Tänavu oli siis puhkus reedel, täna, võiks öelda kõvera naeratuse saatel. Ja siis veel ühel esmaspäeval nädala eest. Ja no juulis oli jupike eelmise aasta puhkust... Seda kõike ei räägi ma kelkimise pärast, et vaata ometi, kus üks on ikka tubli töörabaja, vaid ütlen etteheitvalt iseendale, sest see pole õige viis suve veeta. Aga kui ei saa muidu hakkama oma asjadega ega oska elu paremini korraldada, siis nii ongi. Ikka ise süüdi.
Puhkusepäev algas keelesõbraga. Oleme suvel üsna harva pihta saanud teineteisele: küll on tema jooksus või mul asjaajamisi. Aga kui saame, siis lobiseme ja alati on armas näha teda. Siis vastasin e-mailidele ja seejärel põgenesin kodust, et arvutist võimalikult kaugel olla. Läksin turgu ja teadagi milleks - ikka kukeseeni jahtima. Sain ka. Homme saab sousti.
Siis istusin Balzacis oma cappuccino, croissanti ja Christopher Robiniga ja elu oli hea, nagu siin on kombeks öelda, kui mõni hetk on parem kui teine. CR on vahepeal jõudnud naise võtta (onutütre kusjuures, mis tundub ühele eestlasele peaaegu verepilastusena, aga ju siis Britistanis on see aktsepteeritud) ja avada väikelinnas Dartmouhtis raamatupoe. Kaks veidravõitu inrtroverti raamatupoodi pidamas - kõlab kui parim lahendus probleemile, mida oma elukesega peale hakata. Lugesin ja kujutlesin, kuidas oleks näiteks Otepääl elada ja pisikest raamatupoodi pidada. Päris naljakas idee tundus.
Mitu huvitavat mõtet jäi silma raamatust. Üks oli see, et kirjastuste esindajate, kes poodidele raamatuid pakuvad, taktika on sootuks erinev muid kaupu pakkuvate müügimeeste omast. Teisel juhul toimub intensiivne pähemäärine ja kahevaheline võitlus, esimesel juhul kohtuvad võrdsed: "The books are allowed to sell themselves; there is no pushing."
Hommikul olin pidanud telefonikõne siinse sõbraga, kes kurtis, et on ühelt tüütu-võitu kogukonnaliikmelt saanud hädalduskirja, kus väidetakse, et Eesti Maja tühjaks kolijad ei hooli sugugi raamatutest, kõik visatakse minema. No seda lollust olen ma varemgi kuulnud ja tean ka, kust see jutt tuleb. Ning siis ütleb CR: "People will go to all sorts of extremes to avoid putting their dead books on the bonfire or out with the rubbish, and - astonishingly - they are proudly convinced that this shows them to be true book lovers. On the contrary, they are the enemies of literature! For it is attitude that discourages the buying of books solely for the pleasure of reading them."
Selliseid üllameelseid väiteid olen paljude suust kuulnud: "Minu käsi küll ei tõuse raamatut ära viskama". Tooge minu kätte, ütlen siis, minul juba tõuseb. Sest kui sa pead päevast päeva võitlust pidevalt laekuvate raamatukoormatega, millest olulisem osa on meie kogudes juba olemas ja mida ei vaja Eesti ja eriti mitte Kanada, on selge, et ükski hoidla pole küllalt suur, et kõigile orvukestele kodu pakkuda. Eestisse lähevad endiselt väliseesti väljaanded, head luuleraamatud jm väärtuslikum kraam.
Kui arhivaarid või raamatukoguhoidjad poleks mitte kunagi mitte midagi ära visanud, oleks kõik ilma kogumisasutused laeni täis suurt segadust, kus pole võimalik terasid sõkaldest erladada. Ja võimalik, et selle segaduse alt võiks leida meeleheitesse surnud koguhoidjate maiseid jäänuseid. KonMari kodu kontrolli alla saamise meetodid on tükati päris asjalikud, aga raamatute suhtes barbaarsed: lemmiklehekülgede väljarebimist ma küll ei söandaks kellelegi soovitada. Aga mõttetu kraami äraviskamine on hea mitte ainult toaõhu puhtusele vaid ka hingele. Tunnen kaasa kõigile, kes sellega hakkama ei saa. Ja kelle õrn hing raamatute äraviskamist tõesti ei kannata, võib ju need õnnetukesed kõik endale võtta. Jõudu ja õnn kaasa!
Puhkus hakkabki selle heietamisega siin läbi saama. Õnneks on ees kolm vaba päeva - nädalavahetus pluss Labor Day. See on siis päev, mil ei pea tööd tegema. Selline veider päev meil. Pärast seda algab sügishooaeg - ametlikult ja päriselt.
Numbrid: Kanadas 1 511 212 juhtu (27 006), Ontarios 567 878 (9536), Torontos 174 911 (3622). Ontarios 807 uut juhtu.
