Kuidagi märkamatult

Kuidagi märkamatult on november kätte jõudnud ja viis aastat mööda läinud päevast (7.11.), mil kahe kohvriga siia maale maandusin. Kaks kasti kraami tuli hiljem postiga järele. See oli tol hetkel kogu mu asine vara. Tänaseks on kapid kola ja riiulid raamatuid ning plaate täis. Keldripanipaik ajab mingit jama üle ääre.

Rutiin on sisse murdnud, ei vaata enam turistipilgul ringi. Või siis mõnikord. Kanada telekat ei vaata ka peaaegu üldse. Jalutamise asemel sõidan tööle metrooga, enamasti. Suvel soetasin jalgratta, aga kuni sügiseni jäin parajaks jäneseks: ei julge väga suure liikluse sisse minna. Redutasin rohkem mööda kõrvaltänavaid ja parke. Parkidesse oli rattaga küll hea sõita, raamatut lugema ja niisama unelema. Sellest tunnen nüüd, külmal ajal puudust - ei saa enam puu all istuda.

Tuttavaid on karjade kaupa juurde tulnud, nii siit kui Eestist, sõpru aga oluliselt vähem. Neidki eriti sageli ei näe. Suur linn, suured vahemaad, ajapuudus. Endal ja teistel. Vanad sõbrad on õnneks alles. Ei need kao, ükskõik, kui pikad on vahemaad või harvad kohtumised. Ja töö on jätkuvalt huvitav ning hoiab vere kuuma. Kui see ikka on üldse töö. Ja lapsed on muidugi suureks kasvanud, nii meie pere kui muude omad. Mis tähendab ka, et sõpru on juurde tulnud.

Inimesi on igavikku kadunud. Liiga palju ja liiga lähedalt. Liiga vara.

Vett on merre voolanud. Väga palju põnevat on juhtunud. Kerge pole alati olnud, aga huvitav küll. Selline viisaastakuaruanne tuli, kogemata. Polnud üldse plaanis. Aga kui tuli, siis tuli. Viis aastat ikkagi.