Ilmast

Current Weather Friday, August 31, 2012, 16:05 EDT

33

°C

• °C
• °F

A few clouds

• Feels Like : 40
• Wind : W 34 km/h
• Sunrise : 6:41
• Sunset : 19:54

• Humidity : 43%
• Pressure : 101.2 kPa
• Visibility : 16 km
• Ceiling : -

Käes

Kohver käes. Kõik asjad alles. Ka kilud. Need olid väga vaikselt ja viisakalt ziploc-kotis, mis lasi vaid õige õrnalt haisu läbi. Riided tahavad tuulutamist. Aga TC rahvas jääb kiluvõileibadest seekord ilma.

Lõpp hea, kõik hea? Nüüd vaja otsustada, kas viitsin mingi hüvitise pärast võimlema hakata. Või ehk on juba küllalt võimeldud. Näeme. Igatahes oli seal kohvris asju, mille olemasolugi olin unustanud. See tähendab, et asju on lihtsalt liiga palju. Ebaolulisi. Selle loo õppetund?

Kadunud kohvrist. Jälle

Kohvrit ei ole ikka veel. Kadunud. Eile sai kaks nädalat. Olen helistanud sinna ja tänna, jälginud pingsalt Air Canada veebilehte, kus jälitustöö tulemused kajastuma peaksid, aga ei midagi. Olen helistanud mitmetele (Indias viibivatele) telefonioperaatoritele, kes küsivad alati ikka needsamad andmed üle, aga ise ei ütle midagi, mis informatsiooni moodi kõlaks. Muud kui et otsitakse, vabandame, täitke ära järgmised paberid.

Eile paningi posti pataka pabereid, et otsingut elus hoida: põhjalik deklaratsioon,et millal ja kust reisisid ja mis kõik kohvris oli, mis värvi, mis suurus, mis firma, kust ostetud, kuna ja mis maksis. Nõuti ka originaalseid ostutshekke. Imekombel mul olidki mõned alles, aga nende sortimise peale läks terve igavik... Seda siis kõike puhuks, kui kohver jääbki kadunuks. Et siis hüvitada. Olin ka oma Eesti kindlustusfirmale helistanud ja saanud teada, et selle, mille Air Canada hüvitamata jätab, maksavad nemad kinni. Noh ikka vastavalt kehtivatele piirmääradele ja normidele jne. Helistasin igaks juhuks ka Tallinna lennujaama, aga nemad ei saavat omal poolt midagi ette võtta, see olevat AC asi. Nägid andmebaasis neidsamu andmeid, mida minagi.

Kulutasin sellele kõigele mitu päevapoolikut. Eilseks olin lootuse kaotanud ja leppinud mõttega, et oma ehteid ma enam ei näe. Aga täna keskpäeval, kui tegin oma rutiinse tiiru AC kodukale, lugesin sealt, et  kadunuke on välja ilmunud ja FedExile koju toimetamiseks üle antud. Ja et kuller võtab minuga ühendust. Oh rõõmu! Ootasin ülejäänud päeva ärevalt telefonikõnet, aga ei miskit. Tulin varakult koju, et äkki... Ja kuulen kodutelefoni jäetud sõnumit: selleks, et üleandmise aega kokku leppida, helistagu ma sel ja sel FedExi numbril. Helistan. Polnudki India operaatorid, hoopis robot oli. Paari katse järel jõudsime teineteismõistmiseni ja mulle anti lõpuks  (preemiaks kannatlikkuse eest?) täitsa elus ja aktsendivaba inimene toru otsa. Polnudki Indias! Küsis tracking numbrit. Pole. Aga kust ma teada sain, et mulle saadetis on? AC kodulehelt. Aga AC peab andma teile tracking numbri. Pole andnud. Helistage.

Helistasin. Jälle operaator Indias. Andis vajaliku numbri. Vabandas. Helistasin tagasi FedExi. Andsin tracking numbri ja sain teada, et täna hommikul oli üritatud mulle kohvrit koju tuua. Nojah, mind ei olnud, sest olin tööl, AC polnud ju mulle teatanud, et kohver on leitud ja millal tuuakse. Aa, ütleb ja vabandab. Aga et millal siis tuuakse? Homme. Täna enam mitte? Ei. Aga mis kell homme? Päeva jooksul. Et siis pean terve päeva kodus istuma? Noojah, nad ei tea, millal mehed kuhu sõidavad. Aga kas need mehed ei saaks mulle helistada, kui jõudma hakkavad? Need mehed ei helista. Aga kas enne lõunat oleks võimalik? No vaatame, vahest on. Aga kas nad saaks selle mulle tööle tuua? Ei, ilma AC otsuseta ei saa kohaletoomise aadressi muuta. Aga äkki tahate ise järele minna mõnda FedExi puntki? Mul pole autot. Aga see ja see FedExi punkt on metroo ja bussipeatuse lähedal... Ja siis said korraga nii mu kannatus kui viisakus otsa. Andsin teada, et olen seda neetud kohvrit juba kaks nädalat oodanud ja paksust ja vedelast läbi käinud ja mul on sellest kõigest sinine siiber (ma pole kindel, kas te tahate teada, millist ingliskeelset väljendit ma kasutasin), nii te ma ei taha muud, kui et see kohver mulle nüüd viimaks koju tuuakse. Oi, kui kahju, me ei teadnud. Aga mis kellani te saate homme kodus olla? No ei saaks üldse, sest pean tööl olema, aga kuna ma tahan kohvri kätte saada, eks ma siis lihtsalt olen. Aga mitte kauem kui kolmveerand neljani (sest siis on tagumine aeg juuksurisse joosta, mõtlesin, aga ei öelnud). No me katsume siis teha nii, et tullakse hiljemalt kolmeks. OK, tänan. Palun.

Puhh. Ja siis vaatasin FedExi kodukalt tracking numbri järgi, et mu kohver oli juba esmaspäeva varahommikul AC poolt FedExile üle antud ja mis sellega seal pärast juhtunud oli ja et täna hommikul oli tõesti üritatud seda mulle koju tuua, aga klienti ei olnud... No kuidas saigi olla, kui see alles täna lõuna paiku ja täiesti kogemata veebist teada sai, et kohver on leitud. Nii et need sada korda üle korratud telefoninumbrid ja meiliaadressid ei tulnud ühelegi AC töötajale meeldegi. Isegi sinna veebi ei viitsinud nad infot üles panna, et kohver on leitud. Kuni eilse õhtuni võis sealt lugeda, et otsingud jätkuvad.

No ikka täiesti uskumatu asjaajamine! Ja esmapilgul on tegemist kultuurse maaga. No tule taevas appi! Sellist segadust ja bürokraatiat ei mäleta ma isegi nõukaajast. Täielik kafka.

Aga viimaks on mul vist lootust oma kohvrit näha ja ka seda, millisesse olekusse on kilud vahepeal jõudnud. Rõõmustada siiski ei julge enne, kui kohver on kohal. Nimelt võis FedExi kodukal näha murettegevat asjaolu, et leitud kohver kaaluvat 14 kg. No minu oma oli Tallinnas kergelt üle lubatud 23 kg (mille vene teenindajanna lahkelt märkamata ja märkimata jättis). Nii et kas see on ikka minu kohver? Ja kui on, mis sealt lisaks kiludele veel ära söödud on? Ootan huviga. Ja annan teada teilegi. Kohvrisaaga jätkub.

Midagi ilusat

Vabandust, eelmises postituses läks halamiseks. Otsustasin teile nüüd vahelduseks midagi positiivset pakkuda.

Eile kolasime kreeka linnaosas. Ilm oli ilus, rahvast palju. Toimus suur toidufestival, kus pakuti muudki peale kõhutäite. Ja äkitselt jäid naised vahtima, silmad kissis, mokad ripakil. Oli, mida vaadata...

 

Leal vajus suugi suisa lahti...

Et mida me seal nägime? Vaat` sellist ilu...

Ja ma ei mõtle mitte purskkaevu vaid hoopis midagi sellist...

Jah, just sellist...

Lõpuks sai seda ilu peaaegu käega katsuda...

Nii et groupie´d ei suutnud oma rõõmu varjata :)

Aga Johannes Linsteadist kui suurepärasest muusikust olin ma muidugi Kiilakatelt kuulnud. Olgu nad tänatud

Oli mitmekülgselt elamusrikas päev :P

P.S. Stiilinäide siin: http://www.youtube.com/watch?v=Om-r7y8H7DQ&feature=related

AC sakib

Nii, nüüdseks on siis nädal möödas, kui ma oma kanna siin maha sain, aga kadunud kohver pole ikka kohale jõudnud. Olen vastavale veebilehele juba augu sisse vaadanud, aga ei miskit, ikka trackivad.

Helistasin, kuhu vaja, sest kui pagas pole viie päeva jooksul välja ilmunud, läheb otsimine järgmise instantsi kätte. AC operaatorid istuvad loomulikult Indias. Esimese jutust oli vähemalt võimalik aru saada, aga teise kõne tehniline kvaliteet oli nii halb, et ainus, millest aru sain, oli kõneleja aksent. Ühendus oli nõnda kehv nagu räägiks Marsiga. Täielik kafka: püüad infot saada, aga esiteks eksitatakse sind mööda lõputuid kõnekoridore ja lõpuks segab telefonijumal ise vahele... Helistasin uuesti. Teisel katsel polnud vähemalt seda jubadat hakkimist. Aga ega hindu neiul mulle midagi lohutavat öelda olnud. Muud kui et täitke ära järgmised paberid ja...

Tuleb nüüd siis vastav deklaratsioon täita, kus uuritakse üksipulgi, mis number su kingad on ja mis aastal ja kust poest ostsid. Ostutshekke tahavad ka. No ma küll arhivaar, aga sellist rämpsu ei kogu, vabandust.

Ja sellise teenuse eest maksame me iga aastaga üha kallimat lennupileti  hinda! Ja lisapagasi eest küsitakse 75 euri! Tule taevas appi! Kas siis sellist lennuteenust me tahtsime või? Eeh, elagu Air Canada :( Jõudu neile järgmisteks streikideks, mida parema palga nimel ikka jälle korraldatakse :( Reisija on igatahes sügavalt nördinud.

Tagasi

Tagasi Torontos. Ja TCs, kus sel nädalal valitsesid olümpiameeleolud. Team Estonia oli vahepeal õige hoos.

Lea jõudis Torontosse. Teeme arhiviitööd ja naudime maailmakööke.

Käbi on ka Torontos. Laagris käidud, poed tühjaks ostetud. On eluga rahul. Kati ka :)

Nii me siin Isabellas siis jälle kokku saimegi.

Aga kohver on ikka kadunud. Viies päev juba, kui reisipäeva mitte arvestada. Koos sellega kuus. On see normaalne? Vaevalt. On lootust? Kes teab.

By-by, kodu!

No ei tahaks veel minna, aga peab. Õhtuks Tallinna, varahommikul Kopenhagenisse, sealt edasi Torontosse. Aitäh, hea pere ja sõbrad! Armas oli jälle koos olla!