Mõned mu vanadest sõpradest teavad mu salanõrkust Engelbert Humperdincki (ehk siis minu jaoks hellitav-itooniliselt Hungerberti) magusate ballaadide suhtes. Paljude tema laulude saatel on meie põlvkond üles kasvanud, aga nõuka ajal ei saanud me neid mitte tema enese suust kuulda vaid Jaak Joala, Uno Loobi, Voldemar Kuslapi jt esituses. Eks ikka siis millalgi ka Humperdinck ise pildile ilmus, aga kuna, ei mäleta. Selgema kuju võttis ta persoonina ikka millalgi hiljem. "Viimne valss", "Jalgratta valss", "Sa oled ainus mu aare", "Spanish Eyes", "Please Release Me" jne jne. No teate küll.
Igatahes, kui ma siin kaugustes oma uute sõpradega pika tänupüha nädalavahetuse ringsõitu planeerisin, käis üks neist välja trumbi: kasiino Ramas esineb Hungerbert. Ei olnud vaja mind pikalt veenda. Hungerbert pole kindlasti nr üks vanamees, kellest ükskutel õhtutel unistada, aga kui ta ikka siiasamasse Toronto külje alla maandub, peab ju ometi vaatama minema. Läksimegi.
Päeval tiirutasime sügivärve otsides Orillia ümbruses ja jõudsime koguni Huntsville´i lähistele. Mida edasi põhja poole, seda värvilisemaks läks. Kuidagi üleöö olid need värvid tekkinud, see selgus juba Torontost välja sõites. FB rahvas on pilte ehk juba näinud. Mis ilus, see ilus. Ja Ontario väikelinnad on ka alati kenad kohad ringi kolamiseks ja lõunasöögiks või kohviks-koogiks. Nii ka Orillia. Ilm oli küll üsna krõps - üleöö oli ka külmemaks läinud. Eelmisel päeval küündisid temperatuurid üle 20 ja siis kiire kukkumine nii u 10-13 peale.
Orillia saiapoodides ja kohvikutes käis vilgas ostlemine tänupühade puhul. Ikka kõrvitsakooki ja kõrvitsakooki. Kui olime linna keskses pubis oma fish and chipsid ära söönud, asusime kena kohvikut otsima, kus midagi magusat põske pista. Peatänaval oli ridamisi mitu kohta, kus sellist kraami põhimõtteliselt saama pidanuks, aga nagu öeldud, kõigis käis tohutu ostumöll ja ometi jäi arusamatuks, mida seal nii väga osta oli. Kõrvitsakoogi võlude õnge pole ma veel sattunud, aga kõik muu oli suured saiamäed ja saia all mõtlengi ma puhast valget saiatainast, mille sisse või peale teinekord ka midagi sokutatud, aga asja see ei muuda - selge valge sai ikkagi. No kes see siis sellist tahab! Kõmpisime peatänavat mööda pisut perifeeria poole ja leidsime veel ühe kohvipoe, peaaegu inimtühja. Kontrollisime koogileti üle ja kiitsime nähtu üksmeelselt heaks - see oli koht meie eurooplase maitsele. Päris Gustavi kondiiter ei olnud, aga vähemalt ei pakutud seal kilode kaupa selget saia. Natuke nagu itaalia touchi oli. Ja kõlaritest kostus midagi Mozarti sarnast. Sedagi ei kohta siinmail kuigi sageli, et avalikus ruumis klassikat mängitakse. Aga ega seda vist Eestiski eriti ette tule. Igatahes ei saanud ma jätta sapiselt kommenteerimata, et eks sellepärast pood tühi ongi, et kalssikat mängitakse. See ju teada tõrjevahend. Kui kaubanduskeskused poolkriminaalidest ja muidu pööblist õhu puhta tahavad hoida, siis lasevad klassikat. Orillia näide tõestas, et töötab küll.
Aga et siis ikkagi Hungerbert. Mozartit ta teadagi ei laula, vaid hoopis suhkrumagusaid armastuslaule, aga nagu öeldud, mis ilus see ilus. Inimene tahab ju teinekord ka kreemikooki. Ja seda me saime. Kaks tundi jutti 80-aastase endise superstaari esituses. Hämmastav vorm vanal. Vokaalsed võimed ka täitsa olemas, kuigi vahepeal pidin küüned pihku suruma, et kas võtab ülemised noodid välja või... Oli nii ja naa. Vahepeal passis ja säästis ennast lõpuspurtideks ehk lugude lõputaktideks. Nii et natuke nagu spordivõistluse moodi oli ka, et kas tuleb sooritus õi ei tule. Aga ikka tuli. Päris arvestatavv sooritus. Ehk siis oluliselt parem kui kardetud. Tegemist ikkagi professionaalse ja kogenud muusikuga, kes oskas oma jõuvarusid hinnata ja vedas välja. Pakkus koguni omamoodi elamuse.
Peamine oli muidugi nostalgialaks, mille saime. Sama juhtus ka Faieri ja Joni Mitchelli kontsertidel näiteks. Saad aru, et see, mida näed ja kuuled, pole sama, mida nimetatud oma parematel päevadel pakkusid, aga oled ometi tänulik, et võid oma ihusilma ja -kõrvaga sellest tugevalt hilinenud elamusest osa saada. Ammune mmuusika veab teadvusest ja alateadvusest igasugu unustatud kraami välja. Istud siis oma emotsiooonide kütkes ja mõtled, et kas see siis ongi vanadus, kui mingid vanad asjad lausa silma märjaks võtavad... Ju ta siis on jah. Mõned Hungerberti lood olid ka meie papsi superlemmikud. Pole oma papsist kunagi kui romantikust mõelnud, aga kontserdil tabas arusaam, et just seda ta oma äraspidisel kombel ju olema pidi. See seletab nii mõndagi.
Igatahes, noogutasime oma päid samas taktis nende 80ste tädikeste ja onukestega, kes moodustasid publikust enamuse, ja ma sain neist nii hästi aru. Suplesime seal kõik koos ja igaüks omaenda meenutustes. Noh ja showman oli see Hungerbert muidugi ka. Raadiost neid tema läägepoolseid laule kuulates ei oleks osanud seda arvatagi - nõukamaal tollast visuaaliat ju ei näinud. Vähemalt Tartus mitte. Kogu see vanastaari show oli selline piiri peal turnimine: vaatad ettevaatlikult, et kas veab välja, kas keerab nilbeks ära, aga vedas välja ega keeranud ka ära õnneks. Eneseiroonia aitab alati. Ja seda sel Hungerbertil, taevale tänu, jagub.
Nii et oli paras ajarännak. Aga kasiinost siis ka lõpuks. See oli mu elu esimene kasiinoskäik. Seni olen ainult läbi akende näinud neid plinkivaid masinaid. Või siis filmidest. Ja see on maailm, mis pole mind kunagi tõmmanud. Otse vastupidi .Nüüd siis pidi selle jama ka ära nägema. Tohutu saal, mustmiljon inimest, suurem osa pensioniealised, keskendunult vahtimas neid hullumeelselt mulksuvaid ja tärisevaid masinaid. Kasiino asub indiaanlaste maa peal - neile on riigi poolt antud õigus oma maa peal selliseid patupesasid pidada. Toronto linnas taolisi asutusi ei leidu. Keelatud. Ilmatuma kompleks oli, koos hotelli ja poodidega ja kultuurikeskusega, kus ka kontsert toimus. Kogu hoone visuaalses lahenduses kasutati traditsioonilisi indiaanimotiive. Eksootiline muidugi, aga ka lõpmata irooniline. Kui mulle miski selle asja juures üldse rõõmu tegi, siis see, et ometi on punanahkadel ka võimalus oma valgeid kolonisaatoreid (kugi näha oli ka asiaate jm) lüpsta, kohe südamest lüpsta, kasutades ära nende rahaahnust ja lapsikut mängukirge. Linnast veeti neid rumalaid suurte bussidega kohale ja tore on. Loodan väga, et punanahad teenitud raha mõistlikult kasutavad. Ma tõesti väga loodan, aga päris kindel ei saa olla, sest aega-ajalt võib ka nende kogukonnajuhtide omakasupüüdlikest kuritarvitustest kuulda. Aga ei arva siin rohkem midagi, sest ei tea sellest eriti palju. Peaks uurima, guugeldama näiteks.
Pika jutu lõpetuseks, põhimõttel "parem üks kord näidata kui sada korda seletada", üks Hungerberti evergreen ka:
https://www.youtube.com/watch?v=ch_Fz2Np-Z4
