Reede hommikul poole kümne paiku Bloor-Yonge metroojaama minnes avastasin Hayden Streetilt, umbes sealt, kus Haydeni ja Charlesi vahel asub parklamaja, pika vonkleva jäjekorra. Kas metroo jälle kinni? See oli esimene mõte. Sest kui mõni liin maa all kinni pannakse, tekib maapeale tavaliselt järjekord bussile soovijatest. Eks siis lähen jala, mõtlesin. Aga kui Yonge´i nurgale jõudsin. selgus, et asi polegi metroos. Hoopis uus söögikoht oli lahti läinud One Boor´is, majas, mis umbes pooleteise aasta eest valmis sai. See on siiani kõrgeim elamu Torontos - 257 m, 75 korrust, mille alumistel korrustel on kaubanduspinnad, mida nüüd üksteise järel avatakse.
Seekord oli lahti läinud Chick-fil-A restoran. Veebist uurides selgus, et see on USA kett ja minu kodu lähedane on nende esimene Kanadas. Noh, restoran siin maal ei ole alati seesama, mis restoran kodumaal, nii ka Chick-fil-A. Nende peamine toode on kanavõileb ehk siis burks kanaga ja seda võid süüa nii hommikusöögiks kui põhitoituna terve päeva. Seega veel üks McDonald või Harvey´s vmt, ainult et saia vahele käib kana ja mitte kunagi loom. Nende veebist nägin, et reedel oli Grand Opening ja uksed tehti lahti 10.30. Aga juba tund enne oli sabas paarsada inimest! Kaamerad ja fotograafid ka kohal - paistis olevat tähtis kohalik uudis.
Marssisin metroosse ja mõtlesin, kas need sabatajad on kõik töötud. Või töötavad öövahetuses? Või on puhkusel? Või võtsid vaba päeva, et kohe esimesel päeval kanasaia süüa? Aga kanasaia saab ju ka mujalt... Kas Chick-fil-A kanasaiad on tõesti niipalju paremad, teistsugused? No vastust mul ju veel pole, sest ma pole neid söönud, aga õigupoolest pole ma ka teiste tegijate omi ammu söönud, nii et ega oskaks ka võrrelda.
Sellest sabast saingi idee, et peaks kirjutama järjekorrakultuurist Torontos. Kui laupäeva lõuna paiku toidupoodi läksin, oli Haydeni tänava saba veel pikemaks veninud ja siis otsustasingi, et teen asja ära. See oli nüüd siis sissejuhatus teemasse :), mille lõpuks olgu öeldud, et eilne järjekord kanasaia restorani ukse taga oli kolm korda nii pikk kui esimesel, avapäeval. No loogiline ka - laupäeva ei pea ektsra vabaks võtma, kuna see one enamusele niigi vaba.
Aga kus siis veel sabas saab sesita? Blooril, Yonge´ist paar kvartalit läänepoole, on peen ja kallis jalatsipood, mis enamasti on üsna inimtühi - hinnad hoiavad pööbli eemal. Aga selle nädala lõpupäevadel oli nendegi ukse taga priske saba. Mitte küll nii pikk kui kanasaia restoranis, aga peene poe kohta siiski haruldaselt rahvarohke. Suured sildid aknal "Hinnad kuni 80% all" seletasid asja. Seda saba jagus mitmeks õhtuks, seisjateks enamasti väikesed trenditeadlikud hiina tüdrukud.
Taoliste suurte allahindluste puhul võib järjekordi tõesti kohata, aga mitte vast liiga sageli. Küll on need tavalised juhtudel, mida alguses sai mainitud - kui mingi jupp metrooliiklust on asendatud samal suunal liikuvate bussidega. Siis tekib peatuse juurde järjekord. Pole kombeks troppi koguneda, et siis bussi saabudes julmalt peale pressida. Ega tänavatel oleks selleks ruumigi. Järjekord on sale ega bloeeri jalakäijate liikumist kõnniteel. Sama trammipeatustes tänavatel: inimesed võtavad rahulikult järjekorda ja kui sõiduk tuleb, siis kulgetakse peale. Union Stationis, kust trammid lääne poole lähevad, võivad need sabad päris pikad olla, kui Exhibition Place´is või Harboufrontis mõned suuremad üritused toimuvad. Siis on reguleerijad ka kohal ja liikumine nööridega ussikujuliseks korraldatud. Aga segadust tekib ikka, kuna kõik reguleerijad ei reguleeri ühtviisi arusaadavalt ja viimati, kui seal selle mäsu sisse sattusin, läks reisijate ja reguleerija vahel sõnasõjaks. Aga noh, pisiasjade peale ei maksa ärrituda. Lõpuks saavad ikka kõik trammi peale ja kuhu vaja. Sarnast reguleerimist tehakse hommikuti ka Bloor-Yonge´i jaamas, aga kas või kui palju sellest kasu on, ei oska arvata. Kui rahvast ikka liiga palju, siis on segadus kerge tekkima.
Prisked ja väga aeglased sabad on riigiametites. Nendest olen vist ka juba varem kirjutanud, kui järjekordset uut haigekassakaarti vmt saamas käisin. Mõnel juhul on võimalik aega ette broneerida ja seda on mõistlik teha, muidu võib mitu tundi kallist tööaega kuluda, enne kui oma asja aetud saad. Nii et rohkem e-teenuseid tuleks sellele riigile kasuks, aga riik on suur, vanad tavad juurdunud ja uute süsteemide käivitamine pole nali.
Arsti juures on nii ja naa. Perearstil käib kõik kähku, aga eriarstil võid hoolimata kellajalisest appointmentist ikka väga kaua oodata. Poolteist tundi on vist mu isiklik rekord.
Toidupoe sabad on normaalsed, 3-6 inimest max, aga päris ilma sabata enamasti ka ei saa. Oleneb poest muidugi. Kohvikutes sama lugu. Starbucks jm sarnased võtavad tellimuse ja küsivad Su nime. Siis jääd ootama, kuni jook valmis. Noh, minu nimega on neil muidugi tegemist, aga olen vist vaid ühe korra Bridgetiks kehastunud, muidu olen ikka Piret. Las harjuvad!
Ja päris pikad sabad on suurtel vabaõhukontsertidel. Käisin augustis Santanat vaatamas ja kuna nüüd on lisaks piletikontrollile kohustuslikuks saanud ka turvakontroll, siis see oli tõesti pikk seismine. Aga sama on ju mujal. Või siis mitte? Metallicale sai suvel küll kähku ja üldlaulupeole samuti. Nii et oleneb.
Kus ma siis veel sabatanud olen? Ei tulegi meelde. Küllap olen. Eks siis kirjutan vol 2. Aga vbl tänu nõukaaegsetele sabatamistele on mu sabanorm üsna täis ja kui vähegi saab, siis ma ingnoreerin neid. Alati pole see võimalik, aga uue kanasaiarestorani sabast te mind kindlasti ei leia, see on kindel.
