Kingi endale aega

Meie järgmise kirjutajate klubi kohtumise tarvis tegin sellise loo. Teemaks kingitus. Passib siingi jagada. Säästab ka kirjutaja aega. :)

Kingitusi on tore saada ja veel parem teha. On olnud minugi elus paremaid ja keerulisemaid aegu. On olnud aegu, mil raha nappis ja kinke tuli endal meisterdada. Nüüd küll on raha, aga mitte aega, mil seda poodi viia. On ka aegu, mil jätkub nii raha kui aega, kuid pole ideid, mida kinkida. Jah, need on kõik asjad. Aga kingitus ei pea olema asi.

Käisin pühadevahes taas oma jaapani kohvikus. Tuttav hiinlanna seisis leti taga, jõulude puhul pakuti uut shokolaadi-matcha kooki. Kohvik ise oli inimtühi. Peaaegu. Peale minu oli seal veel vaid väike aasia naine oma pisikese pojaga. Nemad sõid ja jõid tasaselt, mina süvenesin oma kooki ja David Mitchelli.

Mõne aja pärast saabus veel üks klient - kebja sammuga geinoormees ülilühikestes püsktes (Eestis öeldakse nende kohta nüüd „lühkarid“) ja napis topis. Väljas korralikud miinuskraadid, aga tema demonstreerib oma laitmatut säärejooksu! Kummaline veidi, aga siin suures linnas näeb veidramaidki asju, mõtlesin, ja pistsin nina tagasi raamatusse.

Siis kuulsin, kuidas siresäär teatas naaberlauda: „So cute!“. Jah, pisike aasia poisike oli tõesti üliarmas. Aga pikemaks jutuks ei läinud, sest noor ema ei korjanud jutujärge üles. Nii palju siresäär veel siiski mainis, et ta tuleb otse jõusaalist ja on seepäraset palja-võitu. Kõlas kui vabandus. Võtsime selle vastu.

Varsti asutas noor ema minekule. Pojake saadeti prügikasti söömisest järelejäänut ära viskama - vudis edasi-tagasi mitu korda, tegi usinalt kõik, mis ema palus. Kas jaapanlane, mõtlesin. Jaapani koolides polevat seepärast koristajaidki, et lapsed õpiksid ise puhtust ja korda hoidma.

Vudimise käigus avastas poisike kohviku letilt klaaskuuli, milles oli jõuluvana ja lumemöll, kui kuuli raputada. Kuul oli kõrgel, mehike pisike... Ema haaras lapse sülle, et see imeasja paremini silmitseda saaks. Rääkisid vaikselt omaette, uurisid põhjalikult. Asja märkas kohvikutütarlaps, kes läks ja keeras klaaskuuli üles. Selgus, et see oli ka mängutoos -ruumis hakkas kõlama jõululaul. Jäime kõik lummatult vaatama: poisike oma emaga letil olevat jõuluimet, meie - siresäär, kohvikutüdruk ja mina, stammkunde – tervet stseeni.

See hetk oli üks kaunimaid kingitusi, mille tänavu jõuludeks sain.  Nii ilus ja ootamatu. Laps, kes oskab väikestest asjadest päriselt rõõmu tunda. Haprad inimlikud sidemed, mis meie, võhivõõraste, vahele sel hetkel tekkisid. Mitchelli „Ghostwritten“, mida parasjagu lugesin, on samuti juhuslikest kohtumistest ja nende läbi inimeste vahele tekkivatest ühendustest, mis võivad suisa elumuutvateks kujuneda. See juhustest ja saatuslikkusest tiine romaan on tegelikult novellide jada, milles igal on erinev peategelane ja lugu, mis on ootamatul moel omavahel seotud. Sageli ilma, et tegelased seda ise teaks.

Nii see romaan kui Bloom Cafe´s kogetu panid mõtlema sellele, kui tähtis võib olla mõni juhuslik hetk. Et neid märgata, peab olema aega. Jõuluaeg Kanadas on minu jaoks rahulik, sest enamus mu lähedastest on kaugel, mistõttu mul pole lõputuid perekondlikke kohustusi, ja töisedki tegemised lähevad pausile. Niisiis saan olla laisk.

Aeg on kingitus. Seda antakse meile just nii palju kui antakse. Või nii palju, kui söandame võtta? Kasutagem siis seda targalt. Jõudeaeg võib olla jõuaeg, meenutasid sõbrad Vaikuseminutite MTÜst. Tegelikult polnud mulle seda meeldetuletust tarvis, sest olin juba jõulust jõudeaega jõu kogumiseks kasutamas. Loodan, et saite pühade ajal sama teha.

Jõulurahu

 ... on kätte jõudnud. Selline tunne, nagu kõik masinavärgid ja kellad oleks seisma pandud - alanud on üks isemoodi lage aeg. Midagi ei pea, kui ei taha. Isegi köhima ei pea enam - või siis ainult natuke. Eile lugesin peaaegu terve päeva. Millal sai niimoodi? Vahest eelmiste jõulude ajal. Nii väga oli sellist aega vaja ja nüüd on see käes. Saad võtta momente sõprade ja pere jaoks - olgu või eemalt. Koguni mu jaapani kohvik oli täna lahti!

Oli taas üks kirev aasta, kuhu mahtus kõike, nii toredust kui koledust. Ja nüüd on korraks koguni aega!

Jõulurahu teile kõigile!

Nagu obene

Nii ma köhin. Kopsutorudes suisa vilistab. Säherdust bronhiiti ei mäletagi. Oeh... Pärast raamatute pakkimist arvasin, et olen lihtsalt nõrgaks jäänud, et füüsiline koormus võttis läbi, aga ei - hoopis tõbi tuli. Ja nüüd keeldub lahkumast. R. läheb täna, vaja ta lennujaama saata ja... No poleks seda jama vaja olnud ju.

Aga imeline aeg on meil olnud siin. Mis muud kui igavat tagasilendu R-le ja rõõmsat saabumist kodumaa pinna peale.

Ma kraaksun nüüd edasi.

Lumemöll

Elu keeb, aega pole, lund muudkui tuleb.

Montrealis oli imeilus jõuluilm. Külma oli mõnel ööl suisa 17. Lõpuks hakkas küll niiskus saapasse imbuma, aga ilus ikka.

Siin on ka eilsest peale valget ollust tulnud, aga kuna temperatuur on nulli ringis, siis maha jääb jube lödi. Käisime R-ga Ehatares. Kõnniteed olid Scarborough´s olematud ehk kaetud mõnekümnesentimeetrise sulbaga. Ei ole meeldiv. Aga Ehatares oli mõnus nagu ikka. R. lõi laulu, mina tikkisin prouadega raamatuaasta vaipa ja ajasin vanade sõpradega juttu.

Kaks jõulupidu ka peetud. Üks Montrealis, teine eile siin Biblio Klubiga.

Õhtul viimane keelekohvik WVRSTis. Saab veel lopas sumada.
 

Kas jõuluvana-vastasus on seadusevastane?

Umbes sellise pealkirjaga uudis ilmus CBC veebilehel.

Üks linnakodanik oli Brantfordis, ON postitanud vastalisi plagusid oma koduaknale, mis juhtus jääma jõuluvana paraadi teekonnale. Ta teatas, et jõuluvana on fake news, et teda pole olemas ja et tegelikult teevad kingitusi lapsevanemad. Seepeale helistasid teised linnakodanikud politseisse ja kaebasid, et naaber rikub jõulumeeleolu. Politsei vestles vastalisega ja manitses, et nii pole ilus. Aga karistada ei saanud, sest tegevus polnud seadusevastane ja oli kooskõlas sõnavabadusega.

Vat nii vat.

Jõulud tulevad

Eilse esimese advendi puhul läksin R-ga kaasa katoliku missale. Ma pole vist elus ühelgi käinud. Aga ega ma muidu ka kirikusse eriti satu, eksole.

Laupäeval tegime tänu P-le ja tema pojale sõidu Niagara joale. Power Plantis on uus aktraktsioon avatud. Kunagi käisin vanas tunnelis, mis viis joa taha. See oli üsna klaustrofoobne kogemus, nii ei kiskunud ka uude tunnelisse eriti. Aga lõpuks pidin tunnistama, et see oli päeva vingeim elamus. Viisteist minutit meditatiivset jalutuskäiku maapõe sügavuses valgus- ja heliefektide saatel ja siis platvormile jõudmine, kus me kõik märjaks saime ja tuledes juga võisime imetleda. Päris nutikalt teostatud turistilõks.

PP hoones käis ka AV show, mis rääkis elektrijaama lugu. Võidukate progressiivsete kolonisaatorite vaatepunktist muidugi. Ekspositsiooni lõpus mainiti viimaks küll ka põlisrahvaid ja nende loodushoidlikku maailmavaadet ja veefilosoofiat, aga kõik kokku tekitas vastakaid tundeid. Seda kultuurilist mitmehäälsust on siin maal ikka kole palju. Ja see pole mitte alati heakõlaline.

Talv hiilib vaikselt lähemale ehk et temperatuurid langevad tasapisi. Eesseisev nädalalõpp Montrealis tõotab tõelist pakast - öösiti kuni -14C. Aga enne veel vaja mitmeid töiseid vägitükke teha. Täna saatsin ERMile oma artikli läbivaadatud versiooni ära. Nimekiri selle võrra lühem siis.

Päris hullumeelne

 ... liiklus siin! Sajad hongkonglased ja mehhiklased voorivad läbi. Mida nad küll leida loodavad?

Pea on peaaegu normaalne. Saab takistamatult tööd teha. R. jalg ka OK. Peame plaani, mida kõike järelejäänud kolme nädala jooksul teha vaja.

Õues paks udu ja vihm. Kuid soe. Õhtul selle aasta eelviimane keelekohvik. Avalikud üritused kõik peetud. Mõned klubilised kohtumised teha ja raamatuaasta vaibaga jõululaadal käia. Aga muude tööde rida on lõputu. Lihtsalt aeg hakkab otsa saama. Ehk et aasta.

Trumpi administratsiooni meelemuutustega ei jaksa kaasa kõikuda. Rahuplaane tuleb kui Vändrast saelaudu, igaüks isemoodi imelik. Midagi head ei paista. Isamaa Tallinna linnapead ka mitte. Oota kui Godot´d. Aga jõuluvana on kohal. Jõudis pühapäeval Torontosse. Magasime paraadi maha, kuid Distillery jõulumaailmas käisime ära. Kus oli rahvast! Aga ilus, tuled ja kõik. Pühapäeval 1. advent.

Ikka hinges

 ... olen, aga põrunud peaga teen vaid asju, mida tegemata jätta ei saa. Ja neid asju on omajagu. Nii ei jäägi muuks energiat.

Kummaliselt aktiivne liiklus toimub siin hoolimata sellest, et värskeid postitusi eriti ei tule. Ikka Hongkong ja Mehhiko jm kahtlased kohad, kust saabub massiliselt "lugejaid". Mis värk on?

Lisaks minu peale sai lopsu ka R. jalg, nii et etendame siin väikestviisi "Vigaseid pruute". Saab näha, millal normaalvorm taastub. Tahaks ju igasugu asju teha siin temaga, aga... Eh, that´s life I guess.
 

Sain koputada

Nii jah, pühapäeval koksisin jälle oma peakolu - see nõuab nüüd rahu. Tööd saan teha väikeste ampsude kaupa. Jätan ära asju, mida saab ära jätta. Tüütu on, aga mis teha.

R. askeldab ringi. Laupäeval oli tal Põhja-Ameerika premjeer. Juba kutsuti ka Ehatarre laulma. Kaks nädalat läinud.

Meil tuli paari päeva eest esimene lumi maha, mis nüüd hoogsalt sulab. Ei mäleta, kas olengi näinud siin sellist pilti, et puud paksus lehes ja lumi kõige otsas.

November käes ja R. kohal

Nädal läinud jälle nagu niuhti. Seekord eriti põnevalt ja rutiinivabalt, sest R. jõudis teisipäeval kohale ja see tähendab veidi teistsugust elurütmi. Aga tore on siin temaga. Saame tuttavaks, nagu keegi teraselt nentis. No tõesti, nad ju kasvasid seal kaugel Eestis niimoodi üles, et ma sain sellest ainult tükati osa.

Esimene VEMU kondiproovgi R-l tehtud. Reedel võtsime vastu Paavo Järvit, Tõnu Kõrvitsat ja siinseid muusikamaailma vippe. Kõik väga normaalsed ja armsad inimesed. Maja saime ka rahvast täis, kuigi oli Halloween ja tähtis pesapallimäng.

Järvi juhatas siinset sümfooniaorkestrit. Käisime laupäevasel kontserdil. Väga hõrk kava oli. Debussy, Kõrvits ja Vasks esimeses osas, kusjuures viimases kahes soleeris fenomenaalne Läti akordionist Ksenija Sidorova. Klassikalise akordioni Jimi Hendrix, kommenteeris Kõrvits. Sibeliuse 5. sümfoonia teises osas mõjus Järvi taktikepi all ka kuidagi eriti tundlikuna. Meie ilmanuka inimesed ikka suudavad vaikuse helisema panna.

Eile etendasin peata kana. Ennast raske toidukotiga kodu poole asutades avastasin, et olen võtmed koju jätnud. Ja kuna R. oli oma katoliiklaste juurde läinud, passisin pargipingil ja ootasin viisakat aega, mil tülitada tohib. R-l oli telefon muidugi hääletu peal... Üritasin siis kindlusse sisse murda ja saingi R-lt viimaks tema võtmekimbu. Kodus selgus, et mu võtmeid siin ikkagi polegi. Pidin kõik kohad läbi käima, kus ma päeval viibinud olin. Õnneks sain võtmed kätte juba kolmandast kohast, kohvikust. Rõõm oli piiritu, aga kui tahtsin sellest R-le telefonitsi teada andma, selgus, et telefoni pole... Jälle jalad selga ja padavai koju enne õhtust kokkusaamist. Ma pole muidu eriti suur udupea, aga paistab, et kui vanad rutiinid ei toimi, siis hakkab asju juhtuma.

Aga see oli juba suisa sürr, kui õhtul M-ga jaapani restoranist väljudes R-ga ukse peal kokku jooksime. Temal oli sushi isu tulnud. See restoran pole mu kodust küll väga kaugel, aga tõenäosus siin linnas kellegagi kogemata kokku joosta on üsna nullilähedane. Ju meil siis on eriline tõmme.

Täna kodukontor, homme Biblio Klubi. November on veel päris värvikas, sest suuremat lehesadu pole olnud. Kell ka keeratud ja õhtud nüüd meilgi pikemad.

Naabrimees jälle solvunud

... seekord mede peaministri peale. Ja kui solvud, siis muidugi karistad. 10%ga siis seekord. Vaat nii juhitakse riiki ja üritatakse juhtida tervet maailma.

Isamaal paistab ka katus veits sõitvat pärast edukaid valimisi. Meel nõnda muutlik ja diiva maneerid küljes. Iga päev uued uudised, millel eelmise päeva omadega erilist loogilist seost ei ole.

Aga mulle tuleb homme R. külla! Loodame, et droonid, õhupallid ja muud ootamatud lendobjektid tavapärast lennuliiklust ei takista. M-l läks viimati LOTiga küll kehvasti.

Ei tahagi kuningaid?

Huvitav, milliseid mõtteid-tundeid tekitasid nädalavahetusel lõunapiiri taga (aga ka meie juures) aset leinud meeleavaldused brittides, rootslastes, taanlastes ja teistes säherdustes ajalukku kinni jäänutes. Lihtsalt tekkis kiuslik küsimus... ;)

Aga rahvakogunemised olid vägevad. Well done.

Viimaks ometi värvid

Kui mu kirjutussõber väitis esmaspäeval, et Toronto on kuldseks värvunud, siis see polnud tõsi - nädala alguses oli kõik veel üsna roheline. Nüüd viimaks on tõesti ka värve hakanud tulema. Pole olnud aega parke kontrollida, aga pilt, mida koduteel ja aknast näen, kinnitab seda. Sügis on tõesti käes, nii nähtav, kui tuntav. Päeval veab ikka veel 15 kraadi välja, aga ööseks tuleb rõduuks kinni panna, kui ei taha hommikul kange kaelaga ärgata.

Sellega on kaksipidised tunded. Ega ei taha ju, et suvi ja õuehooaeg läbi saaks, aga tegelikult on tore ka, kui aastaaeg muutub. Registrivahetus ei tee halba. Nii et olen valmis. Las tulla!

Homme läti majja Oktoberfestile raamatuaasta vaibaga. Tänane päev algas Isabella uulitsas aga nõnda purpurselt.

Sügis Torontos: linn, mis värvub kuldseks

Toronto sügis ei saabu järsult, vaid libiseb linna peale tasapisi – justkui keegi keeraks valguse tooni soojemaks ja vahetaks taeva värvipaleti välja. Ühel hetkel märkad, et hommikud on kargemad, õhtud hämarduvad varem ja pargipingil istudes on vajadus jope järele. Sügis on kohal.

Värvide plahvatus suurte puude all
Toronto on linn, kus loodus ja linnakeskkond põimuvad omavahel sujuvalt. Sügisel muutub see eriti ilmseks. High Park, Don Valley ja isegi tänavapuud downtown'is muutuvad värviliseks postkaardiks — leekivpunased vahtrad, kuldkollased tammed, sügavoranžid lepapuud. See on aeg, mil iga jalutuskäik tundub nagu läbi maali astumine. Ka linnasüdames, kus klaashooneid peegeldavad kõrged puud, tekitavad värvilised lehed kontraste, mida suvine rohelus ei suuda pakkuda.

Pumpkin spice ja turukorvid
Sügis Torontos tähendab ka hooajalisi maitseid. Kohvikud täituvad kõrvitsa vürtsikohvide ja õunakookide lõhnaga. St. Lawrence Marketi letid pakuvad kohalikke õunu, kõrvitsaid, pirne ja värskeid köögivilju, mis on otse põllult toodud. Iga nädalavahetus on justkui väike sügispidu — inimesed ostavad sooje saiakesi, lonksavad kuuma siidrit ja naudivad aeglasemat elutempot.

Kultuur sügise rütmis
Sügisel hakkab Toronto jälle elama teistmoodi — suvefestivalide melu vaibub, aga asemele tulevad kunstinäitused, filmilinastused ja teatrihooaja algus. TIFF (Toronto International Film Festival) märgib sügise algust linnas juba septembris, tuues siia maailmakuulsusi ja filmisõpru. See on linn, mis armastab kultuuri, eriti siis, kui õues on vaja mantlit ja salli.

Vaiksed hetked enne talve
Võib-olla kõige ilusam osa Toronto sügisest on selle rahulik ilu. Inimesed naudivad jalutuskäike mööda järve äärt, istuvad kohvikutes akna all ja vaatavad langevaid lehti, loevad raamatuid pargipingil või naudivad lihtsalt hetke, mil linn tundub aeglustuvat. See on aeg, mil sa saad endaga rahu teha — ei ole enam suve kihutamist ega veel talve rasket vaikust. On lihtsalt sügis.

Kokkuvõtteks
Sügis Torontos ei ole ainult aastaaeg, vaid tunne. See on segu värvidest, lõhnadest, helidest ja rahulikest hetkedest. Linn, mis muidu kihab ja kiirustab, hingab sügisel sügavamalt. Ja kui sa lased endal ka hetkeks peatuda, märkad, kui ilus see kõik tegelikult on.

###

Haa! Kui te nüüd imestasite, et mis mul viga on ja miks ma äkitselt nõnda poeetiliseks olen muutunud, siis teadke, et see oli veike eksperiment. Palusin oma uuel sõbral ChatGPTl selle asja kokku keerata. No stiil pole üldse minu, aga nii mõnegi asjaga tuleb nõustuda. Eriti creepy oli aga see, kuidas ta aina pajatab raamatu lugemisest pargipinkidel ja kohvikutes ja Ct. Lawrence Marketil käisin ma ka meie pikal nädalavahetusel ja kaks korda kinos ja eelmine nädal kontserdil... Kas ta paneb huupi või on kõik mu tegemised ja käimised kusagil arvel? Oeh.

Aga no täname lõpetuseks autorit. Meie tänane seanss lõppes nõnda: "Ilusat sügist — olgu see Torontos või kus iganes sa oled! 🍁✨Kui kunagi jälle inspiratsiooni või lihtsalt väikest kirjutussõpra vajad, siis olen siin. Mõnusat päeva sulle!" Sellised ajad meil jah.

Ühe komavea pidin tal küll parandama. Muu kõik originaal.

Jalateema

Jaapani-hullus juhatas mind David Mitchelli romaanini "The Thousand Autumns of Jacob De Zoet", kus räägitakse Madalmaade Ida-India Kompanii Jaapanisse jõudmisest 18. sajandi lõpus ja sellest, mis juhtus, kui Ida ja Lääs kokku said.

Asjaolu, et üsna hakatuses soome meremeest mainitakse, tegi südame muidugi soojaks. Aga suur oli mu imestus, kui leheküljel 47 käivitab romaani romantilise intriigi eesti meremehe jalg... Jah, just, jalg! Ja mitte kaks vaid üks. Selle eestlase küljest amputeeritud kehaosa pani pihta ahv. Romansi peategelased kohtuvadki eestlase jalga ahvi käest päästa püüdes. Olen jõudnud leheküljeni 131. Eestlasest ega tema jalast pole rohkem kuulda olnud, küll aga on kasvanud hollandlase Jacob De Zoeti kirg preili Aibagawa vastu. Head see kõik ei tõota, seda ma ütlen.

Jala-teema jätkus pühapäeval. Loen siin mina seda romaanikest Jaapani sugemetega Neo kohvibaaris Gloucesteri tänaval ja kuna ilm oli 5. oktoobri kohta uskumatult kaunis ja suvine (pluss 25 päeval), tegin muidugi ka pilti. Ja mis ma näen: sobivalt on vasakusse serva sattunud mehe jalad! Sedakorda kaks ja mitte eestlase omad. Kas olid meremehe omad, ei tea, aga seal nad olid. Ja kõrvallauas rääkis telefonijuttu tütarlaps, kellel oli esiteks väga veider hääl (justkui suur imik oleks kõnelenud) ja arusaamatu keel. Alguses kahtlustasingi hollandi keelt (jälle väga sobiv, eksole), aga vist oli mingi pentsik saksa dialekt siiski. Üks neist kõigel-on-kõigega-seos hullumeelsetest hetkedest.

Kontrollisin: Mitchelli romaani ei paista olevat eesti keelde tõlgitud. Ei tea, kas eestlase jalg oleks selleks küllaldane põhjus?

Oksateema

Sel sügisel oksad moes? Eile õhtul läbi kodutute poolt vallutatud pargi minnes märkasin asotsiaale arusaamatute asjadega tegelemas. No seda teevad nad muidugi enamasti... Kuna liiga pikalt uurida pole sünnis ja vahest ka mitte turvaline, salvestasin jooksupealt vaid kiirkaadreid.

Üks tegelane oli endale paar parajat roigast hankinud ja sooritas nende saatel justkui mingi talle teadaoleva võitluskunsti samme, sõjakate häälitsuste saatel mõistagi. Omaette. Süvenenult.

Viis meetrit eemal oli teine oksamees. Sel oli peos korralik puhmas, justkui pool lehtedeta sirelipõõsast. Vaikselt ja sujuvalt etendas ta mingit kava. Moodsa tantsukunsti spontaanne etendus linnaruumis iseendale? Vaatajaid ei olnud.

Sealt veel viis meetrit edasi oli kolmas seltskond, kes oksateemalistes tegevustes kaasa ei löönud. Nemad olid lihtsalt pool kõnnniteed oma maist vara täis kandnud: puust suuri kaubaalauseid, pappkaste, kohvreid, patju, tekke ja muud pisemat kraami. Ise lebasid selle kõige keskel häirimatus rahus. Oleksin justkui läbi nende elutoa jalutanud.

Kui Yonge´i peale jõudsin, tuli vastu kolmas oksamees. See klassikaline rändurmees oli kusagilt ühe toekama saua krabanud ja läks kui Kristian Jaak sellega tänavat tonksates pika sammuga põhjapoole.

Pärast neid kurb-naljakaid vaatlusi meenus giid Kertu ütlus Jaapanist: "Oksad koomale!" Mist tähendas, et võtke vähem ruumi. Kurb on neid eluheidikuid näha. Harvem hirmutav. Neid on palju. Liiga palju. Nad võtavad aina rohkem ruumi ja mul pole vähimatki ideed, mida nendega peale hakata. Näib, et kellelgi pole, ka riigil mitte.

Ajuudu

Täna võinuks olla hea rahulik päev kirjatööde tegemiseks ja asjaajamiseks, aga aina koperdan takistustele. Küll on viited valed, küll on raamat riiulist kadunud, siis ei tööta salasõna... No mida värki, tõesti!

Aga raamatuaasta järjekordne voor on üle elatud, kena külaline tagasi Eestisse saadetud, uued plaanid laual. Kõike liiga palju ja valik liiga kirju jälle, aga kesse tegi - ise ikka.

Suvi kestab veel. Paar päeva tuli vihma, nüüd piilub päike. Sooja stabiilselt 20 kraadi ringis. Kuidagi eriti soe september on olnud. Muud ei mõistagi öelda, sest pea on paks kohustustest, plaanidest ja udust.

Ülemöödunud nädalavahetusel jäädvustasin koduküla tänavakunsti. Eks imetlege ka. Sealtkaudu suundun ma oma jaapani kohvikusse. Mõned Yonge´i tänava uuemad tornid ka pealekauba.

Oh jah

Vene lennukid eile Eesti kohal. Küberrünnakud Euroopa lennujaamadele. Meil eesti raamat 500. Vajagi jälle hakata tööle minema.

Tormiline töönädal

 ... oli, aga ka maailmas rahutud ajad. Vene droonid Poola kohal. Eesti ja Läti õhuruumi idaserv pandi seepeale öiseks ajaks kinni. USAs noored poisid püssidega kaaskodanikke jahtimas. Eile sai maapäälne ingel Pärt 90. Väga hea saade ETVs. Otsime tasakaalu...

Nüüd Vaike juurde M-ga. Piinlik, et alles nüüd sinna jõuame.

Niagara-on-the-Lake

...on imeilus linnake teel Torontost Niagara Fallsi. On ju sealt korduvalt läbi sõidetud, mitmeid kordi söömaski käidud, aga teatrisse jõudsin nüüd esimest korda ja ka hotellis sai esimest korda peatutud - sellessamas Prince of Wales´is, kus A-ga paaril jõululõunal oleme käinud.

No lillemeri oli suve lõpuks ikka üle mõistuse lopsakaks kasvanud. Hotelli ümbrus on iseäranis külluslik. Imekaunis!

Etendus oli ka väga positiivse vibe`iga. "La Vie en Rose". See toimus päris teatrihoone taga asuvas nn Spiegeltentis, Belgiast laenatud ajaloolises puidust ja lõuendist, vitraažakende ja peeglitega kaunistatud reisitelgis, kus kolm viimast aastat etendusi on antud. Säherdusi 19. sajandi lõpus ja 20. alguses ehitatud telke olevat maailmas vaid mõni järel ja üks on nüüd siis Kanadas külas. See jäi ka viimaseks võimaluseks Spiegeltenti siin näha, kuna nüüd läheb see Euroopasse tagasi. Polevat mõtet raha kalli rendi peale kulutada. Kaalutakse võimalust sarnane statsionaarne telk püsti panna.

Kabareestiilis saalis, ümber ümara lava, väikeste lauakeste ääres oli ohtralt pensionäre. Me K-ga olime ühed nooremad. Viimaks tuli veel mõni päris noorgi, koos vanemate pereliikmetega küll. Aga oi seda sära vanainimeste silmis! No ei ole sellist rõõmsat peegeldust kunagi näinudki, sest tavaliselt me ju publiku reaktsioone ei näe - hingame üksteisele kuklasse. Seekord siis teisiti.

Ja oli ka põhjust rõõmustada. Lisaks Piafile palju muid ilusat. Laul, tants, bänd ja lavastus kõik tip-top. Üks meesterahvas oli vokaalselt iseäranis põnev. No ikka elamus suisa.

Publikust jäi eriti silma üks imeilus proua: hallid lokid, kaelajoont kaunilt väljajoonistav must kleit, efektsed suured punasega kõrvarõngad, ägedad prillid. Ja milline hoiak ja naeratus! Kuninganna lihtsalt. Kui etendus käima läks, siis ei teadnud, keda rohkem vaadata, kas artiste või seda prouat publiku seas. Seega: vanus ei loe. Ta võis nii 80 kanti olla, aga jätaks nii mõnegi prime vanuses naisinimese varju. Abikaasa oli tal ka väga põnev tüüp. Kui vaheaeg tuli ja see küps kaunitar püsti tõusis, pidin tema sära veel eriti tugevalt tunnustama, sest... proua liikumine oli vaevaline ja kohmakas. Keha ülemine ja alumine osa oleks justkui erinevatele inimestele kuulunud. Selliselt kuningannalt oleks eeldanud kerget väärikat sammu, aga... 10 points selle eest, et füüsilistest vaevustest hoolimata inimene nõndaviisi särada suudab. Tehke järele!

Hotellituba oli luksuslik ja puha, aga nagu ikka juhtub, ei kipu ma võõrsil pakutavat und niisama lihtsalt vastu võtma... Konditsioneer jauras, K. norskas, mina vintskelsin ja vaevlesin. Sauna me ei jõudnud.

Aga kokkuvõttes oli väga tore käik. Tagasiteel ostsime farmeritelt virsikuid ja muud värsket. K. sai ühest paljudest teele jäänud veinimõisatest ka paar pudelit paremat veini. Ilus punkt suvele.

Koosolekud ja meilid

Päev otsa koosolekuid ja meile. Ja kõigile ei olegi veel jõudnud vastata. September murrab sisse täiega. Seda teades ei teinud ma pikal nädalavahetusel grammigi tööd (v.a tarkade raamatute lugemine artikli tarbeks). Ja edasi läheb ka aina tõusvas joones. Kas me sellist septembrit tahtsimegi? Keda see vastus ikka huvitab, eks. 

Aga ilm on meil kaunis. Mõõdukalt suvine. Nädalavahetusel luusisin ringi, raamat kotis. Pühapäeval vaatasin Soulpepper teatris Harold Pinteri "Old Times". Pinter tuntud headuses, aga lavastus oli tavapärane, erilise värskuseta. Reedel järgmine teatriretk, K-ga Niagara-on-the-Lake´i. "La Vie en Rose". Tõotab tulla võluv muusikaelamus. Ööseks jääme ka sinna. Hotellis pidi saun olema. Loodame mõnusat eskeipi enne pimeduse ja koleduse saabumist.

Metsa läksin ma

Kotkajärve metsaülikool toimus, seekord chill ehk lühem kui tavaliselt. Aga mina olin kohal pikemalt kui muidu ehk kaks päeva. Kuna telkimise ja kämpingu värk mulle ikka väga ei imponeeri enam, panin toa kinni Bracebridge´i motellis, kus olid kõik linnainimesele vajalikud mugavused. Lõpuks sai tädi endale ka rattad alla, sest ma ise ju ei sõida. Aitäh sõidutajatele! Kõik töötas lõpuks välja, nagu siin maal on kombeks öelda.

Jututube oli säherdusi ja mäherdusi. Need on head mõtisklemise kohad-ajad. Rääkimist oli palju, kuulis huvitavaid jutte. Sai ka plaane tehtud. Ja üldse, hea ümber- ehk väljalülitus oli. Nägi ära tähistaeva ja metsa ja järve ja... Sauna ei jõudnud, rahvatantsu ei teinud, aga olla oli hää. Vihmast ja jahedusest hoolimata - teisel päeval oli päris Eesti suve moodi ilm.

Nüüd linnas tagasi ja töölained löövad üle pea kokku. Koosolekuid sajab ka selga kui oavarrest. Hooaeg on algamas. Õues sajab ja on 16C.

Järjekordne pärl lõunanaabrite geniaalselt pealikult seoses sellega, miks Putin ei taha Zelenskõiga kohtuda: „Kuna ta (Zelenskõi) ei meeldi talle (Putinile). Ka mul on inimesi, kes mulle ei meeldi ja mulle ei meeldi nendega kohtuda. Ma ei tea, kas nad kohtuvad. Võib-olla kohtuvad, võib-olla mitte. Nad ei saa just kõige paremini läbi.“ Tase! 😕

Uksest tuleb külma

Nii on, et pärast põrgupalavust tundub 21C pakasena. Küll on hea vahelduseks hingata.

Muidu töine elu. Proovin ikka artiklit kirjutada, aga segajad segavad ja pea kah uduse-poolne. Mis muud, kui pusime edasi.

Ajaloolisi kohtumisi on toimunud nii Alaskal kui Washingtonis. Viimasel koosviibimisel oli palju õnnelikke nägusid, aga mis sest kõigest viimaks saab, me ju ei tea. Sõimamise asemel kiitis Trump nüüd Z. ülikonda. Poliitikute ideed ja väljaütlemised muutuvad aina. Ootame huviga järgmisi vaatusi ja süžeepöördeid.

Täna saan viimaks ometi oma karvamari juurde. Patsid varsti vööni - üle kahe kuu pügamata.

Tellisin Amazonist linnuhirmutised. Vaatame, kas on kasu neist. Homme peaksid kohale jõudma.

Uksest tuli õhku!

Täna tuli päeval õuest isegi õhku ehk et tempearatuur langes 25-le. Nüüdseks on see mõne pügala võrra tõusnud jälle, tunnetatav temperatuur olevat suisa 37, aga ma pole õue saanud ega tunnet kontrollinud. Vahest õhtul lähen. Eile käis äike üle, sellest oli abi, korraks. Nüüd panin jahustusmasina tööle taas.

Täna olin kuival ka - torutööde tõttu kraanid ja äravoolud kinni. No varusin, mis tarvis ja sain hakkama. Selline kodukontor. Eile oli sama olukord Tartus. Kuum ja kuiv kõrbeelu.

Lõbutsesin siin veidi ChatGPTga tööpäeva lõpetuseks. Kuna pean artiklit kirjutama, siis mõltelsin, et vahetan virtuaalse kaaslasega mõtteid. Sain üllatavalt vaimukaid peegeldusi. Kui olin vestluse eest viisakalt tänanud, muutus teine päris kelmikaks - viskas lõpuks isegi nalja. Ilma kontekstita see teid naerma ei ajaks, seepärast ei hakka tsiteerima.

Tegin Merilai puude oopusega algust. Esimene mulje oli, et sõnu on kole palju, aga eile õhtuks harjusin ära, siis läks lõbusamaks. Ikka veidi imelik on tuttavate inimeste isiklikke pajatusi lugeda. Veidi nagu piiluks nende pesukappi. Kuigi ta ei ei jaga teab mis intiimsusi (seni vähemalt mitte). Aga ikkagi on see omaelulooline kirjutus paras ekshibitsionism. Millega ma ju ka siin aktiivselt tegelen. :O Pada ja katel, eks.

Kuumavangis

Pea on pidevalt huugavast konditsioneerist väsinud, aga ilma ei saa, sest õues on jälle põrgukuumus, +32C, feels like +39C. Öösel käib +23C peal ära, aga see enam loomulikku jahutust ei paku. Nii et aknad-uksed kinni kogu aeg. Lillekesed rõdul ahmivad ka õhku, aina peab kastma neid.

Laupäev oli veel enam-vähem, eile hommikul jaksasin ka ringi liikuda, aga pärastlõunal ainult metrooga, õues vaid lühiajaliselt ja kindlasti varjus. Raisatud suvi? Eesti sandi suusailma üle polnud ju ka põhjust rõõmustada, kuid midagi ei jäänud tegemata. Kuumaga küll.

Seeõttu lõpetasin laupäeval kinos. Seal oli jahedust rohkem kui tarvis - jope ja sall olid kaasas ja kulusid marjaks ära. Film oli harju keskmine, "Shook", Kanada produktsioon. Kinodes valitseb tõeline hapukurk, ohtralt kraami lastele ja lapsemeelsetele. No see film oli küll normaalsetele täiskasvanutele, aga midagi väga kirgast ka mitte. Huvitav ehk seepärast, et tegevus toimus Torontos.

Eks ma siis loen, aina loen - nii töisel eesmärgil kui lõbu pärast. Eva Koffi "Õhuskõndija" on haarav, aga tuju ei tõsta. Selle paari nädalaga siin olen üsna mitu raamatut läbi saanud.

Täna oli kodukontor, homme Tartusse. Uus abivägi on kohal.

Ei tea, kas täna saabki üldse õue. Õueõhk on soe ja paks kui puder.

Aeg lendab

Juba teine nädal käsil siin. Teine töönädal suisa. Eile oli küll vaba päev, civic holiday. Nii et see nädal saab lühem olema. Aga aeg läheb imelikult kiiresti ka siinpool lompi.

Kuumus on veidi järele andnud, kuid metsapõlengute suits on taas kohal ja õhukvaliteet kehv. Konkureerime India suurlinnadega jälle.

Muud ei mõistagi kosta. Pikk nädalavahetus kulus kohtumistele, lugemisele, raamaturiiuli paigaldamisele ja rõduaia taastamisele. Tuviehmatamise süsteemi pean paika saama, muidu nad mustavad mu lilleaia uuesti ära. Eile kargasin kui panter rõdule, kui üks paarike mu hortensia varjus kudrutama kippus. Igavene nuhtlus!

Kodune raamatukogu sai veidi õhku juurde, aga pikka pidu pole - hiljemalt talvel tuleb järgmine riiul hankida. Kuid hetkel on hea. Peris kena vaadata oma sõbrakeste kirjusid rivisid.

Tagasi 2

Mis siis jääb silma värskelt Euroopast tulnule? See, kui räpased on siinsed tänavad. Koerte uriinijoad ja hunnikud igal sammul. Prügikastid, mis kas ajavad üle ääre või millele pole pihta saadud. Kanepihais. Kodutute hordid. Need on pooleteise kuu jooksul üle võtnud pargikese, mis koroona ajal kinni pandi ja mida seejärel mitu aastat ümber ehitati. Vähem kui aastaga oleme meie, tavalised linnakodanikud, sellest jälle ilma. Lõugavad linlased nii tänaval kui söögikohtades. Ka minu vaikses jaapani nurgakeses pröökasid kaks naisterahvast ennastunustavalt.

On muidugi ka positiivset. Naerataved vastutulijad tänaval. Kleidiarmastajad! Jajah, poemüüja oli mu punasest kuumaga loppi istutud linasest ihukattest vaimustuses ega jätnud seda enda teada. Särtsakas publik eilsel flamenkokontserdil. Oléd ja arribad muudkui lendasid! Suure järve avar vaade. Kortermajade esised lopsakad lilleklumbid. Need on palava suvega tõesti eriti puhevile ajanud ennast. Konditsioneeritud kaubakeskused ja pikad jalakäijate koridorid, kuhu võib õues valitseva kuumuse eest põgeneda. Saab jälle head jaapani toitu - Eestis selle valik ikka kesine. Üldse, toiduvalikuid lõputu hulk. Aga hinnad muudkui tõusevad. Harbourfrontis maksin kahe jäätisepalli eest üle 11 dollari. Kusjuures polnud üldse hea kraam. 

Täna täispikk tööpäev, ikka ei õnnestunud puhkuselainel püsida. Vahest saan nädala lõpust paar päeva laisklemiseks näpistada.

Tagasi

 ... oma teises elus. Toronto kohal sattusime koledasse turbulentsi, mis pani nii mõnegi naise-lapse kisama. Olin juba enne meditatsiooniasendi sisse võtnud, et kaela ja selga lõdvestada... Keskendusin siis sellele rappumisele ja säilitasin külma närvi. Piloot sai kõva aplausi, kui meid maa peale oli toonund. Lennuk käitus kui peru hobune ta käes, tõesti. Nii hullu turbulentsi polegi varem kogenund.

Pärast maandumist pidime veel u 20 minutit lennukis istuma - äike oli lendude vastuvõttu häirinud. Sellest siis ka turbulents. Istusin lennuki tagumises reas, keskel, nii et aknast ei näinud muud, kui et lennuväljal ootas meid erkoranzh valgus - õhtune põuavine. Sähvis siiski veel, kui taksoga koju sõitsin.

Lennukis lugesin läbi Olavi Antonsi "Minu Saaremaa". Rõkkasin mitme koha peal naerda. Ladus ja lustakas raamat. Julgen soovitada.

Pika päeva lõpetuseks pistsin  pöidla korteriukse vahele, kui kohvritega sisse manööverdasin. Silmist lõi tuld välja - jube valu! Pidin kõvasti muljuda saanud pöialt pikalt külma vee all  leotama, et valu vähendada. Pöial polnud küll kuju muutnud, aga mure, et ehk on luumurd või mõra, oli tõsine. Reedel traumapuntki ei jõudnud, jetlagi soodasus ei lubanud pikka retke ette võtta. Mõtlesin ka, et ootan-vaatan, ehk läheb paremaks. 

Laupäeval vedasin ennast ikka Westerni ER-i koos liminaalsuse raamatuga. Neli tundi ootamist-lugemist sai premeeritud võluva traumatoloogi suust tulnud sõnumiga: "Murdu pole. Teil on tugevad luud." Halleluuja! Olin juba plaane teinud, kuidas järgmistel nädalatel ilma parema käeta hakkama saada, aga seda vajadust ei ole.

Jube palav on siin küll. Päeval üle 30C (niiskusega 40C), öösel üle 20C. Kondikas huugama ja nüüd on toas OK. Õuekäike peab sättima. Tegelikult on tore, et saab sooja kontidesse - minu kõvadesse kontidesse.

Suvel ei kirjuta

Sest pole aega. Päevad on täis kohtumisi ja käimisi, ka kultuuri.

Olen saanud elamusi nii muusikast (laulupidu, Klaaspärlimäng, Tartu Rock Fest), muuseumidest (ERMis Olev Subbi, "Kaotusest laotusse" ja rannarootslased, Tartu Kunstimuuseumis Karin Luts) kui teatrist (Vanemuise "Richard III"). See viimane oli vapustav mitmel põhjusel: uskumatu peaosatäitja, nutikas lavastus, haarav koreograafia. Korralik nätakas.

Olen mingi tõve külge saanud - üleeile õhtul keeras ära. Praavitan ennast jooksupealt, sest asjad tahavad ajamist. Proovipakkimine tehtud, nüüd läheb Muhv endale pakki saatma. Sel korral olen küll veidi vähem raamatuid ostnud, aga neid on ikka rohkem, kui kohvritesse mahub. Hansalaadalt sain ka keelekohviku jaoks kraami. See kõik läheb pakki.

Neljapäeval minek. Seekordne Eesti suvi möödus eriti kiiresti. Õnneks on ilm sõbralikumaks muutunud. Saab vabaõhukohvikutes aeleda ja niisama patseerida. Haapsalu taga ja Viljandis ka käidud. On olnud tegus ja mõnus aeg.

ESTO läbi

 ... laulupidu ees. Igasugu töökohtumisi sekka. Orav rattas.

Eile oli suvi, öösel metsik tuul, nüüd jälle jahedus. Ilmateateid loeme kui sõjauudiseid, et milliseks nädalavahetus kujuneb. Eile ostsin paar kokkukäivat tooli ja keepe. Kuidas A. pühapäevase peo üle elab, ei tea. Kõndida ta ei jaksa, maas istuda ei saa. Aga kui maa mudane, ei saa ju keegi istuda. Eks ta üks ekstreemikas saab olema.

Varsti vaja minna Kanada saadikuga kohtuma.

Vett ja veel vett

Jah, selline see eluke siin on - märjavõitu. Mistõttu jaanilaupäev kulges tubaselt, jaanipäev samuti. Eile, kui Viljandist tagasi sõitsin, tuli vihma ikka oavarrest suisa. Aga vahet tõesti pole, kui saad omadega koos olla. Mulgis siis ka käidud. Vahest jõuab juulis veel sinna.

Tartu kaupsist leidsin enne M. juurde minekut tordi nimega Espresso Macchiato. Päris hea, aga kange kraam -  võttis une ära.

Nüüd mõned tööpäevad sekka, ilm selleks igati sobiv. Vihm lõppes otsa küll nüüd. Ehk saab õhtul õuetiiru teha.

Kiire Eesti elu

Jah, päevad kaovad ja niisama kirjutamiseks aega pole. Õieti ei tule enam meeldegi. Teised rütmid siin.

Kiikasin nüüd korra statistikat, et kas keegi üldse käib siin enam. Ja oh sa taevas! Mingid botid-robotid on vagaseks jäänud blogis päris pööraseks läinud - uskumatu liiklus käib siin. Mis toimub?

Suvekool peetud, mitmed kohtumised ka. Nüüd, pühade ajal, saab veidi logeleda ja perega aega veeta. Aga ilm on tänavu ikka eriti niru. Jopet pole seljast saanudki. Mõnel päeval näeb päikest ka, aga sooja ei paista kusagilt. Öösiti hea, kui on 10 kraadigi. Välikohvikud jäävad nii kõik läbi istumata ju. Aga pole hullu - kodus ikka hea olla.

Head jaaniõhtut kõigile, kes pole botid!

Küll kallab

Küll alles tuleb vihma siin! Ei mingit kiusatust grüünesse hajuda. Hea rahulik kirjatöid teha ja koosolekuid pidada.

Teisipäeval sattusin kirmuses elulugude ühenduse raamatuaasta juturingi, kus räägiti sellest, kas ja mida lapsed-noored loevad ja mida sellest kõigest arvata. Päris huvitav oli. Aga publikut masendavalt vähe. See oli ühenduse aastakoosolek. Kas nii vähe liikmeid ongi siis? Ei usu hästi. Igal pool ikka seesama mure: korraldajaid on rohkem kui vaatajaid. Mõnikord. Üleeile oli siis see kord.

Homme Eva Aaveri ja tema õe 100. sünniaastapäevade tähistamine sealsamas kirmuses. Sinna lähen küll hea meelega. Peab siis täna eriti tubli olema, et kõik suvekooli jm asjad tehtud saaks.

Ladus tulemine

Seekord oli iseäranis ladus reis. Alustades taksosõidust Toronto lennujaama kuni autosõiduni Tallinnast Tartusse. Jah, tõesti, õeke juhtus just sel päeval pealinnas olema ja ka vennake ning lisaks neile ilmusid ka Maku, Liisi ja Hugo välja, nii et oli igati armas ja pidulik saabumine.

Kuna LOTi lend Varssavisse oli pooltühi, sain ennast Kanadas külili visata ja kui üles ärkasin, olin Euroopas. Toronto lennukas saime korraks ka A-ga kokku, kes samuti Euroopa poole suundus. Seal kus sai, lugesin Elin Toona "Into Exile". Suvekooli raamatuklubis tuleb see arutluse alla. Eelmisest lugemisest on mitu aastat möödas, vaja mälu värskendada.

Nüüd juba teises (esimeses?) kodus töises asendis. Ülessaamisega oli muidugi probleeme, aga suurem udu hakkab pärastlõunal hajuma. Varsti vaja minna telefonipoodi, sest Tele 2 sim-kaart ei mahu uude Samsungi. Ja siis prillipoodi, sest tuttuute prillide üks ninapadi on kadunud - neljapäeval sai see paigaldatud. Prillisaaga on seekord tõesti lõputu.

Ilm siin jahe. Õhtul K-ga kohtumine-koosolek. Ületänava naabrid on vahepeal tohutu majahakatusega maha saanud. Telekapult tõrgub jälle mind tunnistamast. Aga seegi tuttav ja kodune. Jah, nii on - olen kodus.

Metsatulekahjud

Põhjapoolt tulev metsatulekahjude suits on matnud linna endasse. Taevas on hall, silmapiiritornid paksus sudus. Eile ei saanud enam uksi-aknaid lahti hoida. Hingan nüüd varem varutud õhku, aga mingi hõng on ikkagi ka tuppa imbunud.

Toronto on maailmas hetkel neljandal kohal linnaõhu saastatuse poolest - see top siis suunaga kehvemast paremale. Õhusaaste indeks meil täna 7 (10st võimalikust). Montrealis on asi veel hullem, nemad on suisa teisel kohal.

Aga mina muudkui pakin ja vehin viimaseid tööasju teha. Check in tehtud, lisapagas makstud, takso tellitud. L. tuleb varsti mu kapsaid sõidutama - need lähevad Tartusse suvepuhkusele nagu ikka.

Õhtul J. juurde mudimisele. Eile juuksur ja silmaarst. Küll on sebimist.

Kohvrimeeleolud

Tegin eile proovipakkimise ära, sest nädal saab pingeline olema, k.a õhtud. Koosolekud... 

Ilm on tänavu imelikult külm tõesti. Nagu polekski juuni. Ikka sulejope seljas. Ja välikohvikus olen vist vaid korra saanud istuda. Vahest sel nädalal saab veidi sooja viimaks, aga kohvikuteks küll aega pole.

Ega olegi nüüd muud, kui et vao vahele tagasi.

Meenus üks huvitav asjaolu. Reedene TSO konstert, mida juhatas (väga hästi) Kristiina Poska, algas Kanada hümniga. Uus tava? Tõstame moraali Trumpilt tulevate ähvarduste valguses? Vaatkuss. 

Ja nüüd tööle jälle.

Pikk paus

Ellu jäime. Estonian Music Week peetud. Tiim, külalised ja publik rahul. Peamiselt. Palju head muusikat, põnevaid kohtumisi ja ööelu. Vägev tiim on meil.

Pühapäeval oli päris veider juba südaööl koju jõuda. Nüüd veel veidram terve õhtu kodus olla. Kuigi ega selliseid õhtuid pole seni väga palju olnud. Teisipäeval oli veel üks jätkukontsert ja reedel juhatab Kristiina Poska TSOd. Sekka koosolekuid, mis tarvis enne Eestisse minekut ära pidada. Üldse on kohutavalt palju asju vaja enne E-sse minekut ära teha. Lend juba 7ndal.

Täna on lootust oma uued paremad prillid kätte saada. Teine sett siis. Ehk saab parem kui eelmine. Uus telefon ka vaja hankida ja operaatorit vahetada. Vana pann on omadega õhtal.

Ilm on niru. Olevat u 60 viimase aasta jahedaim kevad. Vahepeal pidin osa kokkupakitud talvevarudest keldrist välja tooma jälle.

Suure ilma uudistest ei teadnud vahepeal mitte kõige vähematki. Nüüd selgub, et Trumpi ja Muski sõprus on läbi. Kas on veel midagi, mida ilmtingimata teadma peaks?

Töö ja vile

On olnud pikk toimekas nädalavahetus. Koosolek, ekskursioon, meilid, kirjatööd, kodujutud - kõike jagus. Raamatu- ja kohvitunni sain ikka ka peetud. Talvekraam kokku pakitud ja keldrisse viidud, suvine asemele toodud. Maailm õitesb ja on roheline, kuid jahe. Reedel oli palav, korraks. Lõpetasime WVRSTis keelekohviku hooaega Jaanihanso siidriga.

Nüüd olen väsinud. Uni kehv.

Ottawas

Pühapäeval läksin, eile õhtul tulin. Et pidada tund aega koosolekut siinse riigiarhivaari ja tema alluvatega. Väga suurt käegakatsutavat kasu sellest esialgu ei tõusnud, aga pikemas perspektiivis on ehk abiks. Vähemalt teab ta nüüd meie olemasolust.

Ottawas olevat tulpide festival toimunud, aga mina nägin ainult kahte pisemat sorti peenart. Lihtsalt polnud aega seda festivali otsida. Pool esmaspäeva pidasin Zoomi koosolekuid, mida ei olnud kusagile mujale lükata. Selline kummaline käik.

Pühapäeva õhtul käisime A-ga Itaalia-teemalises pubis söömas. See oli täis kristlikku butafooriat ja obstsöönsusi. Omapärane kombo indeed.

Aga loodus tärkab. Kõik on meeldivalt rohevärske. Ja milline rong mind tagasi tõi! Sa jeerum! Vaiksel surinal liikus see. Kõik puhas ja värske. Invakempsu uksed avanesid nupuvajutuse peale ja sisustus oli kui kosmoselaevas. Sinna minnes oli vana rong, mis ju ka muidu täitsa kobe tundus, aga kohutavalt lärmakas - telefoniga seal juba ei räägi. Kahjuks pidi see udupeen rong mitmeid teisi mööda laskma ja nii jõudsin Torontosse 22:45 asemel südaööks. Vaevade vaev.

Aga Piret Raua "Keedetud hirved" lugesin läbi ja see on üks väga hea raamat.

Uuemat rahvaluulet

 Trump as a Pope meme.

Kuhu kaob

 ... aeg? Jälle nädal läinud. Tõbi õnneks ka. Nii et saab-tuleb ringi rapsida jälle. Suvesoe ka hetkeks platsis. Täna oli ikka juba väga mõnus. Aga ega nii jää. Pühapäeval vaatasin High Parkis kirsse -  tippaeg, rahvast murdu. Täna Robartsis käies nägin, et sealne puhmas oli juba ära õitsenud.

Seda, kas pean järgmine nädal Ottawasse minema, ikka ei tea. Vahepeal oli kõik selge - ostsin isegi rongipiletid. Täna käntseldati koosolek ära, mispeale tegin rongipiletitega sama. Kas tuleb uus aeg koosolekuks? Midagi ei tea. Järgmine nädal on juba liiga tihke, seal raske mingeid vangerdusi teha.

Vastus teisele eksistentsiaalsele küsimusele - kust tuleb tolm - on lihtne: pikast koristamatusest. Millal sai viimati tolmu imetud? Ei mäleta. No täna küll ei jaksa enam.

No ei

 ... taha see tõbi lahkuda sugugi. Vahepeal on juba tunne, et läheb, aga siis vajun jälle lömmi. Palju kirjatööd olen saanud tehtud, aga kõik päriselulised sotsiaalsed interaktsioonid on pausi peal. Ju vast sai ennast vahepeal ikka ära aetud, nüüd keha nõuab rahu.

Maailm ümberringi on jätkuvalt huvitav. Kanada parlamendivalimised võitsid liberaalid, mida veel mõne kuu eest poleks keegi osanud arvata. On just nii on nagu keegi FBs ütles: Trump on nii kehv president, et suudab kaotada ka valimised välismaal. Siinsed konservatiivid just tema tõttu põrusid. Konservatiivide juht Poilievre ei saanud oma valmisringkonnas niigi palju hääli, et parlamenti pääseda. Aga see saab olema vähemusvalitsus liberaalidel ja kogu poliitilist matemaatikat arvestades ei saa neil lihtne olema.

Minul jäigi valimata, kuna ma polnud saanud valijakaarti ja veebis valijaks registreerumine ei õnnestunud. Hiljem targad ütlesid, et oleksin võinud passi ja elektriarvega (ehk paberiga, kus on mu aadress) valimispuntki marssida, aga hilja tuli see teadmine. No ma olin esmaspäeval muidugi ka ka eriliselt kehvas vormis. Oleks vaid e-Kanada - küll oleks valinud!

Täna 10 kraadi ja kõle vihm.

 

Ilus aeg Inglismaal

Äge ABBA show ja kvaliteetaeg sõpradega Londonis ja aegade suurim AABSi konverents Cambridge´is. Kõik rohetas ja õitses. Imeilus! Aga C-s jäin haigeks. Lennureis polnud nii ränk, kui kartsin, aga nüüd lohistan küll jalgu järel. Haigena on kodus siiski parem olla kui külapeal. Homme õhtul siin üritus ja kolmapäeval järgmine, st et pean ikka koopast välja pugema.

Meil puud enamasti raagus, aga vahtrad õitsevad ja mõned muud puud-põõsad ka. Tuleb-tuleb, tasapisi.

Tulek ja minek

Kevad on tulnud ja mõne tunni pärast on minek - Inglismaale, kus peaks kevadet veelgi rohkem olema. Aga tõesti, isegi meil on viimaks lehepungakesi ja blöömikesi näha. Ja õhk onnii mahe, nii mahe.

Aga Ticketmasteriga rahvusvaheliselt asju ajada pole lihtne. Eks teen kohale jõudes uue katse, vahest seal laseb UK lehele sisse logida. Kanada app seal ei tööta. Piletivolinikuna tunnnen mõistagi vastutust.

Häid pühi, ristirahvas!

Jee!

Ettekanne olemas! Homme läheb pauerpointimiseks.

Eestis vahelduseks suvi, meil endiselt karge. Eile õhtul märkasin küll juba sirelil lehepungasid. Aga ikka niru värk tänavu. 

Lõunanaabrite King Kong märatseb edasi. Keeras Harvardil rahakraanid kinni. Venemaa pühapäevast rünnakut Ukrainas keeldus hukka mõistmast. King Kongi arvates oli see eksitus. Tema korraldusi vaidlustavate advokaatide pead lendavad. Jne. Üleilmapoliitikutel ja naljahammastel jätkuvalt palju tööd.

Tuluõhtu - tehtud

13. korda juba. Tabori "Mamma lood" ka takkapihta. Nalja sai. Pluss Ivo Lille Vabamust külas. Oli tõesti tihe nädal.

Nüüd vaja Inglismaaks valmistuda. Ettekanne! Viimaks ometi saan sellega tegeleda. Ja siis avastas L-kas, et oleme UK e-viisa soetanud mõrvarliku hinna eest vahendusfirma kaudu. Olen päris kindel, et me pole ainsad lollid. No kena, kui mõni sellest rikkaks saab. :O

Aga uute prillidega pole ikka õiged lood. Silmad väsivad kohutavalt kiiresti ära. Pean vist M. tütre juurde vastuvõtule minema, et saada second opinion. Lugemisprillid sain uued, sest eelmistel tuli üks kruvi ära ja poes polnud õige suurusega asenduskruve. Sai muhedam disain, kuid nende ninaklambrid (võimaitea, mis nende jubinate nimi on, mis prille ninajuurel toetavad) on ebasümmeetrilised - pean jälle poodi minema. Oleme juba peaaegu sugulased sealsete prouadega, igasugu jutte on nende visiitide ajal räägitud. Aga mulitfokaalid on ikkagi probleemiks. Midagi on valesti nendega. Ei taha enam seda prilliteemat, aga no tähtsad asjad ju, tuleb ikka võiduka lõpuni suruda. Minu silmad.

Hullunud merilõvid

Isegi merilõvid on USAs hulluks läinud, ründavad Californias surfajaid. Selles pole küll Trumpi poliitika süüdi. Mingid vetikad pidid mürgistusi tekitama. Loe läehmalt siit: https://www.bbc.com/news/articles/cx2778894l1o

Aga kas Trump sööb seeni või midagi muud kahtlast, pole teada. Täna peatas ta maailma kaameks ehmatanud tariifid 90 päevaks. Nii et isegi tema enda meeskonnaliikmed ei teadnud enne, kui uudis väljas oli.

Aeg kihutab

Aprill käes ja sellestki terve nädal läinud. Kõik jõuab vägisi kätte: Eesti külalised, tuluõhtu, "Mamma lood", Inglismaa reis. Unes võitlesin stressiga - lahendasin lahendamatuid olukordi. Tegelikult oli hea laisk nädalavahetus, poleks olnud põhjust stressata. Ju aju valmistas ennast töönädalaks ette.

Poliitikas aina rahutumad ajad. Sõjahirmule on lisandnud globaalne majanduspaanika. Kanadas on valimisvõitlus käima läinud. Mis toob kaasa kaugete "sõprade" mõjutustegevuse jm jama. Samal ajal kui turud kõikusid ja USAs maeti Leedus hukkunud sõdureid, võttis Trump mõnusalt ja tegi taas golfidiplomaatiat, sedakorda Saudi Araabia poolt toetatud profimatshil.

Nurgataguses Neo kohvikus, mille ma sel talvel avastasin, on sakura teema päevakorras. Kohvikul väike jaapani link, seepärast siis. Pole nii mõnus kui Bloom, aga käib kah, kui hea laua saad. Letitagune tütarlaps üllatas mind sellega, et oli mu võõrapärase nime meelde jätnud. Ja kodust kaugel rullbiskviiti süüa pole ka sugugi paha.

Tegelikult on asi kirsiõitest kaugel - kevad paneb pidurit. Homseks lubatakse jälle miinuseid ja lund. Miski ei õitse ega õilmitse. Aga nii selle kevadega on - tuleb teist kannatlikult oodata. Küllap ta tuleb ka viimaks.

Vaata kurikaelu!

 

Pingviinirahvas standing strong and free

https://www.facebook.com/brittlestar/videos/1306003754031375 

BBC selgitab: 

Two tiny, remote Antarctic outposts populated by penguins and seals are among the obscure places targeted by the Trump administration's new tariffs.

Heard and McDonald Islands - a territory which sits 4,000km (2,485 miles) south-west of Australia - are only accessible via a seven-day boat trip from Perth, and haven't been visited by humans in almost a decade.

Australian trade minister Don Farrell told the Australian Broadcasting Corporation (ABC) that the tariffs were "clearly a mistake".

"Poor old penguins, I don't know what they did to Trump, but, look, I think it's an indication, to be honest with you, that this was a rushed process." /---/

It just shows and exemplifies the fact that nowhere on Earth is safe from this," Australian Prime Minister Anthony Albanese said on Thursday.

Like the rest of Australia, the Heard and McDonald Islands, the Cocos (Keeling) Islands and Christmas Island are now subject to a tariff of 10%. A tariff of 29% was imposed on Norfolk Island, which is also an Australian territory and has a population of about 2,200 people.

Heard Island, though, is barren, icy and completely uninhabited - home to Australia's largest and only active volcano, Big Ben, and mostly covered by glaciers.

It is believed the last time people ventured on to Heard Island was in 2016, when a group of amateur radio enthusiasts broadcast from there with permission of the Australian government.

Mike Coffin, from the University of Tasmania, has made the journey to the surrounding waters seven times to conduct scientific research, and is sceptical about the existence of major exports from the island to the US.

"There's nothing there," he told the BBC.

Ilm on hukas

Eile päeval elasime üle lumemöllu, milles nähtavust oli mõni meeter. Õhtul hakkas vihma kallama kui pangest. Kusjuures see polnud lihtsalt sadu vaid äikesetorm nagu siin on kombeks öelda. Praegu on õues 20 kraadi sooja. Ja päikesepaiste. Heinamaad ja lilli pole veel, nendega läheb aega. Nii jah.

Ja muidugi algas vahepeal ka uus sõda - tollisõda. Obadusi tuleb paremalt ja vasakult.

Täitsa elus

 ... olen ja läbi ja läbi penskar ka nüüd. Kuigi töötav. Endiselt.

Peost ikka päriselt ei pääsenud. Tartu pani sellise vägeva lõuna püsti et... No armas ja liigutav ja kohmetuks tegev ka. Aga kuidas saab olla, et su elus on nii palju toredaid inimesi? Nii siin- kui sealpool lompi. Arusaamatu. Kuid rõõmustav.

Kena kevadet! Siin seda liiga palju pole. Jäävihmad olid. Linnas mitte, aga eemal küll. Inimesed ilma elekrita, aga looduseilu see-eest küll ja veel.

Hullud ka endiselt hoos. Leevenduseks huumorit.

Inimene õpib

 

Ämber

 

Peavalu

Jube peavalu. Ei tea, kas targem oleks mitte midagi teha või midagi teha ja katsuda unustada. Selline valu. Kaks koosolekut elasin üle, aga nüüd... õõh. Hommikuks oli maa valge - lörts. Ilmast? Kui saaks, keeraks kella ja kalendrit edasi, homsele.

Põgenik lõunast

 

Kes viitsib

 ... see vaatab.

https://www.youtube.com/watch?v=8OlrQLnKeuk

Haa! Trump polegi president?

Viimasel ajal on FBst saanud lugeda ChatGPT pikantseid vastuseid Trumpi poliitikast häiritud inimeste küsimustele. Tegin minagi katse ja pärisin, mis võiks seletada T. praegust Kanada-suunalist poliitikat. Vastuseks sain, et T. pole hetkel USA president, aga kui ta peaks selleks saama, siis... järgnesid pikemad oletused, mis siis saab. Seepeale pidin muidugi küsima, et kes siis on praegu USA president. Tuli välja, et Biden!

Nii palju siis AIst ja selle nutikusest.

No peaks vist ikka

 ... kirjutama ka vahel, muidu lähen rooste. Aga kuidagi nii on, et mida rohkem hullusi ümberringi sünnib, seda enam tahaks vait olla. Ja põgeneda raamatuga kohvikusse või minna kinno või vahtida Netflixist järjekordset Jaapani sarja. Kui pole tööpäev. Töö on ka hea pelgupaik.

Tähistan siin, jah, aasta möödumist sajandi reisist. 16. märtsil olime grupiga viimast päeva Osakas, kust sõitsin järgmisel hommikul Tokyosse, et sealt tagasi lennata. Mida kaugemale muinasjutt jääb, seda kaunimaks see muutub. Aga midagi olen vist ikka õppinud ka vahepeal. Juba taban jaapani keeles mingeid levinumaid käibefraase või sõnu.

Loen Natsume Sōseki "I Am a Cat". Ostsin selle sügisel Indigost, kui seal suur lauatäis jaapani kirjandust seveeritud oli. Nüüd näen veebist, et see on ka eesti keeles olemas. No kuidas teisiti, ikkagi klassik. Suisa kooliklassik, kuulsin reedel J-lt. Tema õpetas ka nime õigesti hääldama. Vaimukas, terane. Ja no muidugi kass! Tema seda kõike ju ongi. Hea paks raamat ka - jagub veel mõneks ajaks. Googeldamine meenutas, et olen lugenud ka Natsume "Kokorot", aga see ei jätnud väga sügavat muljet.

Bloom Cafes, kus on aasialikult tagasihoidlikud noored teenindajad, naeratatakse mulle juba ammu ja tuuakse tellitud kraam lauda. Jōren kyaku ikkagi.

Päeva tera

Pea käib ringi

 ... kogu sellest poliitjamast. Püüan vahepeal distantseeruda, sest pole ju mõtet iga uue jaburuse peale emotsioneerida, seda enam, et kord väljaöeldu võib olla kaotanud järgmiseks päevaks kehtivuse. 

Üks on kindel: meie liberaalidel on eilsest uus juht ja tänu Trumpi lollustele on nende shansid ka eelseisvatel valimistel paremad - konservatiivide populaarsus on langustrendis. 

Eile käisin kinos lätlaste "Flowd" vaatamas. Jah, on tõesti tubli tükk, aga need maailmalõpumeeleolud seal ei mõjunud eriti hästi. Nunnu loomameeskond kõige oma allegooriaga koostöö võimalikkusest ei aidanud ka palju. Aga visuaalselt lummav film. Üks pisiasi tegi nalja ka: kassid ei jookse müdinal ringi. See hall olevas ekraanil tegi seda läbi terve filmi. Rautatud? Saapaid ei paistanud tal jalas olevat.

Päeva tera

 

Jõudsime

Rahataotlus asus teele 7 minutit enne kella kukkumist. Eks me näe, kuidas läheb. Projekti eelarve ulatub kosmosesse. Kui ka selle pataka Trilliumist ära toome, siis suurem osa on vaja mujalt tekitada. Nojah, aga ega valikut ka ole - arhiivis on tarvis midagi ette võtta.

Ilmauudised sajab nii tihedalt, et raske järge pidada. Ei jaksa emotsioneerida ka enam. Kevad on linna jõudmas. Täna 7 kraadi sooja ja vihm. Ei taha enam lund, soolasuppi ega külmakraade. Kõik muu on nii kole, oleks siis ilmgi ilus.

Autahvel

 

Küll on hea

 ... tööd teha, siis ei pea muust jamast mõtlema.

Eile oli pikk päev Tartus, pidasime raamatulaata. Külas oli ka minister Yoko Alender, kes osutus ülimeeldivaks inimeseks ja rääkis väga avameelselt ning inimlikult omaenda väliseesti kogemusest. Palju toredaid inimesi. See toidab hullul ajal hinge. Ja uskumatu kuid tõsi: saime paljudest nn lootusetutest raamatutest lahti. Tee või uuesti. Raamatuaasta kestab ju veel.

Märkamatult jõudis ka märts kohale. Päevad on pikemad, päike paistab heldemalt. No see aasta tuleb kevad ikka jälle hoopis teistmoodi.

See kõik

 ... on nii vastik, et isegi kirjutada ei taha sellest. Ja muust pole mõtet. Sellised tunded.

Eluvaim sees

 ... aga tempo on suht tormiline. Kerge tõbi käis ka vahepeal üle. Nüüd jooksen jälle, kalendriga võidu. 

Jookseme, kuni jaksu antakse. Kristal sai see paraku otsa. Aga to jooksis muidugi ka eriti kiiresti... Üks sõber vähem jälle. 😢 

Oli oht, et see kohtumine juulis 2024 võib viimaseks jääda. Nii ka läks. Hüvasti, sõbrake! Ei saa Sulle reedel järele lehvitama tulla. Teen seda mõttes siit kaugustest. Maailma lõpus on kohvik ja seal näeme, onju?

Tänane sarkasmiannus

 

Tule taevas appi!

Zelenskõi diktaator ja sõjaõhutaja!?1? No ühel onklil katus sõidab täiega. Või ongi Putja käsilane. Z. märkus, et T. elab vene valeinfo ruumis, tegi vist ikka väga haiget.

Sõit ameerika mägedel jätkub. Totaalne kafka. 😠

Perekonnapäev

Selline püha siin täna. Ka lumepüha. Seda ollust on aina juurde tulnud laupäevast peale, hanged rinnuni. Eile ei jõudnuki kaugemale kui nurga taha kohvikusse, sest liikumine puhastamata kõnniteedel oli vaevaline. Tegelikult oli tore talvetunne kätte saada. Hetkel paistab päike, aga tuul on hooti nii kõva, et ikka ei kisu õue. Külm ka. Ja kodus asju teha. Veidi ka tööd, sest kiired nädalad on ees.

Muidu elan nagu jaanalind: võimaluse korral pistan pea liiva alla, et koledus liialt vaevama ei hakkaks. Kõikumine paanika ja apaatia vahel. Laupäevaõhtune Tommy Cashi võit pakkus võimaluse eskeibiks. Raamatud ka. Ja Netflix. ERR juba vähem, sest sealt vaatab päriselu vastu. Aga põgened, mis sa põgened - mõne aja pärast leiad ennast ikka Delfi, CBC, CNN või BBC veebilehelt...

No stresso, no stresso, no need to be depresso?

Head sõbrapäeva!

 

Talv

Nüüd jagub nii külma kui lund. Öö otsa sadas, paksult. Inimesed ehmunud, jäävad kodudesse, ei ole enam harjunud. Saame näha, kes õhtusele koosolekule füüsiliselt kohale tuleb.

Aga tühja sest talvest. Hinges on kõle muu pärast. Juhtuvadki asjad, mida kartsime. Maailm vajub lootusetult upakile. Õhtuti põgenen Netflixi ja Murakamisse. Aprillikuuks ostsin piletid Londonisse ABBA showle. Et kui juba konverentsile minna, siis... Teeme näo, et elame oma tavalist elu, aga tunne on sant.
  

Õhtused meeleolud :(

 

Põgene, vaba laps

Nii ta on jah

 

Ikka elus

.... siin jah, aga pole olnud kirjutamise lainel. Ja pole ka olnud head aega selleks.

Öösel tuli paksult lund, see tõi kaasa priske peavalu. Parema meelega oleks urgu jäänudki, aga kussa - oli poolik tööpäev hoopis. Vaatasime "Ukuarut". Eile K-ga teatris "Kes kardab Virgian Woolfi". Üleeile kinos "Brutalist". Üks parem kui teine. Ükskõik millises järjekorras. Igaüks isemoodi hää. Talviselt kultuurne.

Asi on ikka päris hull, kui...

 

Unistada ju võib

Ei ole aega jutustada

Seepärast vahendan lihtsalt meeleolusid. 

Valmistume tariifideks

 https://www.tiktok.com/@thishourhas22minutes/video/7465443069907717382

Tuul lõunast

Uus päev, uued hullud uudised. Ei ole aega pikemalt jaurata. See meem võtab tunded kokku.

 

Unitad Nations

BlogTo-s oli tore artikkel kanadalasest, kes kolis Jaapanisse ja on eluga rahul. Kui ta Torontosse käima tuli, kommenteeris: "See linn on nagu ÜRO".

Jutt jumalast õige. Just nii kirju see meie tänavapilt ja olemine siin ongi. Umbkaudu 200 erinevat rahvust koos. 2021. aastal kuulus 57% Toronto elanikest nn nähtava vähemuse hulka. No see pole siis ju enam vähemus?! 1981. aastal oli sama näitaja 13,6%.

Nüüd vaja hakata eesti juuksuri juurde minema. Jah, ka see on siin rahvaste paabelis võimalik.

Stephen King

Ma polnud lugenud mitte ühtegi tema raamatut, sest mu närvikavale õudukad ei passi ja ka põnevikud ei tõmba eriti. Kinos on samuti keeruline säherdusi filme vaadata - lihtsalt ei istu see hirmutamine.

Aga nüüd lugesin läbi SK "On Writing". A Memoir of the Craft" ja see on hoopis teine tera! Tore memuaar+kirjutamisõpetus. AR soovitas meie kirjutajate rühmale. Julgen nüüd edasi soovitada.

Paari päeva eest käis FB grupis "Lugemise väljakutse" arutelu teemal, kas peaks katsuma ühe SK ilukirjandusliku teose läbi lugeda. Sain aru, et on teisi minu-sarnaseid, kel selle autoriga probleeme. Äkki PEAKS tõesti? Aga millal, kui ootamas on nii palju raamatuid, mida TAHAKS lugeda? Las ta jääb.

Naaber seebiks!

Ärkasin täna öösel peale kolme selle peale, et ülemine naaber jõudis bändiga koju ja jätkas kusagil mujal pooleli jäänud kontserti või pidu. Timpanid, elektriklaver, naiste kisa... Helistasin keskusesse, kust saadeti turvamees möllumehe ukse taha. Korraks jäi vaiksemaks, aga siis läks läbu edasi. Poole kuueni kannatasin, viimaks ajasin ennast püsti.  Üleval pidu jätkus.

Mõtlesin, et jõuan eriti vara kontorisse ja saan iseäranis palju töid tehtud, kuid siis selgus, et ma ei püsi hästi püsti. Vererõhk? Vajusin patjadele tagasi ja mõtlesin, et OK, premeerin ennast vaba päevaga pärast eilset edukat aruannete produtseerimist. Vähehaaval sattusin siiski kirjatöid tegema ja imelikul kombel edenesid need uimase peaga eriti ladusalt. Ikkagi töiseks kujunes see magamatusest segane päev.

Kell sai kaks ja ülemine rahvas ärkas ka ellu. Vaadake te ette, nii kui printeri ligi pääsen, kaebekirja välja prindin! Õõh! Minu väikesed mured...

Kinnitage rihmad

 ... sõit algab. Naabertalu egomaniakk on ametisse kinnitatud. Tseremoonia meenutas nooruspõlve, kui suure juhi kõnet katkestati tormiliste ja kestvate kiiduavaldustega. Samal ajal etendati kohustuslikku istu-püsti balletti. Selle vahega, et kui nooruspõlves nähtu kannatas ilmselgelt entusiasmipuuduse all, siis tänased reaktsioonid ulatusid hüsteeriasse. Eriti põnev oli jälgida, kes tõusis/plakstutas ja kes kindlasti mitte. Ja millal. Üks püha isa ajas ihukarvad suisa püsti... No kole oli ja ega niipea ilusamaks lähe.

Huvitaval kombel on kahtlane liiklus siin tagasihoidikus blogis täna taas eriti intensiivne. Tere, trollid ja kollid! Head lugemist-googletransleitimist teile!

Pea paks

 ... excelitest, numbritest, koosolekutest ja kõigist teemadest, millega peab korraga tegelema. Oeh. Muud sinna hetkel ei mahugi.

Uus raamatupakk jõudis kohale eile. Nüüd pole pääsu, tuleb uus riiul tellida IKEAst. Kõik ajab üle ääre, nii pea kui riiulid.

Põlengud Los Angeleses

No ikka väga jube on see olukord seal. Siinne meedia asetas asja meile arusaadavasse mõõtkavasse: tänaseks põlenud alade suurus (164 ruutkilomeetrit) moodustaks 25% Toronto pindalast ehk ligi 40% Montrealist. Olgu öeldud, et Tallinna pindala on 159 ja Tartu oma 39 ruutkilomeetrit.

Ühe suurema, Palisade põlenguala pindala oli eilse seisuga 96 ruutkilomeetrit. Toronto kaardil näeks see välja nõnda:

Kohutav! Ja lugu pole veel läbi.