Meie järgmise kirjutajate klubi kohtumise tarvis tegin sellise loo. Teemaks kingitus. Passib siingi jagada. Säästab ka kirjutaja aega. :)
Kingitusi on tore
saada ja veel parem teha. On olnud minugi elus paremaid ja keerulisemaid aegu. On
olnud aegu, mil raha nappis ja kinke tuli endal meisterdada. Nüüd küll on raha,
aga mitte aega, mil seda poodi viia. On ka aegu, mil jätkub nii raha kui aega, kuid pole
ideid, mida kinkida. Jah, need on kõik asjad. Aga kingitus ei pea olema asi.
Käisin
pühadevahes taas oma jaapani kohvikus. Tuttav hiinlanna seisis leti taga,
jõulude puhul pakuti uut shokolaadi-matcha kooki. Kohvik ise oli inimtühi.
Peaaegu. Peale minu oli seal veel vaid väike aasia naine oma pisikese pojaga.
Nemad sõid ja jõid tasaselt, mina süvenesin oma kooki ja David Mitchelli.
Mõne aja pärast
saabus veel üks klient - kebja sammuga geinoormees ülilühikestes püsktes (Eestis
öeldakse nende kohta nüüd „lühkarid“) ja napis topis. Väljas korralikud miinuskraadid,
aga tema demonstreerib oma laitmatut säärejooksu! Kummaline veidi, aga siin
suures linnas näeb veidramaidki asju, mõtlesin, ja pistsin nina tagasi
raamatusse.
Siis kuulsin,
kuidas siresäär teatas naaberlauda: „So cute!“. Jah, pisike aasia poisike oli
tõesti üliarmas. Aga pikemaks jutuks ei läinud, sest noor ema ei korjanud
jutujärge üles. Nii palju siresäär veel siiski mainis, et ta tuleb otse
jõusaalist ja on seepäraset palja-võitu. Kõlas kui vabandus. Võtsime selle
vastu.
Varsti asutas noor
ema minekule. Pojake saadeti prügikasti söömisest järelejäänut ära viskama -
vudis edasi-tagasi mitu korda, tegi usinalt kõik, mis ema palus. Kas
jaapanlane, mõtlesin. Jaapani koolides polevat seepärast koristajaidki, et
lapsed õpiksid ise puhtust ja korda hoidma.
Vudimise käigus
avastas poisike kohviku letilt klaaskuuli, milles oli jõuluvana ja lumemöll,
kui kuuli raputada. Kuul oli kõrgel, mehike pisike... Ema haaras lapse sülle,
et see imeasja paremini silmitseda saaks. Rääkisid vaikselt omaette, uurisid
põhjalikult. Asja märkas kohvikutütarlaps, kes läks ja keeras klaaskuuli üles.
Selgus, et see oli ka mängutoos -ruumis hakkas kõlama jõululaul. Jäime kõik
lummatult vaatama: poisike oma emaga letil olevat jõuluimet, meie - siresäär,
kohvikutüdruk ja mina, stammkunde – tervet stseeni.
See hetk oli üks kaunimaid
kingitusi, mille tänavu jõuludeks sain. Nii ilus ja ootamatu. Laps, kes oskab
väikestest asjadest päriselt rõõmu tunda. Haprad inimlikud sidemed, mis meie,
võhivõõraste, vahele sel hetkel tekkisid. Mitchelli „Ghostwritten“, mida
parasjagu lugesin, on samuti juhuslikest kohtumistest ja nende läbi inimeste
vahele tekkivatest ühendustest, mis võivad suisa elumuutvateks kujuneda. See
juhustest ja saatuslikkusest tiine romaan on tegelikult novellide jada, milles
igal on erinev peategelane ja lugu, mis on ootamatul moel omavahel seotud.
Sageli ilma, et tegelased seda ise teaks.
Nii see romaan kui Bloom Cafe´s kogetu panid mõtlema sellele, kui tähtis võib
olla mõni juhuslik hetk. Et neid märgata, peab olema aega. Jõuluaeg Kanadas on
minu jaoks rahulik, sest enamus mu lähedastest on kaugel, mistõttu mul pole
lõputuid perekondlikke kohustusi, ja töisedki tegemised lähevad pausile.
Niisiis saan olla laisk.
Aeg on kingitus.
Seda antakse meile just nii palju kui antakse. Või nii palju, kui söandame
võtta? Kasutagem siis seda targalt. Jõudeaeg võib olla jõuaeg, meenutasid
sõbrad Vaikuseminutite MTÜst. Tegelikult polnud mulle seda meeldetuletust tarvis,
sest olin juba jõulust jõudeaega jõu kogumiseks kasutamas. Loodan, et saite
pühade ajal sama teha.










































