| ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
Island 3
9 aastat tagasi
teisipäev, 8. jaanuar 2013
Mis meid ees ootab
pühapäev, 6. jaanuar 2013
Imelik
Loen ikka seda "Mitte-Tartut". Juba mitmes inimene kirjutab seal Raadi pargist/mõisast/lennuväljast. Ehkki olen eluaeg Tartus elanud, polnud ma tammelinlasena Raadi parki enne sattunud, kui 1988 kevadel muinsuskaitsepäevade rongkäiguga, mis EÜSi maja juurest startis ja esimest korda sinimustvalge all avalikult ringi kõndis - esialgu iga värv omaette lipuna. Ma muidugi teadsin nõuka ajal, et kusagil seal sünge pargi sügavustes oli lennuväli, kust lennumasinad tohutu pauguga startisid ja jubeda müraga üle linna tormasid, nii et aknad klirisesid. Aga ma polnud seal pargis ihujalaga kordagi käinud. Raadi oli üldse võõras kant, surnu- ja viljapuuaedade kant. Aiand oli ju seal, linna servas. Samuti ei jõudnud ma nõuka ajal kordagi hiinalinna ega ole seal õieti tänaseni käinud. Ainult TS ema kodu ukse all korra, aga see pole see päris hiinalinn vist. Lihsalt üks suur kortermaja, kus nõuka ajal ilmselt palju vene ohvitseride peresid elas. Hiinalinn tuleb alles pärast seda.
Kui suuruke see Tartus siis ära ei ole, aga näe, elad pool elu, ilma et... Aga nii lihtsalt on, elu sätib su käigurajad kuidagi iseenesestmõistetavalt ja loomulikult paika - käid seal, kuhu asja on. Sama siin. Olen oma käigurajad kodukülas, st südalinnas sisse seadnud. Lisaks mõned väljakujunenud radiaalmarshruudid põhja, läände, itta. Lõunasse ei anna palju minnagi, vesi tuleb vastu. Aga ümberringi laiub tohutu lahmakas linna, nö mikrorajoone, kuhu pole asja. Ülevalt lennukist on kena seda lahmakata vaadata, eriti õhtul, pimedas ja tuledega. Maad mööda veeredes pole see kõik enam nii maalililine ega sidus.
Igapäevaselt liiguna niisiis ringi oma küla vahel, kus omakorda rutiinsed käigurajad välja kujunenud. Hommmikuti ikka sama teed tööle, õhtul teist teed pidi tagasi. Sel sügisel sattusin esimest korda väiksesse põiktänavasse nende kahe käiguraja, Bloori ja Charles Streeti vahel. Tänava nimi on St. Thomas ja see on ainult paarsada meetrit pikk. Väga vaikne ja elegantne tänav, peente kortermajadega. Kindlasti asuvad siin südalinna ühed kallimad korterid, sest asukoht on nii südalinn kui üldse olla saab, aga tänav ise väga vaikne ja mõnus. Selle St. Thomase keskel oli aga üks veel väiksem põiktänav, mis ühest otsast tupik ja teisest viib keeruga Bloorile välja - Sultan Street. Ah et siis selline nurgatagune on ka olemas! Kuidagi veider avastus oli. Nagu oleks kõige väiksema matrjoshka seest imekombel veel üks matrjoshkakene välja karanud. Ei mina oska öelda, miks see mulle nii imelik tundus siis. Aga tundus. See on see veider tunne, kui oled tükk aega nina maas ringi jooksnud, pole enda ümber midagi näinud ega kuulnud ja siis äkki lähevad silmaluugid lahti... Aga mis sest ikka.
Tegelikult mõtlesin hoopis ühte teist asja. Kus iganes ma Tartus ka ei elanud, Tammelinnas, Veerikul või Karlovas, ikka sai öeldud ja mõeldud: "Lähen linna". Vana aguli- ja aedlinna rahva komme. See tähendas siis kesklinna minekut, raekoja platsi kanti või kusagile sinna. Siin ma nii ei mõtle ega ütle. Siin lähen lihtsal välja ja nii kui majauksest välja astun, olengi linnas. Sest südalinn on ümber. Või all-linn. Või ma ei teagi mis linn. Sest siin polegi linnal õieti südant. Raekojaplatsi võiks ju selleks pidada, aga tegelikult ta ikka pole. Dundas Square ka mitte. Muudest kohtadest rääkimata. All-linn on suur ja lai, aga südant tal pole. Mõnes mõttes on hoopis Yonge ja Bloor linna süda, st peatänavate ristumispunkt, kust ilmakaari lugema hakatakse: ida-lääs, põhi-lõuna. Aga selles südames pole muud, kui kitsuke ristmik ja valgusfoorid. Kaubamaja ja poed. Nii et pole ikka õige süda. Vaat Montrealis oli teisiti. Vanalinn oli linna süda ja Place Jacques Cartier selle keskpunkt. See tundus väga kodune ja loogiline. Käime ikka oma mõõdupuudega mööda ilma ringi, midagi pole parata. Aga eks niimoodi ringi kolades kulub tasapisi muidugi ka uusi mõõdupuid külge. Nii on.
Oma siinsete käiguradade kaardistamiseni ma täna tegelikult ikkagi ei jõudnud. Sai niisama heietatud. Sellise mõnusa muusika taustal muide: http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1534213
Kui suuruke see Tartus siis ära ei ole, aga näe, elad pool elu, ilma et... Aga nii lihtsalt on, elu sätib su käigurajad kuidagi iseenesestmõistetavalt ja loomulikult paika - käid seal, kuhu asja on. Sama siin. Olen oma käigurajad kodukülas, st südalinnas sisse seadnud. Lisaks mõned väljakujunenud radiaalmarshruudid põhja, läände, itta. Lõunasse ei anna palju minnagi, vesi tuleb vastu. Aga ümberringi laiub tohutu lahmakas linna, nö mikrorajoone, kuhu pole asja. Ülevalt lennukist on kena seda lahmakata vaadata, eriti õhtul, pimedas ja tuledega. Maad mööda veeredes pole see kõik enam nii maalililine ega sidus.
Igapäevaselt liiguna niisiis ringi oma küla vahel, kus omakorda rutiinsed käigurajad välja kujunenud. Hommmikuti ikka sama teed tööle, õhtul teist teed pidi tagasi. Sel sügisel sattusin esimest korda väiksesse põiktänavasse nende kahe käiguraja, Bloori ja Charles Streeti vahel. Tänava nimi on St. Thomas ja see on ainult paarsada meetrit pikk. Väga vaikne ja elegantne tänav, peente kortermajadega. Kindlasti asuvad siin südalinna ühed kallimad korterid, sest asukoht on nii südalinn kui üldse olla saab, aga tänav ise väga vaikne ja mõnus. Selle St. Thomase keskel oli aga üks veel väiksem põiktänav, mis ühest otsast tupik ja teisest viib keeruga Bloorile välja - Sultan Street. Ah et siis selline nurgatagune on ka olemas! Kuidagi veider avastus oli. Nagu oleks kõige väiksema matrjoshka seest imekombel veel üks matrjoshkakene välja karanud. Ei mina oska öelda, miks see mulle nii imelik tundus siis. Aga tundus. See on see veider tunne, kui oled tükk aega nina maas ringi jooksnud, pole enda ümber midagi näinud ega kuulnud ja siis äkki lähevad silmaluugid lahti... Aga mis sest ikka.
Tegelikult mõtlesin hoopis ühte teist asja. Kus iganes ma Tartus ka ei elanud, Tammelinnas, Veerikul või Karlovas, ikka sai öeldud ja mõeldud: "Lähen linna". Vana aguli- ja aedlinna rahva komme. See tähendas siis kesklinna minekut, raekoja platsi kanti või kusagile sinna. Siin ma nii ei mõtle ega ütle. Siin lähen lihtsal välja ja nii kui majauksest välja astun, olengi linnas. Sest südalinn on ümber. Või all-linn. Või ma ei teagi mis linn. Sest siin polegi linnal õieti südant. Raekojaplatsi võiks ju selleks pidada, aga tegelikult ta ikka pole. Dundas Square ka mitte. Muudest kohtadest rääkimata. All-linn on suur ja lai, aga südant tal pole. Mõnes mõttes on hoopis Yonge ja Bloor linna süda, st peatänavate ristumispunkt, kust ilmakaari lugema hakatakse: ida-lääs, põhi-lõuna. Aga selles südames pole muud, kui kitsuke ristmik ja valgusfoorid. Kaubamaja ja poed. Nii et pole ikka õige süda. Vaat Montrealis oli teisiti. Vanalinn oli linna süda ja Place Jacques Cartier selle keskpunkt. See tundus väga kodune ja loogiline. Käime ikka oma mõõdupuudega mööda ilma ringi, midagi pole parata. Aga eks niimoodi ringi kolades kulub tasapisi muidugi ka uusi mõõdupuid külge. Nii on.
Oma siinsete käiguradade kaardistamiseni ma täna tegelikult ikkagi ei jõudnud. Sai niisama heietatud. Sellise mõnusa muusika taustal muide: http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1534213
teisipäev, 1. jaanuar 2013
Head uut!
Algaski. Kaks korda nagu ikka. Esiteks kell viis internetis, kodustega (!). Ja siis kell kaksteist, kodus (!?). Väikses õdusas seltskonnas. Ühepajatoidu, valgeshokolaaditordi ja jutuajamistega, mille üheks teemaks oli kodu.
Nüüd, esimese päeva õhtul võtsin ette suvel Eestist kaasa toodud kogumiku "Mitte-Tartu". Noorte kirjatsurade põnevad psühhogeograafilised heietused Tartust. Selle ääre- ja varjualadest. Huvitav. Ehkki mõned mehed kalduvad edvistamisse. Aga see koha ja paiga temaatika on väga inspireeriv. Kuidas need sinusse imbuvad ja sina neisse ja kuidas see kõik mingeid lugusid ja tähendusi hakkab produtseerima. Peaks oma Toronto-rännakute jäädvustamisega ikka jätkama. Sest see on justkui vajalik. Iseenesele. Tartust võiks ka muidugi lõputuid lugusid jutustada. Pane aga silmad kinni ja... Aga siinne on ka juba niipalju kontidesse imbunud, et... Üks päev teengi seda. Tänaseks pea liiga väsinud. Seepärast laenan/jagan võõraid (Maarja Pärtna) mõtteid. Pika mõnusa pühadeaegse kodus (!) istumise lõpetuseks.
"kosmiline kodusolemine. inimene oma kodu-ruumi sisemuses, maailma eest varjatud; kuigi ainult väga õhukese seinaga eraldatud, siis ikkagi omaenese privaatses ruumis, oma kodus - omaenese paiga peal.
inimene, kes on kodus, asub otse maailma mõnusas keskpunktis - ja nii igal pool: igas majas, igas linnas, suurtes ja väikestes kohtades, Karlovas ja Annelinnas - igal pool ikka ühtemoodi. inimene kodus - pähklikoorde suletud mõõtmatu ruumi kuningas. inimene kodus - nagu nõel läbi putuka keha. inimene kodus - maailma ainuline keskpunkt. ja nii on see igaühega, nii on see igaühega alati olnud.
õues on tuuline, vihm piitsutab akent; vihma piitsapiulöögid vastu aknaklaasi. ahi on köetud. täna ei liiguta mind siit küll ükski vägi."
Head ja ilusat uut kõigile! Aga miks ka mitte vana, kui see ikka veel küllalt hea ja ilus on.
Nüüd, esimese päeva õhtul võtsin ette suvel Eestist kaasa toodud kogumiku "Mitte-Tartu". Noorte kirjatsurade põnevad psühhogeograafilised heietused Tartust. Selle ääre- ja varjualadest. Huvitav. Ehkki mõned mehed kalduvad edvistamisse. Aga see koha ja paiga temaatika on väga inspireeriv. Kuidas need sinusse imbuvad ja sina neisse ja kuidas see kõik mingeid lugusid ja tähendusi hakkab produtseerima. Peaks oma Toronto-rännakute jäädvustamisega ikka jätkama. Sest see on justkui vajalik. Iseenesele. Tartust võiks ka muidugi lõputuid lugusid jutustada. Pane aga silmad kinni ja... Aga siinne on ka juba niipalju kontidesse imbunud, et... Üks päev teengi seda. Tänaseks pea liiga väsinud. Seepärast laenan/jagan võõraid (Maarja Pärtna) mõtteid. Pika mõnusa pühadeaegse kodus (!) istumise lõpetuseks.
"kosmiline kodusolemine. inimene oma kodu-ruumi sisemuses, maailma eest varjatud; kuigi ainult väga õhukese seinaga eraldatud, siis ikkagi omaenese privaatses ruumis, oma kodus - omaenese paiga peal.
inimene, kes on kodus, asub otse maailma mõnusas keskpunktis - ja nii igal pool: igas majas, igas linnas, suurtes ja väikestes kohtades, Karlovas ja Annelinnas - igal pool ikka ühtemoodi. inimene kodus - pähklikoorde suletud mõõtmatu ruumi kuningas. inimene kodus - nagu nõel läbi putuka keha. inimene kodus - maailma ainuline keskpunkt. ja nii on see igaühega, nii on see igaühega alati olnud.
õues on tuuline, vihm piitsutab akent; vihma piitsapiulöögid vastu aknaklaasi. ahi on köetud. täna ei liiguta mind siit küll ükski vägi."
Head ja ilusat uut kõigile! Aga miks ka mitte vana, kui see ikka veel küllalt hea ja ilus on.
Tellimine:
Postitused (Atom)
