August läbi

 ... ja september kätte jõudmas. Õnneks suveilmad kestavad. Aga talv pidi siin pakaseline tulema.

Täna sai päris palju tööasju aetud ja näituse tekstidega hakkan ka valmis saama.

Õhtul Kristjan Kannukese kontsert, mida EMW Torontos korraldada aitas. MÜ kutsus ta külla ja pakkus, kas me ei taha teda linnas ka näidata. Ega ma polegi vist teda pärast seda näinud, kui ta mingi laulukonkursiga pildile ilmus. Hiljem olen uudistest märganud, et Rannap võttis ta vahepeal justkui oma tiiva alla ja et õpib EMTAs, aga mis laadi muusikat teeb, pole aimugi. Eks saame näha.

Naabermaja hakkab tasapisi üle pea kasvama. Eile õhtul tegin rõdult sellise klõpsu.

Polegi midagi

...öelda selle päeva kohta, kui just tööst ei hakka rääkima. Ja ei hakka. Lihtsalt ei hakka. Nüüd vaja minna TC aknaid mõõtma, sest üks näitus tahab külla tulla vägisi. Õnneks on vihmanorm tänaseks täis, päike väljas ja suur kuumus otsas. Spaziergang kulub marjaks ära.

Gorba surnud. Jaak Kangilaski ka.

Hehee

Uskumatu, aga eile läkski nii nagu ma siin sõnusin: olin ostnud veebist pileti valele filmile. Kellaaeg sama, aga... Õnnestus siiski õigele seansile koht välja võidelda väikese juurdemaksuga, sest filmi näidati VIP-saalis.

Ma polnud varem sellises kohas viibinud. Sinna saad endale igasugu söödavat ja joodavat tellida. Kuna mu meelest saab filme täitsa vabalt ka söömata-joomata vaadata, jätsin selle võimaluse siiski kasutamata.

Elvise kurb lugu on nüüd nähtud. Kuna ma pole tema fänn kunagi olnud, oli mulle ka ta elulugu tundmatu. Nüüd sain targemaks. Film oli ootuspärane hollivuudikas. Kinodes pole suvel kahjuks tõesti mitte midagi mõistlikku vaadata siin.

Nüüd panin pilatesesse õhtuks koha kinni. Seekord pole ohtu, et kogemata nt jõusaali satud, sest jõusaali seal klubis lihtsalt pole. Kuigi jah, jõusaali peaks tegelikult ka minema. Üks ripakil ettevõtmine.

Kohutav kuumus on saabunud. Niiskuskoefitsiendiga väidetavalt pluss 37 C. Konditsioneerist taas kord rõõmu.
 

Veider

Täna on üks veider päev olnud. Kohustusi polnud. Mõned plaanid olid, aga kõik on käinud kuidagi ligadi-logadi. Nagu oleks vales kohas. Või oleks vale inimene. Või saab kaasa vale raamat. Või ei suuda otsustada, kus lõunat süüa.

Nüüd ostsin kinopileti. Veebist. Ei tea, kas satun õigesse kinno ja õigele seansile?

Külaskäik

Eestist toodud martsipaniabi V-le kätte toimetatud. Käisime koos AS-ga, nagu viimasel ajal ikka. V. vorm on endine, mis on hea selles mõttes, et päriselt hea pole see juba ammu olnud, aga oluliselt kehvemaks pole ka läinud. Silmanägemine vist siiski on, ütleb ta ise. See on üks hiina ime, kuidas ta oma arvukate tablettide võtmisega iseseseisvalt hakkama saab, kui nägemist pole ollagi. Aga saab ja tõrgub kangesti abi vastu võtmast.

Me A-ga imestasime, miks selles neetult kallis kohas ometi inimest ei aidata. Selgus, et see polevat V. paketis sees, tabletiabi eest peaks lisa maksma... Tal pole seda abi iga päev vajagi. Piisaks, kui keegi kord kuus või nädalas talle tabletiportsud karbikestesse valmis sätiks. Ja ta ei võta nii suurt hulka tablette mitte alati. Aga mitteametlik abistamine olevat keelatud... Et perekond võiks ise sellega tegeleda. Päris õudne ikka, kui need asjad seal nii hullult reglementeeritud on. Kas lihtsalt kena inimene ei tohigi olla, kui sulle selle töö eest palka makstakse? Miski on sellel pildil valesti.

Nii see päev läkski. Kuna Yonge´i liini põhjapoolne ots ei töötanud jälle (Eglintoni haru igavene ehitus), pidi A. mulle koju järele tulema. Mul mugav muidugi, aga tal neli pikka otsa sõita. Tänulik olen. Tore oli tedagi üle pika aja näha ning suveuudiseid vahetada.

Hommikusse mahtus sellinegi hetk. Pikalt ei kannatanud istuda - kõle oli. Aga Croissant Tree oli jälle lahti jah, ju oli sinna töötajaid juurde leitud. Mulle meeldib see väike ja pretensioonitu koht. Meeste kongress käis nii taustal kui laual. 😎

Imelik

 ..., kuidas mõni päev kulgeb rahulikult, nii et saad asju teha planeeritud järjekorras ja tempos. Ja siis on need teised päevad, kui kõik muutub ootamatult ja pidevalt ja ainus, mis teha saad, on rahu säilitada ning reageerida kõigile neile ekstratele, mis ennast päevakavva sokutada püüavad, rahulikult ja adekvaatselt. Täna oli just sedasorti päev. Ja ma veel mõtlesin, et võtaks selle vabaks... No kussa!

Õnneks saab varsti mudimisele. Siis loksub ehk kuplialune paika jälle. Praegu on küll sassis veidi.

See oli ka imelik, et kohe pärast seda, kui ma olin kirja pannud, et Kiviräha "Meeste kongressi" pole ma varem lugenud, jõudsin päkapikk Pepe looni ja meenus, et olen ikka küll. Need lood ilmusid esmakordselt teise pealkirja all, "Kalevipoeg" oli see siis. Aga mälu on ikka lühike. Enne Pepet ei tulnud ükski lugu tuttav ette. Anekdootidega on sama lugu. Mulle võib neid iga natukese aja tagant uuesti rääkida ja ma naeran iga kord nagu kuuleksin esimest korda.

Aga nüüd peab ennast minekule sättima.

Vanad naljad

Kuidagi on mu radarilt eemale jäänud Kiviräha "Meeste kongress", mis ilmus esmakordsetl 1997 ja sel aastal uuesti. Kiviräha-vaimustus on üldiselt kustunud (kuigi tema "Sinine sarvedega loom" meeldis päris hästi), aga see meestenali ajab näo jälle naerule. Ja on hea escape tänases murelikus maailmaa ja pärast Tokarczuki suurepärast kuid morbiidset lugu. Lähengi täna kergema vastupanu teed ja... voila! Head lugemist!

Tänased naljad tal märksa karmimad. Kes ligi pääseb, see loeb:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120056388/nadala-nagu-andrus-kivirahk-putin-tantsib

Pool aastat

... sõda Ukrainas. Kõigega harjub? Ei tahaks nagu. Ja ikkagi... või just eriti seetõttu: head taasiseisvumispäeva Ukrainale! Eile sain põgenik N-lt liigutava postkaardi nii meie kui nende sarnase tähtapäeva puhul ja muidu tänuks. Armas.

Muidu tavaline arvutitööpäev. Õhtul jõudsin enne kinnipanekut postkontoris ära käia. Ja siis sõin Yorkville´is ühe rummi-rosinajäätise, selle suve esimese. Rahuaja väiksed rõõmud.

Arvuti nägu

... on õhtuks ees jälle. Päev otsa olen ekraani vahtinud. Enam ei jaksa.

Aga täna siis selline mälestusväärne päev. 33 aastat tagasi. Mina küll ei käinud. Ei mäletagi, miks. Ju ei olnud tuttavat ekipaazhi, kellega missioonile sõita. Fotod VEMU kogust.

Las kallab?

Täna on sadanud ja sadanud. Vihma on vaja, aga kas peab siis korraga nii palju tulema? K. käis arhiivis ja teatas, et massin seina peal pahandab jälle, st et vee äravool torudes on häiritud. Paha.

Õhtul käisin shoppamas, kingitusi otsimas. Koduteel jäin metroosse lõksu. Rong oli just College´i jaamast välja sõitnud, kui pani äkitselt pidurit. Rongijuht andis teada, et elektrikatkestus. Mingid tüübid olid liiprite peal miskti teinud. Seisime avariitulede valgel oma veerand tundi. Ma sain õnneks istuma, lugesin Tokarczuki. Rahvas oli mõnevõrra elevil, aga pigem humoorikas võtmes - paanikat polnud. Aga mis need tüübid seal College´i jaamas liipritel tegid, ei saanudki aru.

Eile jäi mainimata, et käisin Victoria College´i pargis ja sealne "uus monument" oli kadunud. Pärast seda, kui sellest siin kirjutasin, tekkis kahtlus, et kas see ikka oli uus ja kas see oli üldse päris monument. Charles´i peal parkisid tol õhtul suured masinad, mis tähendas seda, et toimusid järjekordsed filmivõtted. Eile sain kinnitust, et filmi jaoks see monument sinna paigaldatud oligi. Eilseks olid nii autod kui monument kadunud. Meil siin omad monumendilookesed. 

Eesti uudistest võis kuulda, et Narva tank oli Sõjamuuseumi kolm korda rohkem publikut toonud kui tavalistel nädalavahetuse päevadel tavaks.

Kinni

Täna oli tükk tegemist, et A-ga marshruut paika panna: kuidas ta minu juurde jõuab ja kuidas me siit kusagile sööma saame. Linnas on nii palju liikluseks suletud tänavaid, et... tõesti on lihtsam jalakäijana elada. Blooril ja Yonge´il oli järjekordne OpenStreets ehk autovabadus ehk tänavad ratturite ja jalakäijate päralt. Väiksemad põiktänavad olid seetõttu samuti kinni siin kandis. All-linnas olid muud sulgemised. Nii otsustasimegi kreekalinna minna. Seal kõik toimis õnneks.

Öösel käis äike üle ja ilm oli täna jahedam. Hommikul tundus isegi kõhe, kui Croissant Tree´sse kohvile ja sarvesaiale läksin. Seal selgus, et koht on kinni - tööjõu puudumise tõttu, avatakse taas esmaspäeval. Marssisin siis Bay peale Aroma Cafe´sse. Seal oli vist algaja barista - vahumuster cappucino peal oli üsna sürri kuju võtnud. Aga vähemalt jätkus seal töötajaid.

Lugemislauale on jõudnud Olga Tokarczuk vol 2 -  "Ühe Raamatu otsijate teekond". Tema debüütromaan. Väga paeluv jutustaja on ta. Nii kui nina raamatusse pistan, enam välja ei saa. Liiga kiiresti edeneb nüüd.

Mõtlesime

 ... täna Aino Rooneeme peale. Ta lahkus siit ilmast koroona ajal, kui ärasaatmistseremooniaid polnud võimalik korraldada. Nüüd kutsus ML suguvõsa ja sõbrad-tuttavad üle ilma kokku, et celebration of life maha pidada. Ja just seda me tegime: pühitsesime säravat ja särtsakat Ainot ja tema pikka ning tegusat elu. 

Palju toredaid kohtumisi ja jutuajamisi leidis aset. Laud oli nagu äke, ÜV sooritus. Ja kuidas saanukski teisiti, kui Aino oli naine, kes korraga poest 100 steiki ostis... et ikka külalistel mõnus oleks. Kahjuks olen mina ainult lugusid kuulnud nende ajaloolisest pagaripoest ja kohvikust Queeni peal, aga kuna neid on nii palju kuuldud, ka Aino enda suust, siis hakkab tasapisi tunduma nagu oleks isegi seal käinud.

Õues tohutu palavus. Minnes ekslesin Mt. Pleasanti surnuaial tükk aega, enne kui õigesse kohta välja jõudsin. Kodutee võttis võhma välja. Naudin nüüd oma konditsioneeri seltskonda. Ei tea, kas julgengi enam nina välja pista täna.

Noh ja muidugi: elagu Eesti, 31 aastat taasvaba!

Rutiinivaba

Veel üks rutiinivaba tööpäev. Esimene pool möödus küll tavapärases koduses miljöös ja rütmis, teine kulus seevastu P. filmimise peale. M. palvel tegime ETV jaoks veidi tööd, et ta saaks oma baltisaksa saate kokku panna. Oli lõbus. Pärast saime P-ga niisama kohvipoes lobiseda.

Eile tuli teade, et Kotkajärvel on kõhugripi puhang. Ja kuigi seltskond vahetub nädalavahetusel välja (kas täiesti?), otsustasin sinna siiski mitte minna. Kui mind miski täiesti oimetuks muudab, siis see on kõhugripp. Isegi koduste mugavuste keskel on see üks jäle asi. Üldse ei tahaks seda kusagil metsas põdeda. Ei teagi ju õieti, kus ma seal ööbidagi saanuks... Nii läks eilne töö Anu Raua raamatuga vett vedama. Või päriselt siiski mitte, sest selle raamatukesega on mul üks teine plaan veel.

Õues kütab äikeseleitsakut, aga meie kanti pole sadu antud, kui need mõned hõredad pisarad välja arvata, mida koduteel tunda sain.

Tantsutüdruk

Kuidagi ootamatult ja samas loomulikult on must saanud Puuluubi tantsutüdruk. Esiteks pole neid võimalik kuulata ilma, et kand kõpsuma ei hakkaks. Ja teiseks, tunnen sisemist kohustust kaasa lüüa, kui selleks üleskutse esitatakse. Et kes siis veel, kui mitte korraldajad või nii. Õnneks oli nii eile kui täna neid, kes valmis kampa kargama. Eilõhtune sabatants Toronto tänaval oli päris muljetavaldav eestluse manifest. Täna ROMis sai tantsijaid lõpuks igast rahvusest, rassist ja vanusest. No äge!

Südametunnistus oli vahepeal küll must, et lustin siin ega istugi arvutis, aga kui show läbi sai, võisin päevaga siiski rahule jääda. Kohtasin seal paari seninägemata noort koduseestlast ja viimaks kolmubialannat, kes kõik kolm Puuluubi setti truult kaasa tegi. Tuli välja, et ta on kolm aastat Eestis elanud, seal oma magistri teinud, Lexsoul Dancemachine´i trummariga koos projekte teinud ja nüüd septembris taas Eestisse minemas. Põnevad kontaktid, millest võib tulevikus isegi midagi tulla.

Pärast seda, kui olin kohustuslikud dinosaurusepildid ära teinud, läksin Bay peale Aroma Caffee´sse ja veetsin seal mõne tunni Anu Raua raamatukese seltsis. Olen lubanud järgmisel nädalal Metsaülikoolis paar lugemistundi teha - valmistasin neid ette. Selline rutiinivaba tööpäev siis sekka. Nüüd on vaim rahva seas viibimisest väsinud, ei jaksa ei pilatesesse ega Music Gardeni kontserdile minna, kuigi ilm oleks eriti viimase jaoks ideaalne.

Puuluup

... möllab jälle Torontos. Nende selle suve teine Kanada tuur toob nad täna õhtul Drom Tabernasse ja homme ROMi. Varsti vajagi minema hakata.

Tööpäev oli tegus jällegi, aga mis sest ikka rääkida, töö on töö.

Äikesepilved purjetavad ringi. Isabella kohale pole ükski veel jõudnud, aga neid lubatakse kõigiks järgnevateks päevadeks, nii et ega pääsu ole vist.

Eile õhtul avastasin oma lemmikpargist midagi uut. Kes see seal nii hoogsalt sammu seab, ei saa veel aru, sest sammujal kott peas. Ju on pidulik avamine tegemata. Seni võime äraarvamismängu teha. Mulle tuli millegipärast Peeter Paan esimesena meelde. Mida ütled sina, väike tatinina?

Mu vaene väike pea

...on päris sassi minemas. Liiga palju ümberlülitusi, kiirreageerimisi ja täna ka koosolekuid. Kohe algab viies... Nii pole tõesti aega vanaks jäädagi. Või vastupidi - jään liiga ruttu? Eks me näe. Õhtul küll ei viitsi siin enam heietada. Sprst teen päevatirtsu ära.

Sõin vahepeal rõdul ühe jäätise ja meenus, et ma ei ole veel tutvustanud oma uut rõduelanikku. Saage palun tuttavaks, dipladenia, mõnel pool tuntud ka kui mandevilla. Näikse ennast siin päris hästi tundvat.

Eestis ka tähtis päev: Narva tank sõidutati Viimsi sõjamuuseumi. Narva linnavolikogu ei saanud eile otsust tehtud ja riik asus tegutsema. Kiiremini, kui oleks osanud loota. Tehtud!

Hooguga

Nii see nädal käima läks. Palju pakilisi asju. Nüüd pea paks. Vaja õue minna õhku võtma ja kõrvadevahelist segadust klaarima. Siin pole õnneks nii palav kui Eestis.

Tartu, kontstert, Tartu

Hommikul nagu ikka kodujutud. Siis Tartusse, et vale asemel uus fail üles laadida. Üksiti avastasin lekke. Ülemiselt korruselt tilkus vett serveriruumi ette põrandale. T-t ei saanud kätte. L. sain. Lubati tegeleda. Panin ämbri tilga alla.

Siis järve äärde, kus kehakinnituseks üks hiiglaslik beaver tail õuntega (väga messy toit!). Ja siis suure paju alla nelja mustanahalist õde-venda kuulama. Keelpillikvartett. Hayden, Šostakovitš ja Despax. See viimane  muusikute isa. Kõik Gatineau´st, isa nüüdseks küll juba pilveiiril. Hea muusika, ilus ilm, kaunis taevas. Ja uhke paju. Mida kõike see nende suvekontsertide ajal pole kuulnud-näinud...

Siis uuesti Tartusse, sest K. teatas, et ikka on vale fail. Võttis terve igaviku, kuni 510 tramm tuli ja teise igaviku, et Spadinat mööda üles saada. Õnneks oli "Minu Riia" kotis. 

Tartus selgus, et olin päeval ikkagi õige faili üles laadinud... Vesi tilkus edasi. Keegi nagu poleks käinudki seal. Pange polnud vaja tühjendada.

Koduteel ostsin Winnersist joogaklotsid.

Ärevus

Miks on nii, et aju hakkab kohe igasugu hulle oletusi produtseerima, kui mõned inimesed sõnumitele ei vasta? Eks ma ju tean ka neid põhjuseid, aga... ikkagi: kole on selle ärevuselaviini alla jääda. Õnneks sai välja selgitatud, et ärevuseks polnud põhjust. Aga pool päeva oli sellest rikutud.

Õhtul saime ukrainlanna N-ga kokku. Andsin talle Eestist toodud kingitused üle. Lobisesime Landweris. Oli tore näha, et ta on vaimselt palju paremas vormis kui kevadel. Sõda küll käib ju endiselt, aga tema on saanud sellest veidi eemal olla. Aga sõjast pidime rääkima ikkagi. Ja isegi, kui ma sellest siin ei kirjuta, on see mõtetes kohal, punktiirina.

Tööl käisin ka. Laadisin mõned failid üles, et ei peaks esmaspäeval sellepärast minema hakkama. Säästab aega näituse jaoks. Sellele tuleb uuel nädalal tuld anda.

Aga homme on veel vabadus. Vahest lähen Harbourfronti muusikaaeda kontserdile.

Veel üks reede

Nii jah, jälle reede. Töödega jõudsin umbes sinnamaale, kuhu plaanisin. Aga asjaolu, et kahe nädala jooksul on juba mitu peavalu külas käinud, on märk sellest, et töötegemine liiga tervislik asi pole. Eestis peavalusid peaaegu polnudki.

Eilne pilateses käik kinnitas kahtlust, et vorm pole kiita - ühe jala peal naljalt poose ei võta. Tuleb teadlikult ja tublisti tegutseda nüüd, ehk kääname selle kõvera kere jälle sirgeks. Koroonaaegsetest muuutusest nii palju, et enam ei saa saabudes ennast tahvlil registreerida, seda teeb letitöötaja. Ka riideruumi kapi võtit tuleb letist küsida. Seevastu pakuti saali ukse taga teed ja trenni lõpus jagati lavendlilõhnalisi sooje rätikuid. Udupeen! Noor treener oli hea ja tunne pärast pingutust väga mõnus.

Üritab joone peale saada

Täna õhtul on kavas minna joogaklubisse pilatest tegema. Elustasin oma koroonaunne suikunud konto ja panin aja kinni. Nüüd, mil raha makstud, on lootust, et hakkangi seal käima jälle. Tuleb vanad head kombed taastada. Kodusesse jõusaali pole ka veel jõudnud. Peab ikka joone peale saama.

Tööpäev kadus jälle võluväel - pool kodus, pool kontoris. Kalender täitub koosolekutega. Pean hakkama endale koosolekutest vabu päevi planeerima, et muud tegemised päris seisma ei jääks. Oi, kuidas tahaks aega peatada, et seda kauemaks jätkuks. Pole seda nippi leiutatud veel, kuidas aega juurde tekitada.

Eilse  beebijutu peale viskas FB mulle täna ette uudise, mille olin maha maganud: I. on vahepeal vanaemaks saanud! Nii tore! Õnnitlused kõigile asjaosalistele!

Beebiga

Päeva naelaks oli date M. ja beebiga Aroma Cafe´s. Rahumeelne nunnu lapsuke. Ja nii tore näha õnnest pakatavat M-t. Rõõm-rõõm! Sel suvel on noorte üle saanud üldse palju rõõmu tunda. Tänulik selle eest.

Ilm ka ilus ja tööpäev tegus. Muhvi pakk iseendale oli kohale jõudnud. Veel raamatuid! Eile tuli Indigo laadung. Salved triiki täis nüüd.

Siinsamas Isabella peal jalutas vanadaam vastu, t-särgil tekst "I´m library people". "Me too," mõtlesin.

Õhku

Täna anti õhku. Öö keeras kuumakraadid maha ja hommikuks oli karge Eesti-pärane suveilm päral. Pärast seda, kui olin tundide kaupa TC 50 filmi tekstidega tegelenud, tundus mõnus väljas patseerida ja V. kunagise kodu vastas kohvipoes raamatut lugeda. Ikka seda lootuse oma. Ei aja just vaimustusest jalalt jalale keksima, kuid on rahumeelne ning positiivne lugemine, hoolimata kõigist ilmahädadest, millega see ka tegeleb.

Hoiatus: Second Cupi sarvesaiad on endiselt kehvad!

Imestamine: küll need päevad kaovad töötegijal kiiresti käest...

Töönädal nr 2

... on alanud. Juba hakkabki rutiin tekkima. Päeval kodus, õhtul arhiivis.

Suurt äikest pole veel tulnud. Krutib ja krutib. Kui koju sain, oli eile Amazone´ist tellitud pesukorv kohale jõudnud. Laupäeval N linnakese Walmartist ostetu osutus liiga suureks (see oli muide mu esimene Walmarti külastus Kanadas!), pidin uue tellima. Loodame, et Amazone´i oma liiga väikseks ei jää.

Selline argine askeldamine siin.

Suvi kestab veel

Eile 600 km K-tega. Owen Sound ja selle ümbrus. Täna hommikukohv Charles´i ja Churchi nurgal, kodujutud, jäätis ja jazz Yorkville´is ja "Downtown Abbey" kinos, kus oli peale minu veel ainult üks inimene. Kui film läbi sai ja ma püsti tõusin, oli seegi kadunud. Privaatseanss? Kuuma ilma mõju?

Pärast filmi käisin College´i nurgal Winnersis kodu jaoks tarvilikku hankimas. Aitasin umbkeelsel vanamehel šampooni osta. Ta oli mu kõrvale seisma jäänud, kui ma šampoonileti ees vahtisin ja andis kehakeeles mõista, mida soovib. Valisin siis ühe välja talle. Maksis 10 dollarit. Küsisin, ikka ka kehakeeles, kas sobib. Sobis, oli vastus. Loodame, et ka šampoon.

Kuum on küll. Päeval ikka üle 30 kraadi, niiskusega ligi 40. Aga tuul puhus ja see aitas veidi. Kodus huugab konditsioneer. Suvi kestab veel.

Reede

Esimene töönädal tehtud. Peaaegu pool päeva kulus kohvikus S-ga suvemuljeid jagades (ka tema käis jälle Eestis, sedakorda koos E-ga) ja järgmiste aastate plaane tehes. Polekski nagu töö või mis?

Õhtul K-ga Ladina-Ameerika restoranis Leña. Homme K-tega ringsõidule. Suvest tuleb võtta kõik, mis võimalik - seniks, kuniks. Aga kell üheksa on juba nii pime, et rõdul raamatut lugeda ei näe. Õieti juba pool üheksa. Eile proovisin, aga pidin tuppa tulema - liiga pingutav silmadele. Kuid sooja siin jagub, nädalavahetusel ülearugi.

Kael kange

Jälle üks kange kaela päev tehtud. Pisikesed asjad arenevad üsna hoogsalt, suuremateni pole jõudnud. Aga ümberlülitus puhkuserežiimilt töisele on läinud valutumalt, kui kartsin. Kuid õhtuks on kael arvuti vahtmisest kange.

Lõpuks tuli see suur sadu ära, millega ähvardati. Paukus ja kallas tükk aega. Vaesed ehitusmehed naaberkrundilt ei saanud õigel ajal minema, pidid katusekese all troppis varjuma.

Ehitus hakkab tasapisi minu 19. korruse kõrgusele jõudma. Positiivne uudis on see, et kusagil 10. korruse kandis muutub see uus hoone kitsamaks, kui maja alumine osa on. Mis omakorda tähendab seda, et kogu kupatus häirib minu vaadet vähem, kui alguses kartsin. 

Vihm jäi üle, saab minna apteeki varusid uuendama.

Hope

Hakkasin lugema Jane Goodall´i "The Book of Hope. A Survival Guide to the Trying Times" - neist varudest, mis kevadel soetatud sai, aga mille lugemiseni polnud seni jõudnud. JG on teadagi ilmakuulus šimpanside uurija. Vajalik ümberlülitus pärast pikka ekraanivahtimist. Töötegemine on ju päris tore, aga lõputu arvutivahtmine mitte eriti. Eile käisin majas, siis oli sebimist ja jutustamist, ekraanist ei jõudnud veel ära väsida. Täna olid ainult kirjatööd.

Õhtupoolikul tegin pika tiiru, et rõdule õitsvaid lilli leida. Pärast Eestist tulekut on see alati paras peavalu, sest suve teiseks pooleks on poodi jäänud ainult mingid rääbakad, mis ei kutsu ostma. Ühest neist Avenue Roadi lillepodidest, mis seal kõrvuti seisavad, lõpuks sain paar potti.

Jaapanlaste juures sõin õhtuks nende omletti, okonomit. Siis läksin Victoria College´i parki, JG ja šimpansidega. Noored loopisid lendavat taldrikut ja mängisid jalkat, muidu oli vaikne. Taevas kiskus äikeseliselt pilviseks, aga sajuks ei läinud. Palav oli täna. Homseks lubab äikest.

Esimene

... tööpäev tehtud. Jäin ellu.

Civic Holiday

Selline püha meil täna on jah. Uurisin viimaks, et miks ja milleks. Selgus, et ergutamaks kodanike kogukondlikku vaimu. Erinevates paikades on sellel oma nimi: Ottawas nt kolonel By päev (Rideau kanali ehiataja auks), New Brunswickis New Brunswicki päev, Torontos Simcoe päev (kindralkuberner John Graves Simcoe auks). Aga igal pool Kanadas seda ei tähistatagi, st et tegemist pole üleriikliku pühaga.

Mina tugevdasin kogukonnavaimu seeläbi, et kohtusin P-ga. Esiteks laterdasime poolteist tundi Bay peal itaalia restoranis ja siis teist sama palju veidi eemal Aroma Cafe´s. P. panustas omalt poolt sellegagi, et noomis lõpuks restorani noort ettekandjat, kes P. palve peale serveeris mulliga pudelivett, aga jättis ütlemata, et pudel on nii umbes liitrine ja maksab 9 dollarit. Poiss oli päris ehmunud P. etteaste peale... Aga aus oleks klienti hoiatada küll, et pudel on erakordselt pirakas ja sugugi mitte odav. Vahest järgmised kogukonnaliikmed saavad tulevikus selle tähtsa teate kätte enne, kui pudelile päkad silma ajavad. Eks restoranid katsu muidugi meie käest raha kätte saada ja selleks on teadagi kõik nõksud head. P-le jäi ka silma, et makseterminal pakkunud ühe tipivariandina juba 30%. Halleluuja!

Nii see päev läks. Kuna all-linna on vahepeal üks IKEA siginenud, käisin uurimas, ega neil ratastega pesukorve pole. Ei olnud kahjuks. Kust küll saaks sellise? Aga pohla-, mustika- ja murakamoosid vaatasid leti pealt rõõmsalt vastu ja lihapalle pakuti samuti (ei võtnud midagi täna küll). Kummalisel kombel on suurem osa söögilaudu korrus kõrgemal, kuhu peab minema kas trepist või liftiga (vist). Üks tädi tegi trepil kandikuga tasakaaluharjutusi... Mõnevõrra ohtlik paistis see ettevõtmine.

Ilm on mõõdukalt soe. Õhtupoolikuks lubati äikest. Korraks piserdaski vihmakest, aga päris sajuks ei läinud. Parajuslasele sobilik suvi on.