Pikk päevatee

... kaob öösse jälle. Ei jaksa kirjutada. Ainult üks foto, tänasest õhtust.

Vahelduseks ka koroonast

Kuna siin on peaaegu kõik piirangud nüüdseks kadunud (maske tuleb kanda vaid ühistranspordis, meditsiiniasutustes, hooldekodudes jmt kinnimajades), on haigestumiste arv ja haiglate koormus taas kasvamas. Täna tuvastati 2814 uut juhtu. Reovee analüüsi järgi arvatakse, et tegelik number on siiski pigem kusagil 30 000 ja 35 000 vahel. Positiivseid teste oli 15,1%. Haiglaravil on 790, intensiivis 94, suri 13 inimest.

Kõik kehtivad piirangud peaksid kaduma 27. aprillil, ka vaktsiinpassi näitamise nõue piiril. Kas see ikka juhtub, sõltub sellest, kui kõrgele järjekordne laine (juba kuues!) tõuseb. Kõrge vaktisneerituse tase võiks olukorda siiski kontrolli all hoida: 89,9% inimestest vanuses 5+ on saanud vähemalt üĥe vaktsiinisüsti, 86,4% kaks.

Aga see kõik on taandunud kuidagi ebaoluliseks. Teade, et õekese pere on paranemas, kuulub küll tähtsate uudiste kilda.

Muust jälle palju ei tea. Homme algavad NYCis kultuuripäevad - ilma minuta. Ega polekski olnud aega minna sinna. Tartu 2024 projekt on kohutavalt palju aega võtnud ja võtab veel. Pluss kõik muu.

Kiire pilk FBsse tabas sealt midagi, mis tõstab võitlusvaimu. Vaadake ka.

Ei tea midagi

Ei tea midagi, mis maailmas toimub. Võidujooks ajaga päev otsa. Aga sain Ukraina sõja teemalise fotonäituse asjus kaubale Tallinnaga - hea! Ja mitu muud asja liiguvad ka. Aga veel rohkem on neid, mis täna sugugi ei liikunud... Ühekaupa, ühekaupa, tütreke! Mis muinasjutt see selline oligi? Oli ju muinasjutt? Ei mäleta...

Õues päike, aga peaaegu miinused. Ööseks lubab jäävihma ja lund, neljapäevaks 15 kraadi sooja. Up and down. Aga nüüd välja.

Palju õnne! Aitäh...

Töine sünnipäev Tartus. Kooslekud ja arhiivikastid, filmimine ja arved, telefonikõned ja muidu jutud. Sekka õnnitlusi ja vahepeale shokolaaditort maasikatega. Kirju ja kurnav, kuid tore. Nüüd tuleb FB üle käia ja tänama asuda. Ja olgu siingi öeldud: aitäh!

Vaikne

Vaikne kodune pühapäev hommikuste õejuttudega. Sealpool hakatakse paranema, aga tervis tuleb visalt.

Oli plaan minna Koerner Halli kontserdile, kus Riias sündinud Mischa Mayski mängib Bachi. Aga hakkasin süüa tegema ja siis avastasin, et suurt Ukraina toetamise EU kontserti saab ka siit vaadata. Vahtisingi seda pesutriikimise taustaks ja vaatan ikka veel, kuigi pesu juba kenasti virnas.

Juba üle kuu on Ukraina vapralt võidelnud. Mul pisarad peaaegu otsas, aga raskus rinnus on jäänud. Nädala sees mõtlesin veel, et kutsun nädalavahetuseks külalisi ja pean sünnipäeva, aga see tundus ikka väga vale: ei suuda pidutseda praegu. Niisiis - vaikne pühapäev.

Nüüd sai ETV veebileht vist aru, et ma pole Euroopas, ja viskas mu keskkonnast välja. Lõpp jääb nägemata.

Aga nii näeb välja venelaste vastupanu.

Belfast

Täna käisin kinos. Teist korda sel aastal. Kenneth Branagh´i "Belfast". Teadagi millest - no ei suuda inimesed rahulikult koos elada. Hea oli. Aga  viimasel ajal on väga raske leida kinodest muud peale actioni.

Kohvikus vaevlesin jälle Heinsaarega. Üheks korraks jagub teist veel.

Ööseks lubab lund ja miinuseid. Eestis lendasid katused. Vennakeselt kuulsin, et ka seal on tali tagasi. Märts näitab hambaid.

Karjapoisi reede

Jah, vabad päevad kaovad ikka eriti kiirelt käest. Hommikul pidin varakult V. juurde asutama, sest pikk maa minna. Ja nüüd, kui pärast visiiti ja poetiiru koju jõudsin, on õhtu käes. Aga hea, et sai käidud ja nähtud, kuigi seekord polnud ta nii heas vormis kui eelmisel korral. No me siis latrasime A-ga jälle. Kamba peale saame hakkama.

Märts on pilvine olnud. Juba mitu päeva pole päikest näinud. Nädalavhetusel läheb jälle jahedaks ka. Kevad vindub.

Mu Tartu koduke pole ikka veel elanikke leidnud. Need paar ukrainlast, kes ühistunaiselt küsimas käisid, kadusid ära. Andsin siis Pagulasabi veebilehel ennast üles. Sealt tuli täpsustav pärimine eile. Täna teatas ühistunaine, et veel üks ukrainlane tulnud korterit küsima ja olnud nähtuga rahul, aga probleemiks kipub kujunema see, et olen ise paari kuu pärast tulemas. Inimesed tahaksid pikemaks ajaks jääda, täitsa arusaadav. Eks me näe, mis sest saab.

Ikka töiselt

Ega muud tõesti pähe mahugi: vaatad aga murelikult kella ja vehid asju teha. Paar palli sain veerema, mõned teised tuli seetõttu ootele panna. Palju aega kulus koosolekutele, aga kõik olid kasulikud ja asjalikud.

Nüüd vaja minna V-le shokolaadi ja martsipani varuma - homme külla. Oli kuulda, et vanadekodu külalised peavad kiirtesti tegema. Eks siis teeme. Koroonapassi enam ei küsita.

Õhtuti loen vaheldumisi "Padjamärkmeid" ja Ellen Niitu, metroos ja pargipingil Heinsaart - ikka vastavalt kaalule. Niiduga oleks sõna otseses mõttes raske jalutama minna...

Ühel õhtul leidsin naabertänavalt sellise tegelase. Mis puu on, ei tea, aga kasvatab säherdusi minimeremiine.

Kärme kesknädal

Pool päeva kodus, pool kontoris, kus läks pikale. Sai trepijooksu teha mitu tiiru ja rääkida, rääkida, rääkida. See viimane väsitab eriti.

Vihm jõudis õhtupoolikul kohale. Nüüd kõik hall ja rõske. Soe supp kulub marjaks ära. Sprotisaiadega.

Vehin kirjutada

Jah, suurem osa päevast on läinud K. ja H. projekti teksti silumisele, kirjutamisele. Hea keskendumisharjutus küll, aga kõik muu seisab tänu sellele. Homme peab majja minema, siis jääb kirjatööde aeg napiks jälle. Aga reede tahan ikkagi vabaks võtta. Püüan ennast veenda: ma olen seda väärt... Lähme A-ga V-t vaatama.

Ilm pilves. Homseks lubab jäävihma ja muidu niru ilma. Kevadine tants: üks samm edasi, kaks tagasi.

Sõjateateid pole olnud aega lugeda, õhtul viskan pilgu peale. Enne tuleb pead tuulutada ja koibi sirutada.

Koduhõngu

R. sünnipäevapakike jõudis kohale - sõõmuke koduhõngu. Aitäh!

Muidu tavaline tööpäev selle vahega, et hommikul oli KRga kohvikus töine date. Ta tõi oma isa materjale arhiivi ja tahtis nõu küsida selle üle, mis veel pere käes. Oli tore näha. Montrealis pole tõesti ammu käinud. Peaks kevadel plaani võtma. 

Avastasin ka uue kodulähedase kohviku, Blooril, Presse Cafe. Sinna võib tagasi minna küll. Eriti hubaselt mõjus vanadaam, kes istus nurgas ja kudus. Vaatas mind sellise näoga, et "kes sina selline oled, mina olen igatahes stammkunde". Tore hetk.

Tegin pika pargitiiru ja käisin üksiti postkontoris pakki saatmas. Õues kevad. Samm kohe kergem.

Rohelised iirlased ja kevade algus

Pärast kahte koroona-aastat toimus täna taas kord St. Patricku päeva paraad. Läksin just piki Yonge´i all-linna, kui sattusin nendega ühte jalga astuma. Lõbus muusika, rohelised aksessuaarid, õnnelikud inimesed... Tore, et mõnel on tore, mõtlesin. Elame siin suures linna ikka väga erinevates mullides.

Vahelduseks ka koroonauudiseid. Homsest kaob maskikohustus, v.a ühistranspordis, vanadekodudes, vanglates. Mingi uus variant on levimas, BA.2. See pidavat lähema kuu jooksul domineerivaks saama. Meedikud prognoosivad kerget tõusulainet, aga suurt ohtu haiglatele esialgu ei kuuluta. Varsti ei küsita riiki saabujatelt enam ka PCR testi. M. pere kodus on nüüd kõik koroonas, v. a M, kes on Tallinnas. Aga tema oli mõni aeg tagasi haiglane, testimas ei käinud, nii et on ka vahest läbi põdenud. Me nüüd P-ga ainsad, kellel see kogemus puudub.

Pargist leidsin kevadet, viimaks ometi. Aga täna see ju algas ka, ametlikult - kõigest hooolimata. Märtsikevade.

Vihm. Muusika

Sajab hommikust peale. Või hakkas juba öösel tulema? Las kallab, peseb talvesaasta minema.

Vaatasin just kolmetunnist Eesti muusikute kontserti Ukraina toetuseks. Nii on: muusika aitab emotsioone ventileerida, loob headust. Võimas kontsert oli, kaunilt ja targalt tehtud. Inimeste üle hea meel nüüd. Kes pole veel näinud, vaatab siit: https://kanal2.postimees.ee/pluss/video/?id=338951

Sveta Grigorjeva tsiteeris oma kõnes Doris Karevat: "Hirm on hirmsaim gravitatsioon." Olgu see siis jätkuks eilsele postitusele.

Kui surmahirm saab nii suureks,
et pageda enam ei jõua,
siis sööstadki talle vastu.

Siis karataksegi kuristikku,
peadpidi gaasiahju,
läbi peegli. Kuis keegi.

Hirm on hirmsaim
gravitatsioon.

D. Kareva, Aja kuju (2005)

Kevad. Hirmud

Eile õhtul oli õues tõesti mõnusalt soe ja kevadine. Istusin pargipingil, püüdsin Heinsaart lugeda, aga see tundus liiga raskemeelne. Ja see vene luuraja asi keerles ka peas. Lõpuks otsustasin mitte muretseda. Soovitajad olid ju usaldusväärsed ja tüdruk ise tundus ka normaalne. Mõtlesin, et kole lugu, kui usaldamatus hiilibki niimoodi inimeste vahele: tema kardab seal ja mina siin ja kõik kardavad kõiki ja midagi... See pole ju miski elu niimoodi! Sissejuhatava kiriavahetuse lõpust lugesin välja, et tüdruk on tõesti Itaalias saanud poliitilist varjupaika ning seal rahvusvahelise kaitse all. Ja see info ei tulnud mitte temalt endalt, vaid usaldusväärsest allikast. Meenusid mu enda esimesed visiidid Kanadasse, kui mult küsiti, kas ma olin Eestis kommunist... Hirmud. See on veel üks jube asi, millega Vene sõda hakkama on saanud - see on külvanud inimeste vahele umbusku, usaldamatust, hirmu.

Tööpäev kulus kiirelt käest. Õhtul saime LT ema korteris käidud. Sorteerisime K-ga raamatuid jm. Värskendav.

Nüüd aga hernesupp ja siis algab nädalavahetus. Tükk aega pole sellist olnud - ei ühtegi töist üritust! 

Jälle neljapäev

Küll need nädalad kaovad kiirelt. Aina on neljapäev.

Paari näitusepaneeli tekstid tehtud muu sibilimise sekka. Üks Zoomi koosolek peetud. Kas langesin vene luure ohvriks või aitasin noort paguluses viibivat ukraina-vene akadeemikut, selgub ilmselt kunagi hiljem. Tunnistan pattu: mulle meeldib inimesi usaldada. Ka üks lätlane sai abi. Teda pole põhjust luuramises kahtlustada.

Õues on väidetavalt 16 kraadi sooja, aga rõdul see küll nii ei tundu. Ehk on päikese käes teine tunne, vaja minna ja järele uurida.

Siin eilne udu.

Ikka udu

Väljas ikka paks udu, aga ilma lörtsita õnneks. Soojemad õhumassid on kohale jõudmas. Aga rõhk on nii madal, et silmalaugudele tundub nagu need oleks tinast.

Tööst pole midagi erku rääkida. Ikka seesama mitmepäine lohe. Ja vahelduseks mitte ühtegi Zoomi koosolekut, küll aga telefonikõnesid mitu.

Meie võitleja MK on Putini musta ehk sanktsioneerititute nimekirja kantud. Tubli tunnustus tehtud töö eest. Aga ta on ka kõvasti pingutanud.

Kanadas pandi täna RT telekanal kinni.

Mu Tartu korterile on juba uued kandidaadid: ukrainlanna koos 9-aastase tütrega. Kaks inimest mahuvadki sinna paremini ära. Ühistunaine näitab neile homme elamist ja kui sobib, siis koligu või kohe sisse.

Ukrainast on põgenenud üle 3 miljoni inimese ja Eestisse jõudnud üle 21 000.

Kanadasse saab märtsi lõpust ilma PCR testita. Aga endale antud lubadus "ei päevagi reata, kuni see jama läbi," kehtib endiselt, sest koroona pole kadunud. Nii et kriban ikka edasi. Kannatage ära.

Tihe

Tihe tööpäev oli. Ka lörtsi on tihedalt tulnud. Kas küll ei hakka juba saama? Neljapäevaks lubab pluss 17.

Kolm vaprat, Poola, Tshehhi ja Slovakkia peaminister, läksid Kiievisse. Eesti parlament hääletas eile lennukeelutsooni kehtestamise poolt Ukrainas, esimese riigina läänes. Muid uudiseid pole olnud mahti jälgida. See kuulub õhtusesse programmi.

Aga nüüd tuleb veidi pilatest teha, sest kõik kohad, mis kangeks saavad jääda olla, kanged ka on.

Kodused haiged ja suure ilma mured

Niisiis on koroona jõudnud lähiringi: pereliikmed Tartus haiged. Õnneks mitte tõsiselt, esialgu vähemalt. 

Ukrainast ei tule häid uudiseid peale selle, et ukrainlased jätkavad vaprat vastupanu ja Mariupolist õnnestus välja tuua 160 autotäit inimesi. USA ekspert kardab, et frustreerunud Putin võib astuda äärmuslikke samme... Eks me vist kõik karda. Täna algasid järjekordsed läbirääkimised, mis jätkuvad homme. 

Venemaal oli telekanali töötaja murdnud otse-eetrisse ja hoiatanud Vene valepropaganda eest. Ka Eesti meedias on hakatud rohkem rääkima vene propagandast. Täna nimetati konkreetselt, millised tegelased askeldavad FBs ja mujal. Aga ega venelaste meediaharjumusi päevapealt muuda, veel vähem mõtlemist. Vene propagandapajal on liiga kaua segamatult podiseda lastud ja nüüd siis helbime kõik seda suppi. On ju igati inimlik soov silm ebamugava probleemi ees kinni pigistada (tuttav meile kõigile, eksole), et nii oma hingerahu säilitada, aga pikas perspektiivis pole see kuigi jätkusuutlik - probleemid ei kipu iseenesest lahenema. See nn arenenud lääs on ka viimaks aru saama hakanud asjadest.

Ah, mis siin ikka targutada. Kõik need teemad on nii läbi nämmutatud, et... Eks maailm saab kord takkajärele tarku täis olema jälle, kui seda takkajärele võimalust meile seekord üldse antakse - hull võib viimaks pilli lõhki puhuda.

Soomes kasvab NATO toetajate arv päevadega.

Tartust pole põgenikupere teemal mingeid uudiseid kosta. Vahest leidsid kodukese kusagilt mujalt.

Emakeelepäev ja lumepilved

Emakeelepäev peetud. Südamlik, soe. Viis korraks mõtted mujale. Escape.

Õues lund ja veel lund. Kosmoses magnettormid.

Ukrainas õudne. Venelane pommitab juba Poola piiri ääres. Torontos järjekordne meeleavaldus. Iga pühapäev nüüd nii. Viskasin veebis pilgu peale: meeleolud üsna meeleheitlikud... Imelik ka, kui poleks.

Neil päevil saab kaks aastat sellest, kui koroona pärale jõudis. Sellega sain kenasti hakkama, praeguse olukorraga mitte enam nii hästi.

Korjan FBst meeme. Ajalugu seegi.

Uusi lumepilvi

Uusi lumepilvi aina tuleb. Üks on just jälle kohale jõudmas üle Doni oru - maailm lõpeb taas pärast Yonge´i. Tegin siiski pika tiiru, et keha väsitada. Uni kipub niruks minema.

Uudistest olen suutnud ennast peaaegu eemale hoida, aga eks nüüd õhtul tuleb sukeldumine. On näha. et venelane surub uuesti ja püüab uusi trikke välja mõelda. Hirmutamine käib.

Õunakooki tegin. "Padjamärkmeid" lugesin. Uue saabunud virna seast tundus see tänasest ja aktuaalsest kõige kaugemal olevat. Ongi: sündmused toimuvad enam kui tuhat aastat tagasi Jaapani keisri õukonnas. Jäneseurust alla... Aga sealgi on talvised varahommikud ja kevadised koidikud, laisad kassid oma riuklike perenaistega ning lihtsameelsed koerad, kes nende riuklike tõttu karistada saavad... Seda võib tõesti lugeda kui Heiani ajastu blogi (nagu tagakaas ütleb) - killuke siit, teine tealt. Üks näiteks selline:

"Sõnad on samad, aga kõla teistsugune - munkade jutt, meeste jutt, naiste jutt.
Lihtrahva kõnes on alati liiga palju sõnu."

Keeruline

Keeruline päev oli. Postkast oli hommikul umbes täis. Ei tea, mis kärbes küll inimesi just nädala lõpus hammustab. Kõik üritavad ilmselt sooritustega maha saada enne vabu päevi. Aga ma ei taha neid hunnikud uude nädalasse jätta. Nii tuligi oma plaanid kõrvale lükata ja tegeleda erakorralistega.

Paar planeeritud juttu sai siiski küll ka räägitud, üks neist keelesõbraga Talllinnas. N. oli murest murtud ja segaduses. Ütles, et mis mul viga, mina võtan infot ühest suunast, aga tema on kahe tule vahel. Venelastega kipub see praegu just nõnda olema. Ja on hea, kui saavad kahest suunast, Eestis on see võimalik, Venemaal vist palju valikuid pole enam jäänud. Aga saime kõigest rahumeelselt rääkida. Tõesti, pole kerge olla praegu mõistuse ja südametunnistusega venelane. Kummutasin paar propagandaväidet ka, mida ta oli oma kirikus või vene meedias kuulnud. Aga ütles, et õigeusu kirikus palvetavad nüüd venelased ukrainlastega kõrvuti ja viimaseid tulevat aina juurde. Tõesti, kui me suudaks säilitada rohujuuretasandi inimlikkuse, oleks juba veidi parem. Kui selle õuduse sees miski üldse rõõmu teeb, siis just see - inimlikkus ja hoolivus. Aga sellest olen ma vist juba rääkinud siin...

Eile vahetasime korteriühistu esinaisega meile C. väljakolimise teemal. Mainisin ka, et mõtlen pagulaste korterisse võtmisele, aga suvel tahaks ise seal olla ja hädalistel läheb ilmselt kauemaks peatuspaika vaja. Juba täna tuli teade, et üks ukrainlane oli käinud meie majas korterit küsimas, endale, naisele ja 12-aastasele pojale. Mees juba töötab Tartus, elektrikuna, ülejäänud pere on nüüd tulnud või tulemas. Ja et vajavad pinda 2-3 kuuks. Taevas ise kuulas mu palveid vist! See sobiks ju suurepäraselt, kui neile mu pisike pugerik peaks passima. Eks vaatame, mis edasi. Palusin mind ukrainlasega kontakti viia. Nii et C. pakutud vene tudeng jääb ootelisti esialgu. Ukrainlastel ON eesõigus.

Hilisel pärastlõunal asutasin ennast koduvisiidile, et minna järjekordset perearhiivi ja raamatukogu üle vaatama. K. pidi ka tulema. Igavene pikk tee TTCga minna. Poolel teel Keele´i jaama, Ossingtonis, löödi rongist välja, sest vahepeal oli üks jaam kinni, mingi intsident seal. Saadeti meid siis tänavale asendusbussi ootama. Sõnumineerisime K-ga, kellel oli omakorda Yonge´ist idas mingi probleem metrooga, nii et tema polnud veel niigi kaugele saanud. Leppisime kokku, et saame ikkagi Keele´is kokku ja kuigi seal bussist maha jääme, võtame takso ja... Ootasin u 20 minutit seda asendusbussi, mida ei tulnudki. Ja kuna K-st polnud ka kippu ega kõppu, saatsin talle sõnumi, et keerame otsa ringi ja jätame visiidi ära. Meil oleks tund-poolteist võtnud, et kohale jõuda ja seega oleksime kõvasti hiljaks jäänud. Ilm on täna ka täiesti jube, tihket lörtsi sajab hommikust peale.

Imekombel saime K-ga metroos kokku, kui ma tagasi linna poole hakkasin liikuma ja tema samal ajal jaamast välja proovis trügida. Ujusime siis kahekesi vastuvoolu, et tagasi südalinna saada ja sellist tungi pole ma enne üheski metroojaamas näinud. Nägi välja nagu mõni Ukraina vaksal, miinus kohvrid ja pommitamine... Tööpäeva ja töönädala lõpp ju ka, rahvas kõik liikvel. Suurlinnas kasvab kaos ikka hetkega üle pea, kui miskid süsteemid ei toimi. Jumal tänatud, et ma iga päev selliseid võitlusi ei pea pidama. Kui metroos miski jama, lähen jala tööle.

Kui tagasi kodujaama jõudsin, oli tööpäev sealmaal, et hakkaski lõppema. Mõtted olid ka kõik pilla-palla ja nii läksin hoopis kohvikusse toibuma. Tegin seal ühe tee ja croissanti ning lugesin täna kohale jõudnud Heinsaart. Päeva parim osa oligi raamatupaki saabumine. Kuigi tuleb tunnistada, et Ukraina tõttu ei taha seegi eskapism (ja ma mõtlen lugemist) enam eriti töötada.

Kirju

Kirju päev, liiga palju ümberlülitusi, pea väga väsinud. Ühe näitusepaneeli suutsin küll ka juurde toota, teksti vähemalt.

Mujal maailmas ei midagi head. Eile vaatasin "Ringvaatest" inspireerituna Boris Akunini intervjuud. Tahaks aru saada, mis meeleolud seal Venemaal ikkagi valitsevad. Oli huvitav jutuajamine. Kes vene keelt mõistab, võib seda näha siit.

NYCi osas ei suuda kuidagi otsustada. Pole kindel, kas olen võimeline seal Curly Stringsi ja Nublut nautima... Aga töö tõttu võiks seal kohal olla.  

Tõin kevade tuppa. Lootsin, et saan aeglast puhkemist nautida, aga tuba on nii soe, et õienupud avanevad tundidega. Midagi kaunist ka siin koledas maailmas...

Vehin kirjutada

Teist päeva jutti olen saanud näituse tekste teha ja neid otsast tõlkesse saata. Ta liigub siiski!

Ukrainast on läinud üle 2 miljoni põgeniku, Eestisse jõudnud 10 000. Venelased püüavad Ukraina linnu maatasa teha, ei halastata lastehaiglatele ega kellelegi - Putin surub gaasi põhja. Poola MIGid vist ikka ei jõua Ukrainasse, vähemalt mitte USA baaside kaudu Saksamaal. 

Kas naabrite juures käib kodusõda? Või on narkar? Mingi röökimine kostub läbi ukse... Üks mees näikse väga kuri olevat.

Mari Kalkun kirjutas uue laulu, sõjast.

Hull mõte?

Keset sõjahullust tuli hoopis teistsugune hull mõte, et mis oleks, kui läheks õige New Yorki eesti kultuuri päevadele märtsi lõpus, aprilli alguses. Kiusab nüüd see mõte mind kangesti...

Teine mõte tuli ka. Kuna C. kolib mu Tartu korterist välja, peaks seda äkki Ukraina pagulastele pakkuma. Kahjuks ei saa ma siit kaugelt korteri konditsioooniga tutvuda - pakuks nagu põrsast kotis, aga vahest pole sõja jalust tulijad liiga nõudlikud. Uurin asja. Või kui keegi lugejatest teab kedagi, kes korterit vajab, siis... Ma ise loodan 11. juunil küll Tartusse jõuda, mil tahaks oma kodukeses maanduda.

Nüüd tuleb minna värsket õhku võtma. Kaks pikka päeva sohval on kondid kangeks ja pea paksuks teinud.

 No ja siis veel seda, et... head naistepäeva!

Lörts

Pool päeva oli udu, nüüd vastu õhtut lükkab lörtsi taevast alla, tihkelt. Märtsiilm. Õue ei lähe.

Täna sai õnneks tööd teha. Siis hing rahuneb. Lihtsalt ei jaksa muretseda vahetpidamata. Hommikul uue püsinäituse teemaline koosolek. Kas see, mis maailmas parasjagu juhtumas, hakkab mõjutame näituse teemasid ja jutupunkte? Midagi ei tea...

Lõunasöögi kõrvale vaatasin Stanfordist paneelarutelu Ukraina teemadel mede AK ja tema balti ja ukraina kolleegide osalusel. Selline akadeemilisem vaade vahelduseks. 

Aga ega midagi head ei paista. Rahumeelsed inimesed surevad. Üle 1,5 miljoni põgeniku juba. Õudus.

Kohiseb ja mühiseb

Täna oleks nagu meri akna taga jälle - tohutu tuul. Lubati puhanguid kuni 90 m/s. Aga soe on, pluss 16 C. Esimene soojalaine. Pärast filmivaatamist käisin õues, aga jalutada on sellise ilmaga keeruline. Õhku siiski ei tõusnud.

Keeruline oli filmi järel mingit jutukest veeretada. See, kuidas teadur Sandral on töö leidmisega raskusi, ei tundu praegu tõesti kõige pakilisema probleemina. Aga pool tunnikest ikka rääkisime KK-ga. Vaatajaid oli vähe, 16 inimest. Mida oli ka arvata.

Sõjameeleoludes on jäänud mainimata, et meil juba nädal aega koroonapassivaba elu. Paari nädala pärast kaob ehk ka maksikohtustus, aga usun, et paljud kannavad siseruumides neid ikka edasi. Metroos näiteks.

Märtsi lõpus toimuvad New Yorgis eesti kultuuri päevad. Tuli hull mõte, et võiks sinna minna. Oleks nagu töö ja lõbu käsikäes. Kangesti tahaks ennast tuulutada. Aga kas passib praegu reisiplaane teha? Ikka seesama küsimus, et kuidas elada oma igapäevast elu, kui...

Lõpetuseks uusimat juhuluulet Kristiina Ehinilt. Ette kantud eile Tartus Raekoja platsil toimunud ühislaulmisel.

HAVI KÄSUL

Tavalised vene poisid
arvutimängu tänavalahingute tallermaalt
äkki päris sõjaväljale sadanud –
vaenlast denatsifitseerimas
inimlikkust sõelapõhjaks laskmas

Havi käsul
pimedusega löödud –
tavalised vene mehed
tulistamas haiglaid ja mänguväljakuid
Ema, ma kardan, me peame pommitama juba kõike!
jõuab vene sõduri kaugekõne
Obi jõe kaldale

Isa, pea vastu!
saadab viiendat päeva
Tšernigivi varjendis konutav ukraina laps
sõnumi isale
Dnepri sillal

Tavaline vene naine!
Sinu poeg tapab praegu!
Sinu mees valab süütute verd!

Teen oma elu suurima annetuse Punasele Ristile
ja mu sisemine rahusaadik manitseb:
mida muud sa praegu teha saad –
hinga sisse selle talvepäeva üürikest päikest
Ära lase oma meeltest lahinguvälja teha!

Havi tahab hävitada
Taara avitab kuidas oskab
Ja ERMi külastades uurin igaks juhuks
kas pirrud
muuseumi klaasvitriini ja tulemüüri taga
juba lõkendavad?

Sina ja mina
meie ja nemad –
kes me oleme
siin Euroopa ajaloo
tuulepealsetel maadel?
Vaevalt said märtsipommitamise rusudele
pargid peale kasvada ...
Vaevalt sai Tšernobõli sarkofaag tsemendiga üle valatud
uued pojad sünnitatud ...
Vaevalt said memoriaalid rajatud ...
Kes me oleme?
Kas liivaterad ainult –
hinges vappumas terve rindejoon
– headuse ja kurjuse – vahel
sätendamas terve lapsepõlvetäis
sinikollast merd
Au ja südametunnistus
pimeduse piiramisrõngas ...
Piirilinnakeses kaetud pikk rahuläbirääkimiste laud
kus veekarahvinid tärisevad
raketilöökidest

Kauges külas küpsetab Ukraina vanaema
pliine ja vareenikuid
valmis varutud jahust ja puruks pommitatud kanaaediku
viimastest munadest
Ukraina vanaema
hoiab aknad rinde poole lahti
et sada poissi tuleks ja istuks
tema lõputu armulaua taha sööma
jätaks vennatapu ja tõstaks katkise katuse
pea kohale tagasi

3.3.2022 Tartus

Tavaline?

Tegin tavalisi laupäevaseid asju: kodujutud, ostutiir/korilusretk, kohvik, koristamine. Linna vahel tavaline sebimine, v.a see, et Yonge´i peal Kingist lõunas olid kahel pool sõiduteed Ukraina lippudega meeleavaldajad. Nii umbes 40 inimest. Mööduvad autod tuututasid tunnustavalt.

Winnersi lettide vahel kuulsin venekeelset juttu. Noorpaar valis kingi, omavahel valjult hõigeldes. Julged olete, mõtlesin.

Kohvikus istusid naaberlauas kaks vanemat härrasmeest. Ei tea, millest nad muidu rääkisid, aga kui kuulsin sõna "Russia", läksid kõrvad kikki. Rääkisid II Maailmasõjast ja sellest, mis nüüd toimumas. "Nasty people," võttis üks neist asja kokku. Mõistsin emotsiooni.

Aga jah, kas sellises olukorras on ikka OK käia kohvikus ja shoppamas ja osta kodustele suvise reisi tarvis kinke - nagu midagi poleks juhtunud? Selliseid imelikke küsimusi tuleb endale esitada. Ja siis mõtlen, et kui elan edasi nagu midagi poleks juhtunud ja teengi neid tavalisi asju, ehk siis keerab kõik jälle heaks, tavaliseks... Aga uned muutuvad aina jubedamaks.

Mudimisele

Kiire tööpäev, et jõuaks esmaspäevase koosoleku ettevalmistustega kusagilegi. N. ei saanud minuga rääkida täna. Saatsin talle eile õhtul Zoomi lingi, sest kaks nädalat pole me näinud. Eelmine nädal polnud aega, aga ma polnud ka siis veel valmis tema kui venelasega juttu ajama. Nüüd olen. N. ütles, et ta arvas, et ma ei taha enam temaga rääkida. Just seda ma kartsingi. Ja just seda nemad nüüd kardavadki... Kõik kardavad midagi.

Eile õhtul vaatasin YouTube´ist intervjuud Hodorkovskiga. Tõsine, valus. Vene keeles.

Aga nüüd pean jooksma J. juurde mudimisele. Pühapäevaks lubab 13 kraadi sooja. Ukrainlaste toetusmeeleavaldus toimub Vene konsulaadi juures, aga meie film on esialgu ikkagi kavas. On neid, kes arvavad, et inimesed vajavad sõjauudistele vaheldust. Neil võib õigus olla. Eks me näe, mis olukord selleks ajaks valitseb.

Vead ennast läbi

Nii on, et vead ennast kuidagi päevast läbi. Teed tööd, siis vaatad uudiseid, nutad peatäie ja töötad edasi.

Päeval sain emaili ingliskeelselt proualt, kes mind hiljaaegu oma pensionäride kulbisse esinema kutsus. Ütles, et oli lugenud The Globe and Mailist intervjuud Kaja Kallasega ja mõelnud minu ja teiste eestlaste peale. Soovis, et mu lähedased kodus oleks hoitud... Nojah, nutsin jälle. 

Hommikune koosolek Eesti töörühmaga oli tõsisem kui kunagi varem. Kurvad ja murelikud näod aina ning niisked silmad. Töised meilid algavad või lõpevad ka nõnda, et saad aru: me kõik muretseme ühte- ja sedasama muret ja pingutame, et oma igapäevast elu kuidagi edasi elada. Kas pühapäevane filmivaatamine jõusse või ära jätta? Kas suvekool ikka tuleb? Kas Eestisse saab...

Kaks aastat ebakindlust on täis saamas ja see kolmas näikse kujunevat eelmistest hullemaks. Aga lootma peab.

Nüüd vean ennast õue.

Silmad märjad

Täna olin terve päeva Tartus, kus oli üks koosolek teise järel ja siis koristasin oma kabinetti. Nii ei tea uudistest muud kui seda, mida lõunasöögi ajal Master´si telekast nägin. 900 000 põgenikku juba...

Füüsiline rahmeldamine mõjus väga hästi. Ei teagi, palju neid kaste oli, mis ma alla keldrisse toimetasin. Ikka mitu tiiru pidi käima. Kuna mitu korrust on minna ja käruga ei saa ka kõige otsemat teed, siis kilometraazh tuli korralik. Arhivaari amet on teinekord ikka väga sportlik. Ja järgmine kord oma tuppa palju parem tulla - peaaegu korda sai.

Hommikul tööle minnes kohtasin liftis naabrit, keda ikka näen vahel, kui pesu pesen - armas noor naine väikese lapsega, kangesti suhtlemisalti poisikesega. Täna oli naine üksi. Kui lifti sain, küsis ta kanadaliku viisakusega: "How are you?". "So-so," oli mu vastus. Siis oli pikem paus, mil kumbki ilmselt kaalus, kust ilmanukast teine on ja mis suhe tal selle Ukraina värgiga võiks olla. Ilmselt kahtlustasime mõlemad, et oleme üsna samast kandist. Kui ta siis ütles, et "õudne ja hullumaja," küsisingi, kust ta pärit on. "Sloveeniast," oli vastus. "Mina Eestist," ütlesin. "On sul seal palju peret?" küsis ta siis. "Jah, kõik on seal..." "Siis oleme samas paadis," kostis naabrinaine ja meil mõlemal olid silmad hoobilt märjad. 

Neid niiskeid silmi näeb nüüd kõikjal. Kolleegid kurdavad ka, et raske on tööle keskenduda ja emotsioonid käivad üle pea. Paistab, et praeguses ebanormaalses olukorras on see üks väheseid normaalseid asju.

Nüüd kiire õhtusöök ja siis K. juurde pügamisele - üks trenn seisab veel ees. Küllap saame sealgi vesistada. Ja uudiseid vaatan õhtul.

Füüsiline

Veel üks tööpäev õhtusse jõudmas. Sain küllalt palju tehtud, st et uudiseid pole väga pingsalt jälginud, aga iga kord, kui pilgu peale viskan, leian jälle midagi jubedat... Pisaranääre hakkab kontrollimatult tööle ja tekib lausa füüsiline õudustunne: justkui pea käiks ringi või seest läheks õõnsaks või saaks kohe-kohe vertigo hoo... No ei ole hea olla.

Mingi selline sisemine segadus on aina, mida ei klaari millegagi ega kuidagi ära. Nagu loodusseadused ei kehtiks enam ja mõistus keelduks seda tunnistamast. Lapsed keldrites magamas, põgenikud laste ja lemmikloomadega, linnad rusudes... Kiievis oli holokausti memoriaal pihta saanud. Teletorn ka.

On see kõik ikka päriselt?! Kas ei saaks sellest unest juba üles ärgata ükskord? "Õõvastav" on just see sõna, mis seda õõnsat õudustunnet füüsiliselt edasi annab. Twelve points to Aavik for that.

Nüüd lähen pead tuulutama. Tuleb pikk ring teha täna.