Raporteerin pidulikult, et perekond H.-N. jõudis paari nädala eest tagasi Kariibi kruiisilt. Imede ime, saimegi Merikese ja Peteriga tont teab kus kokku! Ja veetsime jumaliku nädala. Laisa. Internetivaba. Päikeselise. Sooja. Tegelikult suisa palava... Vahest peaks nüüd puhtast humaansusest lõpetama, aga... no tahaks ju jagada. Sest see mul esimene puhkusereis soojale maale sel sajandil. Õieti pole ma käinud mitte ühelgi pärast ülikooliaega. Aga siis oli see üks teine maa... Ja muidugi oli see mu esimene kruiis. Merike ja Peter on juba kogenud reisisellid ja merekarud, aga vahest muutis minu tagasihoidlik isik nende muidu ehk juba rutiinselt meeldiva puhkusereisi pisut eriliseks ;)
Menüüs St. Thomas, St. Kitts, Aruba ja Curacao. San Juanist (mis asub teatavasti Puerto Ricos) startisime, aga minul jäi see nägemata, kui lennujaama ja sadamat mitte arvestada. Kõike muud nägi ju ka õieti vaid väga põgusalt, aga muljed on vahest just seetõttu eriti kirjud ja värvilised. Seedin siiani peapilte ja korrastan digipilte. Viimastest on osa juba FBs nähtavaks muudetud.
Juuresoleval pildil poseerime Merikesega Magens Bay taustal. Pidavat maailma 10 tippranna hulka kuuluma. Saime seda oma ihunahaga nautida. Oli mõnus küll. Ja ilus. Kui sellelt üldse veel midagi soovinud oleks, siis seda, et oleksime saanud seal ainult oma seltskonnaga olla. Aga soovidega tuleb teatavasti reaaluse piiridesse jääda, nii et... Merike ei saanud seal veest peaaegu üldse välja - õigustas oma Meripura nime täiesti. Ühes teises jumalikus rannas saime ka veidi varbaid leotada, aga sellest ei peaks Merikese nähes rohkem kirjutama, sest... Ühesõnaga, see rand kannab Merikese isiklikul maakaardil nüüdsest Tantalose Piinade ranna nime. Muid jumalikke randu nägime pigem eemalt.
Muide, Aruba on nagu kuumaks köetud Island, vähemalt põhjarannikul: võimsad ookeanilained ja hallid laavaväljad, kidurate kasepuude asemel agaavid maa seest turritamas. Piret, check it out! Ja Curacao pealinn Willemstad on nagu üks Hollandi nukulinn, nõnda nett ja värviline. Eks seepärast UNESCO seda kaitsebki.
Laevaelu on aga omaette ooper. Üle 3000 inimese pardal. 14 tekki. Palju lihavaid ameeriklasi ja nende pealetungivat kultuuri. Kõvasti süüa (juurde võtsin minagi!). Kaks laevapäeva, mis kulusid marjaks ära, sest turisti elu pole meelakkumine, eriti nii palavas kliimas. Meie kõige pöörasemad ettevõtmised Merikesega olid 70ndate disko laevas ja pudel õlut (kahepeale) Arubal. Peteri arvates olime me muidugi padupöörased, sest pärast bussituure sööstsime veel jalgsi linnatuuridele. Minul õnnestus laevas ka joogatrennis käia. Nii et jagus mitmekesist tegevust. Koguni iluuisuetendusel käisime. Laevas ikka.
Internetihinnad on Ameerikas niikuinii ebanormaalsed, aga laevas olid need muinasjutulised: 65 dollarisenti minutist, 35 dollarit tunnist jne. Olen küll sõltlane, aga mitte päris lootusetu, selgus. Kolmanda päeva õhtul teatasin Merikesele, et ei tahagi enam õieti sinna internetti, ja kuuenda päeva hommikuks tekkis teooria, miks hinnad nii kallid on: selleks et üöökohoolikuid netist eemale hoida. Õnnestus neil täiesti! Läptoppi kasutasin ainult pitlide mahalaadimiseks.
Niisiis oli päris puhkus kohe. Eestis käimine on ju ka jube tore, aga seal on kogu aeg tunne, et tuli saba all. Ja mõnes mõttes ongi. Nii et võimaluse korral peab vahepeal vist ikka hoopis mujal käima. Kole lugu, nüüd on hammas verel.
Vabandust, kui teil seal (kus iganes) külm on (meil siin ka) ja muud mured (meil siin ka), aga vahepeal tahaks midagi ilusat ja head jagada, kui selleks erakorraline põhjus tekib. Seda olen ma nüüd teinud, antagu andeks.
