Pikendatud kuu

Sel aastal veebruaris üks päev lisaks. Vahest saab nii kõik veebruarisse planeeritu ikka tehtud........

Pikendatud nädalalõpp

Täna oli siin family day, vaba päev. Korralikud estod veetsid selle Eesti Majas vabariigi aastapäeva aktusel. Suursaadik Marina Kaljurand oli Washingtonist kohal ja pidas tõhusa kõne. Tsiteeris Ilvest ja Chalice´i. On üks igavesti asjalik naine.

Veelgi isamaalisemad estod tegid enne seda TC-s näitust noortest Kanada eestlastest. Katre on oktoobrikuust peale praktikal olnud ja tubli tööd teinud nii arhiivi kui oma uurimistöö jaoks. Tasapisi hakkas K-sid juurde kogunema ja märkamatult oligi tekkinud K-klubi, loominguline koosseis, kellega juba järgmisel laupäeval näitust avame. Selle kohta loe siit: http://vemu.ca/index.php/en/events-events/192-february-25-2012-opening-of-the-exhibit-qam-i-estonianq#.T0LfprTgk7s

Kuna Katrel on vaid nädal jäänud, istus K-klubi eile õhtul Isabellas koos, lisaks mõned A-d ja M-d, kes arhiivitööl abiks käivad. Oli tore õhtu. Sõime kartulisalatit ja kamavahtu ning tegelesime kaffeeklatschiga.

Neid pilte siia üles laadides mõtlesin, et näitusi ja muid avalikke üritusi tuleb juba kasvõi sellepärast korraldada, et K-klubi blond põhjamaine ilu arhiivikeldritesse varjule ei jääks :)

Vara üles

Laupäeva hommiku kohta ärkasin tõesti vara, pool 7. Kuigi just täna, pärast eilset mudimist Juliani juures, oleks uni hea maitsnud. Aga pidin kell 8.45 juuksuris olema. Alicia on viimasel ajal nii populaarne, et ei saanud mingit normaalsemat aega. Ilu nõuab ohvreid.

Et mitte hiljaks jääda, asusin varakult teele, rongiga ja trammiga. Rong oli peaaegu tühi. Mõistlikud inimesed külitasid kõik veel kodudes. Dundasel läks ports tumedapäiseid ja tõmmusid naisi maha. Ju suundusid Eatonisse tööle. Muudes peatustes valitses sulnis rahu.

Kui Kingil trammi peale läksin, kastis mööduv auto mind lumesulaveega üle. Varahommikul oli lörtsi tulnud. Tahtsin talve? Sain. Trammijuht, kes seda pealt nägi, vabandas, kuigi tema polnud milleski süüdi. Aga see ju kanadalaste komme, vabandada igal võimalikul ja võimatul juhul (vt eelmist postitust), ka siis, kui nad süüdi pole. Lohutas mõnevõrra.

John Steinbergi juures hüppasin trammi pealt maha ja olin rõõmus, et saabusin väikese varuajaga - kell oli pool 9 läbi. Salongi uks oli lukus. Registraatoripreili keeras selle mu mõnevõrra pikaks veninud nina ees lahti. Salong oli tühi, ei juuksureid, ei kliente, ainult see üks ja ainumas preili... Selgus, et salong avatakse kell 9 ja minu aeg on 9.45. Professor, mis professor! Seesama preili oli mulle eile helistanud ja tänast appointmenti meelde tuletanud, aga ma olin parasjagu Marikaga arutamas, kust näituse tegemiseks vajalikke kleepse juurde saaks. Nii ma seda meeldetuletust ainult poole kõrvaga kuulasin. Ja kuna kalendris oli mingil põhjusel kirjas 8.45, siis...

Nojah. Pakuti küll poliitilist varjupaika salongis, aga ma otsutasin mõne kohvipoe leida, kus saaks lehti lugeda või midagi. Vantsisin mööda Kingi ida poole tagasi. Maa oli ikka veel liga-löga täis. Inimesed jalutasid oma koeri. Ja muud peaaegu ei toimunudki, mis sest, et südalinn. Vara ju.

Maandusin ühes Starbucksis, võtsin kakao ja lehe ette ning mõtlesin, et nii lihtne ongi oma rutiinsesse ellu vaheldust tuua: ärka laupäeval ebatavaliselt vara, mine Kingi peale kakaod jooma ja kohe teine vaatenurk elule. Oli tõesti huvitav vaadata harvu aknataguseid inimesi koertega ja ilma ning mõelda, kes on need teised tüübid, kes sel kellaajal Starbucksis kohvi joovad ja arvuteid vahivad. Sest kohvipoes ikka oli inimesi. Turistid? Tööle minejad? Inimesi tuli ja läks, vähehaaval. Mõnus musa mängis ja leht kuulutas, et järgmisel reedel jõuab siinsetesse kinodesse Murakami "Norra metsa" ekraniseering. Päris mõnus oli... Sattusin mõtisklemise ja lehelugemisega nii hoogu, et pidin lõpuks jooksujalu salongi poole kihutama, et mitte hiljaks jääda.

Salong oli vahepeal rahvast täis saanud. Seekord võis seal ka lapskliente näha. Tööpäevaõhtuti neid seal pole, aga laupäev on ju perepäev, nii et oli emmesid, issisid ja jõnglasi. Kuni ma oma peapesu ootasin, jälgisin väga armsat stseeni. Kaks meest olid koos juuksurisse tulnud, isa ja poeg (laupäeval isaga teha võib kõike, exole ;). Nende juurde astus noor meesjuuksur, kes paistis isaga juba varasemast tuttav olevat, aga poega esmakordselt nägi. Algas mehine kuid soe tutvumistseremoonia, millist eesti meeste maailmas vist kuigi palju ette ei tule. Juuksur surus noormehel kätt, tutvustas ennast nimepidi ja kiitis juuksepahmakat kontrollides poisi head karvakasvu ja juuksevärvi. Meie, ümberolijad, teritasime pilku, et kas kiidab ikka asja eest, ja noogutasime üksmeelselt, et jah, asja eest - ilusad paksud pruunid juuksed olid. Siis arutati, mida noormees oma lakaga ette sooviks võtta ja... oligi minu peapesu aeg käes.

Aga see oli tõesti üks tore stseen. Loomulik, soe ja sõbralik suhtlemine: mitte liialt nahavahele pugev ega tobedalt semutsev vaid lugupidav ja noore kliendi iga (11?) arvestades ka vajalikul määral julgustav. Nii õiges registris, kui üldse olla saaks. Ideaalilähedane suhtlusakt. Ilus. Väärikas. Härrasmehelik. Nii neid härrasmehi vist kasvatataksegi. Maast madalast.

Igatahes, olen nüüd jälle viisakalt pügatud. Endine juuksur Debbie andis eile õhtul fb kaudu teada, et on hakanud kangastelgedel vaipa kuduma. Pildid juures ja puha. No tema on ikka vahva. Mul on päris kahju, et ta siit Vancouverisse välja rändas. Alicia on ka armas, aga Debbie`ga oli huvitavam. Tema suudab üllatada. Seekord siis vaibakudumisega.

Selline varase algusega rutiinivaba laupäev. Pesu on pestud, kartulid ja porgandid keevad, Jaan Sööt laulab "Unustuse jõel". Homme tuleb K-klubi.

Teater ja kombed

Eile käisime teatris. Ma pole juba aastaid suurem teatrisõber olnud. Kas sai nooruses liiga palju käidud (ja head teatrit nähtud, sest 70ndad ja 80ndad olid Eesti teatris head aastad) või on teater muutunud. Või siis mina ise. Ei kannata, kui teatris niisama teatrit tehakse. Aga eile läksin, sest autori ja lavastaja Robert Lepage`i nimi tekitas positiivse assotsiatsiooni ja huvi.

Esiotsa ei tulnud meelde, mis laadi kontakt see oli olnud. Hiljem kavalehelt lugesin, et „Le Confessional“ on Lepage`i film, tema esimene. Nägin seda 1995/96 talvel Torontos. Käisime türklannast naabrinaisega vaatamas. Talle jäi see Quebeci-lugu vist võõraks, aga mulle meeldis. Süzheest pole tänaseks eriti midagi meeles, aga meeleolu küll ja visuaalselt eripärane maailm. Ja muusika muidugi. See oli aeg, mil filmide soundtrack´e veel helikassettidel müüdi. Ostsin selle tol korral endalegi. On nüüd Tartus koduarhiivis kusagil. Teine kokkupuude Lepage`i loominguga on olnud läbi Cirque du Soleil. „Totem“ on tema lavastus.

Ja nüüd siis Lepage draamalaval. „The Blue Dragon“, kahe quebeclase ja ühe hiinlanna kolmnurk. Hiinas. Lugu eluline, dramaatiline ja lihtne, kuid löövalt lavastud. Seob draamat, filmi, tantsu ja multimeediat. The Globe and Maili retsensent on olulise kokku võtnud nõnda: "Now Mirvish Productions has gotten in on the trend, bringing Lepage’s 2008 Chinese-themed play The Blue Dragon to the Royal Alexandra Theatre as part of its subscription season. It’s the perfect choice. For the uninitiated – like those Mirvish patrons more accustomed to commercial fare – it’s an excellent introduction to all that die-hard Lepage fans cherish about the man’s work. That is, it tells a small, deeply human story which elegantly mirrors the larger world. And it does so with stage artistry so fluidly, breathtakingly inventive that it makes even big-budget Broadway musicals look dull. Or to compare it to the hit Mirvish show that just closed at the neighbouring Princess of Wales Theatre, The Blue Dragon is a Mozart flute solo next to Mary Poppins’s blaring brass band."

Väga sümpaatne teatrielamus oli. Aga nüüd tahaks hoopis siinsetest rituaalidest rääkida ehk sellest, kuidas inimesed teatris või kontserdil käivad. Vabandust, kui mõjun toriseva Alexander Theraux´na, aga pean tunnistama, et pärast kõik neid Kanadas käimise-olemise aastaid, tekitavad mõned asjad endiselt võõristust.

Royal Alexandra Theatre on sedasorti vanem teatrimaja nagu näiteks meie väike “Vanemuine”. Punast plüüsi ja tumedat lainetavat puitu parteris, loozhides ja rõdudel. Pisut väsinud moega, aga armas, vanaaegne. Ehitatud 1907 ja vanim Põhja-Ameerikas järjepidevalt tegutsev teater. 1963. aastast Ed Mirvish Enterprises omanduses. 1986. aastast juhib teatrit Edi poeg David Mirvish (Mirvish Productions).

Sellesse ajaloolisesse kultuuritemplisse nagu ka muudesse teatri- ja kontserdisaalidesse tulevad inimesed südatalvel kõigi oma vatijopede ja sallidega. Eks see Põhja-Ameerika komme ole ju teada, aga no vat ei taha harjuda. All on garderoob, aga mantli äraandmine võtab ju aega ja kulutab paar dollarit raha (kuigi kava pealt saab kokku hoida, neid jagatakse kõigile soovijaile saaliuksel). Nii näeb saal lõpuks välja nagu Venemaal sõja ajal – kultuurijanused uppumas oma puhvaikadesse… Selle all võib mõnel daamil ju isegi pidulikum rõivas olla, aga välja see sealt palju ei paista või kui paistab, siis mõjub kõik kokku eriti eklektiliselt. Koerner Hall´is, konservatooriumi uues saalis, kus ma olen üsna sage külaline, annan oma mantli protesti mõttes alati ära. Euroopluse vaikiv manifestatsioon... Kuna andjaid pole palju, liiguvad sabad kiiresti. Seal Royal Alexis ma seda ei teinud, sest juba uksel oli tunda, et saal on ka kohutavalt külm. See kõledus süvendas blokaadiaegset tunnet veelgi.

Teine asi, mis mind siinpool lompi jätkuvalt imestama paneb, on see, mismoodi inimesed sinust mööduvad, kui sa juba oma kohale oled istunud. Meid on õpetatud, et inimese poole tuleb keerata oma fassaad, aga siin näed sa kodanike tagapooli. Kui ruum vähegi võimaldab, siis istuja püsti ei tõuse ja nii veavad tulijad oma tagumikke istujate ninade eest mööda… Kas siinse moraali järgi on inimese esimene pool piinlikum kui tagumine? Olen püüdnud küsimusele vastust saada. Minu arutluse peale, kas siinmail on teistsugused kombed, vastas kena eesti vanadaam irooniliselt, et siin ei olegi kombeid… Ei oska midagi arvata enam. Kanadalaste tunnustuseks tuleb siiski öelda, et sorry´dega nad kokku ei hoia. See juba nagu identiteedi osa või nii. Kanadalased võiksid vabalt Guinnesse`i rekorditesse jõuda, kui keegi viitsiks neid sorry´sid siin kokku lugeda. Nii on ka need su silmi eest mööduvad tagumikud sorry´dega kenasti välja vabandatud.

Kommete erinevus paistab ära sellestki, et kontserdisaalis kannavad mütse mitte ainult noored kutid, kel müts enamasti oluline disainidetail või staatusesümbol (kootud päkapikulodu nt) vaid ka soliidses eas mehed. Kaabuga saali jalutav mees pole mingi imeasi. Kaabud võetakse istumise hetkel küll ära. Aga nokatsmütsid jäävad sinna, kus nad on, st pähe. Ja nagu öeldud, mitte ainult poisikeste pähe.

See, et siinmail süüakse ja juuakse kõikvõimalikes ja ka võimatutes kohtades, on mind alati häirinud ja jääbki häirima. Tänaval, poes, raamatukogus, kinos, bussis, rongis - kõikjal võid näha mugivaid inimesi. Eriti palju sööjaid on rongis st allmaaraudteel. T-lt, kes hommikuti rongiga tööle tuleb, võib kuulda imelugusid, mis kõik inimeste hommikusse rongimenüüsse kuulub. Majoneesist või ketshupist tilkuvad burgerid ja hot dog`id on tühi-tähi. Toidukarpides leidub kõigi rahvaste kõigi toidukordade kõiki käike. Pole vist mõtet lisadagi, et lauakombeid ei saa peost süües ollagi ja lauakombedki on siin (kultuuriti) erinevad. Sööv inimene ei ole reegline suurem asi vaatepilt. Kui pead seda pilti kõikjal enda ümber nägema, mõjub see lõpuks ahistavalt.

Eile teatris suuremat söömist enda ümber ei täheldanud, aga papist kohvitotsik oli kõrval istuval daamil kindlalt näpuvahel.

Jah, tean, et me tuleme erinevatest maailmadest ja see ongi ju tegelikult huvitav. Mulle meeldib Toronto multikulti mitmekesisus väga. Aga me kõik oleme oma tavade ja harjumuste orjad ja mõnes situatsioonis võib "võõras" ikkagi häirima hakata. Või vähemalt tuletab see sulle su erinevust ja päritolu meelde. Eurooplase rituaalid on erinevad. Ikka veel. Ma ei tea, kas teatris või kontserdil käimine peaks ilmtingimata olema pidulik ettevõtmine. Aga vähemalt poolpidulik võiks see ju olla? Ikkagi elu helged hetked. Miks siis mitte neid pühitseda? Ja mu meelest on teatud rituaalide järgmine ka lugupidamise märk. Madal ja kõrge ei peaks mitte igal pool kokku puutuma, kokku segatud saama. Võimaitea... Teatrielamust need joped ju lõppkokkuvõttes ei rikkunud, aga natuke enam pidulikkust poleks ka paha teinud.

Maitse üle ei vaielda, ütles tädi ja... :)

Hull lugu

Täna saab 925 lehekülge Murakamit läbi. Venitasin, mis ma venitasin... Eeh.

Dissonantsid

On olnud kaks kratsivat elamust järjest.

Esiteks, hakkasin lugema Alexander Theroux´Eesti-vihkamise raamatut "Estonia. A Ramble Through the Periphery". Vaene ameeriklane on olnud Eestis nii raskes talvemasenduses ja vist ka keele- ning kultuuriisolatsioonis, et trauma vahib kõikjalt vastu. Sellest raamatust pean kindlasti veel kirjutama, sest arvata oleks palju. Kuna lugemine on alles poole peal, ei ütle praegu muud, kui et keegi, kes ennast nii suureks erudiidiks peab, võinuks leida eesti keelt oskava abitoimetaja, kes oleks aidanud raamatu miljonist tobedast pisiveast puhtaks lugeda.

Teiseks, eile käisin Ravi Coltrane´i kvintetti kuulamas. Jazz, nagu arvate võite. Ja tõesti, Ravi on vana Coltrane`i ehk siis Johni poeg. Suurepärased muusikud. Energiat kui palju. Aga minu ajas see täielikku frustratsiooni. Päris huvitav. Pole ammu sellist asja juhtunud, et mitte mingit kontakti ei teki muusikaga. Või õieti, tekkis küll, väga tõhus koguni, aga emotsionaalselt oli see täiesti ruineeriv. Kui miski on taotluslikult nii dissonantne, siis tahaks teada, kuidas see muusikutele endile mõjub. Või millest selline muusika üldse tekib, mis seda tingib.

Meenus kunagi aastate eest Raudsepa pool kuuldud jaapani x (loe: iks) sajandi õukonnamuusika. Võõrad harmooniad tekitasid täiesti õudse atmosfääri. Tol korral ei saanduki aru, kas see muusika oli mõeldud õukondlasi õnnelikuks või õnnetuks tegema. Minul hakkas lihtsalt jube seda kuulates. Seekord Coltrane`iga oli midagi sarnast. Ja ma ei ole üldse mingi põhimõtteline "kolemuusika" vastaline. Vastupidi, on väga huvitavat moodsat muusikat, atonaalset ja dissonantset ja puha. Aga eilne reps tektitas tunde, et kui peaks seda päevade kaupa kuulama, läheks vist hulluks. Kiskus kõik omaenda sisemised dissonantsid üles? Mingit lahendust pakkumata? Mõistus sai aru, et on hea muusika selles mõttes, et andekad ja professionaalsed tegijad, aga täiesti vale energia minu jaoks. Vähemalt praegusel eluhetkel. Vähemalt eile. "Must luik" oli umbes sedasorti kunstiteos. Ja "Melanhoolia". Aga nende eest ei tekkinud tahtmist lausa plehku panna. On muusika mõju nii palju tugevam? Lausa füsioloogiline? Nii nad ütlevad. Ja nii ma tundsin.

Ju on selliseid dissonantsseid elamusi ka vaja. Vahelduseks. Et harmoonia võimalikkuse üle rõõmu tunda. Täna ravisin ennast Pärdi ja Bachiga. Kui Coltrane`i ja Theroux´ puhul passiks Kaugveri moodi öelda, et jumalat ei olnud kodus, siis Pärdi ja Bachiga on teised lood. Õnneks.