Head uut aastat!

 Eestis käes, siin veel kuus tundi minna. Aga nüüd tahaks küll ühte päris head aastat vahelduseks.

Kosutavad

... jutuajamised eile kodusel Isabella peol, täna lühidalt M-ga messengeris, L-ga kirjlikult ja TO-ga kohvikus. Viimane osalt ka töine, aga selline isnpireeriv-töine. Pärast taolisi kontakte-kohtumisi on tunne, et ikka tahaks ja jõuaks vist veel.

Tulin peris rõõmsal sammul piki Bloori kodu poole, õhus kevadist soojust ja vihmaudu, ning libastusin Nordström Rackis. 😯 Kapis nüüd kaks uut roosat asjandust, mis panid disainerifantaasia ärksalt tööle - see sellega ja too tollega. Igasuguseid hea-tuju-kombosid sai tekitada. Väike kingitus iseendale ellujäämise puhul. Pusime edasi.
 

Saab otsa

... see aasta vägisi. Ja parem ongi. Ei olnud hea aasta.

Täna õhtul võõrustan kodus noori kolleege. Ehk saan head energiat laenata neilt.

Lõuna ajal käisin poes. Õues kevad - pluss 9. Algabki peale jõulu jälle? Vaevalt. Aga korraks tuli selline tunne küll.

Vaheaeg

Eile kirusin siin kergelt kirjameeste loodusdetilidesse takerduvaid (aga muidu igati nauditavaid) heietusi. Ja siis loen TÕ mõtet, mille oleks justkui ise kirjutanud: "Mulle tegelikult kangesti meeldivad sellised elust nagu välja lõigatud ajad, ajad, kui sa ei ela siin ega seal, vaid oled - ja rahulikult, kiirustamata - kuskil vahepeatuses. Need on alati nagu omaette väikesed elud. Kerged, tähtsusetud, ilma teab mis tulevikuta, oma lõputärminiga, mis nad nii kergeks teebki."

Omal ajal, kui hakkasin neid tänaseks tüütuks muutunud pikki üle ookeani reise tegema, tundus reisil veedetud aeg just seesuguse väljalõigatuna: polnud enam siin ega ka veel seal. Mõnus vahepealsuse tunne. Mõnel reisil, kus olen saanud ühe koha peal veidi pikemalt paigal püsida, aga mitte ka liiga kaua, on samuti mõjunud. Päriselu tüütud, kurnavad, siduvad asjaolud jäävad justkui su päriskohta maha.

Sellised vaheajad elus on kulda väärt. Küll tahaks võtta ühe sabatiaasta ja minnagi maailma selliseid ajutisi kohti ning eraldiseisvaid aegu avastama. Kas see oleks võimalik? Kuna? Kuidas? Just a dream?

Tegelikkuses olin täna hoopiski tööl. Tegime ühe podcasti intervjuu. Sai veidi tuba koristatud. Vanal aastal siia rohkem ei tule.

Läks välja

Eile õhtul kangutas A. mu kodunt välja viimaks. Täna olin juba ise nii tubli, et tegin seda.

Patuasi küll kohvikus saia süüa, kui kodus külmkapp head-paremat täis, aga cappuccino neelud käisid küll juba pikemat aega ja keskkonnavahetust oli ka tarvis. Ei mäletagi, millal sai viimati raamatuga kohvikus käidud. Eestis vist.

Natuke hakkavad juba uinutama need meeste lõputud heietused eestlaste liigusinast murupügamisest ja  puude-lillekeste-linnukeste loendamine. Lõppkokkuvõttes mõjub see aga kui pikem muusikaline oopus, kus küll edasi liigutakse, aga ikka mingite teemade juurde tagasi pöördudes.

Täna oli neil pikemalt juttu metstulpidest, mis kipuvad mõningaid aialilli välja suretama. Jäin mõtisklema keelendi üle "läks välja". Selles tähenduses, et miski taim, mida üritad kasvama saada, annab siiski otsad - läheb välja. Ma läksin ka täna viimaks välja, aga ses tavapärases ja vähem dramaatilises mõttes. :)

Pühadeaeg

Kodujutud ja laisklemine. Chatid ja telefonikõned eemal viibivate sõpradega. Sellised ongi jõulud kaugel kodumaast ja keset talvetormi.

Seapraad sai tänavu tuim ja vintske. Nii läks Kristiina Ehini FB postitus, kus ta kõiki maailma äpardunud perenaisi ühinema kutsus, mulle hinge. Oli see vast lustakas ja vaimukate kommidega postitus! Naera ribadeks.

Täna pannil praadi soojendades see enam nii jube ei tundunudki. Vahest olid abiks verivorst ja peekon, mis seale seltsiks läksid. 

Aknast vaadates paistab täitsa normaalne ilmake olevat, st et ei saja ega puhu. Aga maantee nr 401 olevat endiselt problemaatilie järvelume tõttu. A. lükkas oma reisi juba kolmandat päeva edasi.

Kaplinski ja Õnnepalu kirjad sobivad pühadelugemiseks väga hästi. Vaatamiseks kodune-südamlik "Jõulutunnel".

Häid pühi!

Jõulutorm

Kallas kogu öö ja hommiku. Siis temperatuur langes ja hakkas lund tulema. Horisontaalselt, kusjuures. St et et tuul on ka vali. Ja nii kuni jõululaupäeva pärastlõunani. Ei ole tark reisida praegu. Mina õnneks ei peagi. Täiesti kodused jõulud plaanis. Kodututele avati linnas soojakeskused.

Tegin pehmet piparkooki. Sortsutasin glasuuri sisse veidi sidruniekstrakti. Asi tundus imelik, kui pärast glasuuri maitsmist svipsi hakkasin jääma. Jube kange kraam, üle 80% alkoholi, tuli välja. See kook pole nõrkadele. Või vahest aurab kangus ära, kuni kook tõmbab.

Keset kõige paksemat sadu ilmus rõdule selline kliimapagulane, suled sorgus. Lausa värises, vaeseke.

Töö

 ... töö, töö. Ja peavalu. Selline päev jah.

Õhtul ostsin malmpoti ahjuprae jaoks. Seni olin siin ilma hakkama saanud.

Murakami läbi. Nüüd võtsin Kaplinski ja Õnnepalu kirjad käsile. "Lunastaja" edenes vaevaliselt.

Homme pidi tormiks kiskuma. Juba sajabki. Esialgu vihma. Sellepärast siis see peavalu.

Liiga magus elu

Täna jälle Tartus. Läksime maiustamisega liiale. Värsked naabrid Northern Birchist olid jõulukinkidega ülemäära lahked ja kõike head peab ju proovima... Tööle tulek ja siit minek aitavad õnneks kaloreid põletada.

Zelenskõi üllatas maailma: eilsele visiidile Bahmutisse järgnes täna reis Washingtoni. Vägev.

Jõulupidu nr 2

 Pidu Tartu College´i rahvaga. Esimene verivorst ka söödud.

Palju toredaid

 ... inimesi, kellele vaja kaart saata või mõni muu pühadezhest sooritada. Aasta lõpus lasen nad kõik kasvõi hetkeks silme eest läbi jälle. Tänulikult.

Tuvitüdruk

Ega ei olegi tegelikult midagi öelda. Vaikne nädalavahetus mõne jõuluettevalmistusega. Selline tunne tekkis korraks, et maakera on aeglasemalt pöörlema hakanud. Hea tunne.

Kui töö juurest jõulukinke viimast tulin, söötis majanaaber Isabella pargi servas jälle tuvisid. Neid oli tema ümber kümneid, kui mitte sadu. Üks sõi suisa peost. Ja mingid omad jutud on neil. Üksjagu kohutav, aga ka kuidagi liigutav vaatepilt. Inimene ja tema tiivulised sõbrad. Tuvitüdruk. Kuigi tüdruk on ea poolest ikka naine juba, kõlab tuvitüdruk kuidagi õigemini. Mõned naised on pigem tüdrukud. Kas ühel päeval saab temast tuvitädi?

Torm on möödas

Jah, tuli välja, et see oli ikka tõeline torm, mis siin eile ja täna öösel möllas. Põhjapool tuli 20 cm lund maha. Meie pääsesime, aga vihma ladistas korralikult. Mis tähendas, et arhiivis uputas jälle. Päevaks klaaris ilma ära, isegi päike tuli välja.

Tegelesin töiste jõulukaartide nimekirjaga. See kasvab iga aastaga. Tänavu on seal juba üle 600 isiku ja asutuse. 

Nii see aasta oma lõpu poole liigub. Kaks nädalakest jäänud veel teist.

Koerailm

Käisin postkaarte alla postkasti viimas ja nägin mitmeid koeraomanikke oma lemmikutega tulemas või minemas. Vaesekesed, loodus ju ei küsi - tuleb minna, kui häda käes. Ka siis kui väljas on tõeline koerailm. Ja seda ta on. Sajab segamini lörtsi ja vihma. Vahepeal koguni müristas. Kuna mul koera pole, ei pea ma kusagile minema, õnneks.

Sebib ja pikutab

Õieti päkapikutab. Tasapisi. Kodustele kingin tänavu elamusi, mitte asju. Ettevalmistustega valmis. Check.

Aga küll see päeva tagapool on ikka lühike. Hommikutel pole viga, siin läheb päris vara valgeks, kolmveerand kaheksa. Aga kui õhtul kolmveerand viis saabub pimedus, siis tundub, et südaöö on kätte jõudmas. Kuigi pool päeva on ees. Eestis asi muidugi veel palju hullem: päikesetõus veerand kümne paiku, loojang 15:20. Arvestage ise, kui palju lühem on Eesti päev.

Jõulupidu nr 1

 ... peetud. Biblio Klubi ja laenuraamatukogu seltsis.

Birgit Eestis ja sosistav neuroloog

Lumemöll Eestis kestab. Segadust palju, mõnel pool juba pikalt. Paha Birgit!

Siin rahu ja vaikus. Öine peavalu ei lasknud magada. Nuinarkoos aitas viimaks, aga peas nüüd udu. Tööd said siiski tehtud, isegi need, mis pisut enam oidu nõudsid.

Pärastlõunal oli telefoni appointment neuroloogiga. Pole teda juba kolm aastat ihusilmaga näinud. Analüüsivastuste tulemused tehakse nüüd telefonis teatavaks. Sosinal, kusjuures. Pean alati kõvasti pingutama, et aru saada, mida see sensuaalne sahin tähendab. Miks ta niimoodi sosistab? Aga kuni uudised on head, las sosistab pealegi. Sedakorda olid. No news, good news. Kuni järgmise sosistamiseni.

Vorstiäri

Sain ikka oma verivorstirõnga Collingwoodi mehelt kätte. Kartsin, et olin tellimisega hiljaks jäänud, aga õnnestus viimasel minutil jalg ukse vahele saada. Vorstisabas kohtasin teisigi eestlasi.

Jõuluteemat kinnitas ka hommikune lumesadu. Korraks oli päris mõnus, aga juba lõunaks pakuti soolasuppi. Ei see lumevalgus pidama jää.

Seevastu Eesti upub hangedesse ja saared ka pimedusse. Homseks lubatakse suisa tormi.

Kinos

Käisin Hot Docs Cinemas vaatamas filmi "If These Walls Could Sing", 90 aastat Londonis tegutsenud stuudiost Abbey Road´il, kus salvestamas käinud kirju rida suuri ja veel suuremaid nimesid. Lugu muusikajaloost, aga ka ühest majast ja kogukonnast, mis sinna tekkinud. See viimane tekitas mõnusa paralleeli meie Tartu fimiga, mis on ju ka ühe maja ja kogukonna kasvamise lugu.

Film oli muhe, aga heli täitsa võimatu: vahepeal nii vali ja plekine, et toppisin näpud kõrva.

Selline päevake. Jalutada ei kannatanud - kõle. Ringi joosta küll - värskendav.

Kohvikus tööl

Täna kulus ligi kolm tundi kohvipoes koosolekut pidades. Aga oli ka palju teemasid kogunenud S-ga arutamiseks.

Kui kell 10 oli Cafe Aroma inimtühi, siis kella üheks puupüsti täis. Populaarne lõunasöögikoht. Peaks kunagi ka nende toite maitsma. Mõned supid ja salatid on üsna ahvatlevad. Aga ma maandun ikka tee-kohvi ja saiakesega. No kell kümme oleks supi jaoks ka vara olnud.

Korraks sadas taevast isegi midagi tahkemat, aga maha ei jäänud ja sai ruttu otsa. Külmemaks on läinud. Hea kui venitab paar soojakraadi välja.

Laisk nädalavahetus seisab ees. Jõulusaadetistega tuleb tegelema hakata. Õhtul Koerner Hallis Tanya Tagaq Kronos Quartetiga, aga ei ole vastavat tuju. Jätan minemata.

Tüma

Kere on vaktsiinist tüma: lihased ja kondid haiged, pea uimane. Isegi kerge palavik on. Nii et mürk teeb oma tööd. Aga kõige hullem ei ole, kannatab tööd teha. Ööund ei rikkunud ära. Hea.

Päris imelik, et juba mitmendat päeva paistab päike. Eestis harjusin pimeduses ringi kobama. Siin on kaamost ikka oluliselt vähem. Just rääkisin telefonis Kanada kolleegiga, kes küsis, kas Eestis on ka nii pime. Eestis just ongi pime, ütlesin, siin pole pooltki nii hull. No ei tea, kas jäi uskuma.

Kohalik krediidiühistu on teinud järjekordse e-hüppe. Nüüd saan ise Eestisse raha üle kanda, ei pea selleks panka minema või avaldusi saatma vmt. Esimesel katsel sain süsteemi üles seatud, jee! Raha läks arvelt maha, kas ka Eestisse kohale jõudis, pole kontrollinud. Aga kodueestlasele harjumuspärase e-pangandusega võrreldes on edenemine ikka tagasihoidlik.

Tegelikult pole midagi tarka öelda, nagu ikka. Ajan lihtsalt mullikesi siin omaette.

Pooya

Käisin jälle Pooya juures ehk Sanomedi apteegis viiendat vaktsiinisüsti saamas. Pooya on noore apteekri nimi.

Aega registreerides märkisin ära, et soovin samal ajal gripivaktsiini saada, aga see sõnum polnud kohale jõudnud. Ei hakanud nõudma ka, sest oli nagunii kõhklusi ja kahtlusi selle topeltvaktsineerimise suhtes. Sel ainumal korral, kui ma gripivaktsiini tegin, tundsin ennast pool ööpäeva puruhaigena. Covidi vaktsiinile nii tormilist reaktsiooni pole olnud, kuigi ühel korral miskit ikka oli, kuid mitte nii hullusti kui gripivaktsiini puhul.

Hommikul kosutav püsika koosolek Eesti kolleegidega. Siis lugesin samateemalisi Aigi tudengite töid. Mõned lasid ülejala, aga oli ka päris tõhusaid.

Ilm on meeldivalt mahe: 7-8 kraadi sooja, kuiv. Kuid pilves.

Täna õnnestus juba kella kuueni magada. Muidu olen hiljemalt viie paiku ärganud. Hakkan kohalikku aega jõudma viimaks.

Täna majas

Seal ma käisin jah üle pika aja. Biblio Klubi oli platsis. Väga liigutav taaskohtumine. Palju kallisid ja niiskeid silmi. Ruti töölaual tema pilti näha oli võimatult kurb...

Aga ilm on Eestiga võrreldes ikka väga mahe. Maa kuiv ja sooja kuue kraadi kanti. Tulin jala koju. Bloor on jõulutulesid täis.

Tihe

... kodune tööpäev täna. Mõistus hakkab ka viimaks Eestist järele jõudma. 

Hommikul Viirlaiu zhürii koosolek. "Ohver" valitud. Nüüd vaja asi ära vormistada.

Aga ennast kodunt välja vedada tundub ikka lausa võimatu. Peaks pilatesesse minema, aga no ei ole hakkamist. Homme tuleb küll Tartusse minna, sellest pole pääsu.

PV valiti kirmuse direktoriks. Lõpuks ometi ka üks hea uudis! Muuseumile hea. Aga kas ka P-le endale? Igatahes väga suuremeelne, et ta ennast välja käis. Vinget vaimu ja vastupidamist Sulle, vapper naine!

Ka täna

 ... paistis päike.

Mulliinimene

Uni läks ära veerand kolm öösel. Lugesin Murakamit ja proovisin siis uuesti magama jääda, aga ei õnnestunud. Pool kuus ronisin voodist välja. Sisemine kell on ikka täitsa sassis.

Kell 9 algas järjekordne globaalsete eestlaste foorum, virtuaalis. Siis vennajutud. Nüüd kokkan (läätsesupp, kaerahelbepätsid) ja loen (Katrin Lauri "Tunnistaja"). Ei taha ikka veel kusagile oma mullist minna. Ühe õuetiiru siiski tegin, sest täna paistis päike. Kuid puhus kohutav tuul. Külm õhumass pidi tulema. Aga lumest pole siin miskit järel - muru rohetab.

Väga vaikne

Kuidagi väga vaikseks on jäänud mu sees pärast seda reisi. Pidin täna ennast kangesti sundima, et toidupoodigi jõuda. Ei tahaks oma mullist lahkuda sugugi. Selline tuju on: https://www.youtube.com/watch?v=dRq95qFeAi8

Aga hommikul rääkisin keelesõber Nataliaga - üle mitme-setme kuu.

Eile Varssavis

 ... jätkulendu oodates kirjutasin nõnda.

Ootamatu kurb koduskäik on seljataha jäämas. Istun Varssavi lennujaamas ja ootan õhtust lendu. Kartsin, et olen magamata öö tõttu totaalsooda, aga nii hull polegi. St et pole kogu aeg. Vahepeal panin küll külje maha ja kerge tukk tuli peale. Aga nüüd olin koguni nii atsakas, et viskasin TC 50 raamatu sissejuhatuse mustandi valmis. Ja üle kolme tunni on veel ees. Heilika Pikkovi „Minu Jeruusalemm“ edeneb liiga kiiresti. Kardan, et see saab otsa ja mis ma siis teen? Kümme tundi lendu ka ju veel. Seepärast on hea vahepeal kirjutada - vahetevahel on lihtsalt hea kirjutada. Näiteks minu Jeruusalemmast.

Erinevalt Heilikast pole minul selle paiga vastu eriti sooje tundeid. Põnev oli muidugi, kindlasti eksootiline ja hariv, aga mõjus klaustrofoobselt. Sõnastasin selle kogemuse nõnda: liiga palju nähtavaid religioone. Autotäis sõimavaid moslemeid esimese jalutuspäeva lõpus ei mõjunud ka kuigi külalislahkelt. Kui viimasel päeval Õlimäel ära eksisin, oli hirm nahavahel: mossis moslemimehed lastega ümberringi ja palju kõveraid tänvaid. Tänu nunnale ja sõdurile pääsesin sealt labürindist välja. Ajapikku sai ka propagandat ja kallutatud ajalookäsitlust ülemäära palju. Nende turismiministri tänukiri või sertifikaat peaks siiani Kuu peal alles olema... Jah, minu Meka see ei olnud. Aga raamatut on huvitav lugeda, kui on isiklikke mälestusi kohtadest, millest kirjutatakse.

Nüüd ei saa aru, kas peaks lõunat sööma või on liiga vara. Kere on segaduses. Arvasin, et pole kell kolm öösel võimeline mitte midagi sööma, aga juustuvorstiga sai ja tee läksid sisse küll. Varssavisse jõudes sõin munaputru ja jõin ühe cappuccino. Pooleteise tunni eest manustasin tassi teed, lihapiruka ja mõned küpsised. Nüüd mõlguvad meeles kartulipannkoogid ja pelmeenid, aga vist on vara. Kuid und ei ole – ime küll.

Ka Poolas pole päikest.

Minek

Homme varahommikul minek. Töise päeva lõpp oli selline. Oi, kuidas ma jään teist puudust tundma...

Siin Tallinn

Lõunaks bussiga Tallinna. Koosolek. Koosolek. Perekond. Homme samas vaimus edasi.

Aga enne lendu vist magada ei saagi. Helistasin ja uurisin, kas saan pagasi eelmisel õhtul ära anda, aga koroona olevat sellele meeldivale võimalusele lõpu teinud. Lend on 5:45. Kaks tundi enne seda peaks kohal olema, öeldi. Mis tähendab, et pärast kella 3 peaks siit Madarast minema hakkama, st et kell 2 tuleb üles tõusta. Aga kui ma selleks ajaks pole magama jäänudki? Seejärel 10 tundi passimist Varssavis ja ligi 10 tundi lendu. Valus. Nii ebamugavat reisigraafikut pole ammu olnud.

Esimene advent

Raekoja platsis süüdati advendiküünal, aga sinna ma ei jõudnud. Käisin hoopis Kvissentalis. Homme Tallinna.

Hüvastijätt

 ... Kallega täna. Raadil ja Spordimuuseumis. Sõbrad-tuttavad ümber. Seejärel K-ga kohvikusse.

Õues talv, lund tuleb aina lisaks. Raekoja platsi kuusk on tuled külge saanud.

Nüüd Zoomi koosolek tulemas.

Ajasegadus, kohtumised ja kodutööd

Seekord on Eesti ajaga harjumine kulgenud eriti raskelt. Lisaprobleem on ennast Zoomi koosolekuteks Kanada aega arvutada: +7h arvestus käib ludinal, aga -7h tekitab ikka veel kerge ajupeetuse.

Täna jälle ridamisi kohtumisi. Tulebki varsti jalad kõhu alt välja tõmmata ja kirmusesse marssida. Eile sain Kuu peal viimased remondist jäänud kastid ka lahti pakitud. A. kasarmulikust minimalismist väga palju järele ei jäänud, aga loodetavasti meeldib muutunud olukord talle siiski rohkem kui elu kastivirna otsas.

Õues ikka lumi ja kerged miinused. Juurde pole sadanud. Kuusel veel tulesid pole, küllap süüdatakse pühapäeval - esimene advent jõuab kätte.

Eestis

Kurvad, tegusad, kodused, töised, eeljõulused ajad. Kõike, palju ja korraga. Ka uusi surmateateid. Kas mõõt täis ei hakka saama juba?

Aga see hüvastujätt oli mu senise elu kõige raskem.

Minek

Kohver pakitud. Tööasjad (vist) jonksus. Eks need asjad, mis meelest läinud, tulevad tee peal meelde. Mõned Eesti kohtumisedki paigas.

Nüüd tahtsin vaadata, ega lendu pole edasi lükatud, aga Pearsoni veebileht on maas. Loodetavasti ei tähenda see mingeid suuremaid segadusi seal.

Ontariosse lubab järgmisteks päevadeks ohtralt lumelisa. Vahest saan enne minema.

Hommikul rääkisin õekesega... On hea, kui on kiire ja palju teha, siis pole mahti kurvastada.

Matu

Täna hommikul sain õekeselt kurva sõnumi: Matu läks eile õhtul tähtede taha. Meie pere lemmik ja meie kõigi õpetaja... Lendan homme õhtul koju.

Maa on täis kui

 ... valget vatti (v võite siin ka t-ga asendada). Ehk et esimene lörts on tulnud. Jube. Viis tundi vähemalt puistas. Täna kuiva jalaga koju ei saa. Aga ükskord see pidi ju juhtuma.

Rahvusarhiivi poisid käisid Biblio Klubile tere ütlemas. Vähem kui viie minutiga tuvastasid PV ja AS lähisuguluse: nende vanaemad ja vanaisad olid õde-venda. Oh elevust! Aga imestada pole midagi: peaaegu iga kord, kui Eestist keegi käimas on, juhtub midagi sarnast. Klassik: "Need olid Eesti olud, need olid Eesti kolud".

Zoom, Ukraina ja aina lühemad päevad

Koosolekud Zoomis ja Dmitri Teperiki loeng Ukrainast Munk Centre´is.

Päike tõuseb kell 7:12 ja loojub 1:53.

Indigo saadetis jõudis kohale, Apllo oma veel mitte.

Pühapäev

Tööpäev. Taas kord. Lund ei tulnud, aga külm on küll.

Väga ootamatu

... ja kurb uudis täna hommikul FB-st. Loed ja ei usu silmi. Ei tea siiani, mis juhtus. Aga KV-d ei ole enam. Olid P-ga üks harmooniline ja armas paar. No nii kurb on ja P-st hirmus kahju. Miks küll?

Koerailm

Eile sain tööpäeva lõpuks telefonikõnest teada, et õues olnud imeline suveilm. Toast vaadates ei saanud arugi. Kui hämaruses välja jõudsin, oli mõnus tõesti,17-18 kraadi.

Täna seevastu kukkus keskhommikul sadama ja nüüd tuleb ühtlase hooga. Eglintoni majaderivi silmapiiril on puha hallis pilves. Kõlekülm on ka. Koerailm. Õue ei kisu. 

Pühapäevaks lubab suisa lund ja lörtsi. Nüüd siis vist pidu päriselt läbi.

Herson on jälle ukrainlaste käes!

Kodukass

Eile läks Tartus taas pikale. Tööpäevad kipuvad vägisi 10-12-tunnisteks venima. Eile lõpetasin õudse peavaluga, mis andis hea põhjuse õhtune külaskäik ära jätta. Asi seegi.

Täna olen saanud päev otsa kodus tööd teha. Ja mitte ühtegi koosolekut! Tundub peaaegu nagu puhkepäev... Mitmed kirjavõlad on likvideeritud ja muid rahulikke asju tehtud. Küll on hea see kodukassi  põli.

Sain viimaks ka Anu Rauale vastatud. Tema uued lookesed, mida ta taas lahkelt jagas, kiskusid mu enda mälestused ajusopist välja. Kollased ploomid ja antoonovkad... Aga eriti produktiivseks osutus kassiteema. Taaskasutan siinkohal Anule saadetud Kiti lugu. Lugege teiegi.

Kassimamma jäägitu usaldus on mullegi tuttav nähtus. Kiti ei toonud oma poegi küll lausa mu kõhu peal ilmale, aga kui töö tehtud, siis rändasid lapsukesed öösel voodisse mu külje alla küll. Olin mures, et magan lapsed lapikuks ja tassisin neid pessa tagasi, aga varsti olid nad kõik mul voodis jälle. Palju tunde kulus ka pliidiunkas olnud kassipesa serval sünnitusabi andes. Nüüd tean, et kassidki võivad abituse selgeks õppida, kui abiline võtta. Aga nii värvikat valikut kiisusid polnud Kitil küll kunagi: kõik olid valgete sokkide ja maniskiga triibikud.

Päike ja sokid

 Eilne tööpäev kujunes 13-tunniseks. Täna läheb vist samamoodi. No millal sa siis heietad? Ei heietagi.

Aga päike paistab. Küll naabermaja aknast, peegeldusena. Toas on külm. Suva sokid jalga, vammus selga ja esimesele Zoomi koosolekule.

Tsitaat ja aastapäev

"If your dreams do not scare you, they are not big enough," on öelnud Ellen Johnson Sirleaf, Libeeria president, esimene naispresident Aafrika mandril. Hakkasin ühel hetkel oma gmaili aadressil selliseid inspiratsioonintsitaate saame. Miks? Kust? Ei tea, aga loen neid nüüd päris järjepidevalt. Tänahommikune tundus haakuvat mu enda viimase aja sisetunnetega, kus see hirm on täitsa kohal ja vahepeal tõesti ei tea, kas peaks sellele alla andma või...

Kuna meil keerati nädalavahetusel kella, oli täna lüpsja äratus. Nii jõuan enne esimest Zoomi koosolekut tänase postituse ära teha. Eile ei jaksanud: pikk koosolek Tartus ja seejärel õhtusöök külalistega Eataly´s võtsid võhma välja.

Ja muide, täna 13 aasta eest alustasin oma uut elu Kanadas. O Canada!

Suvepikendus

Jah, uskumatu, aga täna oli südapäeval tõesti vähemalt 20 kraadi sooja. Kui mitu korda ma olen tänavu vabaõhukohvikute hooaega lõpetanud? Ikka üsna mitu. Täna veel kord. Käisime H-ga brunchil Landweris. Kuna kodune pudruvooder oli all, võisin ennast belgia vahvlitega premeerida.

Ümberringi liikus inimesi nii jopede ja talvesaabaste, kui ka plätude ja t-särkidega. Lehti aina pudeneb. Varsti on neid rohkem maas kui puus. Üks öökülm ja tormituul ja...

Eile võtsingi vaba päeva. Kuna oli soe, pesin aknaid - väljastpoolt, rõdult. Ei raatsinud ilusat ilma tubase tiiru jaoks kulutada, see jääb külmemateks aegadeks. Aga juba on väljavaade klaarim.

Õhtul käisime H-ga kontserdil Koerner Hallis. Kabareetäht Meow Meow. Minu kohta mõnevõrra ebatavaline valik, aga nalja sai ja laulda mõistab ta ka. Omapärane elamus. Vist kolm aastat polnud Koerner Hallis käinud.

Huvitav udu

Sooja ja külma vaheline võitlus toodab palju udu. Maalilist, salapärast. E.T.A. Hoffmann meenub vägisi. Täna hommikuks olid kõik tornid nii umbes 5-korruselisteks köntideks pügatud. Eile õhtul raamatuklubisse minnes avanes aga selline vaatepilt.

Muidu on elu töiselt kiire ja millekski muuks aega ega energiat ei jää. Homme võtan erakorralise vaba päeva. Oh erutust! Ei teagi, mida suure õnnega peale hakata. Tegelikult tean küll. Kuna lubab ligi 20 kraadi sooja ja kolletamine kestab, siis tuleb ennast korralikult luftitada. Laupäev on ka vaba, aga pühapäeval saabub delegatsioon Eestist ja toimub suurem rahvakoosolek. Täna jõudsid ka arhiivimehed kohale, musta leiva ja šokolaadiga.

November on märkamatult kohale hiilinud.

Eile õhtul

 ... oli nii.

Täna ainult töö, ei mingit lõbu.

Udune

 ... hommik ja pikk päev tööl.

Selle nädala ainus

 ... puhkepäev on täna.

Gruusia toit ja töörõõmud

Eile lõpetasime K-dega gruusia restoranis "Tiflisi". Pidasime K. sünnipäeva. Oli väga maitsev ja ka meeleolukas ning vene noormees oli super teenindaja. Läksime lõpuks nii lahkeks, et ütlesime hüvastijätuks "do svidanija". Mina rääkisin laudkonnale oma noorepõlve Gruusia lugusid, K. Armeenia omi. Isegi kindzmarauli oli menüüs. Poovisin ka K. klaasi servast tsimarukese ja oli just nii hea kui mäletasin. Hatšapuri oli samuti super, aga lihad ületasid kõik ootused! Lõpetuseks mitte nii gruusiapärased, kuid ka väga head õunastruudel ja napoleoni kook. Ühine otsus oli: siia tuleme tagasi.

Täna läheb ka pikale. Hommikust peale Tartus. Tulin näitust üles panema, aga siin selgus, et laupäeval on saalis peied. Nutikas T. töötas välja lahenduse, mida on kerge pühapäeva hommikul enne üritust teostada. Nii et tuleme veidi varem kohale ja... Nüüd veel üks päris koosolek naiste toas. Vahepeal sain imekombel isegi homse loengu ppt valmis, aga Teamsi ei jõudnud midagi panna. Õieti ei saanud, sest ID-kaardilugeja jäi koju. Eks teen seda pärast homset loengut.

Aga miks sellest kõigest kirjutama peab, ma tõesti ei tea.

Mõttetera

Pärast hommikust Zoomi Tartusse, kus läks küll pikalt, aga eriti palju tehtud ei saanud. Inimesed on kenad, aga võtavad kole palju aega. Tsiteerin iseennast: tööd on nii palju, et pole aega tööl käia.😏

Krooniline mahajäämus

Ei õnnestu kuidagi järje peale saada oma asjadega. Vahepeal võtad seda stoilise rahuga, aga siis ei suuda sedagi enam ja tuju kukub kohe mitu pügalat. Aga Zoomi-kohtumine ja intervjuu Leelo Tunglaga tegi südame soojaks.

Enne õhtupimedat käisin siiski raamatuga kohvikus. Jaan Krossi "Kolmandad mäed" trügisid vahele, kuna nädala pärast räägime sellest raamatuklubis ja mälu tahab värskendamist. Lugesin seda viimati ülikooli ajal, kui ühte seminaritööd tegin Krossist. Kuna tundus, et täna võibki olla viimane võimalus vabas õhus normaalse ilmaga teed juua, lubasin endale selle väikese mõnu. Valisin kohviku spordiklubi asemel, kuhu pole juba ligi kaks kuud jõudnud, aga sinna saab ka külma ja vihmaga minna. Homme vist ka ilus ilm veel, aga siis pole mõnusate asjade jaoks aega. 

Pühapäev pargis

Pluss 17 C. Seitse tundi õhuvanne. Kodujutud. Orwell.

Hüvastijätud

Täna jätsime hüvasti kahe Biblio Klubi liikmega. JD lahkus hiljaaegu  99-aastasena oma viimaseks jäänud ujumistrenni ajal, AZ suvel u 15 aastat nooremana kiireloomulise vähiga. Mõlemad väga ootamatud minekud.

A. haigusest kuulsime alles pärast tema surma, sest ta ei rääkinud sellest ka mitte kõige lähematele sõpradele. Just need olidki täna kokku kutsutud peenesse hotellirestorani, kus sõime ja jõime A. mälestuseks ja tema kulul. A. oli oma testamendis täpsed juhised jätnud, keda kutsuda ja kuhu. Tore sõpruskond. Oli hea meenutada head ja tarka inimest. Siin me istume, A. naiskond.

JD matus oli suurejoonelisem ja ametikum, samas inimlik ja liigutav. Sellistel ühismeenutamistel õpid alati midagi uut inimese kohta. Lapselapsed laulsid kui inglid. Talendikütt jättis nad meelde...

Indiaanisuvi on kätte jõudnud. Päeval oli ligi 20 kraadi sooja. Pärast matusemaratoni istusin tunnikese pargis, raamatuga. Oli hea. Sooja jagub veel ka homseks ja järgmiseks nädalakski.

Kodutänav näeb välja nõnda.

Pikk päev

 ... kodu- ja päris kontoris.

Öösel nägin unes, et Venemaal enam rubla ei kehti. Uueks valuutaks barnauul. Kusjuures väga nõrk valuuta. ???

Pime

Eile õhtul tormasin jalutuskäigule sellise kiirusega, et kõik prillid jäid koju. Vajalikud ostud jäidki tegemata, sest ei näinud silte lugeda. Päris õudne abituse tunne!

Temperatuur langeb hoogsalt. Ööseks lubab peaaegu öökülma. Mul potimajandus kõik veel rõdul. Vahest siin kõrgemal ei lähe liiga külmaks.

Aga nüüd tuleb minna jälle koibi liigutama ja selga sirutama.

Tavaline

... tööpäev, mille kohta pole miskit öelda. Jätangi siis ütlemata.

Täna tööl

Teisipäevad nüüd sellised jah, rahva seas. Sain paar arhiiviriiulit korda jm kasulikku tehtud. Sportlikult. Õnneks ei pidanud raskusi vinnama.

Muidu käin ringi nagu Jorh Aadniel Kiir, et paluks paar ilusat poisslapse nime. Näitusele (töö)pealkirja vaja. Nagu K-le ja teistele eile kurtsin, pole aega laisk olla ja nii pole mõtetel ruumi tulla. Nüüd lähen K. juurde juukseid lõikama. Vahest on jalutuskäigust abi.

Eileõhtuse kihutusjooksu käigus sain sellise tabamuse. Ilus on.

Migreen

 Side lõpp.

Jane´s Walk

... tehtud. Ilmaga vedas ja ka linnas toimuv maraton ei seganud.

Kui kohvipaus Tartus ka peetud ja kraamimised kraamitud, läksin järve äärde, Harbourfrontile. Ilus sügispäev. Kannatas nii lugeda kui patseerida. Ikka Orwelli seltsis.

Koduteel libastusin Winnersis - kukkusin shoppama. Beežid toonid murravad sisse. Vaheldust on vaja. Disainida on mõnus.

Asjaajaja

Just seda ma täna olin. Veeresin mööda linna ringi ratastega seljakott sabas, ostsin kraami homse Jane´s Walki kohvilaua tarbeks ja kodustesse toidukappidesse. Päike säras, tuul lõõtsus, värvid hõõgusid. Bloor Westis tegin kohvi- ja raamatupeatuse.

Tartu College oli inimtühi. Putitasin veidi näitust. Paneelide nurgad kisuvad seinast eemale. Ostsin kleepsunätsu. Näeb, kauaks sest abi on.

Eile hakkasin Aivar Kulli "August Gailitit" lugema. Rännak ajas - tagasi vana sümpaata juurde (AG-d mõtlen :). See oleks olnud kui kolm elu tagasi, mil temaga tegeletud sai...

Lõppevast nädalast selline klõps. Ootasin H-t, et sööma minna. Päike paistis kenast läänest piki Prince Arthurit.

Lõpetuseks keeleväänaja. Lausuge nii kiiresti kui saate: asjaajaja ja jaamaülem. 😉 

Life is best lived

 ... by focusing on your goals and dancing through all other distractions. Selline sõnum siis Yogi sarja teepaki küljes rippuvalt lipikult.

Pärastlõunateeks tavapärane Egyptian Licorice. Nüüd julgen juba juua, sest põsed ei ripugi enam lõdvalt lõugade kohal. Südapäeval käisin hambaarsti juures, kus sain kaks sutsakast, ühe kummalegi poole. Paar tundi pärast seda sain tahke toiduga läbi häda hakkama, aga juua oli võimatu. 4,5 tundi hiljem ikka veel kerge halvatus. Aga noor tohter on tubli ja tõhus. Sel aastal pole vajadust teda rohkem näha.

Eile tõstsingi selja ära. Alguses ei saanud aru, aga õhtuks oli kangus platsis. Nii ei olnud minust tänasel kolimisel vähimatki abi, kui sõnumineerimine välja arvata. Lenin Poolas jälle.

Aga seda teepakitarkust tuleb meeles hoida. Karavan laseb koertel haukuda ja... Kui vaid suudaks igas olukorras see tark karavan olla!

Vanur ei peaks

 .. üle rinna tõstma tinarakseid arhiivikaste, aga abi pole kelleltki paluda. See teeb kurvaks. Vahest ka tugevaks.

Eilne Buble oli üllatavalt kaasahaarav. See vist üks kanadalikumaid üritusi, kus ma üldse käinud olen (ja hokimängul ma käinud pole). Hokisärgid olid sealgi mängus ja muud naljad... Patriotismi taevani (tore!) ja andunud fännide pisaraid ja rõõmuhõiskeid nõnda palju, et vägisi tulid meelde The Beatles ja kuningas Elvis (kummastav...). Suurepärane orkester, ägedad taustalauljad. Jazzilikum ja swingilikum kraam oli pigem väga hea ja Chaplini "Smile" nõnda kaunis ja intiimne, et võttis mulgi silma niiskeks. Selline hea-tuju-show - lai naeratus keeldus näolt lahkumast. Sellist energiasutsu oli tõesti vaja. Aiäth sõbrad K-d, et mu välja vedasite!

Aga nüüd kunstinäituse avamisele. Kohalikud eesti talendid oma aastanäitust avamas Todmorden Mills´is ja K-l selle ees pargis väike keskonnateemaline vabaõhuväljapanek.

Nii päevad kui õhtud

... tegemisi ja käimisi täis. Eile H-ga vabaõhukohtumine - jah tõesti nii soe oli. Täna õhtul Michael Buble kontsert. Homme kunstinäituse avamine.

Pea päevastest ümberlülitustest sassis. Kõike ei jõudnud, mida tahtnuks ja pidanuks. Homme uue hooga edasi. Või siis tagasi...

Reedel viimane kolimine Eesti Majast ja hambaarst. Pühapäeval Jane´s Walk. Laupäeval saab loodetavasti puhata.

Spordipäev

... Tartus, st et terve päev töö juures. Nädala trepijooksu norm tehtud ühe päevaga. Suhtlusnorm samuti. 

Õues ligi 20 kraadi sooja. Enne H-ga õhtusöögile minekut tuleb näpistada kasvõi pool tunnikest õueaega.

Töökad tänupühad

Jah, täna oli tõesti töökas päev. Lootsin, et saan paari tunniga hakkama, aga kulus pea terve päev. Isegi jalutuskäik oli töine: käisin arhiivile kõrvaklappe ostmas. Esmaspäevane Vikerraadio programm sugereerib ka pigem töiseid meeleolusid, sest Eestis ju töönädal alanud.

Aga mul reedene Canada Posti lugu rääkimata. Tahtsin L-le sünnipäevapaki teele saata ja läksin enne Bloor St. Culture Corridori koosolekut Shoppers Drug Martist läbi: veerand tundi oli aega, saba polnud, minul kõik kirjatööd tehtud. Läkski libedalt, kuni maksma hakkasin. Terminal teatas, et connecting. Teatas seda minuti, siis kolm, siis viis... Mina küsima, et kas katkestada ei saa. Teenindajamees vastu, et ei saa. Kui 10 minutit täis, küsisin, kas ma tohin ära minna, sest koosolek hakkab ja võin tulla pärast läbi ja maksta, kui makse tõesti läbi ei lähe. Ei saavat niimoodi, oli vastus. 15 minutit, 20... Mees helistas ühte kohta, paluti järgmisse helistada. Veel kaks telefonikõnet võttis ja kokku 30 minutit, kuni ta sai teada, millistele terminali nuppudele vajutades selle ebaõnnestunud makse katkestada saab. Ühe raamatu saatmise eest maksin üle 70 dollari (rohkem, kui raamat ise, mis oli suur ja ka mitte odav) ja sain sellise teeninduse. Kas pole hea zen harjutus, mis?

Istusin poolt tundi Orwelliga pargipingil ja külm puges kontidesse. Loodame, et see kahtlane palavik tagasi ei tule nüüd. Aga see kõik on kukepea nende sigaduste kõrval, mida venelane Ukrainas korraldab jälle. Nii et peame tänulikud olema, et on nagu on.

Paus

Eile käisime K-dega tuuril. Varusime õunu ja muid aiasaadusi otse tootjalt ja külastasime kolme Starskyt: ühte Hamiltonis, ühte Oakville´is ja ühte Mississaugas. Farmeritelt õunad, virsikud, kartul ja lillkapsas. Poolakatelt must leib (valik oli kesine küll), Kalevi martsipanibatoonid, ravimteed (saialill, raudrohi, naistepuna, meliss, pärnaõis), soolaheeringas, Maiuspala jäätis (Eesti!), tatrahelbed, kohupiim, kohukesed jne jne. Nostalgiaostud.

Boonusena nägime sügisvärve. On juba üsna värvikas, kuid veel mitte tippaeg.

Täna tegin korda kuivainekapid. Ilus nüüd sisse vaadata.

Pargis koos Orwelli ja tema vaesusega. Täna veidi soojem ilm kui eile.

Läbi nagu läti raha

Just nii ma ennast tunnen. Mingi kurnatuse kuhjumine, vaimse ja füüsilise. Ei jaksagi muud öelda täna. Hakkan parem pesu triikima.

Homme räägin sellest, kuidas ma täna postkontorisse lõksu jäin.

Töö juur

Täna olin pool päeva tõesti päris töö juures kohe. Eile õhtul õnnestus pärast paari ebaõnnestunud katset hankida koroonateste. Siin neid ei müüa vaid jagatakse tasuta. Juhul, kui on midagi jagada. Kolmandas apteegis läks õnneks. Testitulemus oli negatiivne ja nii julgesin täna Eestist tulnud külalistele majatuuri teha.

Aga selle töö juurega on mul meeles üks keeleprobleem lapsepõlvest. Aina räägiti, et papa töö juures ja papa töö juures. Aga kuidas on algvorm? Seda sõna ma siis muidugi ei teadnud, aga kontseptist olin aru saanud. Sain ka aru, et töö juur see ei ole. Aga kuidas oleks õige? Ei mäleta, kui vana ma siis olin. Ikka väga noor, st väike. 4? Küll tegi tuska, et ei leia küsimusele vastust. Sain aru, et olen veel liiga rumal ja see tegi väikest viisi vihagi. Kas nii saadaksegi filoloogiks?

Täna siis viimane soe päev siin - kirjade järgi päeval 20 kraadi. Optimistid arvavad, et sooja tuleb veel, sest indiaani suve pole ju veel olnudki. Saame näha. Tänupühad tulevad igatahes kõledad.

Tõmbas käima

Koju jõudnud Anu Raualt tuli armas email, mille kaasapanus oli ka kaks lugu, mis lähevad tema järgmisesse jutukogusse, üks mustlastest ja teine kilpkonnadest. Need tõmbasid mu peakolust välja paar lugu samal teemal. Kuna kirjutamise vaev sai nähtud, jagan neid teiegagi.

Mu tänaseks juba üle 30 aasta Islandil elanud sõbranna, kah P., sattus millalgi nõukaaja lõpul Tartu Jõe tänava linnasauna, kui seal oli ka suurem summ Karlova mustlasi. Läinud parajaks naginaks saunas olnud venelaste ja mustlaste vahel... Vagane eestlane hoidis omaette ja tegi tasapisi oma saunaasju. Lõpuks tulnud üks mustlane palvega, et pesku P., tal selga. P. polnud kade tüdruk, pesigi. Seepeale kuulutati talle tänutäheks prisket õnne ja kõiksugu hüvesid. Peaks P-lt küsima, mida talle siis õigupoolest lubati ja kas viiking E. ja Islandile kolimine olid ka pakkumises sees.

Minu kilpkonna lugu jääb lasteaiaaega. Kuigi mu vanematest kumbki polnud raudteelased, pandi mind Tartus millegipärast raudteelaste lasteaeda. Ju siis polnud mujal kohti saada - nagu see vene ajal ikka kippus olema. Kuidas üks introvertne ugrilane selles lärmakas kambas kohanes ja ellu jäi, on omaette lugu, aga ühe mikrotraumadest sain, kui mind kord kilpkonnale karjaseks pandi. Nimelt viidi meie rühma kilpkonna soojal ajal murule jalutama, just nagu Sinu Kilbutki, ja üks lastest pidi tal siis silma peal hoidma. Eks ma siis karjatasin jõudumööda seda konna, aga ju läks lapse mõte vahepeal rändama või juhtus miskit põnevat... igatahes oli konn ühel hetkel kadunud. Kuidas ta nii kiirelt minema sai, ei osanud ma arvata, oli väga aeglane tegelane muidu. Aga läinud ta oli ja minul, hästi arenenud kohuse- ning süütundega lapsukesel, vesi ahjus... Konna netu! Lõpuks julgesin kasvatajale muret kurta. Kahtlustan, et tegemist oli kasvataja Ainoga, ainsa eestikeelse omataolisega seal (ja ka ainsaga, keda nime- ja nägupidi mäletan). Tema vaatas suure inimese kõrguselt platsi üle ja selgus, et konn polnudki kadunud, oli täitsa olemas, üsna sealsamas - lihtsalt mina, maamadaluke, ei näinud teda rohu seest. Selle kilpkonnaga mul küll mingit hingelist kontakti ei tekkinud. See oli ikka veel tükk maad introvertsem kui mina.

Sellised lood siis tänu Anule. Tervis pole ei halb ega ka hea. Pooletoone. Peaks käima apteegis teste ostmas, et teada saada, kas võin homme külalist võõrustada Tartus. Küsisin, kas saaksime kohtumise reede peale lükata, aga vastust pole tulnud.

Vehib

... nagu tumm leilis. Igasugu asju vaja te´ha. Sekka koosolekud, Zoomis. TCs mind näha ei tahetud sellisena. Olgu siis pealegi. Püüan õhtul puhata, kuigi ettekanne pressib peale ja homne päev on koosolekuid täis pikitud, nii et kirjatööks raske aega leida. Aga udu läheb peas juba liiga paksuks, peab vist pidurit panema tõesti.

Paraku on just täna ja homme selle aasta viimased soojad päevad. Nädala lõpuks lubab juba lörtsi ja muud ebameeldivat. Aga oli ilus pikk suvi. Rõõmustagem selle üle.

Tõbine

Tuligi ära: kõri haige ja palavikutunne kontides. Mida ei õnnestunud üles korjata TC 50+2 ajal, sai kaasa toodud EM pidustustelt. Koroonateste mul enam pole, ei saa kontrollida, mis värk on. Homme Biblio Klubi majas, aga neid ei saa küll nakatama minna. Nüüd oled ju nagu katkuhaige, kui mistahes tõve külge saad. ARga jäi ka kohting ära täna, sest ta suhtleb siin samuti peamiselt vanemate inimestega ja hakkab kolmapäeval Euroopa poole lendama. Homme õhtul on üks päris koosolek. Kas ma saaks Zoomitsi osaleda? Vaatan, mis seis hommikuks on.

Aga pole ka ime, et kere alla andis. Paras mahtra on käinud juba pikemat aega. Pluss sügise saabumine. Inimene pole rauast. MOTT.

Tööd olen ikkagi teha saanud, igasugust. Mh kirjutan ettekannet laupäevase konverentsi tarvis, kus ma pidin nagunii virtuaalselt osalema. Loodame, et päris ära ei kuku vahepeal. Ja EM kolimine tahab korraldamist. No ei ole aega haige olla sugugi!

Nostalgialaks

... eile õhtul. Nii neile, kel Eesti Majaga ülikpikk ajalugu, kui ka neile, kelle ajalugu mõnevõrra lühem. Või kui pikk on pikk? Kas 27 aastat on pikk või lühike aeg? Minu tutvus EMga just nii kaugele ulatub, aastasse 1995. Aga jah, vägev pidu oli. Nii vägev, et ma ei pidanud lõpuni vastu.

Täna käisin kinos ja vaatasin filmi David Boewie´st, "Moonage Daydream". Huvitav elukaar tal. Osa publikust põgenes poole filmi pealt. Liiga palju sisevaatlusi?

Päike paistab, aga õhk on karge. Veidi värve on ka juba. Sügis hiilib tasapisi ligi.

Head rahvusvahelist kohvipäeva

Täna olevat tõesti selline päev. Tähistasin seda nõnda.

Sain läbi selle veidra raamatu ajalooõpetajast, mis istus ja ootas, kuni kiired ajad mööda said. Öökapiraamatuks on olnud hoopis "Padjamärkmed", mis ka pikemaks ajaks ootele jäi, aga nüüd ringiga tagasi on. Seda teist naudin väga, esimene on kuritegu mindfulness´i vastu. Kehv romaan, mis jutlustab olulisi asju nii totakalt, et... Aga noh, oma totakuses oli see ju naljakaski ja las ta siis olla pealegi selline.

Täna on ka rahvusvaheline muusikapäv. Sel puhul vaatasin lõunasöögi kõrvale ETVst Pärdi lastelaulude plaadi tegemise filmi. Armas.

Õhtul Eesti Maja lõpetamise pidu. Või kogunemine. Või aktus. Polegi aru saanud, mis formaadiga täpselt tegu on. Tuleb minna ja vaadata.

Raamatupoes oli ühel sarjal kampaania: kolm raamatut 10 dollariga. Haarasin Orwelli ja Joyce´i ja Khalil Gibrani ja mida kõike veel - head pisikesed kotti pista. Nüüd lähengi ühega parki, enne kui peab ennast Eesti Majja sättima.

Jälle kodus

Jah, oli taas üks kodune tööpäev - mõnus. Paralleelselt ettekande kirjutamisega sain pesu pesta. Kahe nädala laadung oli kogunenud.

Keelesõbraga rääkisime põgusalt, esimest korda pooleteise kuu jooksul. Oli teine üsna melanhoolne. Tuttavad mobilisatisooniohus venelased püüdvat Venemaalt lahkuda. Mõni sai minema, mõni mitte. Nentis, et pole mitte väga lihtne praegu venelane olla. Arvata võib. Sõimasime koos Putinit. Selline areng siis. Varem me nii kaugele polnud jõudnud oma vestlustes.

Eile hakkasin lugema uuringut "Eesti väliskogukonnad: identiteet, hoiakud ja ootused Eesti riigi suunal". No tore, et tehti, aga Kanada on kuidagi kaardilt välja jäänud. Intervjuude tegemist siin ei peetud vajalikuks. Kusagil tekstis nimetatakse, et kõigi väliseesti organisaasioonide ammendav nimekiri on lisas nr 3, aga sellist lisa polegi. Ja siis see ebamäärasus, et keda ikkagi sihiti. Kas pagulaste järeltulijaid või uusi Eestist minejaid? Keeruline neid ühte patta panna. Aga kõige enam kurvastas kehv eesti keel. Alguspeatükkidel polnud viga, aga siis äkki tulid "eestlaseid" ja "soomlaseid" ja muudki, mis kas päris vale või lihtsalt kohmakas. Kui ma siin nurgataguses suvaliselt patran, on üks asi, aga sellise tähtsa dokumendi puhul võinuks ikka lati veidi kõrgemale seada. Läbi lugeda veel ei jõudnud. Eks ma nädalavahetusel jätkan.

Täna lubati kütma hakata, aga seni on torud külmad. Nüüd mudimisele. Vahest on tuba soe, kui koju tulen.

Usaldusest

Anu Realo pidas ülikooli juures huvitava loengu usaldusest. Rõõm kuulda, et Eesti kuulub oma näitajate poolest pigem edukate põhjamaade hulka, kuid murelik on üleilmne tendents üleüldise usalduse vähenemise suunas. Palju põnevaid seoseid ja diskussioone.

Hommikul rääkisin Rahvusarhiivile VEMUst. Pärast seda hakkasin järgmise nädala ettekandega tegelema. Mõned mõtted on juba kogunenud.

Pärast loengut sain ATlt mõned "Tõe ja õiguse" 2. köite ingliskeelsed tõlked. Ta oli toimetajaks-konsultandiks. Lähematel aastatel peaks kõik osad inglise keeles ilmuma.

Koduteel läksin Yorkville´ist läbi ja sõin ühe rummi-rosinajäätise. No küll hakkas külm pärast seda! Püüdsin leida päikeselisi tänavapooli, et uuesti sooja saada, aga jah, suvi on läbi. Kütma pole ikka veel hakatud. Täna öösel võtsin juba kolm lisatekki peale. Järgmisena tuleb vist kõige soojem suletekk välja otsida.

Ometigi

... sain päev otsa kodus olla ja vaikuses kirjatöid teha. Hommikul oli küll ka üks Zoomi koosolek. Homse ettekande slaidid sain valmis, vaja hakata järgmise nädala ettekannet kirjutama. Alles nüüd saan tasapisi aru, kui väsinud ma olen.

Sooja jagub päeval napilt 13 kraadi, öösel pole sedagi, kuid kodus ei köeta. See tähendab, et seljariiete kihte tuleb aina juurde. Miks ei köeta? Kevadel lasevad suure suveni välja, aga nüüd, kui kõledus platsis, ei märgata nuppu vajutada. Siin pole ka kurtmist kuulda, et energiahinnad kütmispoliitikat mõjutaksid. 

Revideerisin külmkappi ja leidsin sealt paari viimase nädala jooksul käest läinud produkte. Eile läks üldse meelest õhtust süüa, sest polnud aega. Kui viimaks koju sain, oli öö käes ja mis sa siis enam sööd. Aga Jüri Alliku loeng oli väga huvitav, nagu ka sellele järgnenud vestlus.

Selline elu. Argine.

Lüpsja äratus

Ärkasin kell neli hommikul õudusunenäo peale (veeuputus!) ja enam magama ei jäänud. Vaim on väga ärev. Aga tänu sellele sain mitmed tööasjad aetud enne, kui jooksu panin.

Jälle üks tore päev Anu Raua seltsis, ROMi tekstiilikogus ja põlisrahvaste näitusel. Anu Liivandi korraldatud käik. Ta töötas seal aastast 1986. Nüüd on juba mitu aastat pesionil, aga kõik endised kolleegid, keda ta kohtas, olid jällenägemise üle väga õnnelikud. Ei imesta ka - armas inimene ju.

Pärast sõime Gardineris lõunat. Väga noobel ja samas hubane koht. Vaatega linnale. Paslik koht külaliste võõrustamiseks.

Õhtul Tartus Jüri Alliku loeng. Tööpäev kujuneb nii umbes 15-tunniseks täna.

Venelane tembutab Nordstreami gaasijuhtme kallal? On ikka lollakad. Keskmist sõrme neile tõesti.

Jälle sajab.

Sahmin

 ... ringi. Õhtuks saabus sügisvihm, nii et hommikul jalga pandud saapad läksid lõpuks asja ette.

Sellise hetke noppisin tekstiilimuuseumist. Homme lähme ROMi.

Viimane

... pidustuste vaatus täna - dokfilmi esilinastus. Väga pikad ja pingelised päevad, palju toredaid momente ja kohtumisi. Põlved meenutavad siiani reedeõhtust funkipidu... Lexsoul on super ja Vaiko Eplik ka jälle väga hea.

Koos sügise ametliku algusesga saabusid sügisesed ilmad. Oktoobriks lubatakse jälle soojemat.

Ööd ja päevad

... hakkavad sassi minema. Programm on käima tõmmatud ja nüüd tuleb pühapäevani vastu pidada.

Anu Raud on kohal, üle vaadatud, arhiiv tutvustatud. Korraldame talle kohtumisi. Eile võõrustas teda Eesti Etnograafia Ring Kanadas.

Täna päeval oli siin meie juures põnev muusikaäri tegelaste kohtumine. Õhtuks Hamiltoni ei lähe. Lihtsalt ei jõua. Sealt saaks alles kell kolm öösel tagasi, aga homme vaja selge peaga näitus üles ja nädalavahetuse sündmuste logistika paika saada. Näitus jõuab loodevasti ennelõunal kohale. 32 paneeli ... Emapuu sättisime täna korda. 

Aga eilne bussimöll oli vaeva väärt.

 

Tagasi

Biblio Klubi on tagasi ja tuletõrjesireenid TCs samuti, sest maja uusi noori täis, kes kõik iseseisvat elu harjutavad.

Uni läks kell 5 oma teed ega tulnudki tagasi. Nii venis tööpäev kõigepealt esimesest otsast välja. Kohe hakkab sama tagumise otsaga juhtuma: söön borshisupi ära ja siis järgmine koosolek.

Anu Raud ja Lexsoul Dancemachine jõudsid kohale. Näinud veel pole. Ainult pildi pealt. Palju ägedaid värskeid eesti inimesi meie kauges külas.

Paha Rogers

Terve õhtu oli internet ära. Nüüd tuli tagasi, aga ma ei jaksa kirjutada enam. Igatahes jäi kuninganna matus nägemata. Kell 19 korrati seda CBCs, aga mingit järelevaatamise võimalust ei pakuta. Olgu siis peale. Vaba päeva ka ei antud. Ega poleks olnudki aega seda logelemisele kulutada.

Elagu ETV! Seal matus järelevaadatav.

Vaikus eetris - miks

Ukraina näitus lahti. Ukrainlaste Bloor West festivalil ka käidud. Samuti Pet Shop Boys kontserdil. Täna pole ööelu plaanis. Tõmbame hinge, et järgmine nädal üle elada. Suvi kestab ka veel.

Suge, sugemed

Hommikul joogat tehes jäi ajukäärdudesse pidama sõna "sugemed". Kuidas on nimetav? Kas "suge"? Nagu "habe" ja "habemed"? Kontrollisin hiljem ÕSist järele ja nii see tõesti on. Küll aga pole suutnud siiani välja mõelda ühtegi näidet, kuidas seda ainsuses kasutada. Huvitav.

Eile õhtul vaatasin ETVst Tõnu Õnnepalu 60. sünnipäeva saadet. Kena mõtisklus. Selliseid aeglustusi on kiirustaja ellu väga vaja.

Tänane päev läks tavapäraselt, vaimse tõttamise tähe all - mitte mingit aegluse suget. Kas nii? 😲

Hambad

Täitsa nagu uued hambad. Kaks tükki. Täna tehtud. Aitäh, KM! Kaasaegne hambaravi on ikka kukepea võrreldes nõukaaegsega. Ja KM sai eesti keelt praktiseerida. Olime vastastikku kasulikud.

Pärastlõuna möödus Tartus vehkides. Olen ikka veel siin ja ootan, et saaks failid alla laetud. Näitustega kerged kriisid, sest trükikojal valimiste tõttu palju tööd. Ukraina oma pidime täna riputama hakkama, aga ei jõudnud kohale. Jääb reedeks. Tartu näituse saame ehk nädala pärast kätte. Siis jääb üks päev riputamiseks. Aga Eesti Maja kolimisele saime veidi ajapikendust. Kergendus.

Õues kestab suvi.

Oh sa poiss

Kuna näitus on laualt maas (peaaegu, sest torude küsimus vajab veel lahendamist), sain muud asjad käsile võtta. Soorituste nimekiri sai päeva lõpuks muljetavaldav. Tubli mina! Kindlasti on midagi olulist ka meelest läinud, aga... Premeerin nüüd ennast spaziergangiga. Pilatesesse enam ei jõua paraku.

Ukrainlased jätkavad maailma üllatamist - nagu ka venelased, kuigi omamoodi, eksole. Loodame, et häbistav lüüasaamine ei inspireeri suurt juhti midagi meeleheitlikult lollakat ette võtma. Nagu uudistest näha, on Venemaalgi kriitilisi hääli kuulda. Põnev, põnev.

Sume

Päev kadus kiirelt, õuetiir jäi pimeda peale. Pargid ja tänavad kõik tudengeid täis. Mõnus sume hämarus.

Ukrainlaste üle hea meel.

Näitus läheb homme hommikul trükikotta, loodetavasti.

Imelik

Pool päeva tööd, pool puhkamist. Nädala alguse paanika nüüd ehk väiksem.

Aga jah, sellest imelikust raamatust, mida ma eile lugema hakkasin: Fred Phillipsi "The History Teacher:  Adventure in Estonia". Komistasin selle otsa, kui Indigo veebipoest mingeid muid Eesti-teemalisi raamatuid otsisin. Ja kuna VEMU kogub kõike Eestisse puutuvat ka võõrkeeltes, tellisin raamatu ära.

See tahab vist põnevikuks kujuneda, aga 30 leheküljega pole liiga põnevaks läinud. Küll saab aga nalja. Mees on vist Eestis siiski ära käinud (Eesti juuri ma tal ei tuvastanud), aga see, mida ta seal nägi ja õppis... noojah. Tänaseks olen teada saanud, et Nõmme turg on üks Euroopa vanemaid, kui mitte kõige vanem. Et Tallinnas on Piiks Hermann. See, et välismaalane küsib "Kas keegi rääkida inglise" ei olnud ehk nii suur üllatus, küll aga see, et tere hääldatakse tayday. Miks ei vaevu autor, kes võtab vaevaks meie väiksest ilmanurgast kirjutada, leidma kedagi teadjamat, kes selle jama enne trükki saatmist üle vaataks?

Kui lisada, et raamat on täis meie (ja maailma) ajaloo naiivseid ümberjutustusi ja kogu kaadervärk kõigub algelise süžee ja kodukootud elufilosoofia najal, jääb vaid üle küsida, et miks ma seda üldse loen. Vastus: puhtast uudishimust. Et mis sealt veel tulemas on. Saab näha, kas vean lõpuni väja.

Jõudsin üsna mitu lugemispeatust teha linnavahel. Koduteelt noppisin aga sellise hetket. Väga särava olekuga noor kunstnik oli. Seljataha see sära hästi ära ei paista, aga nina alla ei söandanud ma pugeda. Paraku teeb see noor särav kunstnikki veidi valskust: Bloori ja Bay nurgalt sellist vaadet maalida pole võimalik.

Puhkasin

Täna ei teinud tõesti mitte midagi kasulikku. Küll see oli hea. Öösel ärkasin pool neli üles ja pidin paar tundi ootama, et uni tagasi tuleks. Õnneks tuli, aga väga klaar hommikul ei olnud. Stress ja täiskuu?

Jõudsin turgu, kohvikusse ja kinno. Ostsin talvesaapad. Lugesin Panso läbi ja tegin algust veidra raamatuga, millest ehk kunagi hiljem. Vennajutud said ka räägitud. Ilm oli suviselt soe, linn rahvast täis - justkui Tartu, kui tudengid on tagasi tulnud.

Lipud on pooles vardas ja paistab, et meile siin antakse kuninganna matuste puhul ka vaba päev, võibolla ka kuninga kroonimise puhul. Matused on 19. septembril. Hea, et enne TC pidustuste algust. Olin juba mures, et mis küll saab.