Olgu teil ilusad jõulud!

Lumi

Meil tuli täna lumi maha. Jälle. Ja korralikult kohe. Teist korda tänavu siin linnas, kui ma midagi maha pole maganud. Huvitav, et see kipub iga talvehooaja alguses ikka suur sündmus olema - isegi siin, talve ja lume maal. Uudised räägivad sellest kui imeasjast. Inimesed jäävad koju, kardavad teedele minna. Aga niisama ringi kõndida on mõnus. Tegin õhtul tiiru Yorkville´i, et plaadipoes käia, ja fotokal oli üksjagu tööd. Lihtsalt nii ilus oli. Pikalt seda lumekest muidugi ei jagu jälle - mõne päeva pärast 6 kraadi sooja. Aga kuidagi klaariks lööb küll, kasvõi korraks.

Yorkville´i plaadipoes oli kole asi juhtunud, juba juuli alguses. Ma polnud seal siis nii kaua käinud... Vaatasin, et kuhu need jazziplaadid on saanud, tubagi kinni pandud. Plaadid leidsin üles, aga sootuks teisest kohast - pood oli peaaegu poole väiksemaks jäänud. Kassas istuvalt meesterahvalt kuulsin, et uputus oli olnud, juba juuli alguses jah. Tuhandeid plaate oli hukka saanud. Suur kahju. Osad plaadid olid sellised, mis mujal juba läbi müüdud, nii et haruldased. Oh, väga kurb indeed. Katus lasknud suure vihmaga läbi, aga maja omanik seda oma veaks ei tunnista. Majanduslik kahju oli suur, aga poepidajad jätkavad visalt. Ehkki nüüd takkajärele probleeme hallitusega, remont käimas jne. Lohutasin, et ega kliendid teid maha jäta, olgu või mis, olete nii hea pood. Jah, inimesed on alles, tunnistas kassamees. Aga mina sain sealt suure peotäie head mussi jälle. Long live, Grigorian! Lumi on ajutisem nähtus ja nii peabki olema.

Kuidagi märkamatult

Kuidagi märkamatult on november kätte jõudnud ja viis aastat mööda läinud päevast (7.11.), mil kahe kohvriga siia maale maandusin. Kaks kasti kraami tuli hiljem postiga järele. See oli tol hetkel kogu mu asine vara. Tänaseks on kapid kola ja riiulid raamatuid ning plaate täis. Keldripanipaik ajab mingit jama üle ääre.

Rutiin on sisse murdnud, ei vaata enam turistipilgul ringi. Või siis mõnikord. Kanada telekat ei vaata ka peaaegu üldse. Jalutamise asemel sõidan tööle metrooga, enamasti. Suvel soetasin jalgratta, aga kuni sügiseni jäin parajaks jäneseks: ei julge väga suure liikluse sisse minna. Redutasin rohkem mööda kõrvaltänavaid ja parke. Parkidesse oli rattaga küll hea sõita, raamatut lugema ja niisama unelema. Sellest tunnen nüüd, külmal ajal puudust - ei saa enam puu all istuda.

Tuttavaid on karjade kaupa juurde tulnud, nii siit kui Eestist, sõpru aga oluliselt vähem. Neidki eriti sageli ei näe. Suur linn, suured vahemaad, ajapuudus. Endal ja teistel. Vanad sõbrad on õnneks alles. Ei need kao, ükskõik, kui pikad on vahemaad või harvad kohtumised. Ja töö on jätkuvalt huvitav ning hoiab vere kuuma. Kui see ikka on üldse töö. Ja lapsed on muidugi suureks kasvanud, nii meie pere kui muude omad. Mis tähendab ka, et sõpru on juurde tulnud.

Inimesi on igavikku kadunud. Liiga palju ja liiga lähedalt. Liiga vara.

Vett on merre voolanud. Väga palju põnevat on juhtunud. Kerge pole alati olnud, aga huvitav küll. Selline viisaastakuaruanne tuli, kogemata. Polnud üldse plaanis. Aga kui tuli, siis tuli. Viis aastat ikkagi.

Teedest

Hull aeg maailmas kestab, aga elu läheb siiski edasi ja täna võtsin kodustöötamise päeva. Oli vaja kirjutada. Selleks on teadagi tarvis süveneda. Süvenesin ja kirjutasin ja hing sai kuidagi rahulikumaks. Mõtlesin, et kirjutan nüüd veel natuke. Millest? Teest.

Pärast seda, kui kohvijoomise maha jätsin, olen avastanud teede imelise maailma. Nende valik on tõesti märksa mitmekesisem kui kohvi oma. Ja õnneks leidub teede seas selliseid, milles pole kofeiini. Sobivad unetule-närvihaigele paremini. Hommikul ja teinekord ka veel lõunapaiku on hea muidugi rohelis teed juua. Igasugust. Aga pärastlõunast algab kofeiinivaba aeg.

Ohututest teejookidest on rooibos mu kõige vanem lemmik. Mäletan, kui Külli soovitusel Alexander McCall Smith´i "Esimest daamide detektiiviagentuuri" lugesin, kus proua Precious Ramotswe aina seda teed jõi, kui oli vaja ajutööd teha. Istus akaatsiapuu all ja muudkui jõi rooibost. See tundus kuidagi väga eksootiline, aga samal ajal õdus. Ja kuna õdus, siis ka kuidagi kodune. Rooibos toob siiani selle Precious Ramotswe ja selle õdususe meelde.

Päris-teega pole rooibosel midagi pistmist. See on hoopis liblikõieline taim, mis kasvab Kapimaal, st Lõuna-Aafrikas. Selles on palju antioksüdante ja vähe parkaineid. Rooibose teest saab inimene arvestatavas koguses rauda, vaske, tsinki, mangaani, fluori. Peale mikroelementide leidub selles joogis veel rohkesti kaaliumi- ja magneesiumiühendeid. Seda ja mõndagi muud huvitavat lugesin "Eesti Looduse" veebilehelt. Niisiis pole rooibos mitte ainult hea, vaid ka kasulik.

Karin avastas Kanadas olles ühe teesegu, mis on nüüd lisaks meile veel mitme Eesti sõbra lemmikuks saanud. Segu nimi on Bengali Spice (Celestial Seasoning sarjast) ja see sisaldab kaneeli, sigurit (inglise keeles chicory), jaanikauna (carob), ingverit, kardemoni, musta pipart, nelki ja muskaati. Jah, see maitseb natuke jõuluselt ja sobib eriti hästi külmal talveajal juua, tilga piima või koorega. Nii et see on tegelikult peaaegu masala chai (vürtsikas india tee), aga ilma chaita (st teeta), seega ainult masala (st vürtsikas). Ma olen päris kindel, et Karin ka kutsub seda tiigriteeks (mina küll), sest paki peal on mõnus triibik-tiiger.

Chail on väga vana ajalugu. On öeldud, et selles joogis võib mõjutajana ära tunda ka hinduistliku tervendamissüsteemi ajurveda, kus vürtside, taimede ja magusainete kombinatsioone kasutatakse kehaliste haiguste ravimiseks. Vürtside, taimede ja tee segul on hulk tervisele kasulikke omadusi. Kosutav tassitäis chai'd aitab lõdvestuda ning sageli nimetavad inimesed seda stressileevendajaks. Lisaks on chai tuntud oma magu rahustava ja seedimist soodustava toime poolest. (Selle tarkuse näppasin Eesti Ekspressi veebiveergudelt.) No kui chai on nii tervislik, siis tiigritee pole kindlasti mitte kehvem - kõik kasulikud vürtsid ju.

Aga mu kõige värskem lemmik on tee-mesilasepõõsa ehk honeybush´i tee (ladina keeles Cyclopia intermedia). Leidsin selle kõigepealt TC köögikapist, kui kord õhtust lauluharjutust või loengut oodates keha kinnitada ja vaimu värskendada tahtsin. See oli kapis vist ainus tee, kus kofeiini polnud, ja nii see loosi läks. Meeldima hakkas. Aga kuni tänaseni ei teadnud ma, mis selle eestikeelne nimi on. Internet aitas jälle.

Ka see taim on Lõuna-Aafrikast pärit ja selle kohta kehtib laias laastus sama jutt, mis rooibose kohta. Kasulik ja mõnus, kergelt magus ilma suhkrutagi (vähe parkaineid!). Võib juua piimaga, sidruniga, kuumalt või külmalt. Suvel jääga.

Eesti ravumteedeni täna jutuga ei jõudnud. Vahest kunagi tulevikus. Sest nendega seob mind pikaajaline sõprus. Toon ikka Eestist kaasa, kui tulen. Aga nüüd, kui siit kaugelt maalt uusi lemmikuid leitud, jäävad need kontrabandikotikesed vähehaaval väiksemaks. Pole viimastel suvedel ise põldudele korjama ka pääsenud kahjuks. Aga just selliselt hangitud teedel on teadagi kõige kõvem vägi.

Head tee nautimist teilegi, sõbrad! Taustaks võite kuulata hubast muusikat, mille saatel see teeheietus valmis: https://www.youtube.com/watch?v=tKV6XSVIjBQ

Hull aeg. Mure on

Jah, mure on, sest hullud teevad hulle tempe. Miks ei võiks inimesed olla ilusad ja head?

Proosit, Eesti!

Ei saa olümpiale pihta

Mitte, et ma nii hirmus väga tahakski, aga mõnel õhtul võiks ju silma peale visata. Päeval tarvis tööd teha, siis ei saa. Kuigi kontorisse ilmus olümpiahooajaks jälle telekas.

Et mis siis õhtuti viga? Ei tea, kust kuna ja mida näidatakse. Mitu kanalit on suisa olmüialainel, aga telekavad kellaaegu ei tunnistata. On kirjas, mis kell olümpiakava algab ja lõpeb, aga millal miski täpselt (või enam-vähem) algab, ei öelda. Ometi on need õhtused asjad ju päeval salvestatud, saaks kellaaja välja arvestada küll. Aga vaat, ei arvesta. Minu torina peale seletas kolleega, et lase masinal mängida, siis näed, millal midagi tuleb... Aga kui ma ei taha terve õhtu seda masinat mängida?

Praegu ikka mängitan teist lootuses, et ehk näen meie Chani-poisi sõitu. Aga mitmes see iluuisklemine kolm tundi kestvas programmis on? Viis ala on telekavas loetletud. Suvalises järjekorras nad siin tulevad nüüd.

Ja taas kord peab märkima, et ega siin muudest aladest miskit kuule kui ainult neist, kus kanadalased medaleid nopivad. Tabelist nägin, et norrakad juhivad medaliarvestuses, aga mille eest nad need medalid said, seda siinsetest uudisest ei kuule. Norrakatest oli ainult nii palju juttu, et neil oli Kanadaga hokimäng. Noh, sellest medalist ei näe norrakad isegi mitte und.

Aga see 1972. aasta Kanada-NSVL hokimöll on siin alailma jutuks. Seda mäletan minagi. See on vist ainus hokietendus, millele kirglikult kaasa olen elanud. See pidi ikka väga emotsionaalne mäng olema, kui minusugune lapseohtu mittefänngi mäletab. Eks näe, mis siis seekord saab. Hokimängude kellaajad on siin muidugi hästi teada ja korduvalt teada antud. Ja kurlingu omad ;) Nii et saavad küll, kui tahavad.

Segaste tunnetega

Jah, vaatan OM avamist...

Väljas on veebruar homme

Uskumatu, kui palju vett on vahepeal merre voolanud ja jääd ning lund taevast alla sadanud. Eriti muidugi siin läänepoolkeral. Seal idapool oli aastavahetusel küll igati sume ja sõbralik ilmake. Aga siin... No said ikka vatti. Ja tali muudkui kestab. Täna oli esimest korda pärast mu tagasijõudmist, mis toimus täpselt kolme nädala eest, nii soe ilm. St siis et miinus 1. Mõjus kui aprillikuine pluss 13 - nii mahe, nii mahe. Ja siis tuli meelde, kuidas sügisel, kui esimest korda miinus 1 peale läks, tundus, et ei selle külmaga küll ära harju... Harjub, peaaegu kõigega harjub. Vist.

Aga pean ütlema, et mulle see taline olek meeldib. Käid kubujussina ringi, kõrvuni ja servini sallides ja kapukates. Nordiku sisemine kell hakkab ka vaikselt paika loksuma. Eelmiste (olematute) talvedega läks see omadega üsna sassi. Aga nagu kohalikud märgivad, sellist pakast ja nii pikalt hästi ei mäletatagi.

Jääajast jäin küll ilma, kui välja arvata siit lahkumise õhtu, kui see õudus alla sadama hakkas. Lend hilines paar tundi, lennukit pesti jäätumise vastu, põhjalikult. Saime siiski rahus minema. Need, kes maha jäid, pidid aga päevade kaupa külmas ja pimedas istuma. Mingi pool miljonit oli vist ilma elektrita. Mõned koguni kuni nädala. Ilus ja kole olevat olnud. Arvata võib.

Et siis ilmajuttu. Ikka hea teema alati võtta, exole ;) Seda peab ka muidugi ütlema, et laisaks teeb see talv. Ei viitsi eriti tööd rabada ega muidu ringi joosta. Tahaks oma pesas tiksuda, raamatute ja musa seltsis, padi külje all ja teetass käeulatuses. Üks selline nädalavahetus seisabki ees. Kui homseks lubatud lumevärk ka kohale jõuab, siis on tõhus alibi kodus kudemiseks  olemas. Jah tõesti, väljas on veebruar juba homme.