Ja eile oli meil maavärin. Lugesin selle kohta uudistest. Kella 23 paiku õhtul, kui see toimus, olin mina juba unemaal, ei tundnud midagi. Epitsenter Orilla kandis. 3,7 magnituudine nätakas. Midagi hullu ei juhtnud.
Selline lugu.
Eile purunesid ajaloolised rekordid: all-linnas mõõdeti 56 cm lund. Eelmine rekord pärineb 25. veebruarist 1965, mil sadas maha 39.9 cm. Tänavune jaanuar on ka üks lumisemaid kuude lõikes - 88.4 cm tänaseks juba tulnud, aga kuu pole veel läbi. See olevat suurim lumeuputus alates ajast, mil mõõtmisi alustati ehk siis 1840ndatest. Eelmine rekord on aastast 1951 - 86.6 cm.
Tegelikkuses tähendas see, et päeval Tartusse näituse avamisele minnes asjad toimised veel enam-vähem, aga õhtuks olid koguni mitmed jupid metrood rivist väljas, sest vahepeal sõidavad rongid maa peal, mitte tunnelis. Hanged olid vööni ja käigurajad kitsad. Ilus paks kohev lumi, millist näeb siin haruharva.
Imekombel tulid inimesed ikkagi näituse avamisele. Vähemalt 25 inimest oli. Sellise ilma kohta supersaavutus. Suur osa neist olid muidugi asjaga seotud eestlased ja ukrainlased. Ära tegime! Meie väike kangelastegu.
Koolid ja ülikoolid täna kinni. Mul kodukontor. Rõdul hanged. Ja igal pool mujal. Päike paistab.
Fotol RK tabamus: mina teel metroosse, kus sai tükk aega oodatud, kuni selgus, et Spadinasse ükski rong ei tule. Ukerdasin St. George´i, kust pääses edasi.
Täna meil siin jälle lumeuputus, lubatakse kuni 40 cm valget ollust. Õde M. pidi seetõttu ostma uue rongipileti Ottawasse, kuna tema reis jäeti ära. Sai siit nüüd varem minema ega pea konverentsile hilinema.
Meil on pärastlõunal järjekordse Ukraina näituse avamine. Kõik esinejad teatasid, et nad tulevad kohale. TC ukraina koristajad, kes laua katavad, samuti. Kui Ukraina saab südatalvel hakkama ilma kütte ja elektrita, siis saame meie tuisust hoolimata näituse avatud. Pealegi on Zelenskõil täna sünnipäev - mitu põhjust kokku tulla.
Kuulda on, et Bata kingamuuseum pani ennast kinni ja küllap neid käntseldajaid on veel.
Aga jah, järgmine pereliiga saabus neljapäeval ja jääb veel kaheks nädalaks. Nende paari päevaga oleme jõudnud mitmeid käike teha. Näitan talle oma Toronto kohti. Eilse päeva eesmärk oli turult musta leiba tuua. Saime hakkama, kuigi külma oli omajagu. No ja mu jaapani kohvikus käisime muidugi - latrasime mitu tundi. Mõnus.
Rõdul on liuväli, sest sulatab ja külmetab vaheldumisi. Ühel tuisusel õhtul tuli ka külmapagulane magamistoa akna taha - tuvi. Konutas väga apaatse ja murtud moega aknalaual. Käisin aeg-ajalt kontrollimas, kas ikka elab veel. Oli täiesti tardunud seal. Kui õhtul kardinaid ette tõmbasin, siis lendas rõdupiirdele tuule kätte. Hiljem piilusin: oli tagasi aknalauale kolinud. Jah, mitte ainult kodutud pole hädas. Ja kuigi tuvi jälgi ma rõdul näha ei soovi, on ikka väga hale vaadata, kui teine niimoodi kannatab. Eks ilmade soojenedes muutun karmimaks jälle.
Sabakont on haige. Tea, kas olen ennast nende sohvakontori aastatega (6!) lapikuks istunud. Või on lihtsalt vanadus? Ristluud on seni veel päris kobedad olnud. Enam siis mitte. Proovin täna söögilaua taga töötamist, saab teist poosi viljeleda. Aga kontorisse ikka minna ei taha, sest kodus saab rohkem tehtud.
Kas saaks kuidagi nii teha, et ei peaks enam midagi ei Trumpist ega Putinist kuulma? Väkk.
Kui Eestis võib koolilaps koju jääda külmapühadeks ehk väga külma ilmaga, siis siin linnas toimuvad hooti lumepäevad. Täna on üks sellistest - selle talve suurim lumesegadus.
Juba õhtul hakkas tuiskama ja sajab ikka veel, tihedalt. Linnale anti nn kollane hoiatus, mis on nüüdseks ülendatud oranzhiks - karta on 35 cm lund. Linna- ja lennuliiklus on häiritud. Koolid kinni. Kodututele on avatud 5 kohta, kuhu nad sooja saavad minna, 2 tuleb varsti lisaks. Meedias jagati videot, kus keegi vapper sumpab puusaõrgustes hangedes. On nähtud koguni suuskadel liikuvat linnakodanikku.
Aga küll on ilus aknast vaadata! Eriti pärast seda, kui uued puhtad kardinad ette said. Õnneks mul polnudki täna plaanis kusagile minna, sest eile läks Tartus pikalt ja teisipäeval olin ka lennus kogu päeva. Õhtul tahaks siiski värskele lumele mõned jäljed teha - küllap homseks pakutakse juba soolasuppi. Sadu peaks õhtupoole ära lõppema ja soojemaks läheb ka. Täna pakastki parasjagu -13C.
Eile oli taliharjapäev.
... enam asju ajada veebis. No ei saa krediitkaardiga maksta! Turvakontroll nii tihedaks aetud, et isegi kaardi seaduslik omanik ei saa seda kasutada. Kurikaelad seebiks! Teie pärast see kõik. Proovin teist päeva M-le veebist rongipileteid osta ja no ei ole võimalik. Helistasin viimaks rongifirmasse ja juba :( 25 minuti pärast sain jutule! Olevat kaardi häda. Helistasin panka. Seal pidin 30 minutit ootama. Siis öeldi, et võeti blokk maha... aga kui ma rongipiletit ostma läksin, ei olnud see ikkagi võimalik. No täna ei jaksa seda telefonimängu mängida rohkem. Väga frustreeriv.
Mõnel lehel töötab kaart normaalselt, mõnel pool üldse mitte. Ja kunagi ei tea, kus töötab, kus mitte. Need vaesed telefonihääled pankades peavad veel rohkem frustreeritud olema - ma pole ju ainus hädaline.
Aga noh, vähemalt pommid ei lenda ja lõunapoolne hull ei koonda vägesid piiri taha. Peab rahul olema.
Tööaasta käivitus täistuuridel. Peaaegu nagu K. uus elektriauto, mille kiirendusvõimet ta suvel demonstreeris. Too sõit pani mul pea pööritama ja ajas sisekõõrva häiresse. Minu start nii hull pole olnud, aga üsna energiline siiski. Ohtralt planeerimist, reklaamimist, koosolekuid, aruandeid jm kirjatöid. Isegi kodu jõudsin nädala lõpuks ära koristada. Pai, tublike! Võid homme raamatuga kohvikusse minna küll.
FB grupis "Lugemise väljakutse" kuulutavad tublid, kuidas nad on lugenud aastaga 100-200 raamatut. Kuidas on see võimalik? Kas inimesed tööl ei käi? Midagi muud ei tee? Või on nad leiutanud mingi mulle tundmatu kiirlugemise viisi? Ma pole kunagi kiire lugeja olnud, mekutan pigem tasapisi. Aga viimastel aastatel olen enda arvates ka päris tubli olnud: 2024. aastal sai loetud 29 raamatut (8124 lehekülhe), 2025. aastal koguni 40 (8583 lehekülge). Koroona ajal oli tulemus isegi veidi tugevam - arusaadavatel põhjustel.
Aga numbrid pole olulised. Tähtis on, et raamatud on olemas ja neid saab lugeda. Isegi omada. Mida rohkem neid saab, seda kodumaks korter muutub.
Praegu on käsil Yukio Mishima "The Sound of Waves". Jajah, sellesama seppuku tüübi raamat. No need kenad jaapanlased oskavad ikka ka eriti jubedaid asju teha. Paraku.
Huvitav fakt: 2025 loetud raamatutest olid 13 moel või teisel Jaapaniga seotud.
