Vahva vägi

 

Taas üks kaunis päev

Jah, oli sisukas ja kaunis päev. Tänulik ilma ja seltskonna eest. Minu inimesed - minu patarei! Ja seda kõike keset kaunist Eesti loodust.

Hiiumaa

Kolmandat korda elus Hiiumaal. Õhtuks jõudsime kohale. Hommikul käisime Lennusadamas, tee peal Haapsalu Rannarootslaste muuseumis. Ja nüüd siis Suuremõisas. Kuuma päeva imeliselt mahe õhtu. Mõisapark jasmiinilõhna täis. Õhtusöök meie toreda suvekooli kambaga. Nüüd mässasin interneedusega, aga sain selle tööle viimaks. Kõndima minna siiski ei jõua, sest hommikul ärkasin Kuu peal vareste ja kajakate kisa peale kell neli ja kell viis ja pool kuus... Hitchcock eesti moodi.

Valmistume

Homme algab suvekool. Tänane päev kuluski ettevalmistustele, aga jõudsin ka iluprotseduuridel käia ja Shakespeare´is ühe jäätisekokteili juua. Klassika, ploomimahlaga. Nüüd pakkisin. Vesi jookseb. Jube palav on.

Pool ja pool

Kipub kujunema selle suve rütmiks: pool päeva tööd, pool lõbu. Ja üle poole päeva kodus tõesti vastu ei peakski. Ilmataat aina annab hagu. Temperatuurid nüüd selgelt üle 30C.

E-ga pikad mõnusad jutud, boonuseks suurepärane ekleer. Siis raamatupoest "Minu Supilinn" ja lugemispeatus Emajõe kaldale siginenud baaride rivis. Baari ma küll ei trüginud, leppisin pargipingiga nende vahel. Palavate päevade õhtud on mõnusad.

Kuumus

Palavus on Eestisse jõudnud. Kuu peal peab päeval paksud kardinad ees hoidma, et temperatuuri kontrolli all hoida. Termomeeter köögiakna taga näitab pluss 43C, sest aken vaatab lõunasse ja päike paistab otse peale. Tegin kirjatööd, sellega saab hakkama, aga koristama selline leitsak eriti ei kutsu. Vaatasin nüüd, kuidas bussiga raekoja platsi saada. Jalgsi ei jaksa. Aga võibolla õues polegi nii hull?

Nüüd tulebki päevi nii sättida, et hommikul kodus kirjatöö ja kui siin liiga umbseks läheb, siis koosolekud ja kohtumised mujal. Küll tahaks päris lõdvaks lasta, aga pole võimalik paraku. Tavaline Eesti suvi.

Imeline

Oli imeline jaanilaupäev Pangodi kõrgel kaldal sauna, söögi ja hea seltskonnaga. Ja imelise ilmaga. Jaanipäev jätkus samas vaimus Peedul ja Kvissentalis. Suvi kodus, aah! 💙

Jaanilauba

Täna on saanud hinge tõmmata: hommikul välja magada, veidi koristada, süüa osta. Siis kiire date Viljandist Mustveesse suunduva vennakesega. Ja siis koguni tunnike raamatuga kohvikus, omaenda seltskonnas! Täna tööd ei teinudki. Ainult paar e-maili kirjutasin.

Nüüd vaja ennast jaaniõhtuks valmis seada. Oli plaan EV juurde V-Ulilasse minna, aga seal olevat kõhugripp möllama hakanud. Plaan B nägi ette Peedule minekut, PL juurde, aga see sai omakorda kutse Pangodisse, kuhu me loodetavasti lõpuks jõuamegi. Aga enne tuleb Peedule saada. On lubatud sauna ja lummavaid vaateid, head seltskonda niikunii.

Oli ilus läbi linna minna: võidupäevased sinimustvalged palavaks kiskuvas suvetuules lehvimas, Karlova jasmiinid lõhnamas. Aga kuklas kummitab eile P-lt kuuldud tõsine uudis... Selline see elu kord on - ühe käega annab, teisega võtab. Ja parata pole midagi.

Head jaani! Carpe diem!

Selline päev

 Täna siis selline päev.

Ikka elus

Raporteerin, et eluvaim sees, aga eile öösel Mulgist-Hemitalist koju jõudes olin ikka päris kurnatud. Too much of a good thing... Nüüd uus päev ja tuleb jälle jooksu pista. Õhtul Tallinnasse taas.

Viljandisse

Uni läks vara ära. Tegin tööd. Arvutiaega aina raskem leida.

Nüüdseks kotid jälle pakitud - pärastlõunal Viljandisse P. kambale külla. Õhtul Õisus "Kolm musketäri", neljatunnine loheetendus. Peab lootma, et vihmanorm saab selleks ajaks täis. Hommikupoolikul tuli jälle sahmakas. Olen jahedusega endiselt rahul: Kuu peal on sellise ilmaga lihtsam ja ringi liikuda hõlpsam.

Nädalaga on kodu sisse elatud jälle. Ikka võtab veidi aega, kuni kõik oma käe järgi seatud. Aga kas ma remondini ka jõuan?

Vihm

Vahelduseks ka üks päev kodus. Argiaskeldustega. Õhtul sõbrajutud A-ga.

Sinna minnes kallas vihma kui oavarrest. Tellisin Bolti. Tuligi. Aga poole Ülikooli tänava peal selgus, et see on kinni - mukiti kivisillutist. Taksist pakkus, et ta võib ringiga läheneda, Laia tänava poolt, aga ma olin väge täis, et mis see vihm ikka teeb ja kalpsasin Vallikraavi otsas välja... ja sain 10 sekundi pärast aru, et olen kingikoti autosse unustanud! Sebisin siis nagu hullunud orav, et kas minna edasi või tagasi või... Siis sain varju alla ja helistasin taksistile. See oli lahke mees, ütles, et on küll juba järgmisele sõidule tellitud, aga tuleb enne ja toob mu koti ära. Ma liikugu talle veidi vastu, mida ma ka tegin. Aga tema mind ei märganud, sõitis mööda. Mul siis ots ringi ja läbi loikude jooksuga tuldud teed tagasi... Noh, kätte sain, kõik hästi. Aga paduvihm oleks justkui mõistuse peast minema uhtnud.

Minu enam kui 30-aastased sõnajalad ei pidanud kauasele lahusolekule vastu. Viimase elulooma istutasin nüüd ümber, umbes viis korda väiksemasse potti. See jääb ellu küll.

No näed

... Eesti elu on nii pingeline, et kirjatööni ei jõuagi enam. Eile-täna Tallinnas. Koosolekud, kohtumised, Vabamu ülevaatamine, VHK teatrilaste arvestuslik esinemine... Homme saab terve päeva Tartus olla. Pühapäeval Viljandisse.

Kohtub inimestega

Kodumaine rezhiim: pool päeva arvutitööd ja siis kohtumised sõberkolleegidega. Täna läks eriti hästi (😜). Teatasin Werneris HM-le, et be my guest ja tahtsin tema kohvi-koogi kinni maksta, aga avstasin siis, et rahakott on koju sohva peale jäänud... Ostsin hommikul veebist Tallinnasse pileti ja nii see tengelpung sinna jäi. Kere on küll kohale jõudnud, aga mõistus mitte täiesti, tundub. Järgmine kohtumine oli Shakespeare´is. Seal teatasin kohe alguses PV-le, et tere-tere, aga raha mul põle... Nalja nabani. Piinlik muidugi ka.

Aga mõned vanad projektid said läbi jahvatatud ja uusi ideid genereeritud. Ja muidu ilmaasju arutatud. Koduteel lubasin endale sellise pooltunni. Aga pilditegemine ei kipu eriti meelde tulema. Kohtumiselevus on vist nii suur. Eks siis jäävad peapildid järele.

Hooga edasi

Täna läks samas tempos edasi. Päeval töö ja õhtul lõbu - vanad sõbrad jälle koos. Terrassipidu asendus tubase pikalauaistumisega, sest kukkus sadama. Aga vahet pole, kus istud, kui oled omadega koos. K-le ja tema emale 1000 tänu meid vastu võtmast. Pot luck tõi lauale laia valiku võileibu jm kodumaiseid hõrgutisi. Päeva nali oli see, et kui alkoholiga mullijook oli 6%, siis alkoholivaba 8%. :) Ju olid poeriiulitel pudeliread veidi viltu läinud... K. aina vabandas, aga poleks olnud vaja - ikka juhtub ja polnud ju tema süü. Ja pealegi, kuskilt peab ometigi nalja saama sel tõsisel ajal.

Isiklik sohver I. tõi mu autoga koju ja siis me kudrutasime veel maja ees autos ka pool tunnikest. Just nagu vanasti, kui pärast pikka koolipäeva pidi Riia-Soinaste nurgal veel tund või kaks juttu ajama, mis sest, et olime hommikust peale ninapidi koos olnud. See siis meie versioon vanast loost, kus kaks naisvangi, kes aastaid kongis koos veetnud, vabadusse pääsedes vanglaväravas veel veidi lobisema pidid. 😛

Oli vihmane, kuid tore päev. Nüüd tuttu.

Eesti tempod

... ei jää Kanada omadele sugugi mitte alla. Kuna ma ärkasin juba kell viis hommikul (imelik jetlag seekord, oleks ju pidanud nii u kella 12ni magama 😲), sain varakult kirjatööde kallale asuda ja jõudsin pärastlõunal veel mitu jutuajamist Kirjandusmuuseumis maha pidada, pluss kaks Zoomi koosolekut takkapihta. Nüüd on kell pool kaheksa õhtul ja esimene Eesti tööpäev kujunes nõnda peaaegu 12-tunniseks. Kere hele. Külmkapis ootavad kartulisalt, sült ja värsked hapukurgid. Ja muidugi must leib. Mmm.

Kodu

Ikka päris eriline tunne on üle pika aja kodus olla. M. ja L. tulid eile bussijaama vastu ja öö olingi nende pool, sest L. asutas ennast järjekordsele reisile ja nii ma polekski teda näinud enne kui koolilõpetamisel. Õhtusöök terrassil päikeseloojangus ja linnulaulu saatel... Hommikul õejutud.

Nüüd olen terve päeva Kuu peal koristanud. Mõned unkad jäid veel tegemata, päev lõppes enne otsas. Jaks ka. Ei tea, mitu korda käisin trepist üles-alla, prügikasti juurde ja poodi ja... Trepijooksutrenni pole ju ka kaks ja pool aastat teinud.

Kuu akna taga pikeerivad pääsukesed. Nagu ennemuiste. Kodu.

Kohal!

Kogu reis kulges ootamatult ladusalt. Tallinnas maandusin 17:40 ja 18:07 istusin juba Tartu bussis. Istun praegugi... Pool üheksa Tartus. Imeline! 

Koige ekstreemsem oli Toronto taksojuht, lennujaama oma. Jäi 20 min hiljaks, mis oli mōistetav, sest tipptund ju. Aga kus siis kukkus vatrama! Said koigi astmete Kanada poliitikud, sest ei oska riiki majandada. Kui kuulis, kuhu lähen, ütles, et sojatsooni, jah? Ja siis sarjas kõiki ülejäänuud poliitikuid, et pole osatud Ukrainat kaitsta. Lopuks uuris, kas Eestis moslemeid on. Ta otsivat endale naist... Mees ise Indiast, pea juba hall... No ōnneks pole mina moslem, abieluettepanekust paasesin.  Sōidustiili oli ta oma Indiast kaasa toonud. Ridu vahetas nagu juhtus vōi pähe kargas. Jõudsime siiski eluga kohale.

Rohkem ei jaksa telefonis tippida ja automaatkorrektoriga voidelda. Akna taga heinamaa, lilled, paikesepaiste. Ja loojangut ei paista veel kusagilt.

Minek, tulek

Uskumatu, aga ongi minek varsti. Et saabki koju? Olles igasugu õuduslugusid kuulnud lennujaamades valitsevast segadusest, olen valmis kõige hullemaks. Ehk teeks pakkumisi, kui mitu päeva kulub punktist A punkti B jõudmiseks? Eile õhtul hilines LOTi väljumine siit vähemalt 45 minutit. Nii näitas veebileht, enne kui magama läksin. Aga ega see veel tähenda, et lend siis ka välja läks. Ja täna on uus päev ning uued segadused. Aga on nagu on, midagi teha ka pole - võta vastu, mis antakse.

Õues mõõdukas meeldiv suveilm. Sama paistab Eestis olevat. Eile õhtul pakuti taevast vaatemängu. Kahjuks ei ole värvid pärast foto telefonist arvutisse kopeerimist päris need, mis tegelikult - päriselus oli kõik märksa kirkam. Aga täna õhtul ma sealsamas taevas vasakult paremale lendan. Millal jälle kirjutada saab, ei tea. Kodu, siit ma tulen!

Oimetu

Just nii ma ennast tunnen. Aga suurpakkimine seisab alles ees ja kodu vaja korda teha enne minekut ja eile õhtul avstasin, et üks suur kohver on katki - kriitiline õmblus lahti rebenenud... Tormasin uut ostma. Elutuba nüüd nagu väiksemat sorti hiinlaste pood - kohvreid jm kila-kola kõik kohad täis. Homme vaja lilled töö juurde toimetada ja pakkida, pakkida, pakkida. Nii võib ju jälle saledaks saada. 😛

Jooksis ootama

Lõunaks sain perearsti aja. Aga just, siis kui pidin kodunt liikuma hakkama, tuli üks telefoniküne teise järel. Jooksin nagu segane, et õigeks ajaks kohale jõuda... aga lõpuks sain ukse taga ikkagi 45 minutit oodata. Teenindus kõik kena ja armas, aga...

Muu päev kah erinevat rapsimist täis. Õhtul lubasin endale pool tundi kohvikus, raamatuga. Loen nobelisti Olga Tokartczuki "Flights". Väga eriline teos. Heas mõttes.

Nüüd praekad värske hapukurgi (elagu Bloor St Marketi kosher lett!) ja keefiriga. Muhu leivaga ka. Püüan poest mitte toitu osta vaid koduseid varusid hävitada. Kappidesse on kummaline valik jäänud.

Introvertide kaitseala

Nägin just AKst, et Valdur Mikita avas Lüllemäel introvertide kaitseala. Olen püüdnud sarnaseid paiku siin avastada, iseenda jaoks sisse seada. Mõned pargid isegi sobivad selleks. Mõnikord. Tükati. Pärast tormilist suhtluskuud oleks väga vaja neisse taanduda, aga aega selleks paraku pole. Kolm päeva  on jäänud, et kõik, mida siinpool lompi vaja korda saata, tehtud saaks.

Täna tuli kõvasti vihma. Vist hakkas öösel juba sadama. Hommikul oli pime kui kotis. Lõuna ajal pidas väikese pausi, selle jooksul jõudsin kodukontorist Tartu omasse kolida. Õhtuks jäi sadu järele, sain kuiva jalaga koju.

Biblio Klubi läks puhkama. Oli viimane Zoomi-jutustamine meil. Rääkisime oma suvepuhkustest ja -seiklustest, mõned näitasid ka pilte. Kõigil oli midagi jagada. Armas.

Bloori ja Yonge´i ristis on endiselt Ukraina aktivistid. Tavaliselt vehivad nad seal suurte lippudega ja mõned tekstiplagud on tänava ääres. Tänaseks oli terve infolett tekkinud Nordstromi ette, kust sai Ukraina lippe osta jmt. Karbikesest võis võtta tasuta rinnamärke. Mul tänu K-le see juba olemas, Ukraina lipp koos Eesti omaga. Infoletil oli suur silt: sõja 104. päev. Jah, uskumatu.

Eestis proovitakse uut valitsus kokku klapitada. Need, kes mõnda aega nurgas vahtima pidanud, on väga reipaks, häälekakas ja pretensioonikaks muutunud. Keda valib Isamaa? Ei tahaks neis lõplikult pettuda, aga ma ei imestaks, kui see juhtub.

Kui väsinud

Alles täna kodus tööd tehes sain aru, kui väsinud ma tegelikult olen. Viimase kuu melust. Kahest ja poolest aastast peaaegu ilma puhkuseta. Ilma Eestita. Sel nädalal vaja ka palju jõuda. Ja ega Eestis lihtsamaks lähe. Vahest millalgi juulis saab veidi puhata ka. Pensionile tahaks. Või siis koju. Eesti koju.

Rongist

Ottawas oli hea, kuigi magamine oli kehv. Kontsert taas maailmaklassist, aga kuulajaid liiga vähe. Linnas palju mõnusaid kohvikuid, kus raamatut lugeda. Selleks muidugi aega ei jäänud. Nüüd rongiga kodu poole. 

Minister tuleb, minister ei tule

Igavene trall käis juba enne ministri visiiti, aga visiidipäev kujunes eriti üllatusterohkeks. Liimets, kes eile õhtul veel oli minister, seda täna hommikul enam polnud. Kas kohtumine tuleb, oli esimene mõte. TL helistas ja teatas, et tuleb, aga miinus minister. Paar tundi hiljem tuli uus teade, et tuleb ka minister, nüüd küll juba eksina. Olukord tekitas segadust ja kuulujutte mõistagi ka meie kogukonnas, st neis, kes olid kutsutud ministriga kohtuma. Kuna minu ülesanne oli külalistele laud katta ja lahke perenaine olla, keskendusin ma sellele ja muu oli sedakorda õnneks võõras mure. Aga saatkonna töö pole sellises turbulentses olukorras küll mitte kerge.

Kokkusaamine kogukonna esindajatega kujunes lõpuks nii meeldivaks kui vahest ka kasulikuks (kellelegi ikka). Delegatsiooni liikmete seast tuvastasin ülikoolivend AM poja. Selgus, et ta oli peaministriga ka 2018 siin käinud, Estonian Music Weeki ajal. Aga siis oli külalisi kole palju ja mul kõvasti tegemist, nii et kõigi delegatsiooni liikmetega ma muidugi suhelda ei jõudnud.

Juba teine selline üllatuskohtumine sõbra lapsega sel nädalal. Esimene oli MR, TH vennapoeg. Mõlemat poissi nägin viimati siis, kui nad nii umbes imikud olid. Kaugel maal on iga selline kohtumine hingekosutav ja tundub, et mõlemale poolele. Lisab asjaajamisse personaalsust ja tuletab meelde, et eestlased ongi tegelikult üks suur/väike (oleneb taustsüsteemist) pere.

Homme hommikul Ottawasse, aga kas bussiga, autoga või hoopistükkis rongiga, ei tea ikka veel. Igatahes pean ma saama homme mindud, sest pühapäeva õhtul tuleb koju jõuda, et saaks esmaspäeval tööle minna. Homne postitus jääb ilmselt ära, sest arvutit ei viitsi kaasa vedada ja mobiilist ma kirjatööd teha ei taha.

Järgmisel nädalal kaovad kõik muud külalised peale kahe ermika, kes pikki päevi arhiivis veedavad. Siis saab ehk ka kirjatöödega tegeleda jälle ja Eesti reisiks valmistuma hakata. Nädala pärast ma lendan!

Vägev

Eile vägev kontsert. Ikka kohe väga eriline. Täna lihtsalt kiire ja kirju päev. Lõpetuseks selline vägev lillekimp...

Juuni

Jah tõesti, juuni ongi alanud. 1. juuni on lastekaitsepäev. On ikka olnud. Millegipärast on mul meeles see, et 1. juunil 1967 korjati Tartu lasteaialõpetajad kokku, vist raekoja platsi, et seda tähtsat sündmust tähistada. Mida seal tehti, ei mäleta, küll aga kaunist lillelist kleiti, mille emme sel puhul õmbles. Pikk broderiipits jooksis kahes paralleelses reas kurgu alt alla kelidiservani. Eputrilla ikka alati olnud vist...

BK Tim käis BaltHerNeti liikmemaksu toomas. Jõime Mastersis teed. Pole teda terve koroonaaja näinud. Iga päeva lisandub mõni, kellega tutvust uuendada.

Nüüd vaja kiire varane õhtusöök teha, et siis sõiduks valmis seada. Hamiltonis järgmine CM kontsert. Läheks hea meelega välja sööma, aga ähvardab äikesega, ei riski vist.

Juba terve nädala on keldris toimetanud selline mõnus seltskond.