... kui vaikseks siin on jäänud. Nii kirjutamise kui diskussiooni mõttes. Mitte, et siin vanasti tohutult palju arutlemist oleks toimunud... Miks on vaikseks jäänud? Aega ei ole. Kõlab rumalalt. Õigem oleks vist öelda, et aeg kulub muule. Või et vabadel hetkedel on pea väsinud. Või siis silmad. Või et mõni asi, mis päriselt vaevab, kurvastab või vihastab, ei kannata avalikku lobisemist, ja rõõmud saad kuidagi teisiti jagatud. Või et loovus kulub mujale. Või et on suurenenud vajadus privaatsuse järele. Või et sõnad tunduvad lihtsalt mõttetud. Ella Ilbakule tema guru kirjutas kunagi, et lõpeta raamatute kirjutamine, nii ei jõua sa sinna, kuhu väidad ennast teel olevat. Sõnastus oli teine, aga mõte oli just see. Ilbak ei jätnud. Ta vahest ei tahtnud sinna jõuda, kuhu väitis end teel olevat? Eriti tänapäeval, kui tava- ja sotsmeedia on loba servast servani täis, tundub omapoolne panustamine kuritegelik. Aga inimesel on imelik vajadus aegajalt ennast sõnadesse valada. Kõige parem on seda teha siis, kui kirjutad iseendale. See on pihtimus või meditatsioon. Hea on kirjutada sõbrale. See on jutuajamine. Väga imelik on kirjutada kellelegi, keda sa ei näe ega tunne. Et seda imelikku olukorda kuidagi normaalseks muuta, siis kirjutadki nagu a) iseendale või b) sõbrale. Aga miks seda avalikkusega jagada?
Imelik.
Island 3
9 aastat tagasi
