Saabki läbi

Jah, paistab, et saab tõesti. Läbi. See kolepikk aasta. Ja hea on.

Meilegi tuli talv viimaks. Lausa lumega. Miinuskraade ka tagasihoidlikult. Väga hea. Põhjamaalase sisemine kell hakkas juba päris sassi minema. Ma tõesti loodan, et kevad niipea ei saabu. Kõlab vahest pentsikult, aga nii on - olen talvest puudust tundnud kõik need "talved" siin. Neljas jõul kodust kaugel. Küll ikka kihutab see aeg. Esimese jõulupüha hommikul sündis otsus, et järgmised jõulud veedan kodus. Tahaks ikka seda päris jõulutunnet. Jah.

Tänud kõigile kaartide ja pakkide ja heade soovide eest! Väga suured tänud! Aga veel tahaksin tänada Kuusikeri, tänu kellele jõudsin väärt raamatuni - Susan Cain, Quiet. The Power of Introverts in a World That Can´t Stop Talking. Nii kui FBs tutvustuse läbi lugesin, nii kohe poodi läksin ja raamatu ära tõin. Soovitan seda enesekinnituseks ja hingekosutuseks kõigile introvertidele, ka neile, kes elu jooksul ennast veenda püüdnud, et nad vahest (enam nii) introverdid polegi.

Eriti siin, Põhja-Ameerikas, on seda huvitav lugeda olnud. Sest just siin tunneb keskmine ugrilane sageli, et on ikka teisest puust kui lobisev enamus ümberringi. Jah, nii on, et small talk on introverdi õudusunenägu ja paljusõnaline (enese)kiitus tundub mage. Olin just jõudnud faasi, kus ei suutnud telekast enam teleshowsid vaadata. Ja mitte seepärast, et siinsed x-faktori ja hääle omanikud andekad poleks. On küll, väga andekad on koguni. Aga see, kuidas publik kiljub ja kisab kogu saate aja, mõjus lõpuks nii, et hakkasin kahe etteaste vahel telekat vaikse peale lülitama. Ja nüüd pole peaaegu terve nädala seda kasti lahti teinud.

Väga huvitav kultuurianalüüs seal raamatus. On tõsi, et lääne kultuur on allutatud (peamiselt) USAst liikvele läinud ekstrovertsuse ideaalile. Ja ehkki meie, st Ida- ja Põhja-Euroopa ilmanukas pole see veel nii valdav, pressib peale ikkagi. Kasvõi haridussüsteemi kaudu. Äris, poliitikas ja teaduseski. Kui vanasti öeldi, et ära kiida iseennast, lase teistel kiita, siis tänapäeval nii enam ei saa. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld on ka moest minemas. Ja koos sellega (enese)reflektsioon ja maailma asjadesse süvenemine. Tasakaal on paigast nihkumas. Oli huvitav lugeda, kuidas oriendi inimesed lääne ekstrovertsuse normiga kohanevad (või ei kohane). Meie oleme nendega mitmes mõttes sarnased (olnud). Kas oleme ikka veel, ei julge öelda.

Tänu sellele, et raamat mulle mu tõelist loomust meelde tuletas, olen endale lubanud mitu "asotsiaalset" päeva, st olen oma urust nii vähe välja pugenud kui võimalik. Ja küll see on hea olnud. Intorverdi parim laadimine toimub ju rahus ja vaikuses. Olin koguni valmis uue aasta "asotsiaalina" vastu võtma, aga päris nii vist ei lähe. Seltskond saab siiski väike olema ja see on uruinimesele igati sobiv. Sest uuel aastal tuleb niikuinii jälle laadaplatsile astuda, et seal oma ühiskondlikke rolle etendada. Mis on tore, ega ma kurda. Sest mul ju päris vahva missioon tegelikult. Aga kui endale uueks aastaks midagi tõotada, siis seda, et püüan oma töist ja seltskondlikku elu seada nõnda, et saaksin endale sagedamini lubada seda, mida ka väga vajan - rahu ja süvenemist.

Head uut tasakaalu teilegi!

P.S. Kellel huvi, vaadaku siia: http://www.thepowerofintroverts.com

 

Häid jõule!

Aga meie laulsime laupäeval

Ja laulda on mõnus. Eriti sellises võimsas kirikus. Kas kuulata ka, ma ei tea ja selle järgi siin ei saa päris hästi otsustada. Aga olgu ikka jagatud: http://www.eesti.ca/kristuse-tulemisaja-esimene-puhapaev/article38079

Ilusat jõuluootust!

Santa ja päike

Santa jälle linnas. Kuidagi kohatu saabuda tal, kui sooja on kümme kraadi ja korporandid sätivad ennast TC seina äärde vabaõhuõlut jooma. Aga just nii see oli, kui kella kahe paiku TC juurde jõudsin, et Eestist tulnud amicatele arhiivi näidata. Meestel oli kommerss otsaga pühapäeva jõudnud -  punetavatest nägudest näha.

Täna polnudki niisama lihtne TCsse jõuda. Kuna ilm oli ilus, läksin jala. Teada oli, et Santa tuleb lääne poolt mööda Bloori. Aga et vastuvõtjaid nii paksult koos, ei osanud karta. Pärast Avenue Road´i sattusin ummikusse. Rahvas seisis kaheksas reas tänava ääres, vahepeal üks rida veel vastu majaseinu pressitud. Püüdsin kitsukest käiku mööda edasi nihkuda, aga siis jõudsin tütarlapseni, kes mu ees ratastooli lükkas. Vastu tuli linnakodanikke lapsekärudega ja ilma. Kärusid ja inimesi oli nii paksult, et tuli kõht sisse tõmmmata, et üldse pildile ära mahtuda. Karlsson oleks mootori tööle pannud ja minema vuristanud, aga Karlsson ma pole ja nii ma seal tammusin tuhandete seas ja St.George´ini minek võttis kolme minuti asemel veerand tundi.

Huvitav oli jälgida, kuidas massid kitsikuses käituvad. Üldiselt rahulikult ja viisakalt, aga tasapisi hakkas kärsitus kasvama. Ratastooli lükkav tütarlaps oli ikka päris hädas. Tool suur ja lai - ei mahtunud rahvamassist läbi. Vahepeal kiilus teele jäetud lapsevankritesse või poereklaamidesse kinni. Toolis istus noor inimene. Mitte laps vaid noor täiskasvanu. Lükkajal olid õilsad kavatsused - näidata istujale paraadi. Aga paraadi see õnnetu ei näinud, sest kaheksa rida inimesi seisis sõidutee ääres ja ehkki lükkaja üritas paaris kohas läbimurret, see tal ei õnnestunud. Keegi ei ilmutanud soovi vabatahtlikult oma platsist loobuda. Nii me nihkusime kukesammukestega edasi. Mitu korda jäime hoopis toppama, sest seisjatel polnud ruumi tagasitõmbumiseks ja kaks vastamisi kulgevat inimjoru ei suutnud kokkuleppele jõuda, kes kellele teed peaks andma. Selja tagant tulijad kaotasid kannatust ja üritasid mööda trügida ehkki kusagile trügida õieti polnud. Ja kõik olid kramplikult vait.

Peab tunnistama, et ratastoolile anti päris meelsasti teed. Vaid korra tuli ühele meesterahvale peapesu teha, kui see ratastoolist nö üle üritas astuda. Korralekutsujaks oli naine rahva seast. Ratastooli lükkaja oli söakas ja kinnitas toolis istujale muudkui, et usu mind, küllap sa ikka näed seda jõuluvana. Ise muudkui vabandas ja lükkas, vabandas ja lükkas. Tungivate vabandustega lükkaski tee lahti nö. Lõpuks sain aru, kuhu ta sihib - ROMi vastas asuvasse McDonald´sisse, sest seal on kõrgem majaaesine ja söögikoha aknad veel hoopis kõrgemal - hea vaateplatvorm toolis istujale. Aga seal oli samasugune rahvamass kui mujal, nii et kahtlane, kas nad löögile pääsesid.

Sinna nad igatahes maha jäid ja ma sain natuke käbedamalt edasi liikuda. Aga mitte kaua. Varsti jõudsin järele ühel lapsekäruga naisterahvale ja see oli hoopis tagasihoidlikum lükkaja. Pusis vaikides ega paisanud enda ümber vabandusi ja kui vastutulijad teed ei andnud, jäi lihtsalt seisma justkui lootes, et mõni ehk halastab. Ei halastanud. Vastutulijad võtsid võimust ja meie, teiselt poolt tulijad, jäime kõik käru taha ootele.  Paistis, et lapsekäru ei olnud nii mõjus kui ratastool. Või oli asi selles, et seekord oli lükkajaks väike hindu naine, mitte valge Kanada tüdruk? Ei tea. Igatahes pidin vahepeal seda hindu naist julgustama, et pressigu ikka edasi, ega ta muidu kusagile pääse. Sest nii see käib - viisakalt naeratades ja ekskjusemaatades, aga pressides-pressides. See on selline spetsiifiline suurlinnaoskus, viisaka kivinäoga oma rada minna. Ei maksa ootama jääda, et mass sinuga arvestab. Ei arvesta. Õieti, arvestab ainult siis, kui oma vastujõu tööle paned. Nii oli Londonis Piccadilly´l. Nii on New Yorgis. Nii ka siin.

St.George´is keerasin põhjapoole, et rahulikku kõrvaltänavat mööda TCni jõuda. Seal olid need kolmanda päeva kommersandid... Ja lapsed. Täna olid kõikjal lapsed. Veider, terve aasta jooksul ei näe tänavatel nii palju lapsi kui nüüd ühe päeva jooksul, mil Santa linna tuleb. Jah, lapsed siinses linnapildis muidu praktiliselt puuduvad.

Mõtlesin omaenda lapsepõlvele. Juba siis ei meeldinud mulle suured rahvamassid ja nendega kaasas käivad meeleolud. Huvitav, kui oleksin pidanud põlvepikkusena sellisel paraadil Santat ootama, kas oleksin kerge psühhotrauma saanud? Või oleks Santa olnud tähtsam tõuklevast rahvasummast? Küllap olid siingi koos inimesed, kelle jaoks Santa on tähtsam kui... mis? Rahu? Jõulud pidid rahupühad olema. Aga mis teha, kui see rahu kindlal kuupäeval ja mööda peatänavat saabub ning kõik seda näha tahavad.

Tegelikult, kõiges oli süüdi päike. Paistis nii soojalt ja meelitas inimesed kodudest välja. Kehva ilmaga olnuks rahu märksa rohkem.

Remembrance Day

Selline tähtpäev siin täna. Tuntud ka Poppy Day´na. Tähistatakse Commonwealth´i maades I maailmasõjas hukkunute mälestuseks. Neid poppy´sid ehk punaseid moone võib inimestel rinnas näha juba tükk aega enne tähtpäeva saabumist. Müüakse poodides, kõik kannavad suure rõõmuga. Ilusad on need poppy´d. Aga midagi pole parata, sõjakangelaste temaatika toob rikutud postsovjeedile meelde ühed teised veteranid, need kilisevad ja kolisevad... Vist tänu neile tekitab igasugune sõjatemaatika minus enamasti mingit tõrget. Nii vaatan ka siinseid patriootilisi meeleolusid kuidagi kõrvalt ja kõhkelevalt. Paatos ei istu? Aga ega suurt paatost polegi, inimesed lihtsalt mälestavad.

Igatahes, täna hommikul läksin varakult Leidat mälestama. Ta oli üks meie tublisid vabatahtlikke, kes kadus meie seast ülekohtuselt kiiresti kurja tõve tõttu. Tubli saare naine oli, mõistus ja suu õige koha peal, süda ka. Ja kõvasti kuraasi. Muidugi tahtsin minna tema mälestusteenistusele. Selliseid siin peetakse. Need pole matused, sest kadunuke neil ei osale - tema on selleks ajaks juba mujal... Just mälestamine see ongi, mälestusteenistus ehk memorial service, kus räägitakse inimesest lugusid, kurbi ja rõõmsaid. Südamlik, inimlik. Sageli ka ilmalik.

Teenistus pidi toimuma Läti majas ja see asub südalinnast üsna kaugel. Asusin pühapäeva kohta varakult teele, juba pärast kümmet, sest teenistus pidi algama kell 11. Metrooga Eglintoni, sealt bussiga ida poole. Kokku peaaegu 40 minutit. Tänaseks lubas 17 kraadi sooja ja tõesti, juba ennelõunal oli ilm suisa palav. Päike säras ja maailm paistis värviline - puude küljes on veel üllatavalt palju lehti, hoolimata Sandy rappimisest. Buss sõidab läbi laia lookleva Doni oru. Selline jõgi on meil siin jah. Kaunid vaated.

Olin veidi enne 11 kohal. Nooled juhatasid keskmisesse saali ja kui sinna jõudsin… oli seal oli tühjus. St et olid küll mõned naised, aga need olid läti kokanaised, kes pidulaudu katsid. Soh, mõtlesin, jälle puusse pannud nagu selle kunagise varahommikuse juuksuriga. Küsisin ühelt askeldajalt, et mis kell algab. "Kell üks," ütles see. "Ja mina mõtlesin, et 11," vajus mul nägu pikaks. "Noh, kui 11, siis oleme meie hädas," naeris tema. "No ei, ju siis ikka üks, kui kedagi teist pole," kostsin ja keerasin otsa ringi. Kaks tundi aega. Ja seal kandis pole selle ajaga mitte midagi peale hakata. Ümbruskonnas on korterimajad ja suured autopoed. Selline kauge kant, kus inimesed elavad lihtsalt.

Marssisin bussipeatusesse, et tagasi südalinna sõita. Ei olnud mingit paremat plaani. Seisin ja seisin, bussi ei tulnud. Seisin veel. Umbes kümne minuti pärast tuli järgmine ootaja. Asiaatlike näojoontega naine, kes võis samahästi ka eskimo-sugemetega olla. Pilk jäi selle üleõlakotile pidama, mis ütles: Jealousy is counter-productive to your true intentions. Tõsi ta on. Ja veidi allpool võis lugeda: Yoga.

Vahtisime kahekesi 15 minutit, 20. Siis tuli ka üks noormees. 25 minutit. Ja alles siis tuli buss, mis keeras nagu kiusuks Eglintoni pealt Broadview´le, st et pool sõiduseltskonnast pidi järgmise bussi peale kolima, et Eglintoni metroojaama saada.  Ja lõpuks ei läinud see teine buss mitte otse metroosse vaid piki Eglintoni alla. Nii et kulus veel oma viis minutit kuni metroosse sain.

Selleks ajaks oli selge, et Leida on vingerpussi mänginud ja mu päevaplaani lootusetult sassi ajanud. Nimelt oli mul pilet kella kolmeks Läti Raadio segakoori kontserdile Koerner Hall´is. Proovisin helistada paarile BK tegelasele, kes ka kontsertidel käivad, et ega neil ole plaanis Leida ürituselt kontserdile jõuda, aga ei tõstetud toru. Pühapäevaselt hõredat bussiliiklust arvesse võttes oli selge, et kui ma ka tagasi Läti majja läheksin, peaksin sealt hiljemalt kell kaks tagasi hakkama tulema, kui mitte varem.

No nii, Leida, mõtlesin, teeme siis teistsuguse hüvastijätu - viin Su hoopis parki jalutama. Läksin piki Bloori konservatooriumini, kust keerasin Philosophers Walk´i peale. Olen sellest võluvast pargist juba kirjutanud. See on otse peatänava ääres asuv rahusadam. Keerad sinna ära ja oled nagu teises ilmas – rahu, vaikus, teine tempo. Täna veel ka päike ja kirkad värvid. Ja nii kui ma sinna sain, tuli selline listopad, et ossa. Äkki - ehk lambist, nagu nüüd kombeks öelda - hakkas kõva tuul puhuma ja puhus nii, et lehed aina krabisesid ümber. No vat, Leida, Sulle vist meeldis mu plaan, mõtlesin. Tuul keerutas minuti, siis vaikus jälle.

Nii ma seal läksin läbi kuldse sügise, mõtlesin Leida peale ja vaatasin punaseid moone harvade vastutulijate rinnas. Remembrance igal pool. Tegin ka tiiru Queen´s Park´i ja siis läbi campus´e kodupoole. Haarasin Spring Rolls´ist ühe ramen-supi portsu ja olingi varsti kodus.

Remembrance jätkus kontserdil. Lätlased esinesid Sound Stream sarjas, kuhu tulevad kokku Kanada parimad ülikoolide segakoorid. Eelmisel aastal oli Tõnu Kaljuste neid juhatamas. Nüüd siis Kanada noored ja Läti koor Kaspars Putniņši juhatusel. Üritus oli mõistagi pühendatud käesolevale tähtpäevale ja kava oli ka selles vaimus kokku pandud. Kaunis ja huvitav kava oli. Ülimoodsast ja moodsast (Cage, Schnittke) kuni klassikuteni (Rahmaninov). See viimane kõlas väga kaunilt, aga muidugi vene keeles. Mõtlesin kohe, mida võivad arvata need kümned ja kümned vanad lätlased, kes saalis istusid. Ei tähenda, et Rahmaninov ja kiriklik, mõne härja võib see rätik ikkagi… Või on minu fantaasia ohtrast välisbaltlusest paranoiliseks muutunud? Aga kõik kuulasid hauavaikuses ja olid lõpuks häälekalt vaimustunud. Vahest olid ainult kultuursed inimesed kokku tulnud.

Kava põnevaima osa moodustas uusim muusika: Lera Auerbach (USA venelanna), Ana Sokolovič (Kanada serblanna) ja Santa Ratniece (Läti lätlanna). Eriti viimane. Läti koori ei jaksa ära kiitagi, need on endiselt superhead. Otse loomulikult ostsin vaheajal nende plaadi, kus veel rohkem moodsat läti muusikat. Eestlased ei tohi loorberitele mitte puhkama jääda, sest naabrid ei jää meie kõvadele kooridele ja võimsale muusikale üldse mitte alla. Päris tõesti.

Ka eestlasi oli kontserdil, ehkki mitte liiga palju. Mõned BK liikmed samuti, millest võis järeldada, et ma polnud ainus, kellel Leidale lehvitamata jäi. Või kas ikka jäi? Ei jäänud ju. Me lehvitasime omal moel.

November, movember

Alanud on uus kuu - november, mis vuntse kasvatavatele meestele on movember (vt http://en.wikipedia.org/wiki/Movember).

Ameeriklased said endale vana presidendi ja uue tormi, nor´easter´i (http://en.wikipedia.org/wiki/Nor%27easter). Täna sain Kikilt meili Sandy-juttudega. Vanainimestest hakkas kahju: 10 päeva elektri ja kütteta, internetist rääkimata. Põletasid küünlaid, kütsid kaminat ja magasid suletekkides selle ees. Moblat käisid toidupoes laadimas. Inimesed istunud seal ringis nagu ümber lõkke, stepslid keskel... Bensiinisabad on tohutud. Linnakese 5000st perest jäi evakueerimata vaid 200, Kiki ja John nende väheste seas. Politsei kontrollib linnasõitjate dokumente, et kas sul ikka on sinna asja. Rannik olevat tundmatuseni muutunud, järved ühinenud merega. Ja nüüd, mil viimaks hakati mahakukkunud puudest ja traatidest jagu saama, tuli 10 tolli (25,4 cm) lund, märga ja rasket. Kõik algab otsast.

Aga meil paistis täna päike ja nädalavahetuseks lubab 10 kraadi sooja. Võrdsus pole tõesti võimalik.

Selline tööpäev siis täna

Pärast Sandyt

Kui Tiina enne Fb-s küsis, kuidas Sandy üle elasin, vastasin talle: "Tänan küsimast! Kõik kombes, kuigi puhus küll hullult ja vihma tuli ka. Õnneks ei pidanud eile õhtul kooriproovist jalgsi koju minema. See oleks mõnevõrra keeruliseks osutunud - tuul. Elan 19ndal korrusel ja need hääled, mis öösel väljast kostusid, olid päris koledad. Aga hommikul olid majad endiselt püsti ja isegi tuled põlesid akendes. Aga eks ta ikka rappis siin puid maha, liiklus oli häritud ja elekter käis mitmel pool ära (90 000 majapidamises väidetavalt). Teadaolevalt oli üks inimohver: naine sai lendava Staples`i reklaamplaguga vastu pead. Aga USAs lood ikka päris karmid."
 

Õhtul töölt tulles nägin sellist kodutänavat:

Hommikul ei näinud midagi, sest lähen tööle tagaukse kaudu ja nii Charles kui Hayden Streetil oli kõik normaalne. Kui õhtul seda jurakat kummuli kukkunud puud ja selle all kokku volditud autot nägin, võttis seest mõnevõrra hõredaks... Imelik, kuidas koledused alles siis päriselt reaalseks muutuvad, kui need sulle lähedale tulevad. Meediaajastu on meie pilku ikka kõvasti tuimestanud. Kõiksugu jubedaid asju oleme harjunud telekast ja internetist nägema. Või kas oleme? Ei teagi. Ei jaksa praegu pikemalt arutleda ka sel teemal... Meie maja ees oli kinnisvarafirma plagu pikali vajunud, õieti küll räige jõuga maast välja rebitud. Seda jõudu siis öösel akna taga murdmas kuulsingi... Brrr.

Need pildid leidsin internetist, mu enda fotokas oli kodus, ei saanud klõpsida. Mis mujal linnas juhtus, näete siit:  http://www.theglobeandmail.com/news/toronto/photos-storm-damage-in-toronto-after-sandy-hits-east-coast/article4756549/

Aga jah, loo alguse juurde tagasi tulles... Tiina rõõmustas: "Hea kuulda, et asi nii hull polnud kui naabrite juures ja nyyd võid uhkusega vanaduses meenutada selle sajandi hullemat orkaani, millest ka sina osa said (kui juhtumisi uusi ja hullemaid ei tule)." Mul ei jäänud üle muud, kui nentida: "Jah, nii meist saavadki ajaloo tunnistajad - kogemata kombel." Ja vaikselt loota, et uusi ja hullemaid ei tule.

Pressrauailm

Nädala eest nautisime Riina ja Maidoga Collingwoodis suvesooja ja sügisvärve, täna hoia piip ja prillid, sest tormiline Sandy ulatub servaga meiegi linna. Kavatsen siiski õhtuks kooriproovi jääda, sest kuu aega on reiside tõttu vahele jäänud, aga jõulud koos kontserdiga pressivad peale. Vahest jaksan ikka õhtul koju marssida läbi tuule. Seda lubatakse vahemikus 40-100 m sekundis. Tea, kas peaks ka tikke ja vett varuma, nagu soovitatakse? Fb-s mõned küll teatasid, et nad mõtlvad pigem õlle ja popcorni peale.

Aga jah, kuu aega on eelmisest postitusest möödas ja vahepeal sai maakerale peaaegu tiir peale tehtud (OK, see oli kunstiliine liialdus muidugi). Aga viis riiki (kui Kanadat mitte arvestada) kolme nädala jooksul pole vanainimese kohta paha saavutus. Kõik reisid ja vahepeatused õigustasid ennast täiesti ja igaüks oli meeldiv omal viisil. Eriti tore, kui peatuspaikades sõbrad ees: VAT ja Lea Londonis, Piret Tallinnas, Merike ja Peter Helsingis, Piret & Co Reykjavikis. Ka Riia kohutmised olid toredad, Tartu omadest rääkimata - see ju ikkagi päriskodu.

Reykjavik üllatas seegi kord ilmaga. Kui viie aasta eest imestasin selle üle, et kusagil võib november veelgi kõledam olla kui Eestis, siis seekord paistis päike selgest taevast, ilm oli krõmps ja klaar ning vaatepilt nii ilus, et...

Torontos ootas ees mahe sügis, mis mõnel päeval suisa suvine tundus. Sai veel kontidesse sooja koguda enne Sandyt. Aga karta on, et nüüdseks on siingi pidu läbi, sest tuul kisub lehed puudelt ja sügis on ka temperatuuride mõttes käes. Lund lubab ka kusagile põhjapoole. Siia suurem külm vast niipea ei tule.
 
Nägin aknast filmimees Norkroosi. Seisis ja võitles tuulega, ootas kolleegi. Lasin teise varju alla. Neid filmimehi oli siin vahepeal karjade kaupa. Nüüd hakkavad siis viimasedki ära minema. Aga kas need homme ikka mindud saavad, on kahtlane. Lennukite asemel lendavad siin mõnda aega puud ja prügikastid, ma oletan. Eeh.

London, Notting Hill

Jah, siin ma nüüd istun ja ootan kolleege Tallinna lennukilt - lätlaste toredas majas Hyde Parki servas, kus ka võõrastemaja. Majas toimub nii mõndagi. Eile näiteks tantsiti siin poole ööni tangot - otse minu all, saalis. Kui poleks olnud unetut lennuööd selja taga, oleks vahest isegi nautinud seda omapärast olukorda.

Aga London on ikka mõnus küll, vähemalt siin NH kandis. Väike sume küla, kus iga natukese aja tagant vihma sabistab. Hugh Granti pole näinud, Julia Robertsit ka mitte. Isegi seda raamatupoodi pole leidnud, kus nad... Aga kõik muu on olemas ja just nagu filmis. Isegi mõnevõrra ehtsam :)

Eelmisest Londoni-käigust on möödas 15 aastat. Siis sai grupiga mööda turismiobjekte kihutatud ja iseseisvat linna kontidesse laskmist ei toimunud. Nüüd siis. Natuke. Sest enamus ajast on kulunud läti koikul eesti asju ajades... arvutis mõistagi ;)

Homme seminar, ülehomme praktilised õppused. Esmaspäeval ida poole edasi.

Pikk reis

... seisab ees. Toronto-London-Tallinn-Helsingi-Tallinn-Riia-Tartu-Reykjavik-Toronto. Kolme nädala jooksul. Ja võin kinnitada, et see pole turismi- ega puhkusereis. Kui põgus peatus Reykjavikis välja arvata. No kuidas mõni küll oma elu nii kiireks mõistab elada? Seepärast pole siin ka piuksugi teinud. Aga suve lõpud ja sügise algused on kord juba sellised. Hingame nüüd rahulikult sisse ja välja ja...

Näeme 7. oktoobril isamaa pinna peal.

Ilmast

Current Weather Friday, August 31, 2012, 16:05 EDT

33

°C

• °C
• °F

A few clouds

• Feels Like : 40
• Wind : W 34 km/h
• Sunrise : 6:41
• Sunset : 19:54

• Humidity : 43%
• Pressure : 101.2 kPa
• Visibility : 16 km
• Ceiling : -

Käes

Kohver käes. Kõik asjad alles. Ka kilud. Need olid väga vaikselt ja viisakalt ziploc-kotis, mis lasi vaid õige õrnalt haisu läbi. Riided tahavad tuulutamist. Aga TC rahvas jääb kiluvõileibadest seekord ilma.

Lõpp hea, kõik hea? Nüüd vaja otsustada, kas viitsin mingi hüvitise pärast võimlema hakata. Või ehk on juba küllalt võimeldud. Näeme. Igatahes oli seal kohvris asju, mille olemasolugi olin unustanud. See tähendab, et asju on lihtsalt liiga palju. Ebaolulisi. Selle loo õppetund?

Kadunud kohvrist. Jälle

Kohvrit ei ole ikka veel. Kadunud. Eile sai kaks nädalat. Olen helistanud sinna ja tänna, jälginud pingsalt Air Canada veebilehte, kus jälitustöö tulemused kajastuma peaksid, aga ei midagi. Olen helistanud mitmetele (Indias viibivatele) telefonioperaatoritele, kes küsivad alati ikka needsamad andmed üle, aga ise ei ütle midagi, mis informatsiooni moodi kõlaks. Muud kui et otsitakse, vabandame, täitke ära järgmised paberid.

Eile paningi posti pataka pabereid, et otsingut elus hoida: põhjalik deklaratsioon,et millal ja kust reisisid ja mis kõik kohvris oli, mis värvi, mis suurus, mis firma, kust ostetud, kuna ja mis maksis. Nõuti ka originaalseid ostutshekke. Imekombel mul olidki mõned alles, aga nende sortimise peale läks terve igavik... Seda siis kõike puhuks, kui kohver jääbki kadunuks. Et siis hüvitada. Olin ka oma Eesti kindlustusfirmale helistanud ja saanud teada, et selle, mille Air Canada hüvitamata jätab, maksavad nemad kinni. Noh ikka vastavalt kehtivatele piirmääradele ja normidele jne. Helistasin igaks juhuks ka Tallinna lennujaama, aga nemad ei saavat omal poolt midagi ette võtta, see olevat AC asi. Nägid andmebaasis neidsamu andmeid, mida minagi.

Kulutasin sellele kõigele mitu päevapoolikut. Eilseks olin lootuse kaotanud ja leppinud mõttega, et oma ehteid ma enam ei näe. Aga täna keskpäeval, kui tegin oma rutiinse tiiru AC kodukale, lugesin sealt, et  kadunuke on välja ilmunud ja FedExile koju toimetamiseks üle antud. Ja et kuller võtab minuga ühendust. Oh rõõmu! Ootasin ülejäänud päeva ärevalt telefonikõnet, aga ei miskit. Tulin varakult koju, et äkki... Ja kuulen kodutelefoni jäetud sõnumit: selleks, et üleandmise aega kokku leppida, helistagu ma sel ja sel FedExi numbril. Helistan. Polnudki India operaatorid, hoopis robot oli. Paari katse järel jõudsime teineteismõistmiseni ja mulle anti lõpuks  (preemiaks kannatlikkuse eest?) täitsa elus ja aktsendivaba inimene toru otsa. Polnudki Indias! Küsis tracking numbrit. Pole. Aga kust ma teada sain, et mulle saadetis on? AC kodulehelt. Aga AC peab andma teile tracking numbri. Pole andnud. Helistage.

Helistasin. Jälle operaator Indias. Andis vajaliku numbri. Vabandas. Helistasin tagasi FedExi. Andsin tracking numbri ja sain teada, et täna hommikul oli üritatud mulle kohvrit koju tuua. Nojah, mind ei olnud, sest olin tööl, AC polnud ju mulle teatanud, et kohver on leitud ja millal tuuakse. Aa, ütleb ja vabandab. Aga et millal siis tuuakse? Homme. Täna enam mitte? Ei. Aga mis kell homme? Päeva jooksul. Et siis pean terve päeva kodus istuma? Noojah, nad ei tea, millal mehed kuhu sõidavad. Aga kas need mehed ei saaks mulle helistada, kui jõudma hakkavad? Need mehed ei helista. Aga kas enne lõunat oleks võimalik? No vaatame, vahest on. Aga kas nad saaks selle mulle tööle tuua? Ei, ilma AC otsuseta ei saa kohaletoomise aadressi muuta. Aga äkki tahate ise järele minna mõnda FedExi puntki? Mul pole autot. Aga see ja see FedExi punkt on metroo ja bussipeatuse lähedal... Ja siis said korraga nii mu kannatus kui viisakus otsa. Andsin teada, et olen seda neetud kohvrit juba kaks nädalat oodanud ja paksust ja vedelast läbi käinud ja mul on sellest kõigest sinine siiber (ma pole kindel, kas te tahate teada, millist ingliskeelset väljendit ma kasutasin), nii te ma ei taha muud, kui et see kohver mulle nüüd viimaks koju tuuakse. Oi, kui kahju, me ei teadnud. Aga mis kellani te saate homme kodus olla? No ei saaks üldse, sest pean tööl olema, aga kuna ma tahan kohvri kätte saada, eks ma siis lihtsalt olen. Aga mitte kauem kui kolmveerand neljani (sest siis on tagumine aeg juuksurisse joosta, mõtlesin, aga ei öelnud). No me katsume siis teha nii, et tullakse hiljemalt kolmeks. OK, tänan. Palun.

Puhh. Ja siis vaatasin FedExi kodukalt tracking numbri järgi, et mu kohver oli juba esmaspäeva varahommikul AC poolt FedExile üle antud ja mis sellega seal pärast juhtunud oli ja et täna hommikul oli tõesti üritatud seda mulle koju tuua, aga klienti ei olnud... No kuidas saigi olla, kui see alles täna lõuna paiku ja täiesti kogemata veebist teada sai, et kohver on leitud. Nii et need sada korda üle korratud telefoninumbrid ja meiliaadressid ei tulnud ühelegi AC töötajale meeldegi. Isegi sinna veebi ei viitsinud nad infot üles panna, et kohver on leitud. Kuni eilse õhtuni võis sealt lugeda, et otsingud jätkuvad.

No ikka täiesti uskumatu asjaajamine! Ja esmapilgul on tegemist kultuurse maaga. No tule taevas appi! Sellist segadust ja bürokraatiat ei mäleta ma isegi nõukaajast. Täielik kafka.

Aga viimaks on mul vist lootust oma kohvrit näha ja ka seda, millisesse olekusse on kilud vahepeal jõudnud. Rõõmustada siiski ei julge enne, kui kohver on kohal. Nimelt võis FedExi kodukal näha murettegevat asjaolu, et leitud kohver kaaluvat 14 kg. No minu oma oli Tallinnas kergelt üle lubatud 23 kg (mille vene teenindajanna lahkelt märkamata ja märkimata jättis). Nii et kas see on ikka minu kohver? Ja kui on, mis sealt lisaks kiludele veel ära söödud on? Ootan huviga. Ja annan teada teilegi. Kohvrisaaga jätkub.

Midagi ilusat

Vabandust, eelmises postituses läks halamiseks. Otsustasin teile nüüd vahelduseks midagi positiivset pakkuda.

Eile kolasime kreeka linnaosas. Ilm oli ilus, rahvast palju. Toimus suur toidufestival, kus pakuti muudki peale kõhutäite. Ja äkitselt jäid naised vahtima, silmad kissis, mokad ripakil. Oli, mida vaadata...

 

Leal vajus suugi suisa lahti...

Et mida me seal nägime? Vaat` sellist ilu...

Ja ma ei mõtle mitte purskkaevu vaid hoopis midagi sellist...

Jah, just sellist...

Lõpuks sai seda ilu peaaegu käega katsuda...

Nii et groupie´d ei suutnud oma rõõmu varjata :)

Aga Johannes Linsteadist kui suurepärasest muusikust olin ma muidugi Kiilakatelt kuulnud. Olgu nad tänatud

Oli mitmekülgselt elamusrikas päev :P

P.S. Stiilinäide siin: http://www.youtube.com/watch?v=Om-r7y8H7DQ&feature=related

AC sakib

Nii, nüüdseks on siis nädal möödas, kui ma oma kanna siin maha sain, aga kadunud kohver pole ikka kohale jõudnud. Olen vastavale veebilehele juba augu sisse vaadanud, aga ei miskit, ikka trackivad.

Helistasin, kuhu vaja, sest kui pagas pole viie päeva jooksul välja ilmunud, läheb otsimine järgmise instantsi kätte. AC operaatorid istuvad loomulikult Indias. Esimese jutust oli vähemalt võimalik aru saada, aga teise kõne tehniline kvaliteet oli nii halb, et ainus, millest aru sain, oli kõneleja aksent. Ühendus oli nõnda kehv nagu räägiks Marsiga. Täielik kafka: püüad infot saada, aga esiteks eksitatakse sind mööda lõputuid kõnekoridore ja lõpuks segab telefonijumal ise vahele... Helistasin uuesti. Teisel katsel polnud vähemalt seda jubadat hakkimist. Aga ega hindu neiul mulle midagi lohutavat öelda olnud. Muud kui et täitke ära järgmised paberid ja...

Tuleb nüüd siis vastav deklaratsioon täita, kus uuritakse üksipulgi, mis number su kingad on ja mis aastal ja kust poest ostsid. Ostutshekke tahavad ka. No ma küll arhivaar, aga sellist rämpsu ei kogu, vabandust.

Ja sellise teenuse eest maksame me iga aastaga üha kallimat lennupileti  hinda! Ja lisapagasi eest küsitakse 75 euri! Tule taevas appi! Kas siis sellist lennuteenust me tahtsime või? Eeh, elagu Air Canada :( Jõudu neile järgmisteks streikideks, mida parema palga nimel ikka jälle korraldatakse :( Reisija on igatahes sügavalt nördinud.

Tagasi

Tagasi Torontos. Ja TCs, kus sel nädalal valitsesid olümpiameeleolud. Team Estonia oli vahepeal õige hoos.

Lea jõudis Torontosse. Teeme arhiviitööd ja naudime maailmakööke.

Käbi on ka Torontos. Laagris käidud, poed tühjaks ostetud. On eluga rahul. Kati ka :)

Nii me siin Isabellas siis jälle kokku saimegi.

Aga kohver on ikka kadunud. Viies päev juba, kui reisipäeva mitte arvestada. Koos sellega kuus. On see normaalne? Vaevalt. On lootust? Kes teab.

By-by, kodu!

No ei tahaks veel minna, aga peab. Õhtuks Tallinna, varahommikul Kopenhagenisse, sealt edasi Torontosse. Aitäh, hea pere ja sõbrad! Armas oli jälle koos olla!

Kodus

Ei ütle muud, kui et on kodu ja suvi ja kiire. Aga see mõnus kõik. Ees ootamas Juu Jääb.

P.S. Pilte vaadake FBst.

Aeg

Aeg minna, sest siin läheb olemine talumatult kuumaks: +34 C, feels like 41C. Kohe tuleb Taavi tõlla ja Teelega ja... Kodu, siit ma tulen!

Köielkõnd

Kohe varsti hakkab üks hull mees köit mööda Niagarast üle jalutama. Ööpimedas, sest siin läheb ju kell üheksa pimedaks. Ma ei tea, kas ma julgen telekast vaadata. Ilmateadet vaatasin küll, et ega ei luba vihma või keeristuuli. Õnneks mitte. Vahest jõuab siis USAst Kanadasse ilma supluseta.

Vist ikka peab teleka ette istuma, sest kui täna ei vaata, näeks seda terve järgmise nädala uudistest niikuinii. Või noh, pool nädalat, sest nädala teises pooles vaatan hoopis teisi uudiseid, ühes sootuks teises kohas ;)

----------

Seal ta nüüd siis läheb. Nick Wallenda. Üksinda. Veemöllu kohal, läbi udupilve. Ja stuudios seletavad tarkpead. Ja kahelpool kaldal ning telekate ees vahime meie, sajad tuhanded - või pigem vist ikka miljonid - lollpead. On vast ilmaelu.

----------

Jõudiski kohale. Enne kindlale pinnale jõudmist lehvitas veel ja lõpuks tegi mõned jooksusammud. 25 minutit. Köiemehe töö on tänaseks tehtud. Ajakirjanike-lobalõugade oma alles võtab tuure üles. Kõik on rahul. Show must go on.

Nädala pärast koju

Jah, vaim on valmis. Juba kipub pähe kujutluspilte sellest, kuidas kõnnin mööda Aleksandrit südalinna poole ja kuidas kahelpool on väikesed puust majad ja siis hrushtshovkad ja kuidas kolekaubamaja paistma hakkab ja siis Küüni tänav ja siis Raekoja plats... Ja kuidas tuttavad tulevad vastu ja ütlevad tere. Ja kuidas buss nr 7 läheb endiselt Hansakeskuse eest Kvissentali ja Viljandi on Tartust vaid pooleteisetunnise bussisõidu kaugusel.

Seda ma küll hästi ette ei kujuta, kui pikaks on vahepeal veninud Reti, Markus, Matu, Liisi, Madli ja Martin. Aga küllap varsti näen oma silmaga. Nagu ka seda, milline kivine putka või koloss sinna kirmuse vastu vahepeal püsti on pandud. Ja ka kirmuse külge, st taha. Ja kas südalinn on ikka sama  lilleline ja suvekohvikuid täis nagu eelmisel aastal. Ja kas Werneri koogilett on endiselt värvikas ja kaloritest lookas.

Vaim on valmis minema, aga liha nõder selles mõttes, et veel väga palju on vaja enne lendutõusu korda saata. See võtab vahepeal seest vedelaks, aga... Nädala pärast saan koju.

Kuninganna juubeldatud, hullud kinni püütud

Jah, Elizabethi pidu hakkab läbi saama. Õhtul näidatakse siin veel korduses rockitähtede kontserti. Aga vabas õhus külmetamist ja võdisemist enam ei toimu. Vaene prints Philip ja tema kuninglik põis...

Eriti hea meel on aga selle üle, et hullud on kinni püütud: paugutaja siitsamast Torontost, tükeldaja Berliinist. Ilmgi seepeale selgemaks ja soojemaks läinud.

Mis lahti?

Alles tuli jõle uudis, et keegi strippar ja pornostaar on Montrealis hiinlase ära tükeldanud ja tükikese (jala) konservatiivide peakorterisse saatnud. Nüüd sõitsin liftiga alla pesu kuivatist ära tooma ja majanaaber küsis, kas ma tean juba, et Eaton Centre`is oli tulistamine. Ei teadnud. Panin teleka käima ja... Poole seitsme ajal õhtul, Dundase poolses toiduhoovis. Kaheksa kannatanut. Üks juba surnud, kaks kriitilises seisus, üks neist 13-aastane... Püssimees ikka veel jooksus. Jube. Kui poleks Viktori sünnipäeva olnud, võinuksin isegi vabalt Eatonis ringi kolada, kodustele kinke otsida...

No nii, nüüd veel müristab ka. Põrgu lahti?

Upume?

Nii, kuumalaine asendus päris lainetega - tuleb paduvihma, sooja on 13 kraadi, puhub tige tuul. Ei teagi, kuna sadama hakkas. Vahest juba öösel. Või varahommikul. Päev otsa on tulnud täie hooga. Osa allmaaraudteest pandi kinni, sest Union Station on vee alla. Treppidest voolasid suisa kosed. Üks seltskond oli Harbourfrontist tulnud trammi kinni jäänud, sest tramm sõidab Union Station´is maa alla ja seal oli ju vesi. Päästeti teisi.

Selline ilmaaction meil siis siin. Jama ilm püsib terve nädalavahetuse, nii et piknikuplaane pole mõtet pidada. Aga kuna homme on nagunii vaja tubasele 90ndale sünnipäevale minna, siis... las kallab.

Kuumalaine

Sooja on 28 kraadi, õhtuks peaks ühe kraadi veel juurde kruttima. Koos niiskuskoefitsiendiga teeb see 35 pügalat. Hommikustes uudistes hirmutati koguni 39 kraadiga... Soovitati vanuritel silm peal hoida, eriti üksikutel.

Aju sulab. Minu kabinetis konditsioneeri pole ja koridorituuled ei mõista siia nurga taha keerata. Tuleb vägisi korrata ajaloolist küsimust: "Kas siis sellist suve me tahtsimegi?" Ja tunnistada: "Jah, vist ikka tahtsime küll."

Ülehomme läheb õnneks siiski jälle jahedamaks.

Oli vast ootamine

Täna saabus viimaks tööluba. Kuluski ainult aasta... peaaegu. Nüüd võib siis ennast ametlikult tükkideks töötada.

Kuninganna lebas maas

Kui täna hommikul tööle läksin, nägin tagaukse juures koridorinurgas, kuhu inimesed taaskasutuseks mõeldud kraami laiali laotavad, kuninganna Elizabethi lebamas. Raamatu kaanel. St et keegi oli (vahetult pärast Victoria Day´d ja otse Charles´i ja Camilla Kanada-visiidi ajal) otsustanud Teemant-Elizabethist kõneleva raamatu kõige liha teed saata. Või rahva hulka uuele ringile saata? Või... ? Mis? Miks? Ja miks just nüüd?

Elizabeth nägi ka põrandal väga väärikas välja.

Inglid laulvad

No pressisingi armsatelt sõpradelt-lugejatelt paar piuksu välja :) Tänud, Külli ja Laura!

Aga meil laulsivad eile inglid - siinsamas üle Spadina, Trinity St. Paul's United Church´is. TÜ Akadeemiline Naiskoor Tuuli Kochiga eesotsas. Kas Tuuli Koch on uus Tõnu Kaljuste? Igatahes meenusid mulle parimad hetked Kaljuste kammerkoori kontsertidelt. Nii head olid need naised. Läksid nüüd Ottawasse festivalile. Kui nad sealt mingi preemiaga tagasi ei tule, siis pole õiglust ilma peal ja kanadalaste kõrvadel on miskit viga. Kontserdi lõpuks kamandati kõik kohalikud ööbikud ja muud laululinnud ka püsti ja me laulsime koos (kvadro!) "Ta lendab mesipuu poole". No võite kolm korda arvata, kas me lahistasime kõik nutta või ei. Laulupidu on eestlaste kirik, pole kahtlustki.

Elumärk

Näitamaks, et hing sees ja blogi pole päris välja surnud, teen lühikese hektilise postituse.

Suur jäme kevad õues. Puud paksus lehes. Õitsemine on jõudnud kastaniteni. On olnud erakordselt pikk kevad. Ilus.

TÜ naiskoor tuuritab mööda Torontot ja kogub austajaid. Ma peaks neid täna-homme nägema, esiteks Ööbiku proovis ja siis naabruses asuvas kirikus kontserdil. Lähevad siit edasi Ottawasse festivalile.

Montrealis jälle käidud nagu naksti. Linn oli endiselt muhe, aga arhiivis oli liiga palju hallitust. Vaatasime ära uusima Cirque du Soleil etenduse "Amaluna" ja laulvad kiiged ehk kunstikeskuse taha püsitatud kunstiprojekti, mis koosnes pikast jorust kiikedest ja mis liikudes igaüks isemoodi häält tekitas. Kõigest sellest sai kokku  midagi Pärdi tintinnabuli sarnast. Üks meeleolukamaid kiikumisi elus. Meelt avaldavad tudengid said ka ära nähtud, aga tossupomm pandi metroosse õnneks alles päev pärast meie lahkumist. Seda kolmetunnist kaost ei pidanud siis nautima.

Tööluba pole endiselt. Hakkab juba meelest minema, et peaks seda ka ootama.

Mida öelda ilmarahvale?

Ei teagi. Ootan tööluba. Endiselt. Sooja. Hingerahu ka. Godot´d ei oota. Mis tast ikka oodata. Parem räägin muusikast.

On olnud palju head muusikat. Nädala eest Koerner Hall´is Brad Mehldau ja Joshua Redman. Super-super. Kaks erilist kuju.  Elu helged hetked. Ei üritagi elamust kirjeldada. Parem kuulake: http://www.youtube.com/watch?v=8ZDu9A9uHl4

Eile Londonis (Ontario) Martin Kuuskmann ja kanadalane  Arthur Rowe. Esimene fagotil, teine klaveril. Elu esimene fagoti soolokontsert nüüd siis ka nähtud. Super jälle. Eesti poiss (41 a). Elab Seattles. Eestist ära alates 2000. Virtuoos. Kava kirju ja põnev. Shveitslase Schnyderi sonaat oli tegelikult kirjutatud saksofonile, aga see tüüp tegi fagotiga asja ära. Muidu polnud ka suu peale kukkunud. Viskas nalja ja promos elegantselt Eestit. Sümpaatne. Noor fagotivirtuoos Kati oli ka väga rahul. Said viimaks koos pildigi tehtud. Torontost kohale sõitnud austajate-kaasmaalaste esindus oli 5-liikmeline. Tekitas fagotipoisile rõõmu ja Londoni publiku seas elevust. Kuuskmanni võib juuli lõpus Pärnus kuulata. Näiteks Ammende villas, kus ta mängib bossasid.

Täna Peetri kirikus siinse „Estonia“-koori kontsert vaimulikust muusikast. Kolleegid-konkurendid on kõvasti tööd teinud ja tulemus oli suurepärane. Kava põnev. Riho uus pala tuli esitamisele. Sellest poisist saab kunagi suur mees, ütlen ma teile.  Jätke nimi meelde - Riho-Esko Maimets. Kihla võime ka vedada, kui viitsite. Ükskõik mille peale.

Päikegi tuli selle kena muusika peale välja, aga homseks lubab haledad 5 kraadi ja lumeseguseid sademeid. Aga eelmine esmaspäev oli mõnus. Käisin High Park`is kirsside õitsemist kaemas. Uhke vaatepilt. Vägisi tuli meelde „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad“. Sest see õitevaht tuletas meelde koduaia õitsvaid õunapuid - kõik helevalge-heleroosa... Jaapanlased olid eriti äraseletatud nägudega muidugi. Ühe kena jaapani pikakoivalise pani vaatepilt suisa kepsutama. Muidu astus mu ees väsinud sammul, vants-vants, aga kui kirsiõied ees kumama hakkasid, läksid plikal kepsud kergeks :) See on muidugi tõeline protsessioon, mis nende Jaapani keisri poolt kinigitud kirsside juurde kulgeb sel aastaajal... Pilte ei saa jagada, sest need on mobiilis, aga sellel puudub juhe, mille kaudu pilte arvutisse tõmmata. Seega on pildid peas. Minu peas. Sry!

Tegelikult on tore, et kevade jahedaks keeras. Nii jagub seda kauem. Juba mitmes nädal läheb ja lõppu ei paista.

Aprill ja ülestõusmine

Pean tunnistama, et pole olnud erilist kirjutamise tuju. On olnud üksiti närvilised, murelikud ja depressiivsed ajad. Aga aprill on käes ja päike käib aina kõrgemalt. Vahest läheb muidu ka helgemaks siis. Nii siin kui mujal. Eriti mujal. Tahaks väga loota.

Tänaseks tegin küpsisetordi "Selga" küpsistest, hapukoorest ja halvaast. Tilk "Vana Tallinnat" läks ka sisse. Ja vahel oli natuke haput moosi. Peitsin selle kõik paksu shokolaadikihi ja maraschino kirsside alla. Pasha polnud, aga lihtsamaks piduroaks kõlbas küll. Klassika. Või siis nostalgia. Ette käis seljanka ja rida kalasuupisteid: suitsulõhe, marineeritud heeringas ja tursamaksasalat. Veidi veider valik vahest lihavõteteks. Aga enamus komponente oli ostetud siinsete idaeurooplaste (et mitte öelda slaavlaste) poodidest. Nii et mingi seos Easter`iga ikka oli :) Etümoloogiline seos East´i ja Easter´i vahel (või siis Ost´i ja Ostern´i saksa keeles) on siiani hämar, ehkki püüdsin natuke uurida. Aga siin siis see "Selga" tort:


Pidusöögile tulnud seltskond oli kodune. Eve jõudis eile õhtul Eestist, eestikeelse Murakami ja Luikede pühadetervitustega. Tänud vinnamast! Tänud saatmast!

Läksin pärast kõhuorjamist külalisi saatma, aga tuul oli nii tige, et keerasin varsti otsa ringi - koju sooja. Aga rohelust tuleb aina juurde ja naabermaja ees õitseb magnoolia.


Häid ülestõusmispühi ja kena kevadet kõigile! Püüan nüüd siia jälle sagedamini oma käpajälgi jätta. Tehke seda teiegi! Üks ilus laul ka lõppu - mõeldes eriti neile, kel vahepeal rasked ajad olnud: http://www.youtube.com/watch?v=LLoyNxjhTzc&feature=related

Vahepeal peab patareisid laadima

Ilmateade

Sun Mon Tue Wed 22° 9° 25° 10° 24° 9° 28° 13°

Eesti Majas avati ja suleti fotonäitus

Kunstizaalis-kunstizaalis... Kunstnik ja muuzad.

Tormiline naistepäev

Tormid toimuvad atmosfrääris, sest päikesel oli paari päeva eest viimase viie aasta võimsamaid plahvatusi. On tunda. St et tunne on niru: pea sassis, liha nõder.

Aga naistepäeva tuletas väga armsal moel meelde Eestist pärit Slava, kes tõi TC kontori naistele kimbu tulpe ja soovis kõige paremat. Tema arvates on naised seda väärt, et VÄHEMALT ühel päeval aastas nende headust, tublidust ja ilu tunnustada. No kas pole armas! Kas ka vanamoeline? Võibolla. Aga peab siis alati nii moodne olema... Pakkusime galantsele noormehele Riina toodud Eesti shokolaadi ja soovitasime tal oma kauni kihutuskõnega Kanada meeste palge ette minna. Ei tea, kas läks. Rohkem tulbipuhmaid (ehk pulbituhmaid, kui meenutada meie pere klassikat) TCsse igatahes ei laekunud.

Rosa ja Clara vaimus peaks ütlema, et elagu seltsimehed naised. Tegelikult soovin kõigile naisinimestele hoopis sulneid võimalusi ennast tõeliste naistena tunda. Pidage vastu, lillekesed, kevad pole kaugel!

Hommikumantlis "Norra metsast"

Täna ei saanud hommikumantlistki välja, majast rääkimata. Kui veedad päeva kodus ja hommikumantlis, kas siis ongi tõeline puhkus? Aga kui kirjutad samal ajal projekte? No vat, ei teagi kohe. Terve päeva ju ei kirjutanud. Koristatud sai ka. Ikka hommikumantlis. Nii et ikkagi puhkus?

Aga eile oli puhkus. Käisin kinos. Võtsin julguse kokku ja läksin. "Norwegian Wood". Murakami järgi teadagi. See ei kuulu küll mu suurimate lemmikute hulka, aga ikkagi Murakami. Lemmikutest tehtud filme on alati natuke jube vaadata, aga see ei olnudki nii paha.

Tegelikult üsna võluv oli. Ehkki film pidi loobuma paljudest romaani rikkustest, kõrvalsüzheedest ja mõne karakteri finessidest, hakkas see pärast mõnevõrra hüplikku algust omaette teosena tööle ja töötas lõpuni. Põhjaameeriklastest retsensendid leiavad, et film on liiga pikk ja aeglane, osatäitmised emotsioonitud. Ugrilasel sellist tunnet ei tekkinud. Aga eks meid ole "aeglase" kunstiga üles kasvatatud. Visuaalselt oli film kohati lausa suurejooneline. Ja lihtsalt ilus. Võimsad loodusjõud noorte üleelamiste saatjaks. Vee ja tuule powerit. Kadunud 60ndaid. Kaotusevalu ja suurekskasvamise vaeva, erost ja thanatost. Aasialikku esteetikat. Filmi rezhissööriks prantsuse sugemetega vietnamlane Anh Hung Tran. Kaameratöö Mark Lee Ping Bin`ilt. Murakami ei anna kergekäeliselt luba oma teoste filmimiseks. Grillis vietnamlastki tükk aega, enne kui... Aga siis see luba tuli ja M. oli ise stsenaariumi valmimise juures.

Igatahes viskab mul siiani pilte silma ette. Kuigi tegemist polnud vahest maailma parima filmiga, siis üsna mõjuva vaatamisega siiski. Võibolla on süüdi mu arutu Murakami-armatus? Sest see tema laps ju ikka ka. Mis sest, et adapteeritud/adopteeritud. Minu peas tekkis lugedes mõnevõrra teistsugune maailm. Vietnamlase oma oli erinev. Ja just seepärast huvitav. Ning veenev küllalt. Ma arvan, et kunagi tulevikus vaataks ma seda veel korra. Hirmu ja ärevuseta. Kui filmi. Püüdmata aina romaaniga võrrelda. Sest film on seda väärt.

Rahvaste sõprus

Olen mõelnud, et võiks blogida rahvaste sõprusest. Ehk sellest, kes on need teised rahvused, kellega ma siin kokku olen puutunud.

Esiteks, TC portugali koristajad ehk terve hulk Mariasid, Tina ja Filomena. Liiguvad ringi karjana enamasti. Alguses meenutasid mulle suuri musti tasaseid linde, kes parve hoiavad. Siis hakkasid persoonid eristuma. Nende ja TC kontorirahvaga oleme üks staff. Käime vastamisi Happy Birthday´d laulmas. Toredad naised on. Filomena meenutab kangesti Vilvet, selline asjalik, sõbralik ja tasane.

Horvaat majamees Mike on paras mägedepoeg. Võib kole äkiline olla. Armas väike majapoiss Justin, kanadalane, sai isaks ja läks minema. Kahju. Tema oli üks kena ja kindel inimene.

TC restorani peavad kreeklased: kadunud Peteri järgi kutsume seda Peetri Juures. Peter oli majas peaaegu selle valmimisest peale. Möödunud talvel läks parematele jahimaadele, väga kurb. Nüüd on tütar Mary ehk Marika äri üle võtnud. Seisab enamasti kassas. Vahva noor naine. Ehmatab uusi eestlasi selliste tervitustega nagu „Tere-tere, vana kere!“. Ma üritan ikka kreeka keeles vastu tervitada, aga mälu on auklik ja lõunaks enamasti pea tööpulki juba täis. Mary ikka naerab, kui ma hajameelsel pilgul kaardimaksega maadlen, kust see kreeka keel siis...

Toitu jagavad Mary ema või Helen. Siis on seal veel väike punt kreeka vanamehi, kes pidevalt laua taga istuvad, töötavaid naisi ja kliente vahivad ning vahepeal omavahel maailma parandavad. Üks väike sirgeselgne mees teenindab, kui meil on alkoholiga pidulikud lõuna- või õhtusöögid. Ja siis on seal veel üks imepisike munajas tädike, kes on kole sõbralik, kavala naeratusega ja alati justkui väga õnnelik, kui mind näeb. Patsutab ja kallistab muudkui. Aeg-ajalt on leti taga ka üks (tõenäoliselt) jaapani mees. Chef? Selline väärikas.

Mudija Julian on ka jaapanlane ja tema assistent Jumiko ehk Juko muidugi. Kaks pisikest armast inimest. Jaapanlaste energeetika on meie omaga mõnevõrra sarnane. Lihtne ja hea nendega. Pole suuremat möllu ega vehklemist. Privaatne. Ukrainlane Nick, Muikma õpilane, fotograaf, seevastu on sündinud husaar. Väike energiapomm. Kui õnnelik, siis kõrvuni ja kui vihane, siis servini. Sõbralik, kuid tüütu mõnevõrra. Räägib liiga pikalt ja palju.

Koduvideogeek John on aga omaette vaatemäng. Kanadalane, st ma ei oska arvata, kust tema kaugemad juured olla võiks. Pisike, kleenuke linnupeaga mees. Siledad vastu pead tumedad juuksed, tumedad pisikesed silmad sügavalt pealuus. Nina all VURRUD, kitsad, vahatatud... Üks vurruots hoidis viimati kahte lehte, nii et pidin seda kogu aeg vahtima ja mõtlema, kas see on kavatsuslik või kogemata nõnda. Pahkluudeni viigipüksid, mansetiga. Vaikib saladuslikult, räägib tasa ja veenvalt. Vanus? 35-55, st ebamäärane. Stiilne filmilik kuju. Võinuks vabalt Charley Chaplini linateostes ringi liikuda. Aga oma asja jagab, st filmiasja.

Kes veel? Kodutänava nurgal Rabba poes on araabia tõugu mehed-naised. Moslemite moodi, aga mitte liiga. Kust täpselt, et mõista arvata. Aga kenad kõik. Vahepeal oli üks must tüdruk, aga see on nüüd kadunud. Muidu nooremad poisid, pealikuks üks vanahärra, kes pöördub minu kui kliendi poole kas sweetheart või darling. Seda ikka juhtub siin. Enamasti on siis tegemist vanemate teenindajatega, nii meeste kui naistega. Aga teinekord ütleb ka mõni noor poiss nõnda ja siis on veider natuke nagu üritaks vanaemaga flirtida. Kuigi see ei ole üldse flirtivalt öeldud. Aga vanusevahet arvestades pentsik. Või hoopisa macholik?

TC lähedal tänaval möödun alailma ühest indiaani naisest, kes seal aastaid kindlas kohas maas istub ja kerjab, iga ilmaga. Vahel kohtan teda TC kreeklaste restoranis (mis on tegelikult muidugi söökla). Temaga pole vestelnud. Raha mõnikord annan.

Kohe TC kõrval on üks jaapani restoran, kus käin söömas või sööki kaasa ostmas. Chef on ilmselt jaapanlane, aga kas ettekandjatüdruk on hiinlanna või jaapanlanna, ei oska öelda. Ei suuda vahet teha. Olen seal nüüd nii palju käinud, et oleme kõik üksteisega kodused, aga mingit niisama lobajuttu ei räägi. Ikka see (urgilasele) sobilik energianivoo jälle ja distantsitunnetus.

Ja polegi vist muud. Nagu Toronto nii ka TC on hiinlasi täis, aga need sõidavad vaiksel nohinal liftidega üles-alla ja on tuntud selle poolest, et peksavad kärsitult liftinuppe... Nagu sellest oleks abi aeglaste liftide elustamisel. Ei ole muidugi.

Noh, mõnda lätlast ja leedukat tunnen ka ja soomlasi töötab EE toimetuses, aga need vana tuttav tõug. Muud puha eesti kolud. Siit või Eestist. On tõesti raske eesti elust välja pääseda. Aga ikkagi on seltskond palju kirjum kui kodus, st päris Tartus. Huvitav igatahes.