Vilnius

Konverents tehtud, Vilniusega taastutvutud. Millal ma seal viimati käisingi? See oli üks BaltHerNeti seminar, aga millal, ei mäletanud. Kui D. ütles, et ta kolis USAst Leetu kümme aastat tagasi, oli selge, et päris nii ammu see käik ei olnud - D. oli siis juba Vilniuses.

Leedukad suutsid konverentsi väga hubaseks ja koduseks muuta. Palju põnevaid ettekandeid, suur hulk uusi leedu ja välisleedu kontakte. Mõned said Torontossse konverentsile kutsutud. Huvi näis olevat, ehk tulevadki.

Ja muidugi oli kena armsate eesti kollegidega üle pika aja taas koos olla. Sõitsime koos, Rahvusarhiivi bussiga, mis tähendas, et tee peal sai igasugu jutte aetud, Ramkalnis head läti toitu maitstud ja muidugi mitmed Vilniuse restroranid läbi käidud.

Õhtuses Vilniuses valitses Prantsuse Riviera meeleolu, kus ma küll käinud pole, aga nii ma seda vaimusilmas ette kujutan: tulikuuma päeva järgne sume-mahe õhtu, välikohvikud, aeglane kulgemine, totaalne chill. Gediminase tänaval peeti maasikafestivali, kus maasikaid võis leida küll vaid ühest putkast, aga muud kraami oli igasugust ja rahvast samuti. Vilnius on alati võluv olnud, aga seekord veel eriti - ma pole seda linna vist kunagi varem nii suvisena näinud. Üks BAACi seminare toimus südatalvel, kui külma oli vähemalt 20 kraadi. Muud käigud on olnud sügisel või kevadel.

Eile kella viie paiku jõudsin koju ja jaksasin õhtul koguni Raekoja platsil Tartu päeva galakontserdil käia. See oli alguses veidi veniv, aga kui mingi poe trepil istekoha leidsin, hakkas mõnusamakas minema. Tegelikult oli lihtsalt kena kodulinna südames tiksuda, linnarahvast vaadata, muusikat kuulata. Aga veidi rohkem särtsu poleks programmile paha teinud. NOEPi DJ-tamist ei jõudnud ära oodata - tulin koju.

Õnneks on jahedamaks läinud, kannatab ka Kuu peal olla. Öösel oli võimalik magada isegi.

Homme taas Tallinna.

Tahaks päris terveks

Tõesti, ära hakkab tüütama. Tahaks juba päris terveks saada. Püüdsin eile-täna madalat profiili hoida, et jaksaks Leedu reisi ette võtta. M. ka endiselt tõbine. Tiksusime uimaselt eile õhtul Kvissentalis. Aga koos on ikka hea olla.

Täna HM-ga kohvikutuur. Linn oli kui välja surnud. Enamus söögikohti kinni. Jaanid ju. Õues on veidi parem, ventileerib nina. Toas läheb kõik umbe jälle. Oeh.

Aeg lendab

Juba nädal Eestis oldud. R. lõpetamisel Tallinnas käidud. Eile Tartu laulupeol ka. Koosolekuid peetud. Sõpru nähtud. Kirjatöid tehtud. Suveplaane on juurde tulnud.

Teisipäeval Vilniusesse konverentsile. Homme vaja selleks tööd teha. Täna puhkan. On võidupüha ja jaanilaupäev. M. veel tõbine, aga sain siiski loa teha kiire visiidi. Kvissentali polegi tänavu jõudnud veel. Tõtt-öelda ei jõuakski midagi tõsisemat ette võtta, sest ma pole ka oma tatitõvest päriselt lahti saanud. Vaja järgmiseks nädalaks jõudu säästa.

Aga laulupidu oleks peaaegu nägemata jäänud. Kui reedel piletit tahtsin osta, selgus et neid polegi enam - kolmapäevaks oli kontsert välja müüdud. Islandlased olid sama uimased. Mis muud, kui appihüüe FBsse ja laupäevaks olid kolm piletit olemas, üks küll osaleja käepael tuttavalt koorilauljalt.

Tore kodune pidu oli. Ilmataat ka halastas. Tänaseks jaanilaupäevaks sai ta lahkus otsa. Hommikul sadas Tartus veidi vihma ja nüüd on pilves, seepärast ka jahedam. Aga tõbistele ja paranejatale sobibki see hästi - lubab toas istuda.

Head võidupüha ja ilusat jaaniõhtut kõigile!

Jälle Tallinn

Koosolekud, R. lõpetamine - oli põhjust taas Tallinna tulla. Eile kallas vihma, aga ikka on tore inimesi kohata. K-ga sattusime nii suurde jutuhoogu, et ta jäi peaaegu Helsingi laevast maha.

Aga laias laastus kõik endine. Pole midagi muutunud aastaga. Justkui üks ja seesama suvi oleks aina.

Kodus

Jah, eile õhtul jõudsin viimaks päris koju ehk oma Tartu korterisse. Paar päeva enne seda olid aga nii tihedad nagu oleks terve nädal kulunud.

Esiteks, lennukis puhkeski mu tatitõbi nõnda õitsele, et oli piinlik naabrite ees ja kahju iseendast. Ometi tundus kaheksa tundi lendu pärast Jaapanis käiku lüheldase sutsuna. Magada muidugi ei saanud. Lugesin Jonas Jonassoni, vaatasin paar filmi ja oligi München. Väike mõnus lennujaam, kus sõin pool kaheksa hommikul kooki... Tõesti, reisiselli söögikorrad on totaalselt sassis.

Tallinnas oli vennake vastas ja jalgu jäi ka tuttav saatkonna inimene. Kodused juhukohtumised kohe algusest peale. Tore!

Vedasime mu kotikoorma Madarasse, kus ootas lahke T. võtmega. Seejärel linna peale, et teha väike lõunasöök ja siis minna õekese lõpetamisele Õpetajate Majja. M. ongi nüüd ametlikult superviisor ja karjääri coach. Laulsime Eesti hümni ja ümisesime Läti oma, sest nende rühmas oli ka lõunanaabreid. Oli huvitav viibida teistuguses maailmas. Aga eriti armas oli näha õnnelikku õde ja tema lapsi ning nende küljeluid: nii M. kui L. olid kohal. Ja muidugi mina P-ga.

Siis veel üks kõnnituur vennaga vanalinnas ja õhtuks R. etendusele. VHK teatriklassi lõpulavastuse viimane etendus toimuski laupäeval. Naersime ja nutsime nii, et silmad märjad. Minul muidugi ka veel nohu vesisus lisaks... Aga vägev tükk oli. Noored nööpisid ennast ikka päris lahti ja haavatavaks. Aus, ilus ja valus. Uhke tädi olen nüüd!

Kummalisel kombel tuli miski väsimus alles enne teatrit peale. Etenduse ajal kadus see muidugi ära ja kui öömajale sain, polnud und kusagil. Nuinarkoos aitas. Sain magada, pikalt.

Siis jälle P-ga kottide transa, bussijaama kohvikus imeline seapraad ja siis M-ga Tartu bussi peale. Saime tee peal õekesega pikalt tema õpingutest ja ees ootavatest töistest muutustest rääkida. Tundsin, et olen ikka päris väsinud tegelikult.

Palavikku õnneks ei tulnud, aga muidu on päris tüma olla. Kodus pakkisin kohvrid lahti, püüdsin kõik süsteemid tööle saada, käisin poes kodumaiseid hõrgutisi ostmas (Karja pagari seemneleib, juustuvorst, värske hapukurk, kartulisalat, sült). Interneedus läks alguses käima küll, aga täna hommikul hakkas streikima ega võtnudki lõpuks jutule. Helistasin Teliasse. Kaugelt vaatlejale tundus kõik toimivat, kuid arvati, et uut ruuterit oleks vaja. Marssisin Kaubamajja.

Imekombel hakkaski uue ruuteriga kõik tööle, aga ID-kaart ei toimi ikka 100%. Muu kõik OK, aga kui T-piletist Tallinna busspileteid tahtsin osta, ei õnnestunud veebipanka sisendeda. Telias kuulsin, et mul nii smart- kui mobiil-ID olemas. Oli udune mälestus, et vist tõesti tegin need endale aasta tagasi, aga kui vahepeal kordagi kasutanud pole, ei mäleta ju paroole... Kolmandal katsel sain pihta ja piletid ostetud.

See süsteemide käivitamine on iga jumala kord paras peavalu. Iga kord on küll isemoodi probleemid. Kuni selleni, et kellapatarei on tühjavõitu ja kell jääb taha. Ja korduv küsimus: milline telekapult on see kõige uuem... No mitte midagi ei mäleta! Aga ei läinud kahte päevagi, kui enamus asju toimib. Isegi mu uue arvutiga. Tänu sellele pean ju ka ennast mitmel poole topelt identifisteerima. Õnneks oli mul sealpool lompi mõistust üks identifitseerimise äpp telefoni laadida, mis toimib ka Tele 2 kaardiga. See on ikka hämmastav, kuidas me igasugu salasõnadest, äppidest jm ilmaimedest sõltume. Virtuaalne kolimine pole ehk nii rakse kui füüsiline, aga kerge ka mitte.

Imekombel sain isegi tööd teha selle jama sekka. MTÜ aastaaruanne on peaaegu olemas, pakilisemad meilid vastatud ja uus ports koosolekuid planeeritud. Aga seltsieluks täna energiat ei jätkunud. Tiksun kodus ja ootan, et saaks pea selgemaks. Poest uus mesi ostetud. Praavitame.

Kolmapäeval jälle Tallinna.

Minek

Hakkan täna lendama. Kiired päevad enne reisi nagu ikka. Lisaks muule pidin uue laptopi hankima, sest vana läks ikka päris lolliks. Eile kopeerisin vanast kraami kõvakettale jne. Uus massin on kiire kui välk! Ei mingit mediteerimist enam - nii, kui käsu annad, nii ta tegutsema asub. Windows 11 näeb küll teistsugune välja ja võtab aega, kuni ära harjud, aga hallidele ajurakkudele värske pingutus ju hea.

Et kõik mitte liiga hästi poleks, ärkasin täna tundega, et tõbi tahab tulla. Rakendan nüüd meetmeid, et tulijat tõrjuda. Eks me näe... ütles pime.

Mis muud kui head reisi mulle ja peatse kohtumiseni kallil kodumaal!

BK läks suvepuhkusele

Bibliograafia Klubi läks eile suvepuhkusele. K. pakkus peo jaoks taas oma imelist rododendronitega aeda ja inimlikus mõõdus burkse (selliseid 0,5 burkse võiksid kõik söögikohad teha!). Kõik muud olid ka ohtralt head-paremat kaasa toonud. Aga kõige parem oli ikkagi seltskond. Tahaks väga loota, et sügisel saame jälle samas koossesisu kokku. Ilusat suve teile, ilusad inimesed!

 

Muretsemisest

Murelikud ajad on. Vaatasin, mida vanarahvas selle kohta tarka kostab. Leidsin sellised kullaterad.

Mure ei avita kedagi üle mulgu.
Mure ei tohi meest murda, mees murdku mure maha.
Näri ja ära urise.
Ära asjata appi karju.
Ela kümme aastat vähämb, aga ära oiga.
Ega ilma pole tuldud sitale, vaid tükka tegema.
Elu peab elama, ussi peab tapma.

Veidi ka uuemat tarkust: muretsemine on nagu kiiktoolis kiikumine - pakub tegevust, aga edasi ei vii.

Laupäev

Pärast kodujutte põgenesin kurbuse eest oma jaapani kohta. Oli plaanis midagi head manustada ja veidi lugeda. Shokolaadi-pähkli kook oligi olemas ja genmaicha latte muidugi ka, aga mida polnud, oli raamat -  olin selle koju jätnud. Vaatasin siis koogile ja tegelikkusele näkku, poetasin prilli taga paar pisarat ja siis võtsin Pirka eluülesannete nimekirja ette. "Kalevipoja" originaali ei olnud võtta, seepärast jäi see lugemata. Investeerimine ka ei tõmmanud. Keeleõpe seevastu küll. Tõotasin endale, et nii kui koju saan, võtan mõne äpi ette ja hakkan jaapani keelt tudeerima.

Koju sain alles mõne aja pärast, sest reisiga seoses oli vaja shopingut teha ja siis katseks kohvreid pakkida, et näha, kuidas ära mahun. Seejärel võtsin tõesti Duolingo lahti ja... Oh mis lõbu! Sushi, vesi, riis, tee ja palun selged! No suhi oli muidugi enne juba. :) Olen kevadest peale usinalt jaapani seriaale vaadanud Netflixist, kõrv juba eristab teatud sõnu ja väjendeid, aga kirjapildi meeldejätmine on peavalu. Ega eesmärk olegi keele selgeks saamine. Lihtsalt mõnus on seda toredat keelt natuke töngata.

Sõbra lahkumine

Nüüd on ta siis läinud, söakas ja särav Pirka, truu sõber kõik need 56 aastat. Juuli alguses saanuks just nii palju meie kohtumisest Käsmu pioneerilaagris suvel 1968. Ninapidi saime jälle koos olla ülikooli ajal. Hiljem kohtusime pigem harva, aga... ta oli justkui koguaeg olemas. Me olime teineteise jaoks alati olemas. Ja nüüd teda pole...

Tuleb Pirka poolt tegemata jäänud asjade nimekiri ette võtta ja tema asemel nende kallale asuda - nii sai lubatud. Jaapani reis oli ka veidi selle pika hüvastijätuga seotud: pärale jõudis arusaamine, et meie aeg siin ilmas pole lõputu, mida väga tahad, seda tuleb teha nüüd ja praegu.

Kanaprae lükkasin ka Pirka auks ahju. Tema gurmeeõhtusöökidega see muidugi ei konkureeri, aga tegin selle pingutuse siiski. Söön ja nutan.

Hüvasti, sõbrake!

Argielu pained

 ... on argielu pained. Aga aju saab justkui hapnikku juurde, kui saad kasvõi paar tunnikest muuseumide filosoofilisema poolega tegeleda. Ja seda ma just tegin. BaltHerNeti konverents jõuab vägisi kätte ja sugugi ei tahaks seal esineda stiilis "aruanne akadeemiale". Teed ja teed, aga mõtestamiseks peas ruumi napib. Täna sain võtta paar tunnikest ja tekitasin selle ruumi. Hea.

Kadunud Anne Valmas tuli jälle meelde, kes manitses ikka, et tee, mis sa teed, aga katsu ikka uurida ja kirjutada ka vahepeal. Täna olen seda teinud, Anne.

Tahaks

 ..., et elu oleks lihtsam. Aga ta ei ole.

Lõõtsutab

Jah, nii on. Lõõtsutan. Eile käisin pargis patareisid laadimas. Sai parem. Täna jaksasin juba kodu koristada.