Head uut aastat, kodu!

No nii, mul on tunne, et see 2011 on juba alanud. Sest kodus ju ongi. Mis ma küll seitsme tunni pärast tundma pean? Kas sedasama? Või midagi muud? Kas veel üks uus???

Head uut õnnelikku aastat kõigile!!!

Jõulujätk, kodune

Külades käidud, jõuluvorstid söödud, kodused skaibitud. Jõulukaartide ja -kirjade saatmine ja saamine kestab, aga kodune olemine innustab ka pesapunumist jätkama. Tegelikult lausa hädavajadus.

Mõne aja eest oli siin ridamisi tuuliseid ilmu. Ja kui siin on tuuline, siis ikka kohe väga tuuline. Aknad on liiga suured ja raamid hõredad. Nii ei puhunudki tuul mitte lihtsalt tuppa, vaid lausa pähe - öösel, magamise ajal. Olles paar ööd maganud Siberi moori moodi, villane rätt peas, ja siiski nohu saanud, oli selge, et peab tegutsema hakkama.

Ühel ööl, kui magamasättimine jälle Kuru uru karme aegu meenutas, andis külmaviha nõrgukesele jõudu ja ma lohistasin voodi akna alt minema. Aga siis nägi kõik kuidagi vale ja hale välja, aken tundus eriti lage ja tuul sai mu ka teisest seinast kätte. Järgmiseks tuli teha katse kardinatega, et vahest aitavad need tuult pidada või vähemalt olemist silmale õdusamaks muuta.

Kardinad said hangitud ja eilses boxing day möllus kardinapuud ka. Puurijamehe ärarääkimine läks libedalt ja nüüdseks on puu üleval ja kardinad ees. Töö kiire ja korralik. Ja tehtud väga õigel ajal, sest tuul on jälle tõusnud.

Vastuseks Pirka küsimusele, kas mul on kaks tuba, ja tutvustuseks muudele uudishimulikele (vahest koguni potentsiaalsetele külalistele ;) jätkub nüüd fotoreportaazh Isabella-kodust. Niisiis, kardinate ja ümberlohistaud voodiga magamistuba näeb välja nõnda:


Lisaks kummutil seisvatele nostalgiapiltidele...


ehib magamistuba nüüd ka Eda S-lt kingiks saadud Tõnis Vindi "Kevad":

Pesemisvõimalus on olemas:

Ja süüa saab teha, ehkki kööki korraga üle ühe koka ei mahu:

Täna pakkus chef muu hulgas möödunud suvel Toronto tagant korjatud maasikaid piparkoogipudi ja vahukoorega, millele antud kerge icewine & brandy touch:

Aga magamistuba oleks lage edasi, st ilma kardinate ja kunstita, kui poleks käinud puurija Taavit koos oma võluva kaaskonnaga:

Niisiis, külmavihast ja karujõust talve üleelamiseks ei piisa. Sõpru on ikka ka vaja. Tänud abi ja armsa seltskonna eest!

Ja muide, üks maasika-piparkoogi maius on veel saadaval...

Häid pühi kõigile!

Lumi tuli maha... Vol 2

Ei, meil ei tulnud midagi, aga kuna Londonis ja Pariisis ja vahest veel kusagil on liigse lume tõttu kaos, siis jätkakem Kanada talve teemadel. Sest kusagil siin üüratu suurel maal võib olukord parasjagu just selline ollagi. (Alljärgnev kettkiri tuli täna hommikul Kailt).

This is what makes Canada great...especially in winter. Be sure to read the poem at the end!

True Canadians...

695-t'ree t'ree t'ree t'ree (695-3333)

lobster traps

It's time to reflect on what a truly Canadian winter is all about

WINTER POEM

It's winter in Canada

And the gentle breezes blow

Seventy miles an hour

At thirty-five below.

Oh, how I love Canada

When the snow's up to your butt

You take a breath of winter

And your nose gets frozen shut.

Yes, the weather here is wonderful

So I guess I'll hang around

I could never leave Canada

I'm frozen to the friggin' ground!

Jõuluks koduseks

Ei, pole plaanis koduperenaiseks hakata. Pinsi peale ka veel ei lasta ja lahti vahest ka mitte. Aga kuna jõuluks koju ei saa, siis tuleb ennast siin kodusemalt sisse seada. Aasta eest nägi Isabella välja nõnda:

Nüüd on pilt selline:

Olgu tänatud kõik annetajad ja kinkijad, tassijad ja transajad, puurijad ja haamerdajad. Muidugi ka tööandja, kes palka maksab ja internet (Kijiji), kust kõiksugu kasulikku kraami võib leida (ka soodsalt). Kui nüüd värskelt raamitud pildid seina ka saaks ning kogunenud plaadid ja raamatud riiulisse, oleks koht juba kodu moodi. Kuru urg see küll pole, Kuu-pealne ka mitte, aga kodu on - uus kodu.

Saame näha, mis majaomanikud ja linn otsustavad - kas läheb ümberehitamiseks või mitte. Minu korterit see möll otseselt ei puudutaks, aga elamise muudaks mõneks ajaks lärmakamaks ja tolmusemaks kindlasti. Elame, näeme. Niipea see siiski ei juhtu. Bürokraatiaveskid jahvatavad aeglaselt õnneks. Seni jõuan elamist ehk veelgi kodusemaks muuta.

Aga jõuluks 2010 on kodu olukord selline nagu pildilt näha. Patt oleks kurta. Astuge läbi, mul on väga suurepärast teed!

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

Täna hommikul tuli ja pole siiani ära läinud. Kuusikeriga skype´is lobisedes kuulsin sellise vana loo...

Kallis päevik

Aug 12. Kolisime oma uude kodusse Kanadas. Siin on nii ilus. Mäed on nii võimsad. Ei suuda ära oodata aega, mil saan neid lumistena näha.

Okt 14. Kanada – kõige ilusam koht kogu maailmas. Lehtedel võib näha kõikvõimalikke värvide kombinatsioone. Läksin väikesele väljasõidule imeilusasse loodusesse linnast väljas ja nägin seal hirvi. Nad on nii elegantsed. Kindlasti on nad kõige imelisemad loomad kogu maailmas. See siin peab olema paradiis. Oeh, kuidas ma seda paika armastan.

Nov 11. Algab hirvede jahihooaeg. Ma ei suuda ette kujutada, et keegi tahaks tappa selliseid meeldivaid loomi. Loodan, et varsti tuleb lund. Mulle hirmsalt meeldib siin!

Dets 2. Öösel sadas lund. Ärgates avastasin, et kõik on valge vaibaga kaetud. Kõik näeb välja nagu postkaart! Läksime välja ja puhastasime trepi ning garaažitee. Mängisime lumesõda (mina võitsin). Kui lumesahk mööda sõitis, pidime garaažitee uuesti puhastama. Milline ilus koht. Ma armastan Kanadat.

Dets 12. Öösel sadas veel lund. Lumesahk ummistas jälle väljapääsu garaažist. Mulle meeldib siin.

Dets 19. Veel lund. Ei saanud garaažist välja, ei saanud tööle. Siin on ilus, aga see kühveldamine hakkab ära tüütama. Kuradi lumesahk.

Dets 22. Veel seda valget jama. Mul on villid kätel ja selg on ka haige. Mulle tundub, et lumesahk peidab end senikaua nurga taga, kuni ma oma kühveldamise lõpetan. Lollpea.

Dets 25. Merry Fucking Christmas! Veel külma lund. Kui ma peaksin selle värdja kunagi kätte saama, kes lumesahka juhib, siis ma vannun, et tapan ta. Ma ei saa aru, miks nad ei võiks rohkem soola teedele panna, et seda kuradi jääd ära sulatada.

Dets 27. Veel valget sitta läinud öösel. Olen kolm päeva toas kükitanud, välja arvatud lume kühveldamine garaažiteel peale lumesaha möödasõitu. Ei saa kusagile minna, kuna auto jääb mägedes lumme kinni ja pealekauba on kuradi külm. Ilmajaam ennustas, et veel kuni 30 cm lund võib täna öösel sadada. Kas teate mitu labidatäit on 30cm lund?

Dets 28. See kuradi ilmajaam eksis. Sadas hoopis terve meeter paska. Selline kogus ei sula kindlasti enne suve. Lumesahk jäi lumme kinni ja see kuradi värdjas tuli minu juurde ja palus, et ega ma ei saaks talle labidat laenata? Seletasin siis talle, et olen juba kuus labidat murdnud, loopides minema kogu seda lund, mida ta mu majateele on lükanud. Ma peaaegu murdsin oma seitsmenda labida vastu tema lolli pead.

Jan 4. Lõpuks õnnestus majast välja saada. Läksin poodi toitu ostma ja üks kuradi hirv jooksis teele ette. Kahju autol umbes 10 000. Need kuradi värdjad tuleks maha lasta. Neid kuradeid on igal pool. Soovin, et kütid oleks nad novembris kõik maha lasknud.

Mai 3. Viisin auto linnas asuvasse töökotta. Lausa uskumatu kui ära roostetanud ta oli kogu sellest soolast, mis talvel teedele laotati.

Mai 10. Kolisin Floridasse. Ma ei saa aru, miks kegi täie mõistusega inimene peaks iialgi tahtma elada sellises jumala poolt hüljatud kohas nagu Kanada.

Iccc.... Vaat selline lugu Kuusikerilt. Loodame, et tänavu nii hulluks ei lähe ei Eestis ega Kanadas (või vähemalt mitte Torontos). Aga see kõik tõi meelde ühe teise loo. Kui Tõnu Kaljuste novembrikuus siin Koerner Hall´is kohalikke noortekoore juhatas (kavas Pärt ja Schaefer), räägiti kontserdi sissejuhjatuses sellest, mis seob neid kahte kauget maad, Kanadat ja Eestit. Noh, eks ikka see, et armastame muusikat ja laulu. Ühine olevat seegi, et oleme põhjamaad. Ja mis see põhjamaa on? Kõneleja defineeris lihtsalt: see on maa, kus sa võid surnuks külmuda. Nii lihtne see ongi, Laura :)

Karin läks koju

Nagu oleks lihase lapse ära saatud jälle... eeh. Aga Karini neli kuud said täis ja töö tehtud. Istub nüüd lennujaamas, aga mitte kaua enam. Loodetavasti saab lennuk enne maast lahti, kui lubatud lumepilved kohale jõuavad. Päev algas küll paksu lumesajuga. Pildilt vist eriti ei näe, aga mu koduaknast paistis see nii:


Karin on mõnus kuju. Ime siis, et kari sõpru maha jäi. Eesti tugigrupp on siin:


Kõik paistavad nii rõõmsad, aga tegelikult oli mõni silm ikka märg... Emakesel aga hea meel, et see võimalus üdse tekkis ja kõik nii kenasti läks. Tore aeg oli.

Ja siis juhtus midagi väga imelikku. Anne sõidutas meid lennujaama. Vinnasime just pampe autost välja, kui taga seisvast autost teatas üks härrasmees, et näe, siin on nende saabaste disainer. Ja siis oligi seal veel üks isand, kes on disaininud need ägedad ja igati ecod Groundhogi saapad, mis Karin siit Yonge`i pealt ostis:

No kas pole kummaline maailm! Karin sai disaineri visiitkaardi. On tal nüüd lootust tulevasi Groundhogi tooteid ennaktempos ja soodushinnaga saada??? Igahates, nii imelik see elu just ongi. Igasugu asju juhtub. Õnneks ka vahvaid.

Head kojujõudmist, Karin! Ikka rõõmsaid juhtumisi Sulle!

Sajab õhupalle?

Vaatasin aknast välja ja seal lendles punane õhupall. Niimoodi rahulikult. Maa poole. Nagu lumehelbeke. Aga rohkem neid ei tulnud. Nii et ikka ei saja vist õhupalle. Muud ka mitte. Ja maa on endiselt must.

On lihtsalt üks laupäev. Kell kolm algab Tartu College`is Tartu Ülikooli aastapäeva aktus. Kuhu ma lähen kui volitatud korrespondent ja ema Alma korralik lapsuke. Tegelikult ka, lähen päris hea meelega. Sest see Alma on tähtis. Ilma naljata.

Eile käisin Tiina K loengul Munk Centre`is. Tõlkes-kaduma-läinud-teema. Huvitav oli jälgida tema mõttekäike, kes ta nüüd mitu aastat Eesti eluga toime püüdnud saada. Mõtlesin L ellujäämiskatsetele Tartu taga. Ja omaenda olemisele siin. Nagu Tiina K nii ka L jõudis oma mõtisklustes Sofi O-ni. Oh seda oma ja võõra rüselust küll. Tänane maailm on seda ikka koledal kombel täis. Ja igaüks peab ise oma tasakaalu üles leidma. Ning tegema, mis tema südametunnistus nõuab, põhimõttel "kus viga näed laita... " Arvatagu sest Sofi raamatust mida iganes, ühe asjaga on see siiski suurepäraselt hakkama saanud: pani inimesed mõtlema ja oma mõtteid välja ütlema. Kõrvaltpilk võib tunduda häiriv ja isegi tendentslik, aga on vajalik.

Tegelikult tahtsin hoopis rääkida sellest, kuidas tubli (välis)eestlasena osalesin eelmisel laupäeval suurel eesti kooride jõulukontserdil. Hoolimata sellest, et Avessoni "Üks roosike" tuli ka veel viimases proovis u-duuris, lõppes kõik siiski õnnelikult. Kontsertolukorras ei läinud "Roosike" ei põõsasse ega puu taha, vaid püsis päris kenasti helistikus ja kõik muu kukkus vist hoopis hästi välja. Igatahes, laulda oli mõnus ja jõulutunne hakkas vägisi peale tulema. Ühte proovi saabus üllatuslikult ETV meeskond, kes oli siin mingit dokfilmi tegemas ja noppis meilt ka jõulutervituse Eesti rahvale. Vaadake siis usinalt telepurki jõulu ajal, kusagil seal me tuleme, klipina saadete vahel. Siin üks koduvideo kontserdist (mille Karin võttis Uku masinaga Uku tellimusel - seepärast siis tähelepanu peamiselt Uku nurga seltskonnal): http://www.youtube.com/watch?v=lyYV-3yJqrg

Ja siis käisin veel Jüri Talveti raamatu "Of Snow, Of Soul" esitlusel. JT luule H.L. Hixi tõlkes, kirjastuse Guernica Editions väljaanne. Esitlus toimus Ben MacNally mõnusas raamatupoes, mis on selline vana kooli raamatupood. Uued on suured ja mõnusad, aga nende õhkkond on teine. Meenus vana seminarka ja see, kuidas me sealt uude ramsi kolida ei tahtnud. See viimane muutus ju lõpuks lausa koduks, aga seminarka see ei olnud... Noh ja seda Kanada kirjanduselu oli ka huvitav (kõrvalt) vaadata. Muidugi tulid meelde kirmus ja Tartu kirjanduse maja ja tüübid, kes seal koos käivad. Taolisi kõnnib vist ringi kõigis maailma kirjandussalongides: ennastkehtestava kehakeelega vaimsed vanamehed, asjalikud ja krapsud kirjastajad, terased (ja siinmail ka moekates kleitides) sinisukad, boheemlikud kirjandustudengid jne. Pisut klisheelik loend, sai aga... Selles eripalgelises maailmas on siiski üllatavalt palju universaalset, mingid tüpoloogiad vahivad vastu siit ja sealt. Mõningad mõistmise alused on siis ju ikkagi olemas?

Igatahes, see oli kodune maailm (kuigi enamasti räägiti mulle tundmatutest autoritest, lisaks JT raamatule esitleti veel mitut), kus oli kosutav viibida. Tartus kippus sellest ajuti küllastus tekkima, aga nüüd on vist teatav vajadus siginenud. JT-t ennast muidugi kohal ei olnud (ega ka tõlkijat), nii et kõneisikuks oli kirjastuse president. Kena jutt oli. Igati positiivne. Rääkisin prouaga vaheajal. Ja siis ütles ta midagi naljakat: "See JT on vist juba päris vana mees... Üle kahekskümne?" "Oiii, eiiii," ütlesin, "kuuskümmend midagi vist ikka." Nojah, kes neid kauge ilmanuka kirjatsurasid tunda jõuab... Ja eks see JT teenete nimekiri, mis proua paberilt ette luges, oli ka aukartustäratavalt pikk. Selle oli keegi teine sinna kirja pannud, nii et kust siis proua pidi teadma... Kuigi, eks seal alguses vist ikka JT sünniaasta (1945) ka kusagil seisis. Normaalne inimlik eksitus. Aga naljaks ka. Selline lugu siis kultuuride tõlkimise ja tõlkijatega... Lehte ma seda muidugi ei pannud. Ega hakka ka JT-le ütlema. Ärge teiegi rääkige!!!

Vaat selline nädal. Detsember käes. Jõul läheneb. Päkapikutamine päevakorras. Ja täna meie Alma sünnipäevapidu. Vivat!