Täitsa elus

 ... olen ja läbi ja läbi penskar ka nüüd. Kuigi töötav. Endiselt.

Peost ikka päriselt ei pääsenud. Tartu pani sellise vägeva lõuna püsti et... No armas ja liigutav ja kohmetuks tegev ka. Aga kuidas saab olla, et su elus on nii palju toredaid inimesi? Nii siin- kui sealpool lompi. Arusaamatu. Kuid rõõmustav.

Kena kevadet! Siin seda liiga palju pole. Jäävihmad olid. Linnas mitte, aga eemal küll. Inimesed ilma elekrita, aga looduseilu see-eest küll ja veel.

Hullud ka endiselt hoos. Leevenduseks huumorit.

Inimene õpib

 

Ämber

 

Peavalu

Jube peavalu. Ei tea, kas targem oleks mitte midagi teha või midagi teha ja katsuda unustada. Selline valu. Kaks koosolekut elasin üle, aga nüüd... õõh. Hommikuks oli maa valge - lörts. Ilmast? Kui saaks, keeraks kella ja kalendrit edasi, homsele.

Põgenik lõunast

 

Kes viitsib

 ... see vaatab.

https://www.youtube.com/watch?v=8OlrQLnKeuk

Haa! Trump polegi president?

Viimasel ajal on FBst saanud lugeda ChatGPT pikantseid vastuseid Trumpi poliitikast häiritud inimeste küsimustele. Tegin minagi katse ja pärisin, mis võiks seletada T. praegust Kanada-suunalist poliitikat. Vastuseks sain, et T. pole hetkel USA president, aga kui ta peaks selleks saama, siis... järgnesid pikemad oletused, mis siis saab. Seepeale pidin muidugi küsima, et kes siis on praegu USA president. Tuli välja, et Biden!

Nii palju siis AIst ja selle nutikusest.

No peaks vist ikka

 ... kirjutama ka vahel, muidu lähen rooste. Aga kuidagi nii on, et mida rohkem hullusi ümberringi sünnib, seda enam tahaks vait olla. Ja põgeneda raamatuga kohvikusse või minna kinno või vahtida Netflixist järjekordset Jaapani sarja. Kui pole tööpäev. Töö on ka hea pelgupaik.

Tähistan siin, jah, aasta möödumist sajandi reisist. 16. märtsil olime grupiga viimast päeva Osakas, kust sõitsin järgmisel hommikul Tokyosse, et sealt tagasi lennata. Mida kaugemale muinasjutt jääb, seda kaunimaks see muutub. Aga midagi olen vist ikka õppinud ka vahepeal. Juba taban jaapani keeles mingeid levinumaid käibefraase või sõnu.

Loen Natsume Sōseki "I Am a Cat". Ostsin selle sügisel Indigost, kui seal suur lauatäis jaapani kirjandust seveeritud oli. Nüüd näen veebist, et see on ka eesti keeles olemas. No kuidas teisiti, ikkagi klassik. Suisa kooliklassik, kuulsin reedel J-lt. Tema õpetas ka nime õigesti hääldama. Vaimukas, terane. Ja no muidugi kass! Tema seda kõike ju ongi. Hea paks raamat ka - jagub veel mõneks ajaks. Googeldamine meenutas, et olen lugenud ka Natsume "Kokorot", aga see ei jätnud väga sügavat muljet.

Bloom Cafes, kus on aasialikult tagasihoidlikud noored teenindajad, naeratatakse mulle juba ammu ja tuuakse tellitud kraam lauda. Jōren kyaku ikkagi.

Päeva tera

Pea käib ringi

 ... kogu sellest poliitjamast. Püüan vahepeal distantseeruda, sest pole ju mõtet iga uue jaburuse peale emotsioneerida, seda enam, et kord väljaöeldu võib olla kaotanud järgmiseks päevaks kehtivuse. 

Üks on kindel: meie liberaalidel on eilsest uus juht ja tänu Trumpi lollustele on nende shansid ka eelseisvatel valimistel paremad - konservatiivide populaarsus on langustrendis. 

Eile käisin kinos lätlaste "Flowd" vaatamas. Jah, on tõesti tubli tükk, aga need maailmalõpumeeleolud seal ei mõjunud eriti hästi. Nunnu loomameeskond kõige oma allegooriaga koostöö võimalikkusest ei aidanud ka palju. Aga visuaalselt lummav film. Üks pisiasi tegi nalja ka: kassid ei jookse müdinal ringi. See hall olevas ekraanil tegi seda läbi terve filmi. Rautatud? Saapaid ei paistanud tal jalas olevat.

Päeva tera

 

Jõudsime

Rahataotlus asus teele 7 minutit enne kella kukkumist. Eks me näe, kuidas läheb. Projekti eelarve ulatub kosmosesse. Kui ka selle pataka Trilliumist ära toome, siis suurem osa on vaja mujalt tekitada. Nojah, aga ega valikut ka ole - arhiivis on tarvis midagi ette võtta.

Ilmauudised sajab nii tihedalt, et raske järge pidada. Ei jaksa emotsioneerida ka enam. Kevad on linna jõudmas. Täna 7 kraadi sooja ja vihm. Ei taha enam lund, soolasuppi ega külmakraade. Kõik muu on nii kole, oleks siis ilmgi ilus.

Autahvel

 

Küll on hea

 ... tööd teha, siis ei pea muust jamast mõtlema.

Eile oli pikk päev Tartus, pidasime raamatulaata. Külas oli ka minister Yoko Alender, kes osutus ülimeeldivaks inimeseks ja rääkis väga avameelselt ning inimlikult omaenda väliseesti kogemusest. Palju toredaid inimesi. See toidab hullul ajal hinge. Ja uskumatu kuid tõsi: saime paljudest nn lootusetutest raamatutest lahti. Tee või uuesti. Raamatuaasta kestab ju veel.

Märkamatult jõudis ka märts kohale. Päevad on pikemad, päike paistab heldemalt. No see aasta tuleb kevad ikka jälle hoopis teistmoodi.

See kõik

 ... on nii vastik, et isegi kirjutada ei taha sellest. Ja muust pole mõtet. Sellised tunded.