Hommikul kodus kiired kirjatööd ja siis päev otsa palavust ja arhiivikaste. Mõlemaid aina tuli ja tuli. Kaste nii Tartus kui tubli eestlase juures kodus. Palavus peamiselt küll õues. Homme läheb jahedamaks - vahest ei pea külmamasinat käivitama veel. Aga suhtlemist on kole palju saanud. Selle peale kulub nüüd suurem osa ajast. Töö seegi küll jah.
Koduteel tops jäätist ja paar peatükki raamatut. Nüüd pizza.
Sellise õppevahendi leidsin eestlase riiulist. Armas ja nutikas.
Selle aasta esimene. Kuuma üle 30 kraadi pluss niiskus. Veel õhtul kell kaheksa näitab koos niiskuskoefitsiendiga 34 kraadi C. Homme jätkub samas vaimus. Aga kuna pool päeva sai arhiivis askeldatud ja õhtul Tartu saalis, kus konditsioneeritud õhk, siis esialgu tundub see kõik veel tore. Õhtutaevas juba troopilistest toonides. Kui kõht nii tühi poleks olnud, oleks läinud parki lugema.
Aga jalad on surmväsinud ja muu kere ka. Tõsiseks sportsimiseks on ikka läinud. Hea.
Collegium Musicale jäi must Tartusse maha õpituba tegema koos kohalike kooridega. Rahvast õnneks tuli. Panin kõik valmis ja hiilisin minema. Peab energiat säästma.
Olen pikemat aega otsinud uusi jalavarje, spordijalatseid. Aga olen ilmselgelt liiga nõudlik. No ei leidnud õigeid kusagilt. Täna siis viimaks! Eaton Centre Skechersi poest sain. Nende omad on mulle varemgi passinud.
Põhjalikke turu-uuringuid läbi viies sain aru, et tossudel on noortekultuuris keskne koht. Ja mitte ainult noorte. Olen nüüd tänavatel teadlikult jälginud, mida inimesed kannavad ja 85% näikse tossuusku olevat. Ilm pole veel suviselt palavaks läinud, seega pole plätud saanud asemel tulla.
Tossude valik on uskumatult avar. Noormeeste puhul võib märgata paabulinnu sündroomi: kui tahad silma paista, otsi võimalikult kirevad jalavarjud. Naissugu eelistab hetkel valgeid. Ketsid, tennised, tossud - kõik sobib. Ka kleitide ja seelikutega. Eakama seltskonna jalas näeb ka peamiselt tossusid. Eks need ole ju mugavad ja kui luud-liikmed roostes, siis on mugavus kõige olulisem. Kreekalinnas kogunes pidulikum kirikuliste seltskond. Ülikondades ja kleitides. Neil olid kingad jalas. Aga muidu jah, kingi näeb tänavatel päris vähe.
Minu personaalses pingereas tulevad tossud seal kusagil kingade ja saabaste järel. Aga mõned head peavad ikka olema. Nüüd siis on ka jälle.
... nädal. Kirju ja kiire. Aga eilne kontsert oli suurepärane. Rahvast võinuks rohkem olla, kuid muusikud olid rahul, sest hea publik olevat olnud. On ikka päris ülev kuulata päris muusikat ja veel nii heas esituses. Tormis on parimal moel ja interpreteeringus. Kontserdi järel oli Tartus aftekas. Ma tulin südaööl ära, noored tiksusid veel mitu tundi, lauljad olevat lõpuks laulma hakanud. Kuidas nad jaksavad? Aga oli vast hea päevakene eile.
Täna sain päev otsa kodus tööd teha. Luksus. Õhtul käisin mudimisel. Seda mõnu ei saa nüüd enne juuli lõppu.
Venelane surub Ida-Ukrainas peale, mõned strateegilised alad on löögi all. Pidage vastu, palun! Ukrainlasi mõtlen exole... Meie enda kodustatud ukrainlanna N. oli ka eile kontserdil vabatahtlikuks: müüs Ukraina toetamise särke. Ta on juba ka palgatööd leidnud. Aga ega me nüüd enne näe, kui ma Eestist tagasi tulen.
Eile jäi suurem äike ja sadu tulemata. Täna kruttis ka õhtupoolikul, aga peale rahuliku vihmasaju midagi hullemat kokku ei küpsetanud. Seniks kuniks?
Ilm kerib pinget. Uued äikesevihmad on tulemas, kuigi eelmisegi kahjustusi pole suudetud likvideerida. Perekond K-lt kuulsin täna ikka päris jubedaid lugusid tornaadost, mille kätte nad laupäeval jäid. Nendega midagi hullu ei juhtunud, aga autosid oli ringi lennanud, verd pritsinud jmt.
Ka seltsielu mõttes tempod tõusevad. Päeval oli CM esimene esinemine raekoja platsil. Võin nüüd uhkusega öelda, et olen ka koos tippkooriga laval laulnud. 😜 Kuna eestlastest koorilauljaid oli lõuna paiku vähe kohal (tööpäev ju), tundsin kohustust dirigendi kutsele alluda ja läksin laulsingi nendega "Tuljakut". Mõned vaprad kanadalased tulid ka. "Tuljak" on paras pähkel isegi neile, kes seda varem laulnud, aga ingliskeelsetele on see üsna kaelamurdev ettevõtmine. Tore siiski, et oldi solidaarsed ja tuldi kaasa. Kuulsime ka ühte luupivat duot ja ukrainlannade ansamblit. CM sai meie Ukriana toetamise särgid selga, laulsid muhulgas ka Tüüri "Ukrainale". Nii et kõik paistis igati kena.
Õhtul kirikukontsert, programmiga nr 1. Vahepeal jõudsin ermikatele tööd juurde otsida ja muudel teemadel siblida. Tahaks väga, et saame kooriga õhtusöögil käidud enne, kui sadama hakkab...
Jah, huvitav, milline on viimaste päevade (nädalate) kilometraaž olnud. Ma sammulugejat ei kasuta, aga õhtuks ütlevad jalad, et on kõvasti vatti saanud. Täna üks Zoomi intervjuu ja üks Zoomi koosolek, sinna vahele Tartus käik, kus ermikatele tuur ja tööjutud. Õhtul korilusretk veel otsa. Hakkan oma vana liikuva eluviisiga taasharjuma.
Üheksa kooriinimese pagas on kadunud. Kaheksa leiti üles, need jõuavad täna õhtul või homme hommikul kohale. Ühe oma tuleb ei tea millal. S. rentis mehele esinemiseks kuue, sest homme juba kontsert. Õhtul päris kontsert, lõuna ajal raekoja platsis väike avalik sutsakas.
Eestist jõudis kohale päts muhu leiba, mõtelge! Bloor Westist poolakate poest tõin ära rõnga suitsuvorsti. Nüüd ajan neile päkad silma.
Sama vana igav jutt: kiire, kiire. Jupp koori kohal, õhtul tuleb teine jupp ja ermikad ka. Igasugu asju sai aetud, pikad tiirud tehtud. Jalad ajavad tuld välja nüüd ja kere on hele. Hernesupp ja tassike teed võiks taastada jõu.
Täna Kanadas Victoria päev kunagise kuninganna sünnipäeva auks. Et mis sinna mahtus? Töised meilid ja telefonikõned (välisminister tuleb siiski). Peavalu. Cappuccino (aitas veidi eelmise vastu). High Park. Bloor West ja Janchenko´s Bakery. "Presidendi kaabu" (saigi läbi). Raamatupood (Olga Tokarczuki "Flights" ja Katja Pantzari "Everyday Sisu. Tapping into Finnish Fortitude for Happier, More Resilient Life"). Seda viimast hakkangi nüüd lugema, olles värskelt ära vaadanud 3500 inimese laulmise Tallinna laululaval. Kas keegi võiks, palun, kirjutada rahvusvahelise bestselleri eestlaste super powerist, milleks on mõistagi ühislaulmine?
Sirelite lõhna leidsin ka.
Päeva tegu oli käia K-ga brunchil. Gare De´l Est Leslieville´is. Munad benediktiini moodi olid ka head, aga koogiline ületas kõik ootused. Ekleeri sugulane, mis oli võtnud veidi ümarama kuju aga maitses sarnaselt. Sissejuhatus eesootavasse Eesti koogisuvesse?
Aga ilm tembutab ikka täiega. Pärast eilset äikest läks nii külmaks, et hommik oli kohe päris külm. 12 kraadi? Nüüd on tasapisi soojenema hakanud, aga kõle ikka. Eilses äikesetormis oli inimesi lausa surma saanud: mõned jäänud langevate puude alla, üks olevat uppunud - paat läinud ümber.
Tallinna laululaval kogunesid koorilauljad, et laulda Ukraina toetuseks. Ootame videot.
Täna nägin esimest korda skunki. Lugesin pargipingil raamatut, kui midagi kummituslikku möödus must vasakult: oravast suurem, pesukarust väiksem must tegelane, valge sadul seljas. Kadus põõsastesse nahistama. Õnneks polnud tal tarvis ennast kellegi vastu kaitsta - haisupilv jäi ära. Neid viimaseid on küll ja küll saadud nuusutada, näiteks kui kimad kiirteel ja mõni on auto alla jäänud. Siis tõmbab sellise haisupilve autosse, et tahaks katapulteeruda. Ei oskagi öelda, kumb on hullem, kas skungi või kanepi hais. Ühed hullud mõlemad.
Aga meie maja taguses käigus nägin omapärast kodutut (ilmselt kodutu ta oli). Kõhn noor mees, tuvi õlal ja t-särgi selg tuvisitta paksult täis. Sümbiootiline kooslus? Ainus sõber. Jube ja kurb. Siin näeb palju selliseid jubedaid ja kurbi.
Jõudsin mitu õuetretti teha. Pärast vennajutte kohvitama. Siis parki ja poodi rõdulilli ostma, kust pidin padavai koju jooksma, sest lubatud äike jõudis ootamatult kähku kohale. Isegi häälsõnum saadeti telefoni: mine koju ehk varju. Lillepottidega oli mõnevõrra keeruline maratoni joosta, aga jõudsin enne suurt sahmakat. Õhtupoolikul veel üks pargi- jm tiir. Täna ilm hea. Homme vihmane ja külmem jälle.
Raamatukoguelamus eile õhtul oli päris äge. läbi virtuaalprilli sai rännata kümnesse maailma kuulsamasse raamatukokokku. Hariv ja entertaining. Pärast otsisime P-ga kohvikut, mida oli pärast kella seitset peaaegu võimatu leida. Lahti olid ainult pubid, restod jm peo- ja tõsise toidu kohad. Pidime Yonge-Bloori tulema, sest Landwer oli õnneks lahti veel. Imelik linn ikka.
Huvitav, eilse ja tänase pingutuse tulemusel on peablokk kadunud. Kui saad troppi kogunenud asjad tehtud, tekiks pähe justkui ruumi juurde. Selline tunne hetkel ongi. Mitte, et see see nüüd nii jääks, aga... Vähemalt võin rahus nädalavahetusele vastu minna.
Täna õhtul P-ga Robert Lepage´i "The Library at Night" vaatama. Jälle üks immersiooniprojekt. RL on üks väga hää Kanada lavastaja. Show pole pikk, pool tundi, aga lootused on suured. Sobib raamatukoguaastat tähistama, exole. Enne seda varane õhtusöök. Pole P-t möödunud suvest saadik näinud. Meie talvise teatriskäigu rikkus koroona ära, P. jäi haigeks.
Täna kuulsin, et meie tuluõhtul käinutest on üks inimene koroonasse jäänud. Paha.
Kibe tööpäev. Palju kirjalikku ja suulist asjajamist ei tea kui mitmel teemal. Homme samas vaimus edasi. Ei tahaks kontorisse minna sugugi, kuigi ka seal ohtralt tegemist. Pikk nädalavahetus tulemas, mille tahaks molutamisele ja muudele mõnusatele asjadele pühendada. Enne seda tuleb pingutada.
Uudistest loeme, et ahvirõuged on saabunud Euroopassa ja ka Kanadasse. Midagi uut ja huvitavat jälle. 😕
Täna Ehatarega asju ajades kuulsin, et neil koroonajuhud majas ja mai lõpuni ollakse kinni. Ei tea, kas saame Collegium Musicale sinna esinema saata juuni alguses. Neid tõbiseid nüüd ikka on siin ka tuttavate seas. Mõnel eakamal põdejal pole õnnestunud sellest välja tulla kahjuks.
Azovstal on küll lõplikult alla andnud, aga Ukraina on venelast vapralt nende piiride poole surunud. Stoltenberg lubab siiski pikka sõda. Soome ja Rootsi tulevad NATOsse, Erdogan näitab hambaid.
Õhtul Bloor Westis ukrainlaste rongkäik, aga nii vara ma sinna mindud ei saa kahjuks.
Õues karge kevadilm. Homme vahelduseks väike kuumalaine.
Nimekaimult moodsat pärimust.
Täna käisin üle kahe aasta taas hambaarsti juures. Uue arsti juures. Eelmine eestlasest hambatohter pensioneerus, asemele tuli kena ukrainlanna, aga ikka kisub omade poole. Nüüd siis saingi AM lapselapse patsiendiks. Kabineti omanik on ka eestlane, admin samuti. Väike armas eestlaste maailm, omakeelne teenindus (v.a õde).
Tõdeti, et mu hambad on koroonaajastule hästi vastu pidanud. Põhjalik revisjon tehtud, kõik puhastatud ja poleeritud, tulevased töödki planeeritud. Meeldiv kogemus igati. Siinne laiendatud tervisekindlustus, mille eest tasub tööandja, katab 80% kuludest. Ei saa kurta sellegi üle.
Aga sinna läks priske osa päevast ja nüüd venib tööpäev õhtusse. Pidasime kaks tundi koosolekut, et Collegium Musicale tuuri logistika läbi rääkida. Kuidas nad küll laulupeod korraldatud saavad?! Eh...
Ilm endiselt kõle, 13C. Ei kisugi õue täna enam. Reedeks lubab jälle pluss 30. Külma ja kuuma.
Kohalikest uudistest nii palju, et Arnold Schwarzeneggerit olevat Torontos nähtud ringi väntamas, jalgrattal. Mingit Netflixi sarja pidi tehtama siin temaga.
Uus külaline Eestist. Kosutav kohtumine inimesega, kellega seni vaid Zoomis asju oleme ajanud. Päris elu on ikka parem. Aga päev läks pikale ja räägitud sai palju, nii et siin ei jaksa sõnu teha. Norm täis. Ületatudki.
.jpg)
Kodu koristatud, pesu triigitud, film vaadatud. S-ga nõu peetud (3 tundi!). Selline vaba päev siis. Vihmane päev läks igati asja ette. Pilt alati kuidagi klaarim, kui tuba puhas.
Eilne tuluõhtu venis öösse, aga seda võib vist õnnestunuks lugeda. Inimestel oli üksteisest hea meel - üle väga pika aja sai sel viisil koos oldud. Palju head ukraina toitu ja inspireerivad kõnelejad. Peo käigus tervitasime ka Ukrainat euroviisu võidu puhul.
Täna päeval õejutud, seejärel veebiloeng. Ülejäänud päev kõik enda päralt - viimaks ometi. Pikad linnamatkad, sekka lugemispeatused. Nüüd jõudsin koju, et hakata pesu pesema, aga tuletõrjesignaal läks tööle, mis tähendab, et liftid lukus ja alla ei saa. Majja tulles vaatasin, et pesumasinaid oli saada küll. Õues suur suvi ju, keegi ei taha toas passida.
Homse päeva võtan vabaks. Mitu nädalat pole olnud päris vaba päeva. Kodus tolmutrallad ja kaos. Õhtul küll üks koosolek, aga see kusagil kohvikus, nii et rutiinivaba.
Linnaloodus on paksus lehes. Õitsejad õitsevad kiirkorras. Tundub pigem varasuvi kui kevad.
Homme tuluõhtu. Saal valmis, kõne kah ja muud miljon pisiaasja ka loodetavasti kontrolli all. Õues 30 kraadi palavust. Lähme Velveti omadega korea restorani sööma õhtul, aga enne lähen teen pargipingil raamatupeatuse.
St et suvi ja suhtlemine. Neljas päev kontoris. Hakkab juba harjuma. Kirjatöödele mõjub see muidugi halvasti, aga selle nädala prioriteedid on teised. Nii lihtsalt on.
Olen ennast R. Raua "Päikesekirja" sisse lugenud. Täna sellega tunnike pärast tööd kohvikus. Mõnus. Ja ilu jagub igasse pea- ja põiktänavasse ning pargisoppi. Jagub teilegi: olge lahked!
Korraks on suvi kätte jõudnud. Imeline! Ja eriti mõnus, et just sel nädalal pean Velveti omadega ringi liikuma. Järgmine nädal läheb külmemaks, siis võib jälle toas passida.
Täna käisime Kongatsi arhitektuuribüroos muuseumimaja ja näituse asju arutamas. Igati meeldiv ja ka kasulik. Järgnes pikem lõuna lähedases pubis, kus sai tööjutte ja tutvumist jätkata. Tiim kõlksub hästi kokku. Rõõm.
Nüüd püüdsin tuluõhtu laudkondi kokku panna, aga pean ikka laskma L-l üle vaadata, sest mulle pole siinsed suhtemustrid veel päris selged.
Väga imelik on töönädal, mis ei möödugi otsast lõpuni arvutis. Oli vist jah kunagi selline elu... Aga vaim on nii elevil, et hommikul ärkasin jälle kell pool viis ja kell seitse rabasin juba tööd teha.
Päev täis sebimist jälle. Ühe kõne jõudsin küll ka valmis kirjutada hommikul. Pärastlõunal Velvetiga Eesti Majas. Siis kiire ekskursioon Kreeka linna ja nüüd istun ja ootan siin kooli lõpuaktust. Esiteks oli mul vale kellaaeg. Nüüd on õigest ajast juba 25 minutit möödas, aga ei lasta sisse. Virtuaalne värk neil seal. Ei tea, mis toimub. Teen paralleelselt kirjatöid, aga nüüd tahaks teada, kas mind on ikka vaja või võin ennast õhtuselt lõdvaks lasta.
Keegi pole ka meilidele vastanud. Olgu siis pealegi tööpäeva lõpp. Kell on pool kaheksa ka.
... läheb sotsialiseerumise peale. Täna kella seitsmest rakkes, terve päev töö juures. Õhtuks kumm tühi ja sõnade tegemise norm täis. Algab vaikus.
Nii palju siiski lisan, et tuumasõjaks ei läinud. Just selline teade tuli hommikul sõjapõgenik N-lt. Sain aru, et olen mitu päeva uudisvoost väljas olnud ja et kusagil ja vahepeal on peljatud, et ehk 9. mail... Õnneks mitte. Maakera telg on seni veel paigas.
Õues aina enam kevadet.
Teist päeva jutti, hommikust ööni suhtlemine. Homme samas vaimus ja terve järgmine nädal takkapihta. Ei ole harjunud enam.
Aga tänane näituseavamine läks jälle kenasti. M. oli karja vippe kohale korraldanud. Muidu jutte ja kasulikke kontakte. Ja muuseumile nähtavust. Näituse paigaldamisega püstitasime maailmarekordi - paarikümne minutiga tehtud. See oli võimalik muidugi tänu korralikule eeltööle eelmistel päevadel, mis oli omakorda võimalik tänu asjalikule tiimile. Õieti on rekordiomanik K, kes suutis kahe päeva jooksul avada kolm näitust. Mina eile tema oma avamisele Eesti Majja ei jõudnudki, sest pidin siin külalisi võõrustama. Jah, hetkel istun jälle Tartus, kust läheme kohe varsti õhtust sööma. Kuna koju jõuab jälle ööseks, siis väike sirts siia praegu.
Aga õues on vapustav kevad. Rohelust ja õisi tuleb minutitega juurde. Viimaks ometi!
Näitus jõudis eile hilisõhtul kohale. Ei tulnudki päris unetu öö.
Tänane päev läks näitust paigalades ja maja külaliste vastuvõtuks sättides. Mis tähendas üksiti mööbli kolimist... sest kinnioleku ajal on alumisel korrusel paras kaos tekkinud ja kuna majas meestega kitsas, siis... Päevake ülerinnatõsteid, koormusega trepijooksu, lilleaia transat ja niisama koristamist-tolmutamist ja saadki ületreenitud bodybuilderi tunde. Hommikul tarisin Bloor Westist ukrainlaste poest seljatäie saiatooteid ka Tartusse. Kui õhtul enne kinnipanekut veel apteeki kihutasin, tundsin, et nüüd on mõõt täis. Koju kulgesin aegluubis, aga nii sobiski hästi, sest ilm on tõesti mahe. Aga appike, kui väsinud ma olen. Selle kodus istumisega on igasugune vorm kadunud. Hull lugu.
Nüüd on nälg suur ja siia see heietus lõpeb. Mis maailmas vahepeal toimunud, ei tea.
Ootame endiselt näituse saabumist. Öeldi, et tuleb nädala alguses. Kätte on jõudnud kolmapäev, aga näitust pole. Kas nädal algab nüüd neljapäevaga? Reedel esimene avamine, laupäeval teine. Viimasele on MK meedia kohale ajanud. Oleks armas, kui oleks midagi avada... KI pommitab näitusemeest iga tunni tagant, aga vaikus. Kisub põnevaks.
Käisin kalameeste jõhvi ja takjapaela ostmas. Tegin pikad tiirud. Õues ilus soe ilm. Esimene selline tänavu. Suisa 17 kraadi vist. Teel tööle haarasin Yorkville´is ühe jäätise. Rummi-rosina oma ei olnud. Aga selle aasta esimene vabaõhu jäätis on nüüd söödud.
Naljaninadelt selline meem. Kas ta tõesti tegi seda jälle? Pole olnud aega uudiseid uurida täna.
Tüma olek. Vaktsiin on tööle hakanud. Kere haige, aga pea õnneks jahvatab. Peabki jahvatama, sest sada on sees ja palju juhtumas.
Ilm nutune. Juba on sadanudki, aga õhtuks lubab eriti kõva sadu, vahest koguni äikest. Aknast avanev Doni oru vaade muutub iga päevaga aina rohelisemaks.
Järgmine laen "Padjamärkmetest". Teema "Turud". Tartu avaturg ja mina Kiti lastega seal väravas EKLA juhatajana kassipoegi jagamas. Kolleeg, kes keerab pilgu häbelikult kõrvale. Lugesin tema mõtteid: "Ise EKLA juhataja, aga näe, müüb kasse turuvärvas..." Tegelikult ei müünud, jagasin. Ja sain paljude kassisõpradega jutu peale. Aga see on muidu ka igati tore turg. Juba unistan sellest, kuidas lähen suvel sinna värskeid kartuleid, lillkapsast ja kukeseeni ostma. Tomateid ja kurke ka. Värskeid hapukurke.
Tartu turuhoone oma vannitoaplaatidest põranda ja kõmiseva akustikaga. Lapsepõlvest traumaatilised mälestused kalahallist, kus lehkas jubedalt, aga pidi ära kannatama, kuni emme oli ostud sooritanud. Hiljem kassimammana sealt Kitile räimi ostmas käies ei tundunudki hais enam nii kohutav. Aga ühel hetkel kadusid head pisikesed omamaised (omaveesed?) räimed ja asemele tulid Skandinaavia hiiglased, mille suhtes Kiti jäigi umbusklikuks.
Tallinna keskturg, kust tuleb mööda joosta, kui oled bussiga Tallinna jõudnud ja suundud kesklinna mingile kohtumisele. Pole sealt vist mitte kunagi midagi ostnud. Palju vene keelt. Võõras olemine. Tädi elas seal Lastekodu tänaval, turust teine maja linna poole. Mäletan, kuidas vanaemaga seal külas käies (mu esimene Tallinnas-käik) imestasin, kui vene lapsed õues lõugasid ja nende emad neile akendelt samamoodi vastasid. Tundus kui imetegu. Ja ometi olin ma venekeelses lasteaias käinud.
Riia turg oma ikka veel räämas olekuga. Tartu oma on selle kõrval sile supermarket.
St. Lawrence´i turg Torontos. Lihtsalt tore koht, kus käia, isegi kui midagi väga vaja pole. Suvel käin sealt kukeseeni noolimas. Mõnikord leian ka. Maksavad hingehinda, aga on head. Saab sousti. Kõrval Balzac Cafe, kus võib endale pärast lubada tassikese midagi koos croissant´iga.
St. Jacobsi mennoniitide turg siin Ontarios, mis mõne aasta eest põles, aga tegutseb nüüd jälle. Head suitsuvorstid ja naturaalselt kaunid mennoniidi naised ning tüdrukud. Hobused ja kaarikud. Palav, palju rahvast. Suvi. Sõbrad. Road trip.
Gagra turg, kust nõuka ajal R-le piima otsisime. Ta ei saanud enam ilma piimata hakkama ja nii me sinna sattusime. Pika otsimise peale leidsimegi, lehmapiima, lahtist. Soojal maal, suvisel aal... Aga R. jõi ja oli õnnelik. Jäi ellu ka.
Jeruusalemma vanalinn oli üleni üks suur turg. Kõik müüsid kõike. Väsitav. Aga päris turg see ei olnud muidugi.
Sain täna neljanda vaktsiinisüsti. Küsiti, et miks tulin nii vara. Reis ootab ees, oli vastus. Juba umbes kuu aja pärast saab koju!
Tea, kas sutsakas võtab nüüd rajalt maha ka. Eelmine kord mingid väiksed nähud olid vist, aga ei mäletagi enam.
Muud tarka polegi öelda. Tavaline kodune tööpäev. Tegime TK-ga järgmise podcasti intervjuu. Oli põnev.
Vene suunalt tuli taas huvitav arvamuseavaldus, Lavrovi suust: Hitler olla ka veidi juut olnud. Analüütikud märgivad nüüd, et kui seni on Iisrael Venemaa kohta käiva kriitikaga pigem tagasihoidlik olnud, siis tänane purtsastus võib nendegi mõtteid klaarimaks lüüa ja Venemaale sugugi mitte soodsas suunas.
O tempora...
Hommikul läksin varakult liikvele, sain õueõhku võtta ja koibi sirutada. Ülejäänud päev on möödunud arvutis: õejutud kõigepealt ja siis koosolek, mis käib ikka veel.
Mõnikord pead kohal olema, isegi kui kasutegur kohtumisest sulle on väike - amet kohustab. Kuulad ja vägisi tükib pähe mõte, et miks ei võiks hakata neid asju tegema, mille puudumisest nii palju räägitakse. Et kui on vaja paremat koostööd, siis astu ise esimene samm, tee midagi, liigu selle koostöö suunas. Muidu me keerutame kohapeal, et kuidas seda ikka paremini teha... Tuleb lihtsalt pihta hakata. Saan aru, et kogukonnad on erinevad ja nende võimekus samuti, aga ikkagi. Mis me muidu niisama räägime, jälle ja jälle. Nüüd see lõppes siis, st koosolek.
Vahelduseks taas väike loomeülesande vargus "Padjamärkmetest". Asjad, millele on raske pühenduda. Igavad inimesed (need pole küll asjad, tõsi). Töö, mida tuleb teha pro forma. Koosolekud, mis ei inspireeri. Spordivõistluste vaatamine. Päris kanadalast ei saa minust mitte kunagi, sest hokimatši ma üle ei elaks. Eile oli metroos kamp Blue Jays´i (pesapalliklubi) fänne, kes olid ennast mängule minnes niimoodi üles kütnud, et rongivagun kõikus nende häälte kanonaadist. Ainuüksi oma kõrvade pärast ei elaks ma ühtegi sellist matši üle. Nii on.
Aga lugemislauale on jõudnud selline üllitis. Tiit Karuksi "Elu nagu kümnevõistlus" jäigi pooleli, sest poole raamatu pealt muutus peateemaks sport (olümpiamängud). Jah tõesti, sporditeemad pole minu jaoks.
