Jälle otsas

Aeg läheb kiiresti, exole? Jälle üks talv möödas (peaaegu, täna puistas lund) ja üks töönädal läbi. Suvel saab olema imestamist, kui kiiresti need lapsed seal Eestis ikka kasvavad. Aga täna hommikul kortsu tõmbunud tuubist jalakreemi välja pigistades hakkas päris õudne: see oli tõesti alles eile, st justkui eile, kui selle ostsin. Nüüd on see jälle tühi. Kui mitu tuubi ma seda võõrast marki jalakreemi siin võõral maal ostnud olen? Ja mitu pesupulbripakki? Ja mitu tatrakotti... No ikka kümneid. Mis tähendab, et siin on juba aastaid veedetud.

Tjah, mitte ainult aastad ei kulu aja jooksul lühemaks. Ka jalakreemituubid jäävad väiksemaks. Nii on. Aeg kihutab.

P.S. Kaks pommipoissi jälle kätte saadud. Seekord lõunanaabrite juures. Üks juba parematel jahimaadel, nooruke vaagub hinge. Õõvastav saaga mitmes mõttes. Noorte (immigrantide) radikaliseerumine? Võimalik. Aga ka konspiratsiooniteooriad on juba liikvel. Aga see, et telekanalid ööpäev otsa live´is inimjahti näitavad ja jõustruktuure promovad, pole normaalne. Ei ole. Sest see pole puhas infoedastus. Ega kaastunne/respekt. Mis see on? Sensatsioonihimu? Vat ei laigi.

Mis on vahepeal juhtunud

Kevad muudkui tuleb ja läheb. Talv muudkui läheb ja tuleb. Tunnen ennast süüdlasena: tahtsin ju seda talve nii kangesti ja antigi. Aga kas ma nii palju siis tahtsin?! No südalinnas lund enam maas pole, aga täna puistas teist jälle. Ja kole kõva külm tuul on. Ootasin enne 40 minutit tänavanurgal vanahärrat, kelle koduarhiivi pidin minema üle vaatama, aga kes ei ilmunudki välja. Päris jäässe võttis. Aga laupäeval seevastu oli pluss 11 ja päike. Nii me loksume talve ja kevade vahet - suvele ja kodule ikka lähemale.

Ega midagi eriti juhtunud polegi. Töö ja kodu. Eluaastanumber muutus. Lihavõtted olid ka. Sõbrad käisid külas. Kokkasin mõnuga. Sõime kasukat ja võileivatorti. Tõin vene poest palju nostalgiatoitu. Kohupiima ka. Selle järele oli juba suur igatsus. Tegin kondenspiima ja kohupiimaga kooki. Päris pasha moodi sai. Külalised olid ka vene poes käinud. Nüüd mul tohutud musta leiva varud, lisaks voblat ja hematogeeni, saidat ja sprotti. Tarhunile ajasime päkad silma.

Laupäeval käisin Sigur Rosi vaatamas-kuulamas. Kole hea kontsert oli. Live´is on nad just nii head, kui lootsin. Kui mitte paremad. Ma pole eriline näpusviskaja või huilgaja, aga see ajas ulguma küll. Kuigi pole miski müramuusika. Lihtsalt nii hea oli. Kes ei tunne neid, siis minge Youtube´i ja vaadake üle. Suur muusika. Päris muusika. Islandi muusika!

Kanada rindelt veider uudis. See oli vist eelmisel nädalal, kui CBC teatas, et PM Harper läheb Toronto lennujaama pandakarusid tervitama. Need tulid siinsesse loomaaeda. Kust? Hiinast muidugi. Eks see oli ka põhjus, miks PM neid tervitamas käis. Samal päeval saabus kamp punanahku Põhja-Quebeckist Ottawasse, kus asub teatavasti Kanada parlament. Nemad juba aasta algusest protestimatkanud läbi lume ja tormi, et punanahkade probleeme riigile meelde tuletada. Aga võta näpust, loodetud vastuvõttu PM poolt ei sündinud -  see surus samal ajal Torontos pandakarudel käppa. Kas siis sellist Kanadat me tahtsimegi? Imelikud need ilmaasjad ikka. Poliitika eriti. Aga mis on ühed murelikud punanahad suure punahiina kõrval, kes ju maailma tõusev majandusjõud. Ekstaole. Jajah.

Eile võis aga uudistest näha, et mõne aja eest Alzheerias terroriplahvatuse korraldanud ja selles otsa saanud poisid olid kanadalased. Ei olnud sünnist saati moslemid. Olid Ontario Londonis korralikus koolis käinud ja korralikus neighbourhoodis elanud. Aga siis said neist ühtäkki moslemid ja nüüd tuleb välja, et koguni terroristid. Noored poisid. Otsisid seiklust? Elu mõtet? Nüüd avalikkus muretseb, et kuidas noori kurjale teele (loe: terroristiks) minekust päästa. Vanasti oli lapesvanematel mure, et järglased lähevad hobusevargaks või muidu pätiks. Nüüd siis üks võimalus veel... Kole-kole.