Päris hullumeelne

 ... liiklus siin! Sajad hongkonglased ja mehhiklased voorivad läbi. Mida nad küll leida loodavad?

Pea on peaaegu normaalne. Saab takistamatult tööd teha. R. jalg ka OK. Peame plaani, mida kõike järelejäänud kolme nädala jooksul teha vaja.

Õues paks udu ja vihm. Kuid soe. Õhtul selle aasta eelviimane keelekohvik. Avalikud üritused kõik peetud. Mõned klubilised kohtumised teha ja raamatuaasta vaibaga jõululaadal käia. Aga muude tööde rida on lõputu. Lihtsalt aeg hakkab otsa saama. Ehk et aasta.

Trumpi administratsiooni meelemuutustega ei jaksa kaasa kõikuda. Rahuplaane tuleb kui Vändrast saelaudu, igaüks isemoodi imelik. Midagi head ei paista. Isamaa Tallinna linnapead ka mitte. Oota kui Godot´d. Aga jõuluvana on kohal. Jõudis pühapäeval Torontosse. Magasime paraadi maha, kuid Distillery jõulumaailmas käisime ära. Kus oli rahvast! Aga ilus, tuled ja kõik. Pühapäeval 1. advent.

Ikka hinges

 ... olen, aga põrunud peaga teen vaid asju, mida tegemata jätta ei saa. Ja neid asju on omajagu. Nii ei jäägi muuks energiat.

Kummaliselt aktiivne liiklus toimub siin hoolimata sellest, et värskeid postitusi eriti ei tule. Ikka Hongkong ja Mehhiko jm kahtlased kohad, kust saabub massiliselt "lugejaid". Mis värk on?

Lisaks minu peale sai lopsu ka R. jalg, nii et etendame siin väikestviisi "Vigaseid pruute". Saab näha, millal normaalvorm taastub. Tahaks ju igasugu asju teha siin temaga, aga... Eh, that´s life I guess.
 

Sain koputada

Nii jah, pühapäeval koksisin jälle oma peakolu - see nõuab nüüd rahu. Tööd saan teha väikeste ampsude kaupa. Jätan ära asju, mida saab ära jätta. Tüütu on, aga mis teha.

R. askeldab ringi. Laupäeval oli tal Põhja-Ameerika premjeer. Juba kutsuti ka Ehatarre laulma. Kaks nädalat läinud.

Meil tuli paari päeva eest esimene lumi maha, mis nüüd hoogsalt sulab. Ei mäleta, kas olengi näinud siin sellist pilti, et puud paksus lehes ja lumi kõige otsas.

November käes ja R. kohal

Nädal läinud jälle nagu niuhti. Seekord eriti põnevalt ja rutiinivabalt, sest R. jõudis teisipäeval kohale ja see tähendab veidi teistsugust elurütmi. Aga tore on siin temaga. Saame tuttavaks, nagu keegi teraselt nentis. No tõesti, nad ju kasvasid seal kaugel Eestis niimoodi üles, et ma sain sellest ainult tükati osa.

Esimene VEMU kondiproovgi R-l tehtud. Reedel võtsime vastu Paavo Järvit, Tõnu Kõrvitsat ja siinseid muusikamaailma vippe. Kõik väga normaalsed ja armsad inimesed. Maja saime ka rahvast täis, kuigi oli Halloween ja tähtis pesapallimäng.

Järvi juhatas siinset sümfooniaorkestrit. Käisime laupäevasel kontserdil. Väga hõrk kava oli. Debussy, Kõrvits ja Vasks esimeses osas, kusjuures viimases kahes soleeris fenomenaalne Läti akordionist Ksenija Sidorova. Klassikalise akordioni Jimi Hendrix, kommenteeris Kõrvits. Sibeliuse 5. sümfoonia teises osas mõjus Järvi taktikepi all ka kuidagi eriti tundlikuna. Meie ilmanuka inimesed ikka suudavad vaikuse helisema panna.

Eile etendasin peata kana. Ennast raske toidukotiga kodu poole asutades avastasin, et olen võtmed koju jätnud. Ja kuna R. oli oma katoliiklaste juurde läinud, passisin pargipingil ja ootasin viisakat aega, mil tülitada tohib. R-l oli telefon muidugi hääletu peal... Üritasin siis kindlusse sisse murda ja saingi R-lt viimaks tema võtmekimbu. Kodus selgus, et mu võtmeid siin ikkagi polegi. Pidin kõik kohad läbi käima, kus ma päeval viibinud olin. Õnneks sain võtmed kätte juba kolmandast kohast, kohvikust. Rõõm oli piiritu, aga kui tahtsin sellest R-le telefonitsi teada andma, selgus, et telefoni pole... Jälle jalad selga ja padavai koju enne õhtust kokkusaamist. Ma pole muidu eriti suur udupea, aga paistab, et kui vanad rutiinid ei toimi, siis hakkab asju juhtuma.

Aga see oli juba suisa sürr, kui õhtul M-ga jaapani restoranist väljudes R-ga ukse peal kokku jooksime. Temal oli sushi isu tulnud. See restoran pole mu kodust küll väga kaugel, aga tõenäosus siin linnas kellegagi kogemata kokku joosta on üsna nullilähedane. Ju meil siis on eriline tõmme.

Täna kodukontor, homme Biblio Klubi. November on veel päris värvikas, sest suuremat lehesadu pole olnud. Kell ka keeratud ja õhtud nüüd meilgi pikemad.