Kuna ei ole endiselt blogi kirjutamise lainel, jagan lugu, mille viimati kirjutajate klubi jaoks valmis vehkisin. Õieti sündis see külll juba teel Eestist Kanadasse, Varssavi lennujaamas. Siin kõpitsesin edasi. Aga jah, meie teemaks oli sõda.
Istun Varssavi lennujaamas ja ootan Toronto lendu. Kaks kibekiiret kevadist nädalat Eestis on mööda lennanud. Huvitav, kuidas see intensiivne aeg kodus on alati ühtpidi kurnav, aga teistpidi täidab patareisid eriliselt kirka energiaga. See oli puhas tööreis, kuid tunne on nagu tuleks kuurordist – hea. Eripreemiaks ebatavaliselt soe ja päikseline ilm. Ma polnud Eesti märtsi näinud aastast 2009.
Kodus tuli ühe ja teisega juttu reisimisest. Rahvas rändab palju, itta ja läände, põhja ja lõunasse. Aga lendamine pole alati enam ajavõit. Keegi jäi Uus-Meremaale lõksu, kuna USA võttis Iraanil natist kinni ja tavapärased lennuteed ei toimi enam. Euroopast Kagu-Aasiasse või Jaapanisse minejate lennuajale tuli paar tundi lisa juba siis, kui Venemaa õhuruum kurjaks kuulutati. Siinsamas Varssavis on olnud segaseid aegu vene droonide tõttu. Täna särab taevast päike ja kõik toimib laitmatult.
Maailmas toimuvad sõjad puudutavad meid kõiki moel või teisel. Energiahinnatõus paneb nii riigijuhte kui tavakodanikke hinge kinni hoidma. Ukraina droonid muutuvad Vene linnades ja energiasõlmedes küll aina julgemaks, aga viiendat aastat kestev sõda ei ilmuta lõppemise märke. On hoopis oht, et fookus nihkub nüüd Iraanile ja toetus Ukrainale väheneb. Trump on juba vaenlase leeri üle läinud...
Hakkasin Tallinna lennujaamas lugema Lauri Vahtre raamatut „Estonians Inside and Out“. See ilmus 2017. aastal. Donbass ja Krimm olid juba olnud, aga viimast suurt Ukraina ründamist veel mitte. Vahtre on viimasel ajal sotsmeedias minu maitsel jaoks küll liiga konservatiivne, aga see raamat on veel terane ja lõbus, esitades elutervet eneseiroonilist vaadet meie kangele, lääne tsivilisatsiooni servas asuvale rahvale ja riigikesele.
Aga kui palju on muutunud sellest ajast - aina imesta! Enam ei saa öelda, et eestlaste ja venelaste vaheline igipõline vaen oleks kadumas. Vimmamees Putini ütlemistest ja tegemistest ei saa enam rääkida huumorivõtmes (kuigi ajaloolisest kogemusest tulenev ettevaatlikkus idanaabri suhtes on raamatus ka kenasti kohal). Tuleb välja, et 2017 oli ilus aeg. Koroonatki polnud olnud. Aga see aeg on meelest läinud. Mille üle me siis muretsesime?
Nõukaajal kasvasime üles sõjapropagandaga. Isegi naisfiloloogid said ülikoolis sõjalist. Meist tehti med sestra zapasnava sastava, mille mu sõbranna mees nimetas ümber med sestra apasnava sastava... Terve päev, kord nädalas läks selle nahka - vist kõik viis aastat. Või siiski neli? Või veel vähem? Nii sai minust patsifist. Isegi see, kui loodi Eesti Kaitsevägi, ei muutnud mu suhtumist – kõik militaarne oli endiselt ebameeldiv. Ja nüüd? Kui näen ETVs intellgentseid, selgesõnalisi Eesti ohvitsere või sirgeselgseid noorsõdureid, süda sulab ja hing on uhke. Elan kaasa Eesti kaitsevõimekuse suurendamisele. Kiidan valitsust, kui see suurendab kaitsele kuluvat eelarvet, ja liitlasi, kes Eestisse Mordori hirmutama tulnud. Torisen mõttes, kui võrokesed harjutusväljakute rajamise vastu võitlevad – nemad tahavad oma talusid ja metsi hoida. No ei saanud inimene patsifistina oma elu elatud, tuli meelt muuta!
Üks suur muutus on veel juhtunud. Muidugi ei sallinud me nõukaajal vene okupante. Nad olid vaenulikud, nõmedad ja rumalad, nende üle sai naerdud, sest muud polnud noorel inimesel eriti teha. Aga ma ei vihanud neid siis. Igapäevast viha venelaste vastu ei olnud. Tartus oli neid vähem ka, ega neid eriti kohanudki. Olid umbusk, distants, ettevaatlikkus - venelased olid läbinisti võõrad, need „teised“. 24. veebruaril 2022 see muutus. Peas tagus vaid üks mõte: „Kuradi venelased, raisk! Jälle te tulete...“ See oli väga vihane mõte ja meenutas vanaisa, kes oli sama lauset tuhandeid kordi pruukinud, ka variatsioonidega, nt „Kuradi vankad!“, mis oli veidi lahjem sõim. Mäletasin lapsepõlvest seda vanaisa viha, kuid ei jaganud seda temaga siis. Lapsel oli muud teha kui vihata. 24. veebruaril 2022 tundsin sedasama, mida vanaisa vist küll läbi kogu nõukogude aja.
Eesti keeles kutsume „vägisõnadeks“ rumalaid ja roppe väljendeid ja see võtab kokku nende sõnade olemuse ja funktsiooni: kui kops kargab üle maksa, kui viha võtab silme eest mustaks, siis tuleb need väekad sõnad appi võtta. Suurimat avalikku venekeelset ropendamist kogesin Torontos 2022. aasta märtsis, kui Nathan Philips Square´il toimus esimene suur meeleavaldus Ukraina toetuseks. Seisime seal Marta Kivikuga kõrvuti kui kaks vaprat tinasõdurit, Eesti ja Ukraina lipud peos, ümberseisev ukrainlaste ja vist ka edumeelsete venelaste mass skandeerimas: „Putin huilo! Putin huilo!“ Marta küsis, mis see tähendab. Ütlesin, et ma aiman, aga ei tahaks seda eesti keeles välja öelda, liiga ropp on. Nii me seal seisime, igaüks omaenda hirmu ja vihaga, meie kõigi ühise hirmu ja vihaga. Koos oli hea. Koos oli parem. Ja need võõrad vägisõnad andsid jõudu.
Ma ei oska seda lugu kuidagi kokku võtta. Sõdadele ei paista lõppu tulevat. Vägisõnad on ära väsitanud. Viha ja mure on hinge tuimaks muutnud. Püüad aina leida midagi positiivset, millele toetuda. Õnneks on see olemas: kodu, pere, sõbrad, töö, raamatud ja muud kaunid kunstid, meditatsioon ja jooga. Eesti on veel vaba. Kanada ka. Ja kevad on kätte jõudnud – kas pole kummaline, et see tuleb alati, ükskõik, mis lollustega inimkond hakkama saab. Naudime siis neid päevi, mis meile on antud, sest me ei tea, kuidas ajad muutuda võivad. Üks on selge, ühtegi ajalukku kadunud aastat me enam tagasi ei saa. Niisiis tuleb meil minna edasi.
