Kuna ilm kujuneski soojapoolseks ja koduga toimuma pidanud veebijutt lükkus homseks, kihutasin juba hilishommikul High Parki, kotis David Karashima "Who We´re Reading When We´re Reading Murakami". Olen seda juba mõned päevad Kõomägiga paralleelselt lugenud põhimõttel, et dessert tuleb lõpuks, st et Murakamiga lähen õhtul voodisse. Täna jätsin Kõomägi koju ja viisin hoopis Murakami jalutama, aga kõik lõppes sellega, et ega looduse jaoks palju silmi jätkunud - Murakami neelas tähelepanu.
Noh, kõndides ma muidugi ei loe, nii et sai ikka leheilu ka imetletud. Paari nädal taguse ajaga võrreldes on kollast juurde tulnud, punast mitte eriti. Aga suured tammed on veel rohelised kõik, kuigi tõrud pudenevad - sops ja vops.
Kuna minu salaaia pink oli täna tühi, maandusin muidugi kõigepealt sinna, aga keegi oli oravatele ja vöötoravatele restorani avanud: maapind oli maapähklite ja erinevate seemnetega kaetud. Pidin peaaegu trügima läbi selle oravaliste seltskonna, kes kõik pidusöögile kogunenud olid. Korraks nad taandusid, aga ainult seniks, kuni ma pingile istusin. Siis tulid tagasi kõik ja no neid oli palju! Sabistamist ja rabistamist oli kõvasti, sekka omavahelist sõnelemist. Oli tunne nagu istuks kellegi söögilaual, pidasin targemaks pidusöömalised rahule jätta ja otsisin lugemiseks rahulikuma paiga.
Noh ja niipea, kui ma siis raamatu lahti tegin, enam muud ei näinud ka. Tegemist on põneva käsitlusega sellest, kuidas Murakami Läände jõudis, tõlkimisest ja kirjastamisest üldse. Kenad portreed M. tõlkijatest ning sellest, mis neid jaapani kirjanduse ja M.juurde toonud.
Tõttöelda on raamatu pealkirjas olev küsimus mindki vaevanud. Kui mulle ühe autori tõlketeosed meeldivad, siis kuidas ma võin teada, kui palju seal on autorit ja kui palju tõlkijat? Olen vaid ühte M. raamatut eesti keeles lugenud ja see mulle ei istunud eriti. Küll aga mäletan selgelt, kuidas ma Murakami enda jaoks avastasin, kord siit Eestisse lennates, lennujaama raamatupoes, ingliskeelsena. See oli "After Dark", kuhu ma oma nina korraks pistsin ja enam välja ei saanudki: ostsin selle ära ja lugesin kogu tee. Pärast seda tulid muidugi kõik ülejäänud Murakamid järele, aga ka käsitlused temast.
Nagu üks varasemaid kriitikuid Brad Leithauser M. kohta on öelnud: "There´s a peculiar lightness in what he´s doing that should not be confused with any lack of seriousness." Nii see kindlasti on ja M. kohta võiks ju veel mõndagi öelda, aga seda sibulakoorimise teed ma ei hakka täna minema, vaid lõpetan tõdemusega, et on hea saada aimu, kuidas M. ingliskeelsed tõlked on sündinud ja jääb vaid üle kahetseda, et ma ei saa mitte kunagi teada, kuidas M. originaalkeeles mõjuks.
Tagasi kesklinna jõudnud, läksin Charles St Okonomi restorani, kus sõin ühe sealihaga okonomiyaki. Tegemist on soolase jaapani pannkoogiga, kuhu pannakse vastavalt kliendi soovile sisse erinevaid asju. Üks mu jaapani köögi lemmikuid. Mine tea, kas tuleb enam nii sooja päeva, kus kannataks õues süüa. Ma ei olnud nende juures ka väga ammu käinud, talvest saadik. Nad olid pikalt üldse kinni, nüüd vastu sügist tehti lahti, aga kui kauaks nii jääb, ei tea nad ilmselt isegi.
Muu maailma jamadega ei viitsi täna oma pead vaevata. Lõpetuseks tavapärased numbrid: Kanadas 180 179 juhtu (9608 surma), Ontarios 58 490 (3004), Torontos 22 302 (1318). Ontarios 809 uut juhtu.
