20. nädal kodus

Jah, laias laastus on viis kuud kodus istumist täis. Päris range see kodus istumine enam ju pole, aga suurem osa ajast saab ikka kodusohval tööd tehtud. Homsest on plaan üldse mitte tööd teha, ei kodus ega kusagil mujal. Ja nii kaks nädalat vähemalt. Tegelikult on järgmiseks nädalaks juba kolm koosolekut paigas. Püüa, mis sa püüad, päris välja lülitada siiski ei saa, aga arvutitööd kavatsen küll minimeerida.

Toronto siis ka tänasest vaba linn, st et restod lasevad kliente ka siseruumidesse, osad kinod on lahti tehtud jmt. Aga ega kõik ja kohe lahti lähe, asjad käivad tasa ja targu. Kinodes on väga kummaline filmivalik, kas märulid või õudukad. Pärast viit kuud düstoopiaelu nõuab hing midagi helgemat. Aga filmimaailm on ka sassi pööratud ilmselt, nii et on nagu on. Igatahes pole lähemal ajal põhjust kino poole vaadata. Võis lugeda, et seansile lastakse korraga max 50 inimest.

Toronto südalinna tuleb augusti lõpus tasuta vabaõhukino, mille pileteid hakatakse esmaspäeval jagama - 100 inimest seansile. Kindel värk, et veebis boroneeringuid tehes saab tõeline rabelung olema. Seal oli ka normaalseid filme, nii et ega vastu oleks. Peab katsetama, vahest veab.

Täna lasti Kanadas käiku uus mobiilirakendus, mis annab teada, kui keegi su läheduses on nakatunud. Ei viitsinud pikalt süveneda, kuidas see töötab, aga laadisin endale alla. Eks jõuab uurida.

Aga küll on hea mõelda, et paar laiska või poollaiska nädalat on ees.

Tänased numbrid: Kanadas 116 312 juhtu (8935 surma), Ontarios 39 209 (2775), Torontos 15 371 (1158). Ontarios jälle üle 100 uue juhtumi - 134.

Kurb kuulda, et Tartus uus puhang - nn Vabanki juhtum kogub tuure. Tõesti väga kergesti ja kärmelt levib see viirus - vaja ainult ühte kergemeelset, kui viirusel jälle pidu. Ka on Kanadast tulnud Eestis taas 14 päevaks karantiini mõistetud. Tean paari inimest, kes lähema kuu jooksul Eestisse pidid minema siit. Oli ikka mõistlik tegu mul minemata jätta. Just selliste ootamatustega ma ei tahtnudki riskida. Püsigem paigal.

Neljapäevane üllatus

Milline üllatus! Naabrimees, kes mulle koroona puhkedes pool karpi mune annetas, enne, kui ta Torontost pages, läks jälle lahkeks.

Umbes nädala eest ilmus ta tagasi sealt, kuhu iganes ta märtsikuus kadus, kopsis mul üks õhtu ukse taga ja palus luba minu wifit kasutada. Mu pea jahvatas välgukiirusel, et kas on mõistlik oma salasõna tundmatule jagada, aga lahkus võitis paranoia ja salasõna ta sai. Ütles, et ta võib maksta jne. Mõtlesin, et ju ta oli oma lepingu lõpetanud ja enne, kui uue sõlmib, tahab maailmaga kontaktis olla.

Paari päeva eest kuulsin aga, et kõrval käib mingi möll ja uksesilmast piiludes nägin, et mees kolib korterist välja. Ah siis sellepärast polnudki wifit vanale aadressile vaja, mõtlesin, makes sense.

Täna hommikul oli ta jälle mu ukse taga, juustukoogi ja venekeelse tänukõnega. Ütles, et ujezhjajet. Olin päris sõnatu. Esiteks seepärast, et venekeelne jutt ei tule enam niisama lihtsalt, aga peamiselt ikka magusa üllatuse tõttu. No väga armas igatahes! Mul on nüüd kook (ja väga hea koook, proovitud!), ei peagi ise küpsetama hakkama - selline plaan mul tegelikult oli, sest ilm pole enam jube kuum, selliste temperatuuridega võib juba pliidi pruukimise peale mõelda.

Täna võis lugeda huvitavat statistikat koroonasurmade kohta. USA ületab Euroopa Liitu ja Kanadat 17 korda. USAs on see umbes 3 inimest miljoni kohta, EUs 0,18 ja Kanadas 0,16. USA on koroonasurmade poolest neljandal kohal (45,24 surma 100 000 inimese kohta) Suurbritannia (68,95), Peruu (57,58) ja Tšiili (49,05) järel. Kes soovib, loeb artiklit siit.

Tänased numbrid on sellised: Kanadas 115 779 juhtu (8929 surma), Ontarios 39 075 (2772), Torontos 15 334 (1153). Ontarios teist päeva järjest alla 100 uue juhtumi - täna siis 89.

Pargis möödus täna selline sulnis tunnike. Olen selle vabas õhus lugemisega ennast nii ära harjutanud, et kui mõni päev vahele jääb, on kohe väga vale tunne. Jube mõelda, et kunagi tulevad külmad ja pimedad ajad, mil seda enam teha ei saa.

Kell on veidi pool kaheksa läbi ja rõdudel valitseb vaikus - potid ja pannid ei hüüagi enam. Huvitav, mis ajast?

Maskiball

Seoses 3. faasi liikumisega tulid täpsustused selle kohta, kus Torontos tuleb maski kanda ja need on praktiliselt kõik avalikud kohad, mis asuvad siseruumides: riigi- jm avalikku teenust pakkuvad asutused ja ärid, kultuuriasutused, spordiklubid, kirikud, kogukonnakeskused, aga ka kortermajade ühisruumid ehk siis fuajeed, koridorid, liftid jmt. Ühistranspordis on see juba mõnda aega kohustuslik olnud.

Restoranide kohta on selline huvitav ettekirjutus, et seal peab istuma oma lauas ja ringi tohib liikuda ainult selleks. et kempsu või maksma minna. No kui nüüd baarid ka lahti lähevad, siis see saab küll huvitav vaatepilt olema, kuidas igaüks tinutab omaette või oma pisiseltskonnas ja mingit sotsialiseerumist ei toimu - siin maal päris keeruline ette kujutada.

Täna sai jälle töö juures käidud, sest toimus paari nädala eest ära jäänud M. beebisabin ehk baby shower. See on katsiku moodi asi, mida olen siin maal näinud enne lapse sündi peetavat, aga kuuldavasti toimub neid ka pärast seda, kui laps on ilmale tulnud. Kuna meie majas on palju naisi tööl, siis on neid sabinaid ennegi olnud. Et mida seal tehakse? Tullakse kokku, süüakse-juuakse ja tehakse tulevasele emale kingitusi. Meie puhul oli tegemist ka kolleegi lapsepuhkusele saatmisega.

See oli esimene ühislõuna alates koroona puhkemisest. Rahvas oli üle saali laiali paigutatud ja maskid olid ka kõigil näos, mis söömise ajaks maha võeti muidugi. Üksiti õnnitlesime ka L-t läheneva ümmarguse puhul.

Mina sain mitmed tööjutud räägitud, sh Tampõllu 100. juubelile pühendatud video omad. Siis otsisin kadunud asja, mis ei olnudki tegelikult kadunud, vaid oli seal, kus see pidanukski olema - paberimajanduses oli lihtsalt lünk.

Töölt sain peavalu. Või hakkab ilm muutuma? Ei jaksagi pikemalt kirjutada.

Tänased numbrid: Kanadas 115 470 juhtu (8917 surma), Ontarios 38 986 (2769), Torontos 15 334 (1153). Ontarios vaid 76 uut juhtu.

Uued vabadused Torontole

Nii on, et viimaks liigub ka Toronto 3. faasi, mis tähendab nt seda, et restoranid võivad nüüd ka siseruumides kliente teenindada, kuid rea piirangutega.

Päeval toimus järjekordne Bloor St. Culture Corridori koosolek, kus kolleegid rääkisid, millised on nende taasavamise strateegiad. Osavõtjaid ei olnud väga palju, südasuvi ju. Strateegiaid oli seinast seina. Enamus planeerib tegevusi ikka peamiselt veebis, üksikud mõtlevad uksed külastajatele lahti teha. Midagi väga uut ega üllatavat ei kuulnud, aga üha selgemaks saab, et sel aastal mingit väga suurt ja rõõmustavat muudatust tulemas pole. Ju kestab ka meie kodutöö veel kuid.

Muidu oli tasane kodune toimetamine, st et arvuti- ja kirjatöö. Tahaks reedeks mõned otsad kokku võtta, et siis ennast lõdvaks lasta.

Ilm on mõistlik, st et kannatab pargiski käia. Viimasel ajal pole sinna eriti sageli jõunud, sest aina on muid tegemisi ja imekombel isegi käimisi. Loen Turgenevi "Aadlipesa". Tõlge on kehvake, aga mis seal ikka, "Oblomovit" meie raamatukogus kahjuks pole.

Eilne olukord seal Georgian Bay ääres tundus korraks ikka päris sürr: lugeda kusagil Kanada umbkotis Turgenevi kehvapoolset tõlget 1954. aasta väljandes, mis laenatud Toronto eestlaste raamatukogust suvel, mil maailm on ikka veel poollukus uue salakavala viiruse tõttu... Kui keegi oleks aastal 1983 (või millal iganes me ülikoolis seda vene kirjanduse perioodi läbisime), öelnud, et vaat´, järgmine kord loed sa Turgenevit aastal 2020 seal ja seal ja sinuga juhtuvad sellised ja sellised asjad, oleks ütlejat peast põrunuks pidanud. Juba ainuüksi mõte, et ma elan Kanadas, tundunuks jabur, muust rääkimata. Me ikka üldse ei oska ette arvata, mida elu tuua võib.

Tänased numbrid: Kanadas 114 994 uut juhtu (8912 surma), Ontarios  38 910 (2768), Torontos 15 337 (1150). Ontarios 11 uut juhtu.

Rannapuhkus

Päev Georgian Bay ääres Awendas läks asja ette: lainemüha on veel siiani kõrvus, pea tuulutatud ja valge ihu roosaks põletatud. Tagasiteel Penetanguishene´is (vägev nimi, mis tähendab "valgete veerevate liivade maa") õhtusöök vabas õhus. Nüüd liiga hilja, et pikemat juttu puhuda.

Tänased numbrid: Kanadas 114 597 juhtu (8901 surma), Ontarios 38 799 (2764), Torontos 15 337 (1150). Ontarios 199 uut juhtu.

Juuli lõpuks suvelainele

Jah, nii on, et homseks planeerime jälle väljasõitu. Ülejäänud nädala teen tööd, aga augusti alguses tahaks põhjalikumalt eemale tõmmata ennast tööasjadest. Eks me näe, kuidas see õnnstub.

Eile sai tõesti palju sõidetud ja nii mõndagi nähtud, loodust, ajalugu ja väikseid armsaid sadamalinnu. Liikusime Erie järve põhjakallast mööda lääne poole, no päris USA piirini siiski mitte. Selliseid sooalasid nagu Turkey Pointi juures, pole ma varem kusagil näinud. K-dele meenutas see Floridat, aga seal pole ma käinud. No põnev oli. Ja siis muidugi need väikesed asulad, mis uhkelt Euroopa pealinnade nimesid kannavad (ja mitte ainult Euroopa). Selle aasta aseaine päris Euroopale.

Homme vist randa. Loodan väga, et ei tule seda äikest, mida lubatakse. Kui saaks kasvõi korra suvel vette, oleks juba vahva. On tõesti viimane aeg ennast suvelainele sättida.

Tänased numbrid: Kanadas 113 911 juhtu (8890 surma), Ontarios 38 680 (2763, Torontos 15 274 (1144). Onatrios 137 uut juhtu.

Pikk päevatee kadus öösse

Ligi 700 km autosõitu. Nähtud Copenhagen, Vienna ja Dehli. Koju südaööks. Mis on timbit, uurige välja.

Tänased numbrid: Kanadas 113 556 juhtu (8885 surma), Ontarios 38 543 (2759, Torontos 15 274 (1144). Ontarios 138 uut juhtu.

19. nädal kodus

Tegelikult ei saa lõppevat töönädalat päris koduseks pidada, sest kaks ja pool päeva veetsin töö juures. Aga olgu ajaarvamise mõttes see siiski nõnda registreeritud: nii palju on aega möödas märtsikuisest maailma lukku keeramisest.

Ja kuigi oodatakse lisavabadusi, on haigestumiste arv Kanadas tegelikult hoopiski tõusuteel: mai keskmine oli 1800 uut juhtu päevas, juuli alguses kukkus see 273le ja nüüd on tõusnud 487ni. Süüdistatakse noori, kes on alla 39 aasta vanad, piirangutest tüdinud ja lustivad ringi. Pean ütlema, et tekib tüdimus küll, ole sa noor või vana. Olen ka vabamalt ringi käima hakanud: tööle, metroosse, poodi ja sõpradega linnast välja. No mask on muidugi alati kaasas ja kus tarvis, ka ees, aga jah, sostsiaalseid kontakte on kõvasti juurde tulnud.

Täna käisin J. juures mudimisel taas. Minnes oli metroos küllalt palju rahvast. Pikivahe hoidmiseks pidi rongis seisma jääma, et lausa kellegi kõrvale ei maanduks. Jaama põrandal võis näha kleepse, mis tuletavad meelde, et kanna maski. Ka annavad need ideid, kuidas maski kanda või mida kanda maski asemel.

Mask, mille täna välja minnes ette panin, osutus suureks - kippus vägisi ka silmi katma. Poest ostes ei tea ju kunagi, mida saad. Kurtsin J-le, et näe, muudkui ronib silma see mask. "Sul peaks lapse oma olema," naeris J. Aga ei või jaapanlasele midagi öelda, kohe hakatakse kingitusi tegema: sain endale uue maski, korduvakasutatava, puhastatava. "Asian", kommenteeris J. "Jah, eks ma vist pigem seda mõõtu ole jah," pidin tunnistama. No hea mask on küll, voolujooneline, õmblusteta, must. Ja paras! Uue aja aksessuaarid...

Homme vist jälle tuurile, kuuma eest linnast minema.

Tänased numbrid: Kanadas 113 206 uut juhtu (8881 surma), Ontarios 38 405 (2758), Torontos 15 274 (1144). Ontarios 195 uut juhtu.

Raha tagasi?

Täna kulus pool päeva, et saada LOTilt lennupileti raha tagasi. Tuttav reisiagent soovitas kõigepealt pöördudagi LOTi poole, kuigi olin pileti Expedia kaudu ostnud. Tänaseks on LOT leebunud ja valmis ka raha tagasi maksma. Alguses oli juttu voucher´itest jmt.

LOTi Toronto kontoriga ühenduse saamine võttis kõige kauem aega, 20-25 minutit vahest. Teenindajal oli kummaline aktsent, polnud ei poola, india ega hiina oma, aga asja saime aetud, st ma sain kinnituse, et jah, võin raha tagasi küsida küll, aga saan seda teha Expedia kaudu. Andmebaasidesse logimine ja sinna kannete tegemine võtab neil vennikestelt kõvasti aega.

Järgmine kõne siis Expediasse. Ei läinud viitteist minutitki, kui sain ühenduse. Oli ilma aktsendita teenindaja, selline manjaana tüüp, kes võttis asja jube rahulikult ja pöördus minu poole "Yes, sir!". Nali... Jälle tükk aega andmebaasides askeldamist, siis e-mail LOTile, et paluks raha tagasi maksta, ja koopia mulle. Lõpuks käsk, et helistagu ma viivitamatult kindlustusse, sest olin reisi broneerides Expdedia kaudu selle ka teinud.

Vahepeal kinnitasin keha, kuna lõunatund oli kätte jõudnud ja täis kõhuga inimene on teadagi palju kannatlikum ja rõõmsam kui näljane. Kindlustuse sain nii kähku kätte, et kaotasin peaaegu kõnevõime - vaid paar minutit ootamist ja juba küsiski (õnneks jälle ilma aktsendita) hääl, kuidas ta saab mind aidata. Uued andmebaasid, uus e-mail mulle vormidega, mis tuli ära täita ja neile saata. Vabandati, et tavaliselt võtab raha saamine mõne nädala, aga viiruse tõttu kindlasti rohkem. No probleemo, tõesti. Peaasi, et asi aetud saab.

See kõik oli võtnud vahest poolteist tundi kokku või veidi rohkem. Lõpuks pidin kontoorasse minema, sest mul pole kodus printerit. Tööpäeva lõpuks jooksingi töö juurde, kus kulus veel tunnike, et paberid täita ja vajalik dokumentatsioon kokku korjata. Pool tööpäeva ja asi tehtud! Kas pole imeline? LOTil olid küll ka mingid veebivõimalused, aga kuna mul oli nii palju institutsioone mängus, siis see tee mulle ei sobinud.

E-eestlasena küsin ma nüüd: kas kõiki neid asju lihtsamalt ei saaks ajada 21. sajandil? Vastus on, et saaks ikka. Aga vaat´ ei aja! Kui ma eile lugesin artiklit Ottawa linnaplaneerimisest ja -arendusest, et kus teenused, see ja teine hakkavad paiknema, siis minul tekkis hoopis küsimus, et miks siin riigis räägitakse nii vähe riiklikest e-teenustest. Selge see, et linnaruum peab ka mõistlik, mugav ja turvaline olema, aga võiks ka rääkida targast linnast. Või riigist. Või kompaniidest. Kui ma pean internetiteenust ostma telefoni kaudu, siis on see enam kui veider. Normaalne oleks veebis tutvuda erinevate pakettidega, valida, mis meeldib, maksta e-pangas ja asi ants. Aga siin sa ei leia isegi mitte hinnakirju telekommuniakatsioonifirmade leheküljelt. Seevastu helistavad Sulle alailma mingid tüübid ja pakuvad salastatud sooduspakette. Viimati sain sellise kõne umbes nädal pärast seda, kui olin (telefoni teel mõistagi) loobunud mõttetult kalliks läinud paketist ja jätnud alles vaid internetiteenuse. No miks ma peaks nädal hiljem jälle paketti muutma? Neil seal Rogersis üks käsi ikka üldse ei tea, mida teine teeb. Kohutavalt ebaefektiivne asjaajamine. Aga ju on firma nii rikas, et pole vaja kokku hoida. Ja mõni ime, et on rikas, kui me sellist hinda nende teenuste eest maksame. Läksin leili nüüd ja natuke ka teemast kõrvale, vabandust, aga tahaks väikest tiigrit hüppamas näha küll siin pool lompi ka viimaks.

Seega, raha pole tagasi saanud, aga paberid läksid posti ja olen kliendina teinud kõik, mida teha annab. Edasi tuleb oodata ja soovida jõudu neile tublidele ja kannatlikele, kes telefoni teel seda tööd teevad day in and day out. Kõik kolm, kellega asja ajasin, olid väsimatult viisakad. Või peaks ütlema väsinult viisakad? Kõigi hääles kõlas teatav tüdimus ja tuimus, mis tuleb tavaliselt pärast seda, kui stress on mitu korda laes ära käinud ja siis tuleb alla lihtsalt sellepärast, et ei jaksa enam lae all olla. Vaesed hinged! Mul on neist kõigist siiralt kahju.

Ilm on küdema pandud taas. Nädalavahetuseks tuleb kuni pluss 41.

Tänased numbrid: Kanadas 112 671 juhtu (8874 surma), Ontarios 38 210 (2755), Torontos 15 202 ( 1141). Ontarios 103 uut juhtu.

Vihm ja Trump

Vihma tuli, äikest mitte - vähemalt mitte minu kandis. Õhtune jalutuskäik oli kosutav: sabistas kergelt, rohelus tundus värskem, oli õhku, sai hingata. Päevased vaated kodukontorist olid maalilised.

Päris ilma koosolekuteta ei läinud tänanegi päev, aga suurema osa ajast sain omaette kirjatööde kallal nokitseda. See on hingele hea.

Keegi jagas FBs järjekordset oopust Trumpist, mille põhipaatos oli selles, et mees on nähatavalt ja sügavalt õnnetu, katki. Kõik tema teod ja reaktsioonid on kantud negatiivsusest ja keerlevad tema enda väikese õnnetu tunnustust nuruva mina ümber. Kui poleks potus, võiks kaasagi tunda, aga oma praeguses ametis pole tal sedagi lootust.

Mõttekäik haakis hästi MC "Flow" raamatust loetuga: What I "discovered" was that happiness is not something that happens. It is not the result of good fortune or random chance. It is not something that money can buy or power command. It does not depend on outside events, but, rather, on how we interpret them. Happiness in fact, is a condition that must be prepared for, cultivated, and defended privately by each person. People who learn to control inner experience will be able to determine the quality of their lives, which is as close as any of us can come being happy.

Inimesed on aegade algusest leiutanud viise, õpetusi, tehnikaid, kuidas iseennast ja oma impulsse ohjata. Trump on sellest tarkusest, oskusest valgusaastate kaugusel ja kuidas see saakski teisiti olla, kui ta liigub hoopis teises suunas. Mida sealt ongi loota? Mitte midagi. Aga mehe käes on nii palju võimu, et tema lollusest ja lapsikult enesekesksest võimuihast on ohustatud terve maailm. Kas pole absurdne olukord?! Ja mitte esimest korda maailma ajaloos. Kuidas see ikkagi juhtub? Psühhopaadi vastupandamatu võlu? Poodides on nüüd tema vennatütre raamat potuse perekonnast ja lapsepõlvest. Küllap see avaks asju psühholoogiliselt, kuid ma pole kindel, kas ma tahan seda raamatut lugeda... praegu. Ehk kunagi hiljem. Kuidas sellised mehed pukki pääsevad, on tõeline müsteerium. Ameerika on imedemaa.

Tänased numbrid: Kanadas 112 240 juhtu (8870 surma), Ontarios 38 107 (2755), Torontos 15 2020 (1141). Ontarios 165 uut juhtu.

Enne järgmist tormi

Paar päeva on olnud väga normaalsed temperatuurid, aga homme jõuab USAst kohale uus kuum ja niiske õhumass koos kohustusliku äikesega. Hea, et eile ja täna sai töö juures asjad aetud ja homme võib koju laptopi seltsi jääda. Kaks padusuhtlemise päeva võtsid korralikult läbi ka - suure rõõmuga vahin nüüd vaikselt ekraani jälle.

Varem ei saanud sellest arugi, aga tööl olles saab tõesti ka päris korralikult trenni teha. Ega ma ei loe ju, kui mitu korda päevas mööda treppe üles-alla jooksen, aga seda sporti saab ikka kõvasti tehtud. Kodukontor seda võimalust ei paku.

Ajakasutus on töö juures ka väga teistsugune. Seal kulub suur osa päevast suhtlemisele, millest enamus on muidugi töine, aga on ka niisama sõbrajutte. No ja koosolekutel aeg lihtsalt lendab! Koos sellega paraku ka tööpäev. Kui siis õhtul vaatad, et mis tehtud sai, on pilt teinekord päris kurb. Kodune aeg on kordades produktiivsem, aga samas, inimestega on vaja suhelda. Kuidas leida tasakaalu? Kui kõik koosolekud pole sinu initsiatiiv mitte? Mu positsioon ei võimalda enamasti ei ka öelda ja laiapõhjalised arutelud on aeg-ajalt tõesti vajalikud, aga tööpäevas peaks siiski mingi mõistlik balanss valitsema. Kui jututube saab liiga palju, on pea lõpuks laiali otsas, fookus kadunud ja tegemata töödest stress ja süütunne. Koosolekuid peab olema parasjagu ja heal koosolekul olgu algus ja ots. Olen vaikusest alati lugu pidanud, aga nüüd, kodus olles, olen seda üle ei tea kui pika aja nautida saanud ja justkui mingit kallisvara hindama hakanud. Peaksime üksteise vaikus(t)e suhtes suuremat lugupidamist üles näitama. Nota bene, tähtis asi meelde jätta!

A. jagas täna FB lugemismängus Gontšarovi "Oblomovit" ja mul tekkis kange kiusatus see üle lugeda. Läksin lootusrikkalt meie raamatukokku, aga polnudki "Oblomovit"! No inglise keeles seda nüüd ka lugema ei hakka, see oleks juba liiga pentsik. Haarasin siis Turgenevi "Aadlipesa" kaasa. Eile jõudis kohale Indigost tellitud Mihaly Csikszentmihalyi (on mehel vast ikka nimi, aga ega meie Mäeumbaed parem ole) "Flow". Nii kui nina sisse pistsin, enam välja ei saanud. Muudki hüva kraami ootab lauanurgal oma järge. Hetkel on kohe väga kange lugemiseisu. Küll tahaks olla kusagil suvilas järve kaldal, teha vaikseid metsatiire ja lugeda, lugeda, lugeda...

Tänased numbrid: Kanadas 111 697 (8862), Ontarios 37 942 (2753), Torontos 15 144 (1137). Ontarios 203 uut juhtu. Liiga palju. Noored, ärge pidutsege! Ja alles täna märkasin Toronto veebilehel märkust, et linna kohta käivaid andmeid värskendatakse kolm korda nädalas: esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel.

Koosolekud ja koroonahoiakud

Täna sai peaaegu viis tundi jutti koosolekuid peetud, reaalis. Kurnav. Siis pidin käima Best Buy´s uusi kõvakettaid ostmas, nii sattusin üle ei tea kui pika aja Yonge-Dundase kanti. Seal oli rahvast peaaegu sama palju kui vanasti. All-linn on tõesti rahvast täis. Seal tunned loomulikku sundi maski kanda. Tulin piki Yonge´i koju ja alles kodutänava nurgal tundsin, et nüüd võib maski maha võtta.

Täna tuli teade, et suurem osa Ontariost liigub nädala pärast 3. vabaduste faasi, aga mitte Toronto. Montrealis olevat uued nakkkuskolded tekkinud tänu baaridele ja noortele. Albertas ja British Columbias on haigestunute arv ka taas hoogsalt tõusmas.

Kanadalaste hoiakuid analüüsiva küsitluse järgi nõustub suurem osa inimestest pigem rangete meetmetega nii maskide kandmise kui ka nt õppetöö taastamise osas (eelistatakse kontakt- ja veebiõppe kombot). Ka kardetakse teist lainet. Kui valitsus ei tahaks teise laine tulles ühiskonda enam päris lukku keerata, et majandust säästa, siis elanikud on pigem turvalisuse pärast mures. Kes viitsib, võib siit ise edasi lugeda.

Homme jälle koosolekud, üks töö juures, teine Zoomis. Nüüd, südasuvel, on kõik kuidagi eriti aktiivseks muutunud. Miks?

Tänased numbrid: Kanadas 111 124 juhtu (8858 surma), Ontarios 37 739 (2752), Torontos 15 144 (1137). Ontarios 135 uut juhtu.

Mõni tähelepanek

Eilselt sõidult mõni tähelepanek. Varasel lõunatunnil Niagara poole välja sõites P. imestas, et kuhu kõik need autovood küll suunduvad: USA piir on endiselt kinni, Niagara Falls ka alles 3. vabaduste faasis. Me siis püüdsime talle selgitada, et eks suundume ju meiegi - jah, põldudele vilju ostma, aga tegelikult ikka ka niisama tuulutama ennast. Ju siis teisedki. Tõsi, liiklus oli tihe küll, aga õnneks mitte liiga aeglane.

Tagasi linna tulime piki Bloori ja võrreldes kahe nädala taguse ajaga oli tänava äärde tekkinud väga palju vabaõhusöögikohti, lausa sõiduteele, nö kõnnitee laiendusena. Linn on selleks loa andnud. Jalgrattateed on seega suurte katkestustega ja tänav autodele veelgi kitsam, aga ma arvan siiski, et see oli õige otsus, millest ka autojuhid võiksid aru saada. Me ei taha ju, et linna restoranid välja sureksid.

Täna parki minnes nägin, et ka Charles´il sellist restoranitaskut, 7 West Cafe ees. Ja  minu lemmikus, Okonomi House´is, võis näha redelit, justkui keegi askeldaks sees. Selles jaapani kohas on kuude kaupa vaikus valitsenud, kas nüüd mõeldakse avamisele? Oleks küll väga armas. Selle ees ju ka suur plaza. Ime, et nad seal juba ei toimeta.

Lõuna paiku käis linnast tohutu äike üle ja vihma tuli nagu kosest. See jahutas ilma maha. Seekordne kuumalaine ei osutunud kuigi pikaks.

Mu naaber, see kes koroona puhkedes jooksujalu maalt lahkus ja mulle kanamunad pärandas, on tagasi. Eile kopsis mul jälle ukse taga...  Tal vist korrus-paar kõrgemal (või madalamal) peika, aina paugutatakse trepikoja ust ja üks saalimine käib. 19-korruselt alla-üles ju ei jookse, ju minnakse ikka kusagile lähemale mööda treppe... Nüüd pargist tulles nägin, kuidas kaks õnneliku moega isandat ennast kusagile minema sättisid - naaber ja tema bleau. Seepeale mõtlesin, et meil siin igati esinduslik korrus: üks naispensionär, üks meespensionär, üks prantsuskeelne noorpaar (minu kõrva järgi Kanadast), kahes korteris Ida-Euroopa immigrandid (üks põhjapoolt, teised rohkem lõunast), üks gei ja üks mustanahaline. Kui Aasia ka esindatud oleks, saaksime klassikalise läbilõike Toronto multikultuursest ja muidu heterogeensest linnaühiskonnast.

Tänased numbrid: Kanadas 110 338 juhtu (8852 surma), Ontarios 37 604 (2751), Torontos 15 037 (1133, Torontol jälle eilsed numbrid). Ontarios 164 uut juhtu, st et kaks päeva järjest on numbrid olnud mõnevõrra suuremad.

Tuuritasime

Täna sai jälle sõpradega Toronto ümbruses ringi tuuritatud, põllumeestelt aiasaadusi ostetud, tee peal burksi söödud ja põlisasukate reservaati kiigatud. Ja suheldud, suheldud, suheldud. Nüüd väss. Homme ehk pikemalt.

Puudel võib näha juba selliseid pabulaid.

Tänased numbrid: Kanadas 109 999 juhtu (8848 surma), Ontarios 37 440 (2748), Torontos 15 037 (1133). Ontarios 166 uut juhtu.

Aga hommiku veetsin preringis, nõnda. Tartu-Mustvee-Toronto.

Käbe reede

18. kodutöönädala lõpp oli päris käbe tõesti. Pärast hommikusi telefonikõnesid ja e-maile mõtlesin, et teen kiired käigud, toon ära oma katkiselt kõvakettalt päästetud info ja ajan töö juures mõne asja jutti, aga sinna töö juurde ma jäingi. Planeeritud asjad said aetud, aga ka mitmed plaanivälised, mis on kena, sest need oli ka vaja korda saada, aga nii see kord on: kui teised inimesed mängu tulevad, tekivad uued teemad ja kohustused ja omaenda päevaplaani võid ära unustada. Ka esmaspäeval ja teisipäeval tuleb majja minna, mis tähendab, et kirjatöödega tuleb vahe sisse ja puhkusest on veel vara mõelda.

Õues on jälle väga palavaks läinud. Uksed-aknad on kinni, külmamasin huugab ja rõdulillekesed joovad kolmekordse portsu vett päevas. Seekord lubab kuumust küll vaid mõneks päevaks. Eelmine laine kestis üheksa päeva. Selliste temperatuuridega päevi olevat juulis umbes kuus tükki tavaliselt. Seekord purustame rekordeid.

Arutasime paari kolleegiga, et imelik värk selle Zoomiga. Seal saab ju koosolekud peetud küll, aga see pole seesama, mis ühes ruumis koos olles. Suurt osa olulisest infost saame-jagame siiski viisil, mis läbi ekraani kohale ei jõua. Eriti keeruline on veebis koosolekut juhatada. Kui näed ja kuuled inimesi enda ees päris elus, siis tajud olukorda palju paremini. Kõnevoorude üleandmine on veebis keerulisem, kuidagi kunstlik. Ja energiavahetus on justkui häiritud. Väga hea ajurünnak saab toimuda ikkagi ainult siis, kui kõigi jalad on sama laua all. See on ka põhjus, miks ma ennast järgmine nädal jälle kontoorasse vean.

Päris imelik oli koju tulla umbes samal kellaajal nagu vanasti, koroona-eelisel ajastul. Bloor näeb üsna endine välja. Inimesi on palju, kohvikud ja restoranid on laudu-toole välja tõstnud. Isegi üks tänavaaktsioon oli käimas. Falun gong on Hiinast pärit vaimne liikumine, mis kombineerib budismi, taoismi ja new age´i. Suviti võib nende väikest vaikset seltskonda kohata Nathan Philips Square´i serval mediteerimas ja voldikuid jagamas. Täna seisid nende kollasesse rõivastatud esindajad mitmel pool Bloori ääres, kommunistliku Hiina vastaste loosungitega. Eesti Vikipeedia artikkel sellest liikumisest on küllalt valgustav, ei hakka seda siin ümber jutustama. Kes soovib, see loeb ise. Ühte asja siiski nimetan, mis ehk nende Toronto aktsiooni selgitab. Ühel hetkel muutunud liikumine Hiinas populaarsemaks kui Kommunistlik Partei ja sealtpeale on neid represseeritud, vangistatud ja tapetud. Nii nad siin meil seisavad.

Tänased numbrid: Kanadas 109 639 juhtu (8839), Ontarios 37 274 (2746), Torontos 15 037 (1133). Ontarios 111 uut juhtu.

Pool juulit

Uskumatu, aga pool juulit on läbi ja ka aastast on juba rohkem kui pool läinud Ja kõik see koroona värk on kestnud neli kuud.

Täna saime pargis M-ga kokku. Nii armas oli teda näha! Veel tööl käies tundsin tema seltskonnast puudust - ta läks meie juurest ju septembris ära - aga pärast kogu seda mullis elamise aega on taolised kohtumised eriti väärtuslikud. Noored on siiski otsustanud paari minna, juba augusti alguses, kuigi pulmapidu on järgmisse aastasse edasi lükatud. Vähemalt midagi helget selles keerulise ajas!

Õnneks ei sadanud vihma terve päeva. Me saime paar tundi lobiseda, kuni sadu nii tihedaks läks, et pidime koju minema. Oleme nüüd peaaegu naabrid. Selliseid kokkusaamisi poleks keeruline korrata.

Kummaline oli see, et ilm tundus lausa külm. Enam ei tule selle pealegi, et peaks midagi pealevõtmiseks kaasa haarama, aga täna oleks üks õlasall või kampsik ära kulunud. Milline meeldiv vaheldus sellele lõputule Toronto kuumusele.

Muidu oli päev täis paberitööd, kirjavahetusi ja viimaks toimus ka veel koosolek, mis tuletas meelde neid asju, mis ka kõik tegemist tahavad... No rest for a wicked. Aga puhkust pean ma võtma, muidu ei vea sügisel ega talvel välja. Eks tõstame siis mõned asjad järjekorras ringi ja katsume kõigega ikka kuidagi hakkama saada. Tõlkekonkursi mõte on ka taas tiksuma pandud. See asi tuleks ära teha nüüd küll, lisaks muule.

Kohalikest uudistest võis lugeda, et Ontario PM Doug Ford käis esimest korda nelja kuu järel juuksuris. Toronto ülikooli töötajad on pahased juhtkonna otsuse peale taastada septembrist kontakttunnid. LCBO ehk kohalik riiklik viinamonopol on hakanud poodide ette paigaldama Tom Hanksi elusuuruses kujutisega sitckereid. Kampaania kannab nime #HanksForDistancing. Sain nüüd ka teada, et näitleja on 6 jalga pikk ehk 2 m ehk siis mõõdupuuks just täpselt paras. Aga mida arvata sellest, et kõik janused nüüd teda mööda tatsama hakkavad? Not nice. Kuidas see kõik välja näeb, vaadake siit.

Üks koroonavaba uudis ka. All-linnas kukkus ühel ehitusel kraana kokku ja nelja ümbruses oleva ärihoone töötajad evakueeriti. Ma olen aegajalt oma rõdult naaberkrundil toimuvat vaadanud ja mõelnud, et mis juhtuks, kui see kraana pikali kukuks. Praegu, vana hoone lammutamise faasis, ei juhtuks vist eriti midagi, sest see pole teab mis kõrge kraana. Aga kui siia uut 55-korruselist maja ehitama hakatakse, tulevad mängu veidi teistsuguse kaliibriga masinad... No ei mõtle siit edasi!

Tänased numbrid: Kanadas 109 264 juhtu (8827 surma), Ontarios 37 163 (2737), Torontos 14 956 (1126). Ontarios 111 uut juhtu.

Nüüd sajab juba päris korralikult. Bloorist kaugemale ei näe - hall sein on ees. Vihma on väga vaja.

Hullud USAs ja Toronto parkides

Tahaks millestki toredast kirjutada, aga mõttes mõlgub hoopis USA, kus päevane nakatunute arv on nüüdseks 60 000 kanti, potus ja tema pimedusega löödud jüngrid jauravad nagu ikka ja Fauci peab lõputuna näivat võitlust tuuleveskitega. Mida kehvem on potuse reiting, seda enam Faucit nahutatakse. Loogiline. Kanada pikamaa autojuhid räägivad naaberriigist õuduslugusid ja osad keelduvad sinna sõitmast, tulgu või vaesus majja. Kanadal õnneks piiri avamise plaani pole.

Paari päeva tagune meem illlustreerimaks naabrite erinevat olukorda.

Ottawa eskperdid hoiatavad, et pange vaim valmis, jama võib venida veel 1-2 aasta peale.

Migreeniilm. Homme tuleb äikest ja tormi, aga õnneks pole veel liiga palav. Peavalust hoolimata sai imekombel isegi mõnevõrra tööd tehtud. Ka mõned vanad ideed said vaiba alt välja tiritud. Homme koosolekud.

Pargis võis näha veidrat seltskonda. Üks väga lärmakas koerajalutaja lohistas koera nööri otsas ja rääkis sellega nii nagu see oleks 50 m kaugusel, valjult. Ained? Teine koeraomanik laulis kõva häälega. Endale? Koerale? Nähtamatutele sõpradele? Lõpuks maandus kõrvalpingile seltskond, kel ka ilmselgelt kehv kuulmine ja ained sees. No ei sobinud see lärm Kasemaa leskede kadunud maailmaga, pidin edasi matkama. Täiskuu? Magnettormid? Pole nagu kumbagi. Ju siis homse tormi mõju. Aga leskedega olen nüüd ühel pool.

Ontario leevendas vanadekodude külastuspiiranguid: kaks inimest saavad minna sugulast vaatama, vabas õhus, kui on ette näidata kuni kahenädalane paber selle kohta, et pole viirusesse nakatunud. Nädala pärast lubatakse juba ka siseruumidesse.

Tänased numbrid. Kanadas 108 827 juhtu (8810 surma), Ontario 37 052 (2732), Torontos 14 956 (1126). Ontarios 102 uut juhtu.

Argipäev väikese koduse peoga

Oli tavaline koosolekuid täis tööpäev. Koosolekud muidugi veebis. Hommikul viskasin välise kõvaketta põradale ja see oli omadega nässus - läpakas ei võtnud enam jutule. R. leidis Bloori ja Spadina nurgalt töökoja, mis hädalistega tegeleb. Kahe koosoleku vahel käisin seal ära. Homme kuuleb, kas annab teha midagi. Kettal ei olnud vist midagi, mida mujal üldse poleks, aga see oli mul hea töövahend, kus olid tööarvitist erinevateks puhkudeks kaasa kopeeritud kataloogid. Kui seda taastada ei anna, tuleb selle abikettaga nö otsast pihta hakata jälle. Mõtlesin, et kas see pole mitte märk, et võta, tädi, puhkust.

Astusin siis ka töö juurest läbi, et mõned raamatud kaasa haarata, ka need Indigost tellitud, mille ma kuumusest küpse ajuga sinna olin lasknud saata. Nii et ei olnud Indigo süü, et need mulle koju ei tulnud, ikka ise juhm. ML-ga avastasime, et matchi-matchi sündroom toimib endiselt, kuigi me ei kohtu nüüd iga päev. Et mis see on? Pilt seletab. Tore, et tiimitunnetus pole kadunud. Aga naeratada pole mõtet, sest välja see nagunii ei paista.

Päeva rõõmuhetk oli kiire virtuaalsessioon Tartuga, kus tähistati M. gümnaasiumi lõpetamist. Seltskond enam-vähem sama, mis eile, mõned uued näod ka, aga kõik ikka vanad sõbrad. Ah, kui kosutav! Nüüd, suvel, tunnen ma neist eriti puudust.

Meedia arutab ja harutab seda 3. faasi minemise värki lõputult, aga ei jaksa sellest enam jahvatada. Ära hakab tüütama. On nagu on.

Pargis oli väga hea, sest ikka veel on "jahe", st u 27 kraadi sooja. Päike on palav, tuul on mõnus, jahutav. Aga kohe hakkavad temperatuurid jälle tõusma ja nädalavahetuseks oleme taas 40tes.

Kasemaa saab varsti läbi. Võtsin esimese maitseproovi R. soovitatud Tim Wintoni "The Shepherd´s Hut´ist". Nabokovi "The Gift" jõudis ka kohale. Vaatab, mida siis järgmiseks ette võtta. M. oli mu saadetud õnne uurimise raamatu kätte saanud. Mul plaan olemas, mis ma talle veel saadan (ja enne ise läbi loen): Mihaly Csikszentmihalyi "Flow: The Psychology of Optimal Experience". Selle eduka vananemise raamatu peab ta ka muidugi saama - on muidu põnev lugemine, aga M-le ka erialaselt vajalik. Küll on hea, et raamatud ei lõpe maailmast kunagi otsa.

Tänased numbrid: Kanadas 108 486 juhtu (8798 surma), Ontarios 36 950 (2723), Torontos 14 897 (1120). Ontarios 111 uut juhtu.

Kukkunu on elus. Ontario liigub vabaduste 3. faasi

Jah, kukkunu on elus õnneks. Isegi luud pole katki, aga hüppeliiges on hullus seisus. Nii et kips. Aga oleks võinud palju hullemini minna.

Suurem osa Ontariost võib alates reedest nautida suuremaid vabadusi, aga mitte Toronto, Niagara, Hamilton ja veel mõned piirkonnad. Vahest juuli lõpuks liigub ülejäänud provints teistele järele. 3. faasis tohib siseruumides koguneda kuni 50 inimest ja õues kuni 100. Ka teatati, et suurürituste keeldu pikendatakse septemebri lõpuni vähemalt. Mis tähendab, et ka sügisene Nuit Blanche toimub virtuaalsena.

Nii et suvel pole linnas tõesti eriti midagi teha. Uurisin loomaaia kohta. See on juuli esimesest nädalavahetusest lahti, aga pilet tuleb osta internetist ja piletid on kindlateks aegadeks. Üks koht seega oleks, kuhu päevane väljasõit korraldada. Polegi seal käinud pärast seda, kui Hiinast pandad kohale toodi ja me S-dega neid uudistamas käisime.

Täna viisin Rogersile tagasi teleka ja lauatelefoni boxid (kuidas neid eesti keeles nimetataksegi?). Hüppeline hinnatõus tähendas seda, et promotion aasta sai läbi. Kuna ma telekat ei vaata ja lauatelefoni ei kasuta, ütlesin need teenused üles. Lähim pood mul siinsamas külje alla, mõtlesin, et käin sipsti ära, aga ei mingit sipsutamist. Minu ees oli kaks inimest, aga aega kulus peaaegu pool tundi, kuni lõpuks poodi pääsesin. Enne kuulati krapi kaudu üle, et mis asju ajan, ega ma välismaal pole käinud või ega mul sümptomeid pole. No ei ühte ega teist. Ootasin siis veel jupp aega, kuni öeldi, et tule nüüd. Uks puha lukus ja ise sisse jalutada ei saagi, seestpoolt avati. Pidin teenindajast 2 m kaugusele sohvale istuma, kuigi see tundus mulle rohkem nagu 3 m. Hüüdsime siis läbi maskide teieneteisele, tema mulle küsimusi, mina boxi numbreid ja oma veidrat võõrapärast nime. Peab ütlema, et maskid ei hõlbusta erinevatest aktsentidest arusaamist. Ma pole kuigi valjuhäälne ka, nii et tuleb teadlikult pingutada, et ennast kuuldavaks teha. Aga muidu kõik kena ja sõbralik, asi sai aetud.

Aga hommikul käisin Tartus Shakespeare´is M. sünnipäeval. Just nii, veebi kaudu. Sõbrad Saarest, Soomest ja Islandilt olid kõik kohal, E. pakkus oma nutitelefoni kaudu tugiteenust ja no nii armas oli kõiki näha. Palusin, et nad mulle semifreddot telliks, aga seda sel suvel polevatki. Minu kahe eelmise suve vääramatu lemmikmaius! Aga P. teatas, et Werneris on korra juba tädi Augusta eest ka kooki söödud. Nõhku polevat olnud ja üldse oli valik tavapärasest kesisem, koroona tõttu. Vaat need on ikka tõelised sõbrad, kes sinu eest kohvikus su lemmikkooke söömas käivad! Homme on võimalus M. koolilõpu koosviibimisele kaasa elada, ikka virtuaalselt, pärast seda, kui töine Zoomi koosolek Tallinnaga peetud. Sõpradest alati suur rõõm, olgu nad siis kaugel või lähedal.

Siin pildil kahepeale kokku 120 aastat õnne ja elukogemust ning 36 aastat suurepärast sõprust. Palju õnne, kulla M! Küll me veel lustime koos nii siin- kui sealpool lompi!

Tänased numbrid: Kanadas 108 155 juhtu (8790), Ontarios 36 839 (2722), Torontos 14 897 (1120). Ontarios 116 uut juhtu.

Õhtusöögile minek võttis ootamatu pöörde

Selleks, et saaks sõbraga õhtust sööma minna, panin Madisoni Pubis laua kinni. See on nüüd ainus viis, kuidas õhtusöögile minna: juhusele loota ja improviseerdia ei maksa, kõike tuleb ette planeerida ja korraldada. Ka uudistes on see teemaks. Küll tehakse parimate vabaõhuterrasside edetabeleid, küll jagatakse meelitavaid fotosid. Mõistetav elevus maal, kus sõpradega väljas käimine on oluline osa normaalsest mõnusast elust, eriti suveajal.

Aga siis tuli telefonikõne, et sõber on puu otsast alla kukkunud. Läks sinna oksi lõikama ja sadas alla paari meetri kõrguselt, jala peale... Tühistasin tellimuse ja nüüd muretsen, et mida arstid leiavad. Manitsesin kindlasti arstile minema teda. Telefoni ei võetud vastu, ju siis on läinud. Õnneks.

Tühja sellest restoranist, küll sinna ka jõuab minna. Peaasi, et inimesel hing sees... Ei olegi tuju rohkem kirjutada täna. Mure on.

Tänased numbrid: Kanadas 107 589 juhtu (8783 surma), Ontarios 36 723 (2719), Torontos 14 777 (1117). Toronto numbrid on samad, mis eile, ma vaatan. Ju siis teste ei analüüsitud. Ontarios 129 uut juhtu.

Vihmapüha

Öösel hakkas sadama ja jahutas ilma maha. Nüüd ainult  23-25 kraadi, mis tunduvat nagu 29. Mõnus jahedus.

Enne pärastlõunast vihma jõudsin pargis ära käia. Hakkasin Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailma" lugema. Kaunis ja eleegiline. Siit kaugelt mõjuba veel eriti nostalgiliselt. Pean ikka sellest Arula talust kunagi kirjutama...

Jõudsin enne vihma koju ja rõdul oli hea raamatut edasi lugeda. Siis tulid meelde Kuru uru vihmased suvepäevad, kui R. oli Saaremaale läinud ja keegi Tartu sõpradest ka külla ei tulnud, sest sadas - vaikset tihedat suvevihma. Küll see oli mõnus paik sellisteks hämarateks pärastlõunateks. Kuru uru aed oli südasuvel ju nagu padrik: suured viljapuud, lillepuhmad, aiamaa. Vihmaga oli kõik rõske ja raske ja tilkus ja voolas... Tõin siis aiast mustsõstrapõõsast lehti, tegin teed, pliidi alla tuld ja istusin raamatuga kiiktoolis. Kiti tuli ja puges sülle või laotas ennast vaibale sirakile, ise silmanurgast mind jälgides. Tol ajal ei olnud ju arvuteid ega midagi. Lasidki ajal ja iseendal lihtsalt olla.

Sellest inspireerituna kaevusin oma siinsesse teede sahtlisse ja leidsin sealt Eestist toodud purpur-siilikübara õiepunnid. Tegin teed (kannu, mitte kruusi!) ja jõin seda alustassiga teetassist. Väike tomatisai sinna juurde. Ja aed on siingi akna taga, mis sest, et rõdul.

Kui viimati J. juures mudimisel käisin, nägin, et talle oli uus moodne asjandus seinale tekkinud (talle vist meeldivad sellised uudsed vidinad, neid tuleb aina juurde): digiekraan, millel kaunis foto Fujist. Foto mäest, mis võetud läbi aknaraami. Naersin, et see on siis sinu nostalgia. Ta ju jaapanlane ega saa ka sel suvel kodumaale. "Jah, kaunis vaade, kas pole," ütles ta. "Nii on," kinnitasin. "Mis on sinu unelmate vaade?" küsis J. Pidin veidi mõtlema. "Meri see ei ole," ütlesin. "Mäed vist ka mitte. Aed, ma arvan." Ja siis meenus unenägu, mida nägin millalgi sel talvel, mõni aeg enne koroonahullust.

Unenäos olin majas, mis oli väga tuttav, omane, kuigi see ei sarnanenud ühelegi neist, kus ma olen elanud või käinud. Aga teadsin, et see on tuttav koht, isegi nagu kodu. Astusin maja mööda edasi ja sattusin ruumi, mis ei tundunud enam sugugi tuttav. Imelik, miks ma küll kunagi varem siia tuppa pole tulnud, mõtlesin. Oli selline jõuline ahhaa-tunne, imestus, nagu oleks midagi täiesti uut avastanud... Ja see OLI üks mõnus tuba. Või õieti oli mõnus see vaade, mida ma nägin ja see olukord. Või võimalus mingiks olukorraks... Nägin niiöelda vaadet vaatest. Vasakut kätt oli aken, selle ees seisis kirjutuslaud, vanaaegne, aga väike, kerge, ilma suurte raskete sahtliteta. Lihtsalt üks mugav laud kirjatööks. Laual ei olnud midagi. See oli tühi. Ei raamatuid ega pabereid. Ja eriti mitte arvutit. Laua taga istudes nägi aeda. See oli pigem inglise aia moodi, ei olnud Kuru uru aed ega Riia tänava aed ega mingi muu tuttav aed. Lihtsalt üks oma loomulikkuses kaunis aed - isegi väike tiik oli seal... "Miks ma küll varem sellesse tuppa pole tulnud?" oli umbes see küsimus või imestus, mida ma seal toas seda lauda ja vaadet vaadates mõtlesin... või pigem tundsin.

Rääkisine J-le selle loo ära ja ütlesin, et nüüd, mil ma juba viiendat kuud oma Isabellas istun ja kirjutan, tuleb see unenägu mulle ikka ja jälle meelde. "Mul on nii hea meel selle üle, et mulle see veider neli-viis-kuus või ma ei tea kui mitu kuud on antud," ütlesin. "On hea, et sa seda nii võtad," ütles J. "Nii on," pidin tunnistama. "Ja mida sa oma aknast näed?" küsis J. "Aeda," ütlesin ma, "rõduaaeda."

Siin ma ei istu kirjutuslaua taga ega vaata inglise aeda. Olen hoopis oma sohva päris lohku istunud nende kuudega. Aga aken jääb must vasakule ja seal on minu väike aed. Otse enda ees näen ma kahte buda munka istumas liikumatult, igaveses rahus. M. foto. Selline lugu.

Tänased numbrid: Kanadas 107 346 juhtu (8773 surma), Ontarios 36 594 (2716), Torontos 14 777 (1117). Ontarios 130 uut juhtu.

17. nädal kodus

Tehtud seegi nädal. Kuna raamatule sai aega juurde, hakkasin mõnda asja veidi sügavamalt kaevama. Kui juba, siis juba. R. on filmiga edasi liikunud. Rõõm.

Poole kuue paiku võtsin jõu kokku ja vedasin ennast välja, et No  Frillsist toitu osta. Ratastega kott sappa ja... Õues polnudki nii jube nagu rõdult tundus. Tuuleke puhus. Aga tagasiteel hakkas ikkagi jube palav, nii et täna enam välja minna ei jaksa. Õhtuks lubab äikest, mida jagub ka homseks.

Eile käisin K. juures ära, nüüd hea lühke bob jälle. Mida lühem parukas, seda lihtsam on kuumaga. K. on tööl rabanud 12-tunniseid päevi teha. Kolm päeva tööl, neli vaba. Või vastupidi. Kõik ajad augusti lõpuni kinni. Aga tööl olla ranged nõuded ja seetõttu kõik turvaline. Eks vist pärast pikka kodus passimist ole päris tore midagi kasulikku teha. Mul ikka hirmus vedamine: töö ei lõpe kunagi, ole kus tahad. Ja kui lõpeks, küll siis mõtleks midagi uut välja.

AKst nägin uudist, et ERM on raskelt miinustes, hakkab koondama ja lühendab lahtiolemise aega. Uurisin ROMi veebilehte, et kui läheks õige muuseumi. Seal ju praegu hea jahe. Aga Puhhi näitust ei avata enne septembrit ja see India tekstiiilinäitus, mida ka näha oleksin tahtnud, pole samuti veel lahti. Muuseum avas uksed eile liikmetele ehk muuseumi sõpradele, kui Eesti moodi väljenduda. Homsest saavad kõik minna. Vahest siis lähen millalgi hoopis Aga Khani muuseumi. Seda olen ammu näha tahtnud, aga pole aega olnud. TTCga sinna küll veidi tüsilik minna, aga saab hakkama. Ka Tekstiilimuuseumis on käimata. Ei tea, kas see on lahti üldse. Peab uurima.

USA nõuab valjul häälel piiride avamist, aga no way! Ei taha me sada nakkuste laviini siia. Kanadalaste reaktsioonid on sellised: No, thank you... Clean up your backyard before you attempt to enter ours... Sincerely, Canada.

Viimasel ajal olevat 15 erineval lennul, nii kohalikel kui rahvusvahelistel, nii Torontost kui Torontosse suunduvatel, tuvastatud koroonahaigeid. No ei lähe lendama.

J. paistab olevat Soome kohale jõudnud. Läks kolmapäeval. Tea, kuidas reis läks. Peaks uurima.

Tänased numbrid: Kanadas 107 125 juhtu (8759), Ontarios 36 464 (2710), Torontos 14 777 (1117). Ontarios 116 uut juhtu.

USAs on haigestunuid 3 287 518. USAs on elanikke üle 336 miljoni, Kanadas üle 36 miljoni. St et USAs on rahvast u 10 korda rohkem, aga haigestunuid u 30 korda rohkem. Et miks peaks Kanada piirid lahti tegema? No halloo tõesti.

Pidu lükatakse edasi ja elust linnas

Otsus on langenud: TC juubelit sel aastal ei peeta, vähemalt mitte reaalis. Yay! nagu siin maal öeldakse. See on mulle suur kergendus, saan nüüd ka veidi hinge tõmmata suvel. Raamatu ja näituse tegemiseks on aega rohkem ja tulemus saab loodetavasti parem. Ka ei pea ma kõiki tublisid abilisi suvi läbi vaevama. Mõte hakkas juba liikuma, et mida saaksime septembri lõpus veebis teha.

Kuumus kestab. Eilne hingetõmbepaus jäi üürikeseks. Öösel sai rõduust lahti hoida, aga kell üheksa hommikul panin kinni ja kinni see jääb, sest koos niiskuskoefitsiendiga on temperatuur väljas +40C. Täna pääseme veel äikeseta, aga alates homsest on iga päev äikesetorme oodata.

Ontario pikendas taas kaheks nädalaks hädaolukorda. Wasaga Beach pandi kinni, kuna inimesi käis rannas liiga palju. Ka Toronto hakkab randade külastust piirama, limiteerides parkimist. TTC kehtestas ühistranspordis maskikandmise kohustuse, aga mittekandjaid ei trahvita. Vähe sellest, maskivastased korraldavad suisa meeleavaldusi metroojaamades, kandes T-särke kirjaga "Hugs over masks". Sõnakuulelikud maskikandjad on mõistagi pahased. Ei saa ma aru nendest kallistajatest. Mis kohaga nemad küll mõtlevad?

Kenad inimesed pole ilmast siiski kadunud. Ühe vanadekodu akende all käinud tundmatu saksofonimängija oma kirglike viisidega elanikke rõõmustamas. Vaata esinemist siit.

Ka huvitavaid inimesi jätkub. Kensington Marketil olevat nähtud siga jalutavat linnakodanikku. Sama kodanik oli ilmselt sedasama siga jalutanud kuu aja eest rannarajoonis Beaches. Linnavalitsus kommenteeris, et sea pidamine linnas on keelatud ja linn võib looma konfiskeerida. See tuletas meelde muistse loo 1970ndate Tartust, kui mu vanaisa meie Tammelinna maja keldris siga pidas. Kasvatas jõulupraeks. Vanaema oli tulivihane, aga vanaisa oli kange juurikas, ei andnud alla. Ei teagi, millal ja kuidas selle sea elupäevad lõppesid, tiinekal olid siis teised huvid.

Täna õhtul lähen K. juurde koju juukseid lõikama. Nende salong on mõned päevad lahti olnud. Kuuleb uudiseid.

Tänased numbrid: Kanadas 106 747 juhtu (8746 surma), Ontarios 36 348 (2703), Torontos 14 735 (1110). Ontarios uusi juhtumeid 170 - väike hüpe ülespoole jälle.

Uus lemmikteema - ilm

Seoses kuumalaine ja tänase äikesega kipub see teema võimust võtma ka meedias. Päeval tehti korraks isegi tornaadohoiatus, aga nii hulluks asi siiski ei läinud.

Vihma tuli küll ka minu kohal ja pärast seda oli õhk mõnda aega nõnda mõnus, et võis rõduuksegi lahti teha. Kella poole seitsme ajal oli pargis ka veel päris lahe, aga nüüd kütab jälle ja homsed numbrid on taas 40 alla.

20 minutiga oli Torontos rohkem vett alla tulnud kui viimase kuu jooksul kokku. Mitmel pool oli üleujutusi ja elektrikatkestusi, aga mitte siin kandis. Vihma on tegelikult hädasti vaja, sest rohelus hakkab juba kõrbema. Eriti ootavad vihma põllupidajad.

Pikk prognoos lubab kuumust ka augustiks, nii et palav suvi seisab ees. Kevadel pidi toas istuma, sest väljas möllas koroona. Nüüd ei saa õue, sest seal on liiga palav. Mis järgmiseks?

Torontost Halifaxi läinud lennuki pardal oli koroonahaige ja nüüd hoiatatakse teisi reisijaid, et võivad olla nakatunud. Ja mina juba mõtlesin, et kui teeks ikka mõne kohaliku tripi...

Kanada riigieelarve minevat tänavu 343 miljardiga miinusesse, süüdi igasugused abiprogrammid. Sellises mahus kulutusi polevat riik teinud pärast II maailmasõda.

Tellisin Indigost paar raamatut. Ühe kohta tuli täna teade, et delivered. Kuhu? Kellele? Ma pole saanud!

Tänased numbrid: Kanadas 106 433 juhtu (8738 surma), Ontarios 36 178 (2700), Torontos 14 735 (1110). Ontarios 118 uut juhtu.

Telkideta park näeb selline välja.

Kuumus, kodutud

Küll on hea, et sain õhujahutaja koju! Toas on päris talutav nüüd, kuigi see pidev undamine muutub tüütuks. Aga parem see kui põrgukuumus. Õhtul riskisin õue minna, aga see leitsak seal on ikka karm. Pool tundi suutsin pargipingil lugeda, siis põgenesin lähimasse toidupoodi, kus sain maha jahtuda, et jaksaks koju tulla.

Juba parki minnes märkasin, et telkijad on kadunud: mõned tühjad katkised telgid ja prügihunnikud on veel järel. Charles´i ja Isabella vahelisele pargile on lausa võreaiad ette pandud. Mis juhtus? Kas kuumus peletas minema?

Guugeldasin ja sain teada, et meie piirkonna elanike kurtmist on lõpuks kuulda võetud ja kodutud on toimetatud mingisse endisesse hotelli. Tõttöelda muutus see olukord siin ikka päris jubedaks. Ma vältisin Charles Streeti igal võimalusel. Mööda Isabellat oli veidi turvalisem liikuda, kuigi ka mitte OK. Eriti toidujagamise ajal võis Charlesil näha igasuguses uimas tegelasi. Õhtuti ja öösiti olevat olukord veel jubedam olnud. Meelemürke mitte ainult ei tarvitatud, vaid ka müüdi. Ühest telgist olevat leitud suurem kogus erinevat sorti narkotsi ja paras hunnik raha. Meie kandi pensionärid olid kõige rohkem hirmul. Lõpuks ei julgenud nad enam seina seest raha ka võtta. Kui palju pandeemia uusi kodutuid juurde toodab, ei tea keegi, aga juurde neid tuleb, see on kindel.

Ontario pikendab hädaolukorda veel kahe nädala võrra. Ka kaalutakse seadusemuudatust terveks aastaks, mis võimaldaks valitsusel teha kiireid otsuseid, kui viirus peaks uue hoo sisse saama. Teiselt poolt valmistutakse uuteks vabadusteks, sest haigestunute arv kahaneb tasapisi ja kindlalt.

Oleme suhelnud E. riigi esindajaga teemal, kas kõrge riigiametnik tuleb meile oktoobri alguses külla või mitte. Avaldasin arvamust, et mina ei usu, et see visiit võimalikuks saab. Eks me näe, mis nad arvavad. Tegin meie omadele ettepaneku suurpidustus 2021. aastasse lükata.

Kõik ülikoolid on öelnud, et täies mahus kontaktõpe sügisest ei taastu. Ka koolid on kehtestanud karmid piirangud. Toronto sümfooniaorkester teatas, et nende järgmisele hooajale planeeritud kontserdid jäävad ära ja nad pakuvad mingeid väikseid alternatiive.

Augusti lõpuni kehtib välismaalt tulijaile 14-päevase karantiini kohustus, mis tähendab, et ei M-l ega H-l pole augustis mõtet siia tulla.

Seda kõike arvesse võttes on väga vähe tõenäoline, et meie oma suurt pidu oktoobri alguses pidada saame. Kui saaks selle edasi lükata, võiks südame rahus ikkagi jupikese puhkust endale lubada, isegi, kui sellega midagi peale pole hakata. Pean tunnistama et pea hakkab väsima. Ju on ka äärmuslik ilm süüdi. Kumm jooksis kuidagi äkki tühjaks. No vaatame, mida targad arvavad. See peab olema meie valitud direktorite otsus, kellest suurem enamus on hetkel ilmselt suvekodudes laiali...

Tänased numbrid: Kanadas 106 166 juhtu (8711 surma), Ontarios 36 060 (2691), Torontos 14 678 (1105). Ontarios täna 112 uut juhtu.

Ja selline põrgukuumus ootab meid ees.

Viirus tööl

Oli väga hektiline päev töö mõttes ja muidu. Aega ja energiat kulus, aga ära teha palju ei jõudnud. Päeva suurim saavutus on õhujahutaja, mille T. poest ära tõi ja ka paika pani. See tahab küll veel timmimist saada, sest esialgu hakkas temperatuur toas hoopiski tõusma. Peab tolmuvõre akna eest ära võtma, et soojus paremini välja pääseks. Praegu küttis see masina ja akna metallraamid korralikuks ahjuks, nii et jaheduse asemel sain hoopis sooja juurde. Õnneks pole täna väljas väga palav, ainult 27 kraadi päeval, nii et ka õuest saab jahedat. Homme päeval siis uus katse jahutajaga.

Neljapäeval pidi töö juures toimuma kolleegi beebisabin. Alguses olin väge täis, et lähen ka, siis hakkasin mõtlema, et mis mõtet on sotsiaalselt kuude kaupa isoleeruda, kui siis mauhti suure karja keskele kargan. Teatasin, et ei tule. Õhtul saabus e-mail, et kogunemine jääb ära, kuna majas diagnoositi ühel tudengil viirus. Vist peame siis ka pargikoosoleku ära jätma, kuna mõned meist toimetavad majas. Inimene mõtleb, viirus juhib. Nii on. Ei saa veel ennast päris lõdvaks lasta, kuigi vahepeal juba nagu tahaks seda teha.

Eesti r-minister tunneb huvi, kas oktoobri alguses pidustused toimuvad ja külla maksab tulla. Seda ei tea praegu küll veel mitte keegi. Mina isiklikult ei usu, et see võimalik oleks, aga vaja oleks vastava instantsi otsust. Mul oleks selle üle ainult hea meel, sest saaksin raamatu ja näituse tegemiseks lisaaega ja vahest siis ka veidi puhata suvel.

Huvitav, kas ma magasin maha või täna pottide ja pannide kontserti ei toimunudki.

Ontarios polnud täna ühtegi koroonasurma - esimest korda alates 29. märtsist.

Tänased numbid: Kanadas 105 934 juhtu (8693 surma), Ontarios 35 948 (2689), Torontos 14 678 (1105). Ontarios 154 uut juhtumit.

Istun rõdul ja mõtlen, et inimene on ikka väga inertne üleni. Hetkel on väljas 26 kraadi sooja (tunnetuslikult 29), aga mulle tundub see peaaegu jahe - keha on kuumemaga harjunud. Õnnis jahedus.

Oh seda kuumust küll

Jah, linnas on selle palavusega ikka raske toime tulla. Eriti kui pead ringi liikuma ja asju ajama.

Pidin endale kosmeetikat varuma, mis läks õnneks, kuna koht oli isegi pühapäeval lahti.

Siis käisin Canadian Tire´s, et leida õhujahutaja, aga seal olid ainult ventilaatorid järel. See mul juba olemas ja kasu vähe. Nüüd guugeldan ja uurin, millistest poodides neid veel saada on. Kuumalainet lubab pikaks ajaks. Pean endale mingi aparaadi hankima. Online´is müüakse suuremat valikut, aga kümmet päeva ma oodata ei kannata. Lootsin, et ehk saab seegi suvi ilma hakkama, aga ei õnnestu, juuli on siin ikka karm.

Enne välja minekut tegin mitu üle lombi kõnet. Suurem suhtlemine olnud sel nädalavahetusel, annab harjuda.

Rõõmustav uudis Toronto Humber River haigla kohta: neil ole intensiivravis mitte ühtegi koroonahaiget - esimest korda alates märtsikuust.

Tänased numbrid: Kanadas 105 535 juhtu (8684 sruma), Ontarios 35 794 (2689), Torontos 14 611 (1105). Ontarios 138 uut juhtu.

Elagu elu!

Jah, täna oli tunne, et päris elu on viimaks tagasi antud ja see on hea. Käisime sõpradega ringsõidul Niagara Fallsi kandis. Teel külastasime farme, kust sai osta maasikaid, kirsse, tomateid, rediseid, herneid. Kuna päev oli palav, siis põllule me ei trüginud, kuigi ka see võimalus on olemas, et lähed ja korjad ise. Kapp nüüd head-paremat ja mahedat täis, pea muljeid ja elamusi. Päev sõprade seltsis keset suurt suve - mis võiks veel parem olla! Ploomid ja virsikud on tulemas, nii et varsti oleks sinna kanti jälle asja.

Päris normaalne see elu veel kindlasti pole. Kui teel Niagarasse tekkis kempsuvajadus, võttis veidi aega, et üks avatud hea koht leida. Tim Hortonsis sai küll süüa-juua osta, aga mitte kempsu kasutada. Sealt juhatati Metro toidupoodi, kus tõesti ka see võimalus oli. Niagara Fallsis oli rahvast küll, aga mitte nii palju kui muidu suveajal. Laevad ei sõitnud ja paljud kohad olid kinni.

Nii Niagara Fallsis kui muudes teele jäänud parkides oli palju pikniku pidajaid. Indiast ja Pakistanist tulnutel on nagunii see komme suure suguvõsaga kusagile rohelusse aega veetma minna, aga nüüd oli seda rahvast igat masti ja tundus ka, et tavalisest rohkem. Pole ju teada, kas söögikohtades löögile pääsed.

Meil läks selle asjaga libedalt. St. Catharines´is sõime õhtust ja laua saamine käis üllatavalt kähku. Uus on komme võtta kliendi kontaktandmed. Küllap selleks, et kui kusagil tekib puhang, siis saab inimesi informeerida. Kui juba Kanada suve avada ja pealegi veel naabrite iseseisvuspäeval, siis lihtsalt pidi burksi ja friikaid sööma. Pärast seda rasket põhjaameerikalikku keretäit lähen suure rõõmuga koduse kerge lobi peale tagasi.

Aga ringsõit oli väga kosutav küll. Loodame, et järgmist ei pea liiga kaua ootama. Kui hommikul teele asudes oli elevus suur, nagu hakkas ei tea mis imeasja tegema, siis õhtul tundus see kõik endiselt väga tore, aga ka üsna tavaline - normaalsusega harjub ruttu.

Tänased numbrid: Kanadas 105 313 juhtu (8674 surma), Ontarios 35 656 (2687), Torontos 14 568 (1104). Ontarios 121 uut juhtu.

16. nädal kodus

Jah, nii see eluke mööda lendab koduses koopas redutades. Et siis 16. nädal... see on ju neli kuud.

Täna sai tegelikult päris pikk retk ette võetud õhtul. Käisin J. juures mudimisel. Alles see oli, kui sai rõõmustatud, et saab sinna üle pika aja. Nüüd sellestki juba kuu möödas.

Vahepeal on elu vist ikka veidi muutunud ka. Metroos oli oluliselt rohkem inimesi ja sinna minnes ei näinud vaguni istmetel mingeid istumist keelavaid silte nagu kuu aja eest. Tagasi tulles oli teine rong, seal olid sildid olemas. Ja kuna tund oli hilisem, oli ka rahvast vähem.

Eglintoni keskuse toidupoes oli tohutu sisse minemise järjekord, nii et sinna ei hakanud trügimagi. Eelmine kord sai kiidetud, et rahvast vähe. No ei enam.

Kuumus on tulnud, et jääda. Tuba on juba päris palavaks läinud. Tuleb vist ikka Canadian Tire´sse minna jahutajat otsima. Mul ainult ventilaator preagu, sellega pikalt vastu ei pea. Aga nüüd, pärast üheksat, on rõdul juba mõnus. Tuuleke ka puhub.

Uudistest võib lugeda, et Ontario kaalub vabaduste 3. etappi astumist ja restoranide terrassid on nädalavahetuseks broneeritud. Meil K-te kambaga aga plaanis homme linnast välja sõita, marjapõldudele ja mujale. Oo, seiklus suur!

Tänased numbrid: Kanadas 105 090 juhtu (8663 surma), Ontarios 35 535 (2682), Torontos 14 548 (1102). Ontarios 165 uut juhtu.

Õhtu laskub linna peale nõnda. Valgeid öid siin pole. Ööd on siin mustad juba kella kümnest.

Leiliruumis puhub tuul

Täpselt selline ilm ongi väljas. Sooja on 33 kraadi, koos niiskusega 36. Homseks lubab 32/39. Lisaks puhub päris kõva tuul. Kui nii kuum ja niiske õhk liikuma hakkab, ongi tulemuseks tuuline leiliruum. Aken ja rõduuks on hommikust peale kinni olnud. Apteegis käisin kähku ära, aga parki lähen hiljem, lootuses, et ehk läheb jahedamaks. Selline ilm näikse püsivat järgmised kaks nädalat. 16. juuliks lubab "jahedamat" - ainult 28 kraadi. Juulikuu Torontos, selline ta siis ongi.

Lõuna paiku käisin vastavas veebikeskonnas ja sain teada, et olen läbi ja läbi negatiivne. Igati positiivne uudis ju. Seega saab homme mudimisele minna ja mujale, ei pea urus redutama. Paar tundi hiljem tuli meditsiinitöötajalt ka telefonikõne pärimisega, kas ma testi vastust juba tean ja ega mul küsimusi pole. Vastasin jah ja ei ja asi seks korraks lahendatud.

Tänased numbrid: Kanadas 104 771 (8642), Ontarios 35 370 (2680), Torontos 14 468 (1100). Ontarios 302 uut juhtu, aga siin on kahe päeva tulemused kokku liidetud, seepärast siis suurem number.

Kanada päev

Esimest korda üheteistkümne Kanadas elatud aasta jooksul olen sel päeval Kanadas. Tavaliselt jõuan juba enne jaani Eestisse ja kui klapib muude tegemistega, siis käin Kanada saatkonna esinduse vastuvõtul Tallinnas. Sageli on samal ajal küll kas suvekool või konverents. Nüüd siis siin.

Kuna on eriline olukord, ei toimu tavapäraseid pidustusi, ka mitte ilutulestikku. Seegi tähistamine on veebi kolitud. Vaatasin just produktsiooni, mida Kanada saatkonnad Euroopas oma partnerite seas levitasid.

Inimesed naudivad lihtsalt vaba päeva ja kui ma oma hommikusele tuurile läksin, istuti juba kohvikutes ja parkides. Riietasin ennast riigipüha puhul poliitkorrektsetesse värvidesse (aitäh, R., kleidi eest!) ja noppisin tänavalt paar komplimenti (I love your dress). Kanada päeva sobib selline sõbralik üksteise märkamine eriti hästi, suur osa sellest loost siin on tõesti tõsi.

Tuleb tunnistada, et Kanada on väga koduseks muutunud. A., kes Ottawast Torontosse käib, kirub ikka Toronto suurust, liiklust, parkimist jmt. Ma pean tunnistama, et saan siin suure linna südames päris kenasti hakkama. Vahest ongi asi selles, et ma ei sõida autoga. Nii mõnelegi poole saab ühistranspordiga lihtsamini. Ja oma kodust pääsen ma paljudesse kohtadesse suisa jalgsi, ka tööle (kui viitsin). See loob mõnusa elurütmi, mis ei erinegi nii palju Tartu omast. Ülikooli kampus on meeldiv roheline saareke keset kivilinna. Yorkville pakub jälle hoopis teistsugust keskkonda, aga ka väga inimmõõtmelist. Järve ääres on mõnus ja kreekalinnas.

Kanadal on veel palju erinevaid nägusid ja ka need on mulle meelepärased olnud. Ehk nagu ütles LT pärast oma visiiti: seal (st siin) on hea elada. Tõesti, paha ei ole. On üks teistmoodi kodu. Kui vaid omad nii kaugel poleks...

Tänased numbrid näitavad, et mitte kõikjal ei tegeletud testidega, juurdekasvu tuli ainult Quebeckist ja Nova Scotiast: Kanadas 104 271 juhtu (8615 surma), Ontarios 35 068 (2672), Torontos 14 391 (1096). Ontario ja Toronto numbrid seega endised, meedikud puhkasid koos muu rahvaga.