Pakane paugub

Aasta hakkab läbi saama. Jõululaupäeval puistas lund kui kotist. Pakane tuli järele ja jäi. Täna hommikul oli ligi 20 kraadi miinust. Külmaks jääb nii kaugele, kui ilmateade ulatub. 10. jaanuari paiku läheb veidi soojemaks vist.

Eelviimane tööpäev sel aastal. Teen aruandeid, et uuel aastal laud nö lagedam oleks. Akna taga vilistab ja kabinet on külm. Isolatsioon on kehv. Tuttav lugu. Inimesed käivad väljas endiselt palja peaga. Kas nemad külma ei tunne?

Kristen pani all näitust kokku. Jaanuaris lendab ta Põhja-Quebeci, kus keskmine temperatuur miinus 20. Meil siis suisa mahe siin.

Kukal hakkab jälle kangeks jääma. Peaks vist koju minema. Eelmisest postitusest saadik olen veel mõned pealopsud saanud. Seistmenda korra järel läks lugemine sassi. Ei mäletagi enam, kuidas see normaalne elu käis.

Väljas on päike. Pärast viit hakkab loojuma. Siin päev ikka mitu tundi pikem kui Eestis. Selline sisutu postitus sai.

Teeneline põrunu

Jah, veidi enam kui aastaga olen saanud ühe suurema ja neli väiksemat pealopsu, kolm viimast kolme viimase kuu jooksul. Palju polegi vaja, et kuplialune loksuma lüüa: laks vastu auto ukseseina autosse pugedes, metallkarkassiga otsaette, kui oled appi läinud metallkobakat pakkivale iluinimesele, pealae ja arhiivilae kokkupuude seal, kus lagi põrandale tavapärasest lähemal. Niisama lihtsalt, käigu pealt. Siis võtad aja maha, istud ja mõtled, et miks küll. Et mis signaal see on, mida mulle ikka ja jälle saatma peab. Ei ole veel päriselt aru saanud.

Eks ma ole katsunud elu veidi aeglasemalt elada, aga päris paigale jääda ei saa. Lihtsalt pole võimalik. Aga kui olemasolevatele peahädadele konnatiigi mullistustest siginev priske stress lisada, on olukord hetketi päris sant. Nii sant, et mõtled: äkki ikka peaks selle eesti asja ajamise kohalikele jätma ja oma päriselu juurde päris Eestisse tagasi minema. Anne näol positiivne eeskuju ju olemas. Aga liiga palju siduvaid kohustusi on, äraminek tundub ilmvõimatu. Eks peab endas selgusele jõudma. Teeneline põrunu olen küll, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Miks peab inimene ennast tööga niimoodi tapma? Tegelikult, töö vastu pole mul midagi, töö on tore. Mu töö tõesti meeldib mulle. Aga siis need muud asjaolud... tjah. Selle koha peal on targem vait jääda.

Talv pressib peale, sügis tõrgub vastu. Pühapäeval, kui Santa linna tuli, puistas esimesi lumehelbekesi -  hõredalt, aga siiski. Siis läks jälle soojemaks. Mõnel päeval veab kuni 8 kraadi välja, aga tööinimene sellest osa ei saa, sest hommikud on külmemad nagu ka õhtud. Täna olen kodus ja puhkan pead ja närve. Tuba on jahe. Suvel said üürnikud kirja, et oktoobris vahetatakse aknad ära. Ei vahetatud. Mul jäid aknad seepärast pesemata. Jäävadki, kuni kevadeni. Aga peaks need ära toppima, et tuul ei lõõtsuks. Pirka hotellitubades omandatud tarkus aknad kempsupaberiga toppida on kulda väärt. Lihtne ja käepärane. Tuleb see töö ära teha, ehk on abiks.

Küll tahaks praegu päris Tartus olla ja mõne mõistliku sõbrantsiga Werneris juttu ajada, soe teetass pihkude vahel. Peaks kirjutama kohvikutest siin- ja sealpool. Ükskord teen seda. Nüüd peab peale ekraanipuhkust andma. Nende peajamade tõttu ei saa ma ei kinno ega kontserdile. Laupäeval istusin pool kontserti sõrmed kõrvades, siis tulin tulema. Vara veel. Raamatuid ikka saan lugeda õnnneks. Kuigi ka mitte väga pikalt. Tüütu on see invaelu. Aga mediteerimisega olen jälle regulaarselt tegelema hakanud. Niigi palju kasu siis.

Lõputu küünlapäev?

Eestis muudkui tuleb lund, kuigi mai on käes. Siin nii hull pole, aga ega eriti sooja ei anta ka. Vindub ja vindub see kevad. Aga sellist Eesti moodi kevadet ma olen ju tegelikult tahtnudki (ja ma mõtlen lihtsalt aeglast kevadet, ILMA lumeta!). Et ei oleks nagu siin tavaliselt, et kargad kohe saabastest plätudesse. No ikka imelik, mis imelik: inime sai oma aeglase kevade, aga nüüd nõuab suve taga... No aga NII aeglast ma ju ka ei tahtnud!

Mida uut

Et mis siis vahepeal toimunud on. Emakeelepäeva puhul soojendasin oma akordionimänguoskused üles. Sünnipävapidu möödus samuti akordioni saatel - lõime Isabellas laulu. Nüüd kutsutaksegi mind sõpradele pilliga koos külla :) Püahpäeval toimus järjekornde pilli- ja laulupidu Anne juures - Anne lahkumispidu nr 1. Ta kolib selle kuu lõpus tagasi Eestisse. NB! Akordion ei ole minu oma. Kahjuks.

Aprilli alguses käisin Buenos Aireses konverentsil - minu esimene reis Lõuna-Ameerikasse. Oli soe ja huvitav. Nende sügis pole üldse sügise nägu. Taskuvaraste küüsi ei jäänud. Milongabaari ja La Bocasse ei jõudnud. Aga maigu sain suhu ja poleks üldse midagi sinna tagasi minemise vastu. Konverents oli üüratu suur, kirju ja rikkaliku programmiga.

Suurel reedel sõitsime Sarvede ja Annega Hamiltoni ümbruses ringi ja otsisime koskesid. Leidsime kohe päris mitu. Lea ja Alisteriga käisime vaid kahte vaatamas. Kosed olid ju ka kenad, aga kevad oli ilusam. Ilm oli jahedapoolne, aga päikeseline. Metsa all õitses mitmeid lillekesi. Noored naturalistid muudkui koogutasid, tagumikud upakil, et kas on ikka ülased ja sinililled või ei ole. Ei saanudki sotti. Justkui meie koduste blöömikeste kauged sugulased oleks olnud.

Täna vaatasin üle pika aja, mida Toronto muusikaelu ka pakub ja ostsin spontaanselt laupäevaks pileti Massey Halli, kus esineb Buddy Guy. Koerner Hallis on samal õhtul Wayne Shorter, aga see oli välja müüdud. BGle oli vaid üksikuid pileteid kohtadesse, kus obstructed view. Püüdsin neist kõige parema valida. Eks me näe, kas ja mis seal siis paistab.

Väss on ikka veel kallal pärast reisi ja muid vehklemisi. Täna vara koju. Homme pikk päev. Tähistame raamatu ja roosi päeva õpitoaga, kus Laani näitab, kuidas taaskasutada vanu raamatuid.

Eesti pilet on ostetud. Seekord siis Riia kaudu jaanipäevaks koju. Riias peame BaltHerNeti noorteseminari. Helga Merits juhtub ka just sel ajal seal olema - AABSil. Huvitav, et see AABS kellelegi meist meelde ei tulnud.

Nädalavahetuseks lubab High Parki sakurat. Kahtlaselt kõlab, sest ilm on ikka pigem külm kui soe, aga mine tea. Äkki ei jää õiteilu sel aastal ära.

Imeilk jah

... kui vaikseks siin on jäänud. Nii kirjutamise kui diskussiooni mõttes. Mitte, et siin vanasti tohutult palju arutlemist oleks toimunud... Miks on vaikseks jäänud? Aega ei ole. Kõlab rumalalt. Õigem oleks vist öelda, et aeg kulub muule. Või et vabadel hetkedel on pea väsinud. Või siis silmad. Või et mõni asi, mis päriselt vaevab, kurvastab või vihastab, ei kannata avalikku lobisemist, ja rõõmud saad kuidagi teisiti jagatud. Või et loovus kulub mujale. Või et on suurenenud vajadus privaatsuse järele. Või et sõnad tunduvad lihtsalt mõttetud. Ella Ilbakule tema guru kirjutas kunagi, et lõpeta raamatute kirjutamine, nii ei jõua sa sinna, kuhu väidad ennast teel olevat. Sõnastus oli teine, aga mõte oli just see. Ilbak ei jätnud. Ta vahest ei tahtnud sinna jõuda, kuhu väitis end teel olevat? Eriti tänapäeval, kui tava- ja sotsmeedia on loba servast servani täis, tundub omapoolne panustamine kuritegelik. Aga inimesel on imelik vajadus aegajalt ennast sõnadesse valada. Kõige parem on seda teha siis, kui kirjutad iseendale. See on pihtimus või meditatsioon. Hea on kirjutada sõbrale. See on jutuajamine. Väga imelik on kirjutada kellelegi, keda sa ei näe ega tunne. Et seda imelikku olukorda kuidagi normaalseks muuta, siis kirjutadki nagu a) iseendale või b) sõbrale. Aga miks seda avalikkusega jagada?

Imelik.