditav tegevus. Õeke imestas, kui me karjääri-coachigut tegima ja ma seda väitsin. Aga tegelikult on ju tore ettevõtmisi planeerida. Peas saab kaosest kord (või midagi sinna poole) ja kui numbrid veel jonksu ka lähevad, on kohe puhtam, kuivem ja muretum tunne. No kust see vana kole reklaamtekst nüüd küll tuli? Kusagilt teadvuse süvakihtidest kerkis... Reklaami ennast ei mäleta enam, aga "Always" see igatahes oli.

Hakkasin eile õhtul Vseviovi Moritza-raamatut lugema ja seal on ka veidraid asju, mis kellegi teadvusest üles kerkinud ja paberile voolanud. Küll meie pead on ikka igasugust pahna täis. Aga "Suur tuba" oli suurepärani otsast lõpuni. Soovitan soojalt.

Ladistab

Pidasin ära oma ettekande Kanada pensionäride klubile Academy of Lifelong Learning, mille ettevalmistamine võttis kole palju aega. Tuli rakendada meie muutunud brändi visuaali ja kujunes slaidiporgrammi kokkupanek tõeliselt ajamahukas. Aga ära see kuulati ja vähemalt avalik tagasiside oli positiivne. Küsimusi tuli ka robinal.

Mõtlesin, et olen nüüd ühe korraliku tuulutamise ära teeninud, aga õues ladistab vihma, justkui pangest. Õhtupoole pidi see lumesajuks üle minema ja paari päeva jooksul on loota-karta 25 cm lumelisa.

Eile õhtul sain õnneks kiire õuetiiru siiski tehtud. Kuna mul pole kodus printerit, läksin ööpimeduses oma ettekannet printima töö juurde. Oli tore näha, et inimesed istuvad jälle kohvikutes ja restoranides... Aga metroos oli täielik hullar. St. George´i ja Keele´i vaheline lõik oli kinni ja kui ma St. G. jaama jõudsin, oli see rahvast niimoodi täis, et suure hädaga pääsesin sealt välja. Kui mitu omicroni seal trügis?

Uudised kuulutavad, et nädalavahetuseks organiseeritakse Torontosse rekameeste konvoid ja sama on Eestis juhtumas. Küll mõnel on palju aega, mõtlen ma. Eesti valitsus jõudis pärast eilseid vastuolulisi sõnumeid üksmeelele: 21. veeburarist ei nõuta enam koroonatõendit, kui 17. veebruari seisuga on eelneva 10 päeva jooksul haiglasse jõudnud keskmiselt alla 25 sümptomaatilise COVID-19 patsiendi päevas.

Siinse konservatiivide partei juht Erin O´Toole saigi ametist lahti, konvoimeeste toetamine või kui just mitte toetamine, siis mitte piisav kritiseerimine, oli üheks põhjuseks. Aga brittide Boris Johnson püsib pukis, kuigi keeluajal peetud pidude nimekiri aina pikeneb.

Nüüd tarvis rahataotlusi teha, järgmine nädal tähtajad. Mõne projekti kallal olen jõudnud veidi nikeradada, aga suurem osa tahab tegemist. Võiks ikka mitu pead olla: paar tükki paneks tööle pikkade projektide kallal, ülejäänud saaksid jooksvate asjadega õiendada.

Ikka sajab, no ei lähe selle ladina keskele... Pakun lugejaile hoopiski järgmise annuse luuleklassikat, seekord Betti Alverilt, kes ka Juta Kivimäe "Suurest toast" läbi vilksatab.

Tuulelapsed
Must Vari käib akna taga, kes mullu ka lagedel käis.
Ta uitab siin alati. Aga tuulelapsi me tuba on täis.
Täna pilluvad pilvepalli nad mu sängi ka puiesteelt.
Nad on lapsed ja nad lihtsalt ei salli, et vihm räägib ladina keelt.
Las ta räägib! Ta sõnad on rängad. Juba mõistan ma mõndagi neist,
kui katusel koputab kaua ja kõneleb koljateist.
Ikka kutsub ta kuhugi kaasa - kuid lukus on vööruse uks.
Mu toit on voodi ees toolil. Ma jäängi vist jalutuks.

Homme

Polegi aega täna kirjutada. Homme. Täna on muide piretipäev. Siit näete, kui palju Pireteid praegu Eestis elab.