Kaugelviibija eelis on see, et uut aastat saab tervitada kaks korda. Eestis on see juba alanud, Torontos tuleb veel pikalt oodata. Varsti saabuvad külalised ja siis läheb ootamine lõbusalt. Aga kodumaale siis juba praegu: head uut aastat! Tulgu see võimalikest parim!
Üks üksik tööpäev pühade ja nädalalõpu vahel. Siis taas üks üksik tööpäev ja jälle pühad. Enam ei tea, mis nädalapäev on ja ajaarvamine on igas mõttes sassis. Täna oleksin peaaegu ekskursiooni maha maganud. Õnneks vaatasin kalendrisse...
On olnud hea rahulik jõuluaeg, mõõduka söömise, suhtlemise ja tegevustega. Eile Niagara-on-the-Lake´ is, mis on kena iga ilma ja aastaajaga. Murakami edeneb hoogsalt. Kinos nägin "Krahv Monte-Cristot". Päevad on pilves ja lühikesed, lund vähe. Homseks lubab ligi 10 kraadi sooja.
Aga vaenlane ei maga, vaid lõhub Läänemere põhjas kaableid ja korraldab muid sigadusi. Et nad ka ei väsi.
Eile hommikul käisin Bloom Cafe´s Murakamiga. Täna viisin ta kohevaid pannkooke sööma. Jaapani aasta hakkabki läbi saama. Peapilte viskab ette aina. Kui tänavu üldse millegagi rahul olla, siis sellega, et viisingi ennast sinna. Päriselt.
Ega ma siin naabritega eriti suhtle. Mõned üksikud on, kellega saab small talki aetud. Üürimaja seltskond vaheldub ka hoogsalt. Nii et üsna anonüümne elu. Mille vastu mul pole kõige vähematki. Aga mõnest silma-kõrva hakanust võiks ju vahetevahel rääkida.
Eile sõitsin liftiga alla, et J. juurde minna. Paar korrust hiljem tuli peale noor perekond. Oletatavasti perekond. Nooremat sorti naine, mitte kuigi vana mees ja pisike tüdruk, ehk nii 3-aastane. Inglise keeles rääkisid, aktsendita, st kohalikud. See pole kuigi tavaline, et sellises üürimajas elab kohalik lapsega pere. Immigrandid, jah, aga kohalikud enamasti mitte.
Ei kippunud nad minuga suhtlema õnneks. Tüdruk oli samuti oma mullis. Mõned siinsed lapsed on väga suhtlemisaltid, siis pead ka pingutama, et kena tädi roll välja kanda. Seekord ei pidanud midagi - sõitsime.
Kuna seisin lifti tagumises nurgas, sain neid vaadelda. Naine oli kena, sihvakas. Mees jupike lühem, sinikrae moodi, näpus six-pack tray. Ausalt öelda ei teagi, kuidas seda alust eesti keeles nimetatakse. Nagu punamütsike, mõtlesin, korvikesega. Uurisin, mis tal seal on. Kaks õlut ja mõned metallpurgid. Mis mark, aru ei saanud, sest ma pole siin peale Canada Dry ginger ale`i ühtegi purgijooki ostnud. No tal olid alko moodi purgid muidugi. Kuhu nad niimoodi reede õhtupoolikul lähevad, mõtlesin.
Jõudsime alla. Perekond astus mu ees liftist välja ja naine lausus mehele: "Have fun! See you on Sunday," ning keeras vasakule. Mees ei öelnud midagi ja marssis otse välisukse poole.
Kuidagi emalikult kõlas see "Have fun". Nagu oleks tiineka sõpsi poole sleepoverile ehk pidžaaamapeole saatnud. Lahke naine, oli mu järgmine mõte - andis mehele vaba nädalavahetuse. Kas ostis joogid ka kaasa? Aga kaks ööd ja ainult six-pack? Väga ontlik sleepover indeed. Ainult hakatuseks? Või läks hoopis emale külla? Six-packiga?
Jääbki saladuseks. Küllap nad ise teavad, mis ja miks. Selline mõttetu lugu Isabella uulitsast.
Aga eilne lumi jäigi maha. Kuna on kaheksa kraadi külma pluss päikesepaiste (pargis isegi kriuks talla all!), siis tekkis päris talve tunne. Täna see ju algas. Päike nüüd pesas mõnda aega, et siis vähehaaval kõrgemalt käima hakata.
... jõulude ja aasta lõpu poole. Rahulikud tööpäevad tavapäraste aastalõpu tegevustega.
Kolmapäeval pikk jõulupidu töö juures. Kuna kingitusi tuleb iga aastaga juurde, kulub suurem osa ajast nende jagamisele. Aga tore ikka - niisama tiksuda ja inimesi vaadata.
Uued prillid käes, harjumatud. Multifokaalid tunduvad kuidagi rasked, aga lugemisprillidest on abi küll.
Õhtul J. juurde mudimisele. Seegi selle aasta viimane. Veel paris palju viimaseid tahab tegemist tegelt.
Hommikupoolikul sadas lund. Nüüd peab pausi, aga kerge kirme on maas. Vikerraadios lõputu jõulusoundtrack.
FBst noppisin sellise meemikese. Eestlase kalender.
Tänased prognoosid räägivad, et meil siiski on väike lootus jõululund näha. Eile õhtul kallas vihma, täna jälle 5-6 kraadi sooja. Lõputu hämarus.
Rahandusminister Chrystia Freeland astus tagasi ja valitsus vajus uppi. Vaatame, kas Trudeau´l leidub vastutustunnet sama teha. Asi kisub muidu väga hapuks siin.
Eile vaatasin ETVst AK-d ja Välisilma ja tuju läks aina kehvemaks, aga siis tuli Plekktrumm ja see päästis päeva. Vaimule kosutavat toitu vaja. Lugemislauale jõudis Murakami viimane oopus. Hõrk. Õnneks on romaan parajalt paks - jätkub mõneks ajaks.
Kuusteist jõulupakki komplekteeritud. Kuidagi valutult läks tänavu. Aga ega eelmistel aastatel ka väga valus ole olnud. Eesti-suunalised virtuaalkingitused vaja veel välja nuputada. Canada Post hakkab homsest küll tööle, aga ei ole kavas neid nuumata postipakkide saatmisega. Miljonid pakid ootavad niikuinii edastamist neil, nii et ega enne jaanipäeva miski kohale jõuakski.
Tõelise jõulumeeleolu tekitas aga selline kohalik uudis. Aeg teha heategusid.
... hämmastab. Tellisin sel nädalal kaks raamatut ja mõlemad jõudsid kohale juba järgmisel hommikul. Jääb mulje, et nad istuvad ja ootavad, et keegi jumala eest telliks midagi. Ja nii kui tellib, panevad kohe jooksu.
Canada Post seevastu streigib edasi. Täna tuli küll uudis, et kuna pooled ei liigu sugugi kokkuleppe suunas vaid vastupidi, siis tööminister kasutab oma õigust ja teeb streigile lõpu. On lootust, et post hakkab järgmisel nädalal liikuma. Arvestades seda, kui palju tegemata tööd on kuu ajaga kuhjunud, siis... Kodused, sel aastal saate küll ainult virtuaalseid tervitusi siit.
Homne päev möödub läti majas rahvajõulupuul VEMU leti taga.
... ja soojad ilmad jätkuvad. Pime nagu Eestis, võiks öelda. See vajutab ka lauba kuidagi madalaks - ei ole terav pliiats neil päevil sugugi.
Canada Post jätkab streikimist. Kui vähegi võimalust on, jagan töiseid jõlukaarte käest kätte. Muidu jäävadki kätte. Kõlab nagu miski Tätte... Kas teadsite, et tema pseudonüümiks on Taan Jätte?
No ikka jabur on olla jah. Jõulujabur.
... Bibliograafia Klubi ja Laenuraamatukoguga täna. No küll nad on ikka armsad! Puhake hästi ja näeme uuel aastal!
... keeb ja kobrutab. Juba toimuvatele sõdadele lisandub ülepäeviti uusi kriise, mässe, üllatusi.
Assadi diktatuur Süürias kukkus nädalaga kokku - Venemaal vesi ahjus. Rumeenias tühistati presidendivalimiste tulemused, kuna tuvastati Venemaa sekkumine. Lõuna-Korea president kuulutas üheks põgusaks hetkeks välja sõjaseisukorra ja põhjustas sellega üleriigilisi meeleavaldusi. Siis mõtles ümber ja nüüd vabandab. Aga tema tagandamine ebaõnnestus. Gruusias endiselt rahutu. Trump käis Pariisis Notre Dame´i taasavamisel, kus pani sõpra Macroniga. Juturingi võeti ka Zelenskõi. Seletajad nüüd seletavad ja oletavad, et mis me võiksime sellest kõigest järeldada. Samal ajal lubas Biden taas ligi miljard dollarit Ukraina toetuseks. Tundub, et kõigil on enne aasta lõppu kibedasti kiire, et teha, mis teha annab. Loodame, et kellelgi pole plaanis midagi eriti lolli korda saata.
Meie filmisime eile verivorstitegu. Varsti saab seda VEMU YouTube´i kanalil näha. Minu jaoks oli see esimene kord. Eestis võis ju vorste poest osta, polnud põhjust kodus vabrikut püsti panna. Siin oli see korraga nii talgud kui sõpruskonna kokkutulek. Igal oma ülesanne ja roll. Paar tootenäidet ootavad nüüd sügavkülmas pühasid.
Täna õhtul kontsert koos õhtusöögiga. Kisub jõuluseks vägisi. Head teist adventi, inimesed!
Jõulumelu on alanud. Eile õhtul käisin linnapea vastuvõtul. Sinna olid palutud festivalide ja sündmuste korraldajad. Ma vedasin kaasa K, Estonian Music Weeki ja meie muude sündmuste ustava vabatahtliku. Eriti sobilik liigutus rahvusvahelisel vabatahtlike päeval!
Meie linnapea on ikka pehmelt öeldes kummaline... Vahepeal oli lausa piinlik teda kuulata-vaadata. No ega me seal eriti kedagi ei tundnud. Lõpuks ikka paar tuttavat ilmus. Eks siis sõlmisime uusi tutvusi. Leidsime ka järjekordse eestlase, kelle olemasolust aimugi polnud. Nime järgi ei osanuks kahtlustada ka, aga tema tuvastas meid, sest ta oli registreerimislauas. Mõlemad pooled rõõmsad! Meie saime ühe kadunud lambukese kätte, tema võimaluse eneses kaduma läinud eestlast otsima hakata. Juba tekkis plaan ka, kuidas teda rakendada. No ja pealegi töötab ta linnavalitsuse selles osakonnas, kus meil tutvusi eriti tarvis.
Täna hommikul sain RZ-lt ootamatu kutse Kanada-Rootsi Kaubanduskoja Lucia päeva lõunasöögile. Tema sõber olevat koja pealik. No läksingi. Sai kõvasti ja hästi süüa ning kuulata Luciade laulu. Oli huvitav näha, kuidas taolist üritust korraldavad need, kel palju raha ja rikkad partnereid.
Eile kõnesid kuulates pidin vägisi mõtlema sellele, et meie festivalikene on hiiglaslike Toronto tänavafestivalidega võrreldes justkui kirp elevandi kõrval. Täna tuli tõdeda, et pikalt iseseisvust nautinud rahval on kordades rohkem edukaid suurfirmasid. Kanadalastest lauanaabritele pidin seletama, kus Eesti asub ja et see on praegu ikka päriselt ka olemas (ammu polnud säherdust vaimupimedust kohanud). Aga nagu öeldakse: ära võrdle ennast teistega vaid mõne aja taguse iseendaga. Kehtib ka Eesti ja meie suure asja kohta. Nii et häbenema me ei pea, pigem vastupidi. We are definitely punching above our weight, pole kahtlustki.
Homne hommik tuleb töine, kuid jõulune.
Mulgipuder kanti täna UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Pakub põhjuse seda vana vaimset toitu tegema asuda. Polegi ammu söönud. Nädalavahetusel ehk.
Aga mis elukas on ajuvamm? Oxfordi ülikool valis 2024. aasta sõnaks brain rot, mis tähendab isiku vaimse või intellektuaalse seisundi eeldatavat halvenemist mõttelageda veebisisu ületarbimise mõjul, samuti sellist sisu ennast. Eesti Keeletoimatejate Liidu veebilehelt loeme, et BBC andmetel on sõna brain rot kasutus aasta jooksul sagenenud 230%. Sõna tuli inglise keeles tarvitusele küll ammu enne interneti loomist. Näiteks 1854. aastal on seda oma raamatus „Walden ehk Elu metsas“ kasutanud Henry David Thoreau, kes ühiskonna vaimset allakäiku kritiseerides imestas, et kartulimädanikku küll tõrjutakse, aga palju hullemat ja saatuslikumat – ajumädanikku – mitte. Ühe eestikeelse vastena kaalutudki ajumädanikku, aga nüüd näikse konsensus siiski ajuvammi poole kalduvat.
Mina võitlen ajuvammi vastu täna õhtul keelekohvikus, kus päris inimesed räägivad päris (või peaaegu) eesti keeles. Kuidas võitled ajuvammiga sina? Passid siin blogis? Halb! Mine välja kõndima!
... kogunemised. Eelmisel nädalal raamatuklubi, täna kirjutajate oma, homme keelekohvik. Meeldivalt sisukad kõik, tuju ning toonust tõstvad. Need on olemised, kus inimestel on üksteise jaoks aega. Ja huvi. Hoolimist ka. Tänulik olen.
Navalnõi "Patriot" oli võimas raamat. Nüüd võtsin Snyderi käsile. Murakami peab ootama rahulikumaid aegu.
Põhjapool tuli mõnes paigas 1,5 m lund. Teed kinni, elekter ära. Meil pudenes laupäeval üksikuid helbekesi. Maha ei jäänud midagi. On lihtsalt kõle.
Seekord läks auhind väga õigele inimesele. Kes oleks veel kirglikum isamaaline kõneleja ja tegutseja? Nii hea meel Su üle, Krista! On olnud õnn Sinuga koos asju teha ja ilmaelu üle aru pidada. Aitäh!
Minu vaikse bloginurgakese statistika näitab äkitselt mingeid pööraseid lugejanumbreid imelikust ilmanurgast. Mingi spämmimasin tööle pandud? Veider.
Lisaks riiklikule jõuluvanale on provintsi omagi üles ärganud: Doug Ford peab plaani pühade puhul kohalikku maksukoormat alandada, vist enam-vähem samadel kaubagruppidel.
Kuid väikeettevõtjad on kurjad. See tekitavat neile lisatööd ja -kulusid, arvutisüsteemid tuleb ümber programmeerida jmt. Selleks kõigeks on napilt kaks nädalat. Ka ollakse mures, kas on ikka küllalt selge, milliste kaupade kohta maksualandus kehtib. Peale selle on käimas Kanada postitöötajate streik, millega ettevõtjad niigi pihta on saanud.
Aga no millal see jõuluvana enne kinkide eest on vastutanud?! Jagab seda, mis kotis. Sina loe salmi ja ole õnnelik. Mäletan siiani üleskeeratavat mootorpaati, mille lasteia (siis küll veel) näärivana mulle tõi. Ju olid nukud defitsiitseks muutunud enne pühi. Keda süüdistada? Kas päkapikke? Või sneguurotškat?
Jooksen saba seljas ühelt loengult teisele ja sekka ka mõnele muule üritusele. Selline intellektuaaalselt stimuleeriv nädal. Arutelu" Nipernaadi" üle oli samuti põnev. Ikka uskumatult palju erinevaid maitseid ja vaatenurki mahub ühe laua ümber.
Eile käisin prillipoes. Paari nädala pärast on oodata uut väljavaadet elule. Cristall Opticiani nimelises prillipoes on särtskad prouad, kes oskavad ootamatuid raame pakkuda. Tore disainimäng.
Nädala lõpuks lubatakse lumeuputust. Jõuluvana ja teda saatvad isikud ning olendid marssisid pühapäeval linna. Isegi Vikerraadios on paari jõululaulu mängitud, poodides niikuinii.
Kuid nüüd vaja õhtuseks filmiks kohvipada üles seada.
Täna viisin vana sõbra Nipernaadi kohvikusse. Teisipäeval on raamatuklubi.
See on raamat, mida ülikooli ajal lugesin iga jumala kevad. Osalt seeõttu, et olin selle oma uurimisobjektiks valinud, aga peamiselt seepärast, et meeldis nii väga. Aastakümneid polnud lugenud, nüüd siis viimaks jälle. Jah, mõjub kui kohtumine vana sõbraga. Meenutan, muhelen ja imetlen. See raamat ei vanane vist kunagi. 2028 saab sõber 100-aastaseks.
Aga sellest, et ma 21. sajandi kolmandal kümnendil Nipernaadiga Torontos jaapanlaste kohvikus istun ja sinimustvalge pliiatsiga märkmeid teen, ei osanud 1980ndate Tartus isegi mitte unistada. 😶
... viimasel ajal. Vaim vist rahutu. Ei taha uni-ullikene tulla õhtuti sugugi ja siis olen järgmisel päeval ise kui ullike - teen ja toimetan, aga teravust napib. Vedasin reedeni välja siiski. Õhtul J. juurde mudimisele. Ehk mõjub ka Une-Matile.
Uue aasta kalender täitub plaanide, ürituste ja ideedega. Oleme otsaga oktoobris. Täna toimus järjekordne isnpiratsioonikoosolek. Paraku pole ka 2025 kalender kummist - kitsaks kisub.
Ilm on jätkuvalt kõle. Vahepeal sajab, siis on lihtsalt hall. Tuuline ka. 😉
Rahvusvaheline kriminaalkohus kuulutas tagaotsitavateks Netanjahu ja Gallanti, aga ka Hamasi juhi Deifi.
Venelane vehib rusikatega: Ukrainasse lennutati ballistiline rakett, mis on mõeldud tuumapeade kandmiseks. Tuumapea jäi maha.
Kaja Kallasest saab kõrge EU välisesindaja.
Kanadas streigivad postitöötajad ja Trudeau jagab jõulukinke. 14. detsembrist 15. veebruarini on mitmed lastekaubad, aga ka toidukaubad, õlu, vein ja siider käibemaksust (siin GST) priid. Aprillis saavad kõik, kes teenisid 2023. aastal alla $150,000 dollari, riigilt $250 tsheki. Nii püütakse leevendada elukalliduse hoogsat tõusu.
Meie tegime näo, et kõik on korras ja pidasime 2025 Estonian Music Weeki koosolekut.
Eilne vihm peksis puud lehtedest lagedaks.
Kiida veel! Vihm kohal. Õues hall ja nätske. Ja märjad lehed maas. Aga Eestisse jõudis esimene lumetorm. Nii et meil sellega võrreldes elu ikka veel lill.
Timothy Snyderi eilne vestlus oli karmilt desillusioneeriv ehk maakeeli öeldes masendav. Prospektid ja perspektiivid on tumedad. Peab uskuma mõistusega insiderit lõunast. Tema raamat "On Freedom" tuleb osta. Vaatan, kust. Indigos on kõvakaaneline väga soolase hinnaga, Amazonis veidi odavam, aga pehmekat ei jõua vist ära oodata - uudishimu on liiga suur.
Varsti tuleb hakata kodu poole minema. Jalutada eriti ei taha sellise ilmaga.
Homme jälle pikk päeva kontoris.
... paistab väljas. Kuna ümberringi kerkib aina uusi kõrghooneid, siis paistab päike nüüd ka põhjapoolsest aknast, peegeldusena, uute huvitavate nurkade alt. Hommikune käivitumine toimub valges. Pool seitse oli pimedavõitu, aga tund hiljem juba täitsa valge.
Täna oli kolm Zoomi koosolekut üksteise otsa. Siis kirjatööd. Tagumik on kange. Poole tunni pärast algab veebis Timothy Snyderi uue raamatu estitlus, mis tähendab, et istjatsid jätkuvad.
Nädalavahetusel sai ringi liigutud. Laupäeval lätlaste juures nende iseseisvuspäeva tähistamine. Sealt A. ja P-ga restorani, kus sõime, jõime ja parandasime maailma. Eile oli minu päev. Navalnõi raamat edeneb hoogsalt. Õhtul pidasin Alberta keeleõppuritele veebi kaudu lühiloengu.
USA lubas Ukrainale kaugrakette. Vaatasin CNN uudiseid. No ikka veidi murelikud ollakse, kui pehmelt väljenduda. Scholtz riputas endale tuhka pähe. Kui Kallas oma EU ametisse kinnitatakse, saab tal ikka väga põnev elu olema. :O
Nii see viimasel ajal tõesti tundub. Maailm keerab visalt kusagile, kuhu ei tahaks mitte minna. Vähehaaval muidugi harjub nii mõnegi asjaga, aga pikas perspektiivis paistab kõik ikka üsna niru ja troostitu. Ja ma ei pea silmas omaenda väikest maailma vaid seda suurt, kus me kõik koos askeldame, sabad ja sarved segamini. Novembri blues?
Haa! Jõudsin oma hala just ära postitada, kui FB pakkus sellist meemi. Nali aitab. Veidi.
On jäänud avalikult rõõmustamata, et laupäeval selgusid mõned uued sugulased. Mairele pühendatud "Sinu uus sugulane" finaalis ilmus pilti Reet Linna ja ilmumata jäi tagasihoidlik Doris Kareva. Viimane oli koguni nii tagasihoidlik, et ekraanil jäi näitamata ka meie suguluse aste. Vaja välja uurida, tutvuste kaudu.
Jah, meil on see au ja need teised sõnad.
Ilm endiselt ebatavaliselt soe, aga külm higi on otsa ees (no sümboolselt küll), sest lõunas juhtuski see, mida oli karta: psühhopaat ja kriminaal valiti taas presidendiks. Hoidkem nüüd oma piibud ja prillid! Nördinud ja mures. :(
Kui täna Biblio Klubiga lõunat sõime meestetoas, siis võis läbi akna näha paljaid õlgu möödumas. Südapäeval 21 kraadi. 5. novembril. Kui mitu korda ma juba olen tänavu viimase suvesooja üle rõõmustanud-imestanud? Vajagi nüüd ka õue minna, et kliimasoojenemisest osa saada. Minu õlad on küll siivsalt kaetud.
Ärkasin. Keerasin kella. Pesin. Joogatasin ja mediteerisin. Keetsin ja praadisin. Sõin ja jõin. Patseerisin. Kohvitasin ja lugesin. Kuulasin ja vaatasin. Vaimustusin. Imestasin. Chattisin. Koristasin. Mõtlesin. Valutasin. Torisesin (mõttes). Emaileerisin ja sõnumineerisin. Mälestasin. Õnnitlesin. Planeerisin. Tõmbasin hinge.
Montrealis käidud nagu niuhti. Võtab ainult kaks päeva. Nende pikkade rongitundide (ca 5+5) jooksul jõuab üksjagu tööd ära teha ja ka lugeda. Sabakont pahandab ainult. Eriti totralt mõjub sellises olukorras sammulugemisäpi meeldetuletus, et oled juba mitu tundi istunud, aeg on sammuma hakata. Noh, käisin kempsus ära seepeale.
Montreali ju rohkem ei näinudki kui rongijaamast hotelli ja tagasi marssides, pluss eestlaste pesa külastades. Villa Maria näeb sügisel eriti nunnu välja. Sealses brasserie´s sain ka kiirelt istutud, sest kere oli hele enne koosolekut. Aga kaks päeva ainult võileibu ja saiatooteod süüa pole väga tore. Eile õhtul Torontos, enne juhatuse koosolekut, sai lõpuks päris toitu. Täna saab jälle. Rektori delegatsioon on kohal ja õhtul itaalia restorani minek.
Eilsest soojast ilmast jäin ilma. Montrealist läksin ära enne, kui soojaks läks. Kui Torontosse jõudsin, oli juba õhtu ja suvi läbi. Täna hommikul loengusse joostes oli mahe ilmake küll, aga siis pidi tubaseid töid tegema ja nii see minisuvi must mööda kihutas. Õhtuks lubab vihma ja homme läheb jälle külmaks tagasi.
Tea, kas see on nüüd ving teemal "Seal on hea, kus meid ei ole", aga Montreal tundus ikka meeldivalt puhas, eriti nende metroo. Ei sodi, ei haisu ja toimib kui õlitatult. Teisipäeva hommikul Torontos rongijaama sõites sain metroos passida tükk aega - süsteem seisis. Tagasi jõudes sama lugu. Rong jõudis kohale tööpäeva lõpuks, st et metroo oli rahvast servini täis ja kümmekond minutit ei tulnud ühtegi rongi. Vaevalt mahtusime perroonile ära. Viimaks tuli, kuhu kõik muidugi peale pressisid, nii et saime jälle küünarnuki tunnet kogeda. Siis tuli teade, et kusagil on elektrikatkestus, mis tähendas, et toppasime seal kõigi oma küünarnukkidega mõnda aega. Lõpuks läksime liikvele, aga mitte kauaks, sest tuli uues teade, et Yonge´i liini rongid Lawrence´is ei peatu. Õnneks polnud mul sinnakanti asja. Nii et see ehmatus möödus kiirelt. Kui St. George´i sain, oli eskalaator katki - muidugi, sest ma olin ju suure ratastega seljakotiga. Igas jaama on vähemalt üks eskalaator kinni-katki-paranduses. Ühesõnaga: bardakk.
Ja ikka oli hea koju jõuda. :)
Eile rääkisime L-kaga pikad jutud. Ta on jäänud Eestisse lõksu - käsi kipsis, pole põhjust Islandisse tagasi minna. Ega ta selle üle väga kurvastanudki. Saab kodumaal olla ja beebit nautida.
Me polnud suvest peale rääkinud. Palju teemasid tuli läbi käia. Lõpuks jõudsime kohvikuteni. Rääkisin oma nädalavahetuse raamatutundidest Toronto kohvikutes. See on tõesti rituaaliks kujunenud. Kui on vaba laupäev, kaon pärast vennajutte ja kindlasti enne kella ühtteist kodunt ning maandun Bloomis. See on mu viimase aja lemmik - jaapanlaste koht, kus väga head koogid. Nüüdseks olen ka matcha latte ja genmaicha lattega sõbraks saanud. Minimalistlik hele koht, vaikne rahulik muusika, viisakas teenindus ilma pealetükkiva sõbralikkuseta ja hommikul ka üsna inimtühi. Aasia noored, kes seal peamiselt käivad, jõuavad oma läpakatega hiljem kohale. Seal mul ongi nüüd oma nurk, kus oma raamatuga istun - varsti juba nagu mööbel.
Innustasin L-kat sarnast rutiini sisse seadma. Perenaisel kodus teadagi keeruline raamatuga maha istuda. Ikka on tunne, et peaks midagi muud tegema, kasulikku. Mina saan õhtul enne und ka tunnikese loetud, aga kui oled seda tõugu, et silm vajub kinni niipea, kui pea patja puudutab, siis voodiraamatu rutiin ei tööta. Õigest kohvikust võib abi olla. Sinna lähed kindla eesmärgiga ja tegeledki ainult lugemisega. Kodutööd ja kohusetunne ei kiusa. Miinuseks on tõsiasi, et koogid võivad pikapeale puusadele ladestuda, aga mis teha.
Vbl olen sellest siin juba kirjutanud, aga kuidagi nii on, et õige ja hea kohvik aitab süveneda. Näiteks vastupanu osutanud kirjatööga algust teha. Või mingeid teemasid läbi mõelda. Lugeda. Midagi turvalist ja toetavat on õiges kohvikumiljöös. Ja ma pole esimene, kes seda ütleb. See inimeste seas nö üksi olemine on mõnus kuidagi. Ei teagi, miks. On vahelduseks kodu või kontori argisusele? Eks kohvikki või argiseks muutuda, kui seal liiga sageli käia. Ülikooli ajal oli see ju igapäevane komme, ei osanud siis vist nautidagi enam. Eks sinna sai ka põgenetud, seltsielu elatud, eriti ramsis, kui lugemissaalis pea enam ei töötanud. Nüüd on see pigem special treat ja sellisena eriti nauditav.
Kahjuks on välikohvikute hooaeg läbi saamas. Toolid-lauad on veel mõnel pool väljas, aga seal pikemalt istuda pole enam väga mugav. Suveahooajal on mul paar lemmikut, kus käia. Eks hakkame uut õuehooaega ootama.
Sel laupäeval Bloomis istudes lugesin Toshikazu Kawaguchi romaani "Tales From the Cafe". Tal juba terve sari kirjutatud Tokyo kohvikust, kus on laud, mille tagant saab rännata minevikku. Selle laua taga istub konstantselt üks valges (?) kleidis naine, kes aina loeb raamatut. Kui üks läbi saab, toob teenindaja talle kohe uue. Tegemist on vaimuga, naisega, kes läks minevikku, aga ei tulnud enne õiget aega tagasi. Nüüd istub kohvikus kummitusena. Inglise keeles siis ghost. Eesti keeles pead mõtlema, kumb sõna on õigem kas vaim või kummitus, eksole... Et kumbs siis? Kui see vaim-kummitus kempsu läheb, saab minevikku ihaldaja laua taha istuda ja omaenda ajarännakule asuda. Minevikus saad olla seni, kuni kohv jahtub. Minevikus juhtunut muuta ei saa, aga igal tegelasel on seal siiski mingi asi ajada. Romaan koosnebki mõnest säherdusest loost.
Loen siis seda Jaapani lugu keset jaapani kooke ja mõtlen, et olen justkui see konstantne kummitus... küll füüsilise inimloomana ja võimaluseta minevikku rännata. Kui järele mõelda, siis on see võimalus tegelikult täiesti olemas: tänu raamatutele saad rännata kuhu iganes ja mis tahes aega.
Selline kohvikujutt siis täna. Pilt on viimasest käigust. Laual oolongi-viinamarjakook genmaicha lattega. Kawaguchi käis siinsel kirjandusfestivalil septembris, aga mul polnud aega teda vaatama minna. Sümpaatne tasane jutustaja on ta.
Käisime eile K-ga proua VP-t intervjueerimas. 1932. aastal sündinud igiliikur. Tark, särav, humoorikas. Otsekohene, kuid soe. Kasutab Maci (millest mina midagi ei tea) ja suhtleb pereliikmetega FaceTime´is. Läksin läbi kuldse sügise kodu poole ja mõtlesin, et just selline vanainimene tahaks isegi olla. Veel üks eksemplar mu eeskujude rikkalikus kollektsioonis juures!
Täna vaatasin peeglist, et jah tõesti, ongi meelekohtades halli näha. Andis ikka oodata!
Paistab nii, et täna on selle aasta viimane päriselt soe päev. Paraku möödub see siseruumides. Homme hakkavad temperatuurid kukkuma ja vaevalt küll, et uut soojalainet enam antakse. Aga on olnud imeliselt pikk ja suvine sügis. Peab rahul olema.
Koristasin kabinetti ehk võtsin arvele ja tassisin hoidlasse suve ja sügise jooksul laekunud kraami. Põrand juba paistab! Aga riiulid ajavad ikka veel üle ääre.
Peaminister Trudeau tool kõigub. Osa parteikaaslasi soovib tema lahkumist ja on esitanud ultimaatumi: otsustagu 28. oktoobriks ära, kas läheb või jääb. Nii võivad novembris mõlemad naabrid siin uue pealiku saada. Jälgime huviga ja mõnevõrra närviliselt, eriti seda, mis lõunapool juhtub.
BlogTo-st loen, et alkoholi hakatakse nüüd ka toidupoodides müüma, selleks et laiendada alkoholiturgu. Et juuakse liiga vähe või mis? Seni sai napsu osta vaid spets poodidest. Noh ja kõrtsidest muidugi. Meelemürgisõltlaste paradiis siis meil siin: kanepit ja alkot saad iga nurga peal.
Rogers Centre ümbruses peatatakse novembris üheks nädalaks kõik teetööd, filmimised jm projektid, mis võivad liiklust takistada. Millise kõrgeaususe saabumiseks valmistutakse? Taylor Swifti muidugi. :O
Õues suur suvi - pluss 23. Varsti vaja minna õhku võtma.
Nii jah. Kohvikud, raamatud, muusika, kunst ja värvevärvevärve. Ja ideaalne ilm selle kõige nautimiseks. Kodujutud ka muidugi. Selline nädalavahetus. Mida sa, hing, veel tahad!
Täna on nörritavate asjade päev. Olen päev otsa proovinud oma MRI aega muuta, aga telefonimüür on ületamatu. Isegi muusikat ei mängita, rääkimata inimhäälest. Tervishoiuteenus on ennast väga hästi ära barrikadeerinud.
Siis üritas inimtank meist üle sõita. Tuttav massin on, tuttav taktika. Tüütult tuttav.
Sain hommikul meili, kus keegi siinne fotograaf nõuab raha tema poolt tehtud foto eest, mida meie olevat oma reklaamis kasutanud. Olukorra muudab huvitavaks see, et meie olime vaid kaaskorraldajad, kes reklaami ei kujundanud. Aga kuna asi ripub meie veebis, siis... Üritus ise toimus 2015. aastal ja detail, mille eest raha nõutakse, on punane vahtraleht. 3500 dollarit tahab saada!
Mõnel päeval on ikka ridamisi üllatusi varuks.😕Ja päev on alles lõunas.
Eile hakkas juba kripeldama - molutamine oli ära tüüdanud. Nii oli täna päris hea tööle minna. Molutamise mõnu kaob, kui sellega liiga pikalt tegeleda.
Eilse molutamise sekka mahtus ka mängufilm Trumpist - "The Apprentice". No korralik film on, aga midagi meeldivat sealt muidugi ei näe. Ugly beast. See ta on. Kes julgeb, see vaatab.
Eile juhtus veel üks mõnevõrra ebatavaline asi. Ma pole küll muusikalide fänn, aga kuna ABBA mulle istub, siis mõtlesin et vaatame ka muusikali ära. "Mamma Mia" film oli ju päris lustakas. Et tore vanu hitte kuulata. Ed Mirvishis mängitakse. Sain enam-vähem viimase pileti matineele ehk päevasele etendusele. Taha rõdule.
No hakkaski siis pihta see Broadway hitt, aga oh sa poiss, kui nõrk vokaal! Donna osatäitjat oli lihtsalt valus kuulata. Tütar Sofi oli veidi parem, aga kõik kokku ikka paras piin kõrvadele. Maitsetult üle võlli. Otsustasin, et kui vaheajaks mulje ei muutu, siis... Nii ka läks - marssisin minema. Vaene ABBA, küll retsitakse teist nüüd igas ilmaotsas.
Tulin koju ja kuulasin originaali. Parem hakkas.
Ostsin eile toidupoest väikese oranži kalanhoe - ei tea kui mitmenda juba, sest mu elutoa laudlinas on oranži ja ka diivanikatted tüürivad sinnapoole. Oranž on lihtsalt tore reibas värv.
Kassapidaja vaatas mind ja potti ning teatas: "See sobib sulle, sobib su auraga." Mul vajus suu lahti... Kuidas sellisele pöördumisele vastata? Kui keegi ütleb, et ta armastab su mantlit, mütsi või saapaid, siis tead, et pead tänama. Läbi häda olen õppinud seda tegema. Kas oleks pidanud nüüdki tänama? Aga mille eest? Kas selle eest, et ta peab mind supermaitsekaks naisterahvaks, kellel isegi lillepott auraga sobib? Aga mul pole vähimatki aimu, misuke mu aura on või mis sellega sobida võiks. Või tahtis ta teada anda, et on nõnda terava silmaga, et loeb kliente kui avatud raamatuid? Naeratasin totakalt, maksin, ütlesin möh ja kadusin.
Koduteel mõtlesin: tilli, sidruni ja kummelitee kohta ei öelnud ta midagi. Kas need siis ei sobigi mu auraga? Täitsa maitsetu värk? Hmm.
Eilne Ottawas käik oli peaaegu nagu üle ookeani lend - ühtekokku üle üheksa tunni, sinna ja tagasi. Tänud entusiastlikele K-dele ja eriti P-le, kes kell kaks öösel ikka veel ärkvel ja juhtimisvõimeline püsis. See kõik oli vaeva väärt. Armas Maiste 95 nüüd tähistatud ja Kristjani tuur võidukasse vahefinishisse veetud. Tema Montreali esinemistega tegelevad juba teised.
Tõesti liigutav oli eilsel vastuvõtul neid kahte kanget klaverimeest kõrvuti näha. Üks oma ilmselges tippvormis, teine juba loojangu poole kulgemas. Ilus, armas, kurb. Küll on kahju, et ma Armast kunagi esinemas ei kuulnud. See kõik juhtus enne minu ajaarvamist siin. Aga veebist võite teda leida, ka Art Maiste nime all.
... siis ole vait. Nii ma ka tegin. Tegelikult, kui järele mõelda, siis ju ikka oleks, aga mõnikord saab sõnadest lihtsalt villand.
Siis aitab muusika. Kristjan Randalu imelist "Dichterliebe" kava olen nüüd juba kahel korral kuulnud ja homme loodetavasti veel ka Ottawas. Pärast eilset kontserti tuli Kristjan küsima, kas siin pole kombeks lisapalasid mängida. No on ikka, ütlesin, aga ta kava vaibub sellisesse vaikusesse, et sellest mullist on keeruline välja tulla ja möllama hakata. Eilne lõpupaus oli veel pikem kui Hamiltonis. See räägib rohkem kui tormiline aplaus või tuhat sõna. Aga rahvast oli masendavalt vähe - veidi üle kolmekümne.
Tegelikult mahtus eilsesse päeva üks kultuurisündmus veel - kuulus Soome standup koomik Ismo oli Torontos. Ei mäletagi, millal viimati nii kõvasti ja pikalt naerda sai. Selles soomlase vaates Põhja-Ameerika elule tuvastan omaenda imestamisi ja üllatumisi. Jube koomiline tüüp ja mõnusalt soomlaslik.
Äkitselt läks külmaks, st et enam 20 kraadini päeval välja ei vea. Eilne pärastlõuna oli veel lämmatav, siis käis vihm üle ja täna hommikuks oligi ilm karge. Oktoober ju. USAs oodatakse uut troopilist tormi ja midagi lubatakse ka Euroopasse.
Suurpõgenemise aastapäevast toibumine võtab ikka üllatavalt kaua aega. Alles takkajärele saad aru, kui energiamahukas see ettevõtmine oli. Pole ikka veel päris normis. Aga küllap saab.
Homme õhtul Hamiltoni. Algab Kristjan Randalu Kanada tuur. Pühapäeval kontsert Torontos, teisipäeval Ottawas. Hamiltoni sõit sai ära korraldatud, Ottawa asjad ikka veel lahtised.
Töö taustaks mängib Psühhoteegi konverentsi "Kodus ja võõrsil" salvestus, mida möödunud nädalavahetusel Tartus peeti. Pühendatud ulgueestlaste plaatidele. Rõõm näha, et VEMU annetus sedavõrd inspireerivaks kujunes.
... kestab. Lähengi nüüd tolmusest kontorist värske õhu kätte. Oli tavaline tööpäev. Aga muidu meil siin täna National Day for Truth and Reconciliation. Et mis see on? Loe siit.
Pidin täna Tafelmusiku kontserdile minema, aga mobla peitis ennast otsustaval hetkel ära. Ja seal oli pilet. Nii lolli lugu pole minuga enne juhtunud! Kuulen, et telefon piuksub kusagil, aga kus... Otsisin kõik kotid läbi - pole. Hakkasin juba võimatutesse kohtadesse vaatama, kingadesse ja mantli taskutesse, kuigi teadsin, et ma pole seda ühtegi taskusse pannud... Lauatelefoni ka pole, et helistaks endale. Mõtlesin helistada Facebook messengerist mõne teise konto kaudu, aga tuli välja, et organisatsioonide kontod seda võimalust ei pakugi.
Viimaks leidsin telefoni raamaturiiulist, viis minutit enne kontserdi algust... Must mustal. Muidugi ei näe. Elamusest ilma ja rahast ka. No milleks see nüüd küll hea oli? Jeerum.
Muidu oli tore päev. Sai shopatud, kohvitatud ja käidud festivalil the Word on the Street. Ostsin paar raamatut, kuulasin ühe filipiino innukat juttu ja kohtasin linnapead. Päike paistis.
... töönädal oli, kuigi lüheldane. Mõned asjad said käima lükatud, mõned koguni lõpetatud. Võib lõdvaks lasta nüüd. Usukumatu, aga täiesti töövaba nädalavahetus seisab ees! Kui mitte arvestada jutuajamist TK-ga... Aga kohvikus see ju ka puhas mõnu.
Lõdvestusprogramm käivitub õhtuse mudimisega Juliani juures. Jee!
... ilm väljas! Bloor St. Culture Corridori koosoleku ja keelekohviku vahel käisin L´Espresso Bar Mercurios söömas ja Pihelgast lugemas. Puhas nauding! Ei külm, ei kuum. Päike paistis piki Bloori. Maitsev foccacia. Raamat küll depressiivne, aga see on võõras depressioon. Või oleks õigem öelda unustatud depressioon? Taolised pained ja vaevad pole ju päris võõrad, aga mulle sellisena enam mitte aktuaalsed. Küll on hea vana olla. On olnud aega igasugu jamasid läbi seedida ja need endast välja sülitada. Vananaiste suvi - ilus aeg, pikad varjud.
... rahulikult tööd teha. Ja vabu õhtuid nautida. Täna täiesti kodune päev, oh õndsust! Isegi telefonikõnesid pole olnud rohkem kui üks. Kuid tegemata asjade nimekiri on vahepeal kole pikaks veninud - aina meenub asju. Nüüd saab nendega tegeleda jälle.
Paistab, et klaarib õhtuks ilma ära. Tuleb minna vabaõhutuurile. Floridasse lubab troopilist tormi. Meil on lihtsalt soe, 20 ringis.
Täna sõin kärbse ära. Või koi. Või sääse. Askeldasin arhiivis, suu lahti, kui tundsin, et keegi siseneb mu suuõõnde... Kuna olin just sisse hingamas, siis põrutas tundmatu lendav objekt otse kõrisse edasi. Kätte ma teda enam ei saanud, kõhtu ta kadus. Päris vastik tunne oli. Läksin jõin kraanist vett peale. Värske valk.
Biblio Klubist keegi kommenteeris: hea, et herilane polnud. Hea jah.
Möll möödas, tunne hea. Täna premeerisin ennast vaba päevaga, st et käisin Bloomis jaapani kooki söömas ja Pihelgast lugemas. Shoppasin, pesin pesu ja poleerisin küüsi. Netflixi vahin ka ja ETV saateid järele, triikimise taustaks. Tolmu võtsin. Viisin kohvri keldrisse. Vaatasin nädala posti üle. Väikesed asjad, mis tekitavad tunde, et elu on jälle kontrolli all. Aga uni on sassis.
Homme tööle. Uued asjad ootavad. Ja vanad.
Eile algas sügis.
... siin kirjutada. Päevad pikad ja tihedad. Ka Vancouveris, nädalavahetusel. Tarvis vastu pidada lihtsalt.
--- käib see eluke meil siin. Palju asju tehtud, palju veel teha. Õhtul keelekohvik. Homme Vancouverisse. Saalis käib tohutu möll: TC tudengitel meet and greet pidu. Elu keeb.
USAs läks ka kirglikuks üleeile. No oli värvikas debatt. Ikka raske uskuda, et Trump on päriselt olemas... ja kandideerib taas presidendiks. Ah et koeri ja kasse söövad immigrandid on suurim probleem seal riigis?! Armas jumal, sa näed, aga ei mürista. Veel.
... omadega. Pärast eilset erutavat Jeff Lynne´s ELO kontserti ei õnnestunud kuidagi magama jääda. Ja kui viimaks jäin, ärkasin ikka koos lüpsjatega. Nii et täna rapsib siil udus, aga ta rapsib siiski. Kusjuures pikalt veel, sest õhtul on koosolek. Mis ei saa õnneks südaööni venida, kuna kõik kiirustavad koju USA presidendikandidaatide debatti vaatama.
Aga no ELO oli ikka täielik nostalgialaks. Tõeline ajarännak ammustele noorusaaja tantsupidudele, kus nende hittide järgi sai nii jalga keerutatud kui seina ääres seistud. Milline energia ja harmooniaküllus! Ja Jeff Lynne´il ikka veel nii hele heal! Oli väärt ka poolunetut ööd see kõik. Kangesti oleks tantsida tahtnud, aga kuna ümberkaudsed istusid viksilt, siis proovisin ka paigal püsida ehk et hööritasin ennast istudes. Muusika ON sõber. Ja ajamasin. Ja endorfiin ja dopamiin ja kõik need teised õnnehormoonid, mis meie päevadesse päikest toovad.
... kirjas: üks ettekanne peetud, teine kirjutatud, kolmas pooleli. Orgunni värki kah aetud. Homme majja, kus kohtumine Biblio Klubiga ja õhtul juhatuse koosolek.
Aga täna õhtul Jeff Lynn ja ELO. Tänu päevastele saavutustele võib ikka lubada endale selle nostalgialaksu. Avastasin, et see polegi kaugel Budweiseri laval vaid siinsamas all-linnas Scotiabank Arenal. Good!
Nii on jah. Pea pulki täis ja uni kehv. Eile tegelesin kohvikus oma ettekandega. Kohvikus seepärast, et oleks laupäeva tunne. Täna tegin kodus mõne tunni tööd, et järele tõmmata ja hinge rahustada. Lugesin päevi kokku, kui palju millegi tegemiseks aega on. Vähe, ikka vähe. Päevi ju iseenesest on, aga puhast tööaega keeruline leida. Koosolekutest, sõitudes ja muust sebimisest jääb väga vähe üle. Algaval nädalal on ka tihe õhtune programm. Kasvõi jäta homme kontserdile minemata. Ööelu ajab ju ka unerütmi sassi. Et siis ongi jälle ajad, mil muud elu peab minimeerima, et töö tegemiseks püsti püsiks.
Pärastlõunal käisin TIFFil Andrea Bocellist tehtud dokki vaatamas. Eilsel galal olevat ta ise ka kohal olnud, naise ja koerakesega. Rohkem ma sellest festivalist osa ei saa. Ka Anna Hintsi uut saunafilmi ei näe. Pole aega. :( Aga rahvast oligi liiga palju. Ja kempsu saba kilomeetri pikkune.
... nädal läinud. Neljas juba pärast Eestist tulekut. Stressiunenäod on kohal ja liiga varased ärkamised. Kanada elu.
Täna käisime M-ga V-t vaatamas, kes vahetas hooldekodus korterit. Nüüdne on väiksem, aga see-eest parema toega. Oli tore näha, et ta on heas tujus. Lahkudes oli meil mõlemal kotis üks kiisu V. kassikujude kollektsioonist. Selgus, et M. on ka kassi-inimene. Mul paras kassimuuseum siin juba.
Homme vihm ja külm. Aga raamatuvirn on veelgi kasvanud, nii et tegevust jagub. Veidi peab tööd ka tegema, et graafikus püsida. Peaasi, kui magada saaks.
... kirjutada ja korraldada. Kõike ja palju. Sellised ajad jälle. Päevad lihtsalt lipsavad mööda.
Õhtul saab õnneks parki minna, raamatuga - päike paistab ja sooja on ka mõõdukalt. Pikk prognoos lubab tavalisest soojemat ja kuivemat sügist. Läheneva nädalavahetuse kohta ei paista see küll kehtivat - 16 kraadi max ja vihm.
... nädalavahetus oli. Teatrist oli juba juttu. Eile tegin endale raamatu ja pargi päeva. Lugesin Mats Burströmi raamatut peidetud varandustest ehk asjadest, mida kas sõja aja segastes oludes või enne läände põgenemist kodukohta peideti. Ettekandeks vaja valmistuda. Aga kui raamatu ja pliiatsiga High Parkis istuda, ei tundugi see tööna. Õhtupoolikul saime M-ga kokku. Aasta aega polnud näinud. Ilm oli veel ilus.
Täna on ka ilus läbi akna vaadata, aga kui õue lähed, viib külm tuul kõrvad peast. Käisime P-ga söömas ja catch upi tegemas. Aasta jutud ka temaga rääkimata. Ja konverentsi ning muud töised teemad samuti.
Siis käisin raamatupoes. Esialgu pääsesin ostudeta - oli nii palju iseloomu! Kodused riiulid on täis jälle. Enne kui juurde osta, tuleb ruumipuudusele lahendus leida. Kui raamatupoest minema sain, oli toidupood kinni pandud - pühad siiski. Müüja on ka inimene.
Ah jaa, reede õhtul käisin CNE-l. See on suur Kanada väljanäitus-laat. Koos lõputu lõbustuspargi ja rämpstoidu putkandusega. Toimub igal aastal augustis. Ma viisteist aastat siin elanud ja pole kordagi käinud. Kord vaid läbi jooksnud, kui oli kontserdile minek. Aga pole minu teetass sugugi, tõestatud nüüd. Liiga palju kõike - inimesi, lärmi, värve, nänni. Väga palju mõttetut ja koledat kraami! Vist ikka olengi snoob? Aga sain sealt ettekande sissejuhatuseks idee...
Käisime K-ga Stratfordis Ibseni "Hedda Gablerit" vaatamas. Meeldiv suvime väljasõit. Lõunasöögiga. Ibsen kah korralikult tehtud. Kuigi meeldivat on selles loos muidugi keeruline leida. Teatrihoone seevastu väga kaunis. Kangesti meenutas Ugalat: suured klaasaknad jõe poole.
Jääme kultuurseks!
... ja asjatamas Tartus ja mujal. Vahepeal köhin küll kui hobune, aga siis kappan edasi.
Nüüd õhtusöögile meie tublide ERMi abilistega, kes paari päeva pärast lahkuma hakkavad, ja värskelt torontolaseks saanud KT-ga. Ka Kanada loodus ei salli tühja kohta - nii kui mõni eestlane läheb, tuleb keegi kohe asemele. Ja me pole ohtlik võõrliik, ega ju.
.... olek täna. Kontorisse küll veel ei läinud, aga homme vist tohib. Kirjatöid ka tuhat. Nendega ongi parem kodus tegeleda.
Lõppu üks leid FBst. Õnne valem. Keemiline.
Nii jah, õnnestus mingi tõbi külge saada. Neljapäeval käisin musta lindi päeval, reedel Eesti naiste ja ELMiga kuninglikus jahtklubis Toronto saarel ja eile A-ga õhtusöögil, aga täna hommikuks olin haige. Koroona ei ole, kontrollitud. Aga hea olla ka mitte ja sellisena ei söanda inimeste sekka minna. Päeval käisin küll pargis Juta Kivimäe "Nõmme novelle" lugemas, aga kellegagi kokku saada ei julgenud. Palavikku pole, kõris ja ninas on miskit, luud-liikmed ka haiged. Eks teeme homme uue testi.
Huvitav oli see, et kui läksin Shopper´s Drug Marti teste ostma, saadeti mind kassasse, kus neid pidi niisama jagatama. Jagatigi. Eestis maksis üks ainumas test korraliku kopika, siin sain terve karbi aitäh eest. Eestis ikka rikkad inimesed - saavad-peavad kõike oma raha eest soetama.
Ilm on suvine, seega on eriti tobe haige olla. Homseks on juuksuri aeg, aga ei tea, kas julgeb sinnagi minna.
Nüüd kuulasin "Müstilist Venemaad", viskasin pikali ja vägisi tuli unekas kallale. Terve minuga ei juhtu seda kunagi kell pool viis pärastlõunal.
Täna jah. Musta lindi päev raekoja platsis. Õige päev küll homme, aga üritus täna. Tarvis minna. Juba teine isamaaline üritus sel nädalal.
Homme ELMi ja Eesti külalistega saarele, jahtklubisse. Töö ja vile. Tundub, et paljud lasevad praegu ikka veel peamiselt vilet: püüan sügishooaja asju paika loksutada, aga vastuseks saan puhkuseteateid või suisa vaikust.
Soojemaks on läinud jälle. Aga külluslikku suvepalavust enam pole. Isegi kahju natuke. Vahest ikka tuleb veel.
... rahulikult oma rada. Töölainel peamiselt. Rütm on sisse tulnud ja nüüd tuleb lihtsalt jätkata.
Eile pidasime Eesti külalistega Queen´s Park´is taasiseseisvumispäeva piknikut. Vihm oli viisakas ja sadas enne ära. Mul oli küll juba vatijope seljas, sest imelikult külmaks on läinud.
Nägin teatris etendust New Orleansist. Ja miks ma kunagi varem pole mõelnud sinna kohale minna, et seda muusikalist kullaauku oma silma ning kõrvaga kogeda?! Tuleb ära käia, enne kui Mississipi ta neelab. Iga aasta pidi jõgi linnast jupi enda alla matma.
Siin meie linnas täna ka Big Easy vibe igati. Ilm soe, rahvas chill, St. Lawrence Marketi juures õpetati linnarahvale salsat. Jaapani koogikoha kontrollisin ka üle - on endises headuses. Aga Yonge´i peal on Aroma Cafe kinni pandud. Kinnisvaraomanikul ja rentnikul olnud mingi probleem. Kahju küll, see oli mõnus koht, eriti talvel.
Õhtupoolikul saime veidi vihma ka, aga nüüd on päike jälle väljas.
... see linn ja rahvarohke ja lärmakas. Tegin täna pikad tiirud, vaatasin tuttavad kohad üle ja peris ära väsitas. Homseks ostsin teatripileti. Kuna ilm on vihmane ja äikseline, tuleb vabaõhutegevused edasi lükata.
Lugesin üle pika aja kohalikke uudiseid. No Frills toidupood olevat kusagil juustud luku taha pannud. Poevarguste arv pidi hoogsalt kasvama - rahval polevat raha, et toitu osta. Hinnad ronivad lakke. Oh jah, siin kah.
Kodutänavalt leidsin hiidõie, supitaldrikusuuruse. Ka blöömikesed on siin liiga suured.
... täna. Kas olete kunagi valu pärast röökinud, kui sääremarja lihase ära tõmbate? Ma kipun seda hommikuti tegema. Mõtled, et sirutad veidi jalga ja... ossa poiss! Nõnda see uni kadus ega tulnudki enam tagasi. Aga nii algas tööpäev varem ja selle võrra võib ka minna varem luuslanki lööma. Läheks sööks õige ühe rummi-rosinajäätise. Ilm on palav, jahutust vaja.
Muhv sai oma raamatupaki ka kätte juba. Tuli 9 päevaga. Aga jälle küsiti tollimaksu. Pean ikka helistama ja uurima, miks nad seda võtavad nüüd.
..., kui käid tööl. Pea peab hakkama hoobilt kordades rohkem infot mahutama ja asjade ühekaupa tegemine muutub luksuseks. Püüame harjuda. Suvel pole vähemalt õhtust programmi. Tõstame koormust tasapisi.
Facebook pirtsutab jälle - notifications ei avane. Eestis sellega probleeme polnud. Aga pole oluline, mis neist ikka vahtida.
Une-Mati toimetab üsna Kanada aja järgi juba. Aina raskem on hommikul vara ärgata.
... enam, et peaks siia midagi kirjutama. Suvega on grafomaaniaharjumus küljest ära kukkunud täiesti. Nüüd elu veidi korrapärasem, võib hakata skribama jälle.
Aga Torontos läks ka möll käima kohe. Laupäeval saime kokku Ave-Marleeniga kes on ERRist siin intervjuusid tegemas. Pühapäeval tiir linnast välja, et näidata Margusele ja Kerstile McMichaeli galeriid Kleinburgis, Timmase kunstitaret Jõekääraul ja mõnda eesti kohta Torontos - Ave-Marleen ka ikka kaasas. Oli igati mõnus päev.
Eile esiemene tööpäev Tartus, täna jälle siin. Majatuur Kerstile ja Margusele ja siis lehva-lehva, sest nemad lendavad õhtul tagasi koju. Keldris töötab usinalt ERMi rahvas. Ka Tiina ja Kadri saabusid enne mind ja on jõudnud juba nii tööd rabada kui Kanadat avastada.
Nii et igati sujuv üleminek Kodu-Eestilt siinsele.
Ilm meil mõnevõrra suvisem kui Eestis sealt ära tulles. Aga pühapäeval saime ikka vihma ka. Õnneks pole liiga palav.
... läbi saama see kodumaine suvi. Neljapäeval Tallinna, reedel lennukisse. Jooksen mööda linna, ajan viimaseid asju, teen viimaseid raamatu, leiva, soki jm oste.
Hea suvi on olnud. Palju pere-, sõbra- ja töökohtumisi. Reisid Soome, Leetu, Tallinnasse, Peipsiveerde, Viljandisse ja selle taha. Mõõdukalt kultuuri. Ka elutegelikkusega on tõtt vaadatud - mitte kõigi elud pole lillelised. Nüüd ka uue sõja ähvardus õhus. Vihma piserdab või kallab iga paari tunni tagant - nii juba teist nädalat. Aga see on parem, kui totaalne kuumus ja põud.
Tänulik olen. Kõike ei jõudnud, aga paljut siiski. Paar päeva veel järel. Laseme aga edasi.
... kirjutada suvel. Olen ju ka enamasti liikvel, suhtlemist on palju ja päevakava segane, kirjatööks ei jää aega ega energiat. Sotsiaalmeedia elu on FBsse üle kolinud. Neid postitusi on võimalik ka käigupealt teha. Blogitekste on tüütu telefonis toksida.
Sedakorda tundub Eesti aeg tõesti pikk. Eks ta olegi veidi pikem kui tavaliselt, aga ka ettevõtmiste mitmekesisus tekitab tunde, et aeg on pikk. Kaks ja pool nädalat veel olla.
On olnud tõeline puhkus, sh blogipuhkus. Meilidele küll vastan ja paar koosolekut olen pidanud, aga see on ka kõik.
Soome reis oli imeline: Saimaa rikkalik järvistu, ooper Savonlinnas, talukülastus ja suitsusaun Pöyhöläs, õhtupäikeses Porvoo, Helsingi raamatukogud ja muuseumid. Marimekko seelik! Palju head sööki ning kvaliteetaeg sõpradega. Mis sa, hing, veel tahad!
Reedel Tallinn: koosolek RaRas ja lõunasöök A-kesega. Banksy näitusele me ei mahtunud. Kella kaheteistkümnene "seanss" oli välja müüdud ja järgmisele ma ai saanud minna. Eks tuleb Torontos plaani võtta.
Reede õhtuks jõudsin viimaks koju. Tore reietus oli, aga kauem poleks jaksanud ka. Eile läks kodulinnas siiski sama hooga edasi: kohtumine Saksamaalt käima tulnud C-ga, JP performance, hansalaat ja kapifilosoofide jutud Kvissentalis. Täna õhtul suvelavastus "Kuninga käsk", aga hommikupooliku võtsin rahulikult. Ka puhkusest tuleb puhata.
Juba kolmas päev Tartus paigal. Töö ja vile käsikäes. Kolleege, sõpru ja peret vaheldumisi. Päikest ja vihma ka. Homme Tallinna ja laupäeval Soome. Lõppsihiks Savonlinna ooperipäevad. Homme õhtul Viinistus Lembit Petersoni "UFO". Oleme kultuursed.
Eile oli keeruline päev: Tallinnas toimus Pirka mälestusüritus, kus pidin kõnet pidama. Kirjutasin selle kodus valmis ja klammerdusin totaalselt - ilma oleksin emotsioonidesse ära uppunud. Sain tehtud... Nagu ka Pirka. Tseremoonia oli tema poolt paika pandud kuni lauludeni, mida Susan oma sõpradega esitas. Ilus oli. Kurb oli. Mitte kunagi enam...
Köögilaual nüüd tükike lilleväljast, mis tema auks Maarjamäel laius. Igaüks sai ühe õie endaga kaasa. Mälestusi kanname endaga niikuinii.
Tõesti, ära hakkab tüütama. Tahaks juba päris terveks saada. Püüdsin eile-täna madalat profiili hoida, et jaksaks Leedu reisi ette võtta. M. ka endiselt tõbine. Tiksusime uimaselt eile õhtul Kvissentalis. Aga koos on ikka hea olla.
Täna HM-ga kohvikutuur. Linn oli kui välja surnud. Enamus söögikohti kinni. Jaanid ju. Õues on veidi parem, ventileerib nina. Toas läheb kõik umbe jälle. Oeh.
Juba nädal Eestis oldud. R. lõpetamisel Tallinnas käidud. Eile Tartu laulupeol ka. Koosolekuid peetud. Sõpru nähtud. Kirjatöid tehtud. Suveplaane on juurde tulnud.
Teisipäeval Vilniusesse konverentsile. Homme vaja selleks tööd teha. Täna puhkan. On võidupüha ja jaanilaupäev. M. veel tõbine, aga sain siiski loa teha kiire visiidi. Kvissentali polegi tänavu jõudnud veel. Tõtt-öelda ei jõuakski midagi tõsisemat ette võtta, sest ma pole ka oma tatitõvest päriselt lahti saanud. Vaja järgmiseks nädalaks jõudu säästa.
Aga laulupidu oleks peaaegu nägemata jäänud. Kui reedel piletit tahtsin osta, selgus et neid polegi enam - kolmapäevaks oli kontsert välja müüdud. Islandlased olid sama uimased. Mis muud, kui appihüüe FBsse ja laupäevaks olid kolm piletit olemas, üks küll osaleja käepael tuttavalt koorilauljalt.
Tore kodune pidu oli. Ilmataat ka halastas. Tänaseks jaanilaupäevaks sai ta lahkus otsa. Hommikul sadas Tartus veidi vihma ja nüüd on pilves, seepärast ka jahedam. Aga tõbistele ja paranejatale sobibki see hästi - lubab toas istuda.
Head võidupüha ja ilusat jaaniõhtut kõigile!
Koosolekud, R. lõpetamine - oli põhjust taas Tallinna tulla. Eile kallas vihma, aga ikka on tore inimesi kohata. K-ga sattusime nii suurde jutuhoogu, et ta jäi peaaegu Helsingi laevast maha.
Aga laias laastus kõik endine. Pole midagi muutunud aastaga. Justkui üks ja seesama suvi oleks aina.
Jah, eile õhtul jõudsin viimaks päris koju ehk oma Tartu korterisse. Paar päeva enne seda olid aga nii tihedad nagu oleks terve nädal kulunud.
Esiteks, lennukis puhkeski mu tatitõbi nõnda õitsele, et oli piinlik naabrite ees ja kahju iseendast. Ometi tundus kaheksa tundi lendu pärast Jaapanis käiku lüheldase sutsuna. Magada muidugi ei saanud. Lugesin Jonas Jonassoni, vaatasin paar filmi ja oligi München. Väike mõnus lennujaam, kus sõin pool kaheksa hommikul kooki... Tõesti, reisiselli söögikorrad on totaalselt sassis.
Tallinnas oli vennake vastas ja jalgu jäi ka tuttav saatkonna inimene. Kodused juhukohtumised kohe algusest peale. Tore!
Vedasime mu kotikoorma Madarasse, kus ootas lahke T. võtmega. Seejärel linna peale, et teha väike lõunasöök ja siis minna õekese lõpetamisele Õpetajate Majja. M. ongi nüüd ametlikult superviisor ja karjääri coach. Laulsime Eesti hümni ja ümisesime Läti oma, sest nende rühmas oli ka lõunanaabreid. Oli huvitav viibida teistuguses maailmas. Aga eriti armas oli näha õnnelikku õde ja tema lapsi ning nende küljeluid: nii M. kui L. olid kohal. Ja muidugi mina P-ga.
Siis veel üks kõnnituur vennaga vanalinnas ja õhtuks R. etendusele. VHK teatriklassi lõpulavastuse viimane etendus toimuski laupäeval. Naersime ja nutsime nii, et silmad märjad. Minul muidugi ka veel nohu vesisus lisaks... Aga vägev tükk oli. Noored nööpisid ennast ikka päris lahti ja haavatavaks. Aus, ilus ja valus. Uhke tädi olen nüüd!
Kummalisel kombel tuli miski väsimus alles enne teatrit peale. Etenduse ajal kadus see muidugi ära ja kui öömajale sain, polnud und kusagil. Nuinarkoos aitas. Sain magada, pikalt.
Siis jälle P-ga kottide transa, bussijaama kohvikus imeline seapraad ja siis M-ga Tartu bussi peale. Saime tee peal õekesega pikalt tema õpingutest ja ees ootavatest töistest muutustest rääkida. Tundsin, et olen ikka päris väsinud tegelikult.
Palavikku õnneks ei tulnud, aga muidu on päris tüma olla. Kodus pakkisin kohvrid lahti, püüdsin kõik süsteemid tööle saada, käisin poes kodumaiseid hõrgutisi ostmas (Karja pagari seemneleib, juustuvorst, värske hapukurk, kartulisalat, sült). Interneedus läks alguses käima küll, aga täna hommikul hakkas streikima ega võtnudki lõpuks jutule. Helistasin Teliasse. Kaugelt vaatlejale tundus kõik toimivat, kuid arvati, et uut ruuterit oleks vaja. Marssisin Kaubamajja.
Imekombel hakkaski uue ruuteriga kõik tööle, aga ID-kaart ei toimi ikka 100%. Muu kõik OK, aga kui T-piletist Tallinna busspileteid tahtsin osta, ei õnnestunud veebipanka sisendeda. Telias kuulsin, et mul nii smart- kui mobiil-ID olemas. Oli udune mälestus, et vist tõesti tegin need endale aasta tagasi, aga kui vahepeal kordagi kasutanud pole, ei mäleta ju paroole... Kolmandal katsel sain pihta ja piletid ostetud.
See süsteemide käivitamine on iga jumala kord paras peavalu. Iga kord on küll isemoodi probleemid. Kuni selleni, et kellapatarei on tühjavõitu ja kell jääb taha. Ja korduv küsimus: milline telekapult on see kõige uuem... No mitte midagi ei mäleta! Aga ei läinud kahte päevagi, kui enamus asju toimib. Isegi mu uue arvutiga. Tänu sellele pean ju ka ennast mitmel poole topelt identifisteerima. Õnneks oli mul sealpool lompi mõistust üks identifitseerimise äpp telefoni laadida, mis toimib ka Tele 2 kaardiga. See on ikka hämmastav, kuidas me igasugu salasõnadest, äppidest jm ilmaimedest sõltume. Virtuaalne kolimine pole ehk nii rakse kui füüsiline, aga kerge ka mitte.
Imekombel sain isegi tööd teha selle jama sekka. MTÜ aastaaruanne on peaaegu olemas, pakilisemad meilid vastatud ja uus ports koosolekuid planeeritud. Aga seltsieluks täna energiat ei jätkunud. Tiksun kodus ja ootan, et saaks pea selgemaks. Poest uus mesi ostetud. Praavitame.
Kolmapäeval jälle Tallinna.
Hakkan täna lendama. Kiired päevad enne reisi nagu ikka. Lisaks muule pidin uue laptopi hankima, sest vana läks ikka päris lolliks. Eile kopeerisin vanast kraami kõvakettale jne. Uus massin on kiire kui välk! Ei mingit mediteerimist enam - nii, kui käsu annad, nii ta tegutsema asub. Windows 11 näeb küll teistsugune välja ja võtab aega, kuni ära harjud, aga hallidele ajurakkudele värske pingutus ju hea.
Et kõik mitte liiga hästi poleks, ärkasin täna tundega, et tõbi tahab tulla. Rakendan nüüd meetmeid, et tulijat tõrjuda. Eks me näe... ütles pime.
Mis muud kui head reisi mulle ja peatse kohtumiseni kallil kodumaal!
Bibliograafia Klubi läks eile suvepuhkusele. K. pakkus peo jaoks taas oma imelist rododendronitega aeda ja inimlikus mõõdus burkse (selliseid 0,5 burkse võiksid kõik söögikohad teha!). Kõik muud olid ka ohtralt head-paremat kaasa toonud. Aga kõige parem oli ikkagi seltskond. Tahaks väga loota, et sügisel saame jälle samas koossesisu kokku. Ilusat suve teile, ilusad inimesed!
Murelikud ajad on. Vaatasin, mida vanarahvas selle kohta tarka kostab. Leidsin sellised kullaterad.
Mure ei avita kedagi üle mulgu.
Mure ei tohi meest murda, mees murdku mure maha.
Näri ja ära urise.
Ära asjata appi karju.
Ela kümme aastat vähämb, aga ära oiga.
Ega ilma pole tuldud sitale, vaid tükka tegema.
Elu peab elama, ussi peab tapma.
Veidi ka uuemat tarkust: muretsemine on nagu kiiktoolis kiikumine - pakub tegevust, aga edasi ei vii.
Pärast kodujutte põgenesin kurbuse eest oma jaapani kohta. Oli plaanis midagi head manustada ja veidi lugeda. Shokolaadi-pähkli kook oligi olemas ja genmaicha latte muidugi ka, aga mida polnud, oli raamat - olin selle koju jätnud. Vaatasin siis koogile ja tegelikkusele näkku, poetasin prilli taga paar pisarat ja siis võtsin Pirka eluülesannete nimekirja ette. "Kalevipoja" originaali ei olnud võtta, seepärast jäi see lugemata. Investeerimine ka ei tõmmanud. Keeleõpe seevastu küll. Tõotasin endale, et nii kui koju saan, võtan mõne äpi ette ja hakkan jaapani keelt tudeerima.
Koju sain alles mõne aja pärast, sest reisiga seoses oli vaja shopingut teha ja siis katseks kohvreid pakkida, et näha, kuidas ära mahun. Seejärel võtsin tõesti Duolingo lahti ja... Oh mis lõbu! Sushi, vesi, riis, tee ja palun selged! No suhi oli muidugi enne juba. :) Olen kevadest peale usinalt jaapani seriaale vaadanud Netflixist, kõrv juba eristab teatud sõnu ja väjendeid, aga kirjapildi meeldejätmine on peavalu. Ega eesmärk olegi keele selgeks saamine. Lihtsalt mõnus on seda toredat keelt natuke töngata.
Nüüd on ta siis läinud, söakas ja särav Pirka, truu sõber kõik need 56 aastat. Juuli alguses saanuks just nii palju meie kohtumisest Käsmu pioneerilaagris suvel 1968. Ninapidi saime jälle koos olla ülikooli ajal. Hiljem kohtusime pigem harva, aga... ta oli justkui koguaeg olemas. Me olime teineteise jaoks alati olemas. Ja nüüd teda pole...
Tuleb Pirka poolt tegemata jäänud asjade nimekiri ette võtta ja tema asemel nende kallale asuda - nii sai lubatud. Jaapani reis oli ka veidi selle pika hüvastijätuga seotud: pärale jõudis arusaamine, et meie aeg siin ilmas pole lõputu, mida väga tahad, seda tuleb teha nüüd ja praegu.
Kanaprae lükkasin ka Pirka auks ahju. Tema gurmeeõhtusöökidega see muidugi ei konkureeri, aga tegin selle pingutuse siiski. Söön ja nutan.
Hüvasti, sõbrake!
... on argielu pained. Aga aju saab justkui hapnikku juurde, kui saad kasvõi paar tunnikest muuseumide filosoofilisema poolega tegeleda. Ja seda ma just tegin. BaltHerNeti konverents jõuab vägisi kätte ja sugugi ei tahaks seal esineda stiilis "aruanne akadeemiale". Teed ja teed, aga mõtestamiseks peas ruumi napib. Täna sain võtta paar tunnikest ja tekitasin selle ruumi. Hea.
Kadunud Anne Valmas tuli jälle meelde, kes manitses ikka, et tee, mis sa teed, aga katsu ikka uurida ja kirjutada ka vahepeal. Täna olen seda teinud, Anne.
Jah, nii on. Lõõtsutan. Eile käisin pargis patareisid laadimas. Sai parem. Täna jaksasin juba kodu koristada.
..., sest tihedad päevad on olnud. Nädalavahetusel Doors Open. Rääkisin kahel päeval 7+7 tundi jutti ehk tegin ühe ekskusrsiooni teise otsa. Ei oskagi arvata, mitusada inimest käis. Üle 300 küll, aga kui palju täpselt?
Igasugu põnevaid inimesi sai näha ja kuulda. Enamusel polnud aimugi, mis see Tartu on. Eestit teati veidi rohkem. Üks külaline üllatas, kui pakkus rahvusvaheliselt tuntuimaks eesti heliloojaks Heino Ellerit. Kuigi vastus oli vale, siis vähemalt 8 punkti talle selle teadmise eest. Paar inimest olid käinud kruiisiga Tallinnas, mõned noored niisama Eestis ringi rännanud. Üks poiss loopis eestikeelseid viisakusi, olles ise hoopis kohaliku põlisrahva cree esindaja - tal olnud eestlasest õpetaja. Idaeurooplased olid asjalugudega paremini kursis. Sekka sattus ka seni nägemata eestlasi. Aga üldjoontes valitses tõeline rahvaste paabel. Olen sellest ikka veel veidi oimetu.
Homme on selle hooaja viimane loeng. Mõned koosolekud ka veel vaja pidada siinpool lompi ja siis tuleb hakata ennast tasapisi Eestisse minekuks sättima.
Täna lõpetame keelekohviku esimese hooaja pargipiknikuga. Veidi tuuline on, aga vahest saame hakkama. Muidu soe vist ikka. Rõdult tehtud oletus.
Pea on väsinud.
No peaaegu. Eile oli juba üsna augusti tunne, kui temperatuurid 30 ligi kiskusid ja niiskust kogunes. Täna pilvitab, seepärast on veidi jahedam. Vist. Tegelikult ma ei tea, sest pole veel õue saanud. Varsti vaja hakata minema Tartusse tööpäeva teist poolt sooritama, eks siis saab sotti.
On nagu tore ka, aga liigne palavus pole ikka mõnus, kui pead samal ajal midagi kasulikku tegema. Ja teha on palju.
Hommikul tuli majaomanike büroost teade, et korterite õhujahutus lüiltatakse paari päeva pärast sisse. No mis jahutus, mõtlesin. Kas uues tornis on see siis tõesti olemas? Mõni tund hiljem tuli vabandus - jahutust sisse ei lülitata, sest seda meie majas pole... Ju siis kinnisvara töötajatel ka pea kuumast sassis. Küllap neil mitmed majad hallata, lähevad segamini. Aga paras naljanumber ikka.
Käisime arhimooride ja H-ga väljasõidul Pioneer Village´is. Kihid ikka kõik igaks juhuks seljas, et kui tuleb tige tuuleke. Aga peaaegu kõik viisakad kihid said viimaks maha kooritud, sest mis soe, see soe. Ja ilmake on meil viimaks tõesti suviselt soe.
Eurooplastele tundus Kanada ajalooline kultuurkiht küll arusaadavalt õhuke, aga nii see kord on, kui tutvuda kolonisaatorite ajalooga, mida see vabaõhumuuseum pakub.
Muuseumis oli palju lastega peresid, pisikesed plikad valdavalt printsessideks kostümeerunud. Kas käisid mereröövlitega kohtumas? Röövlid olid platsis ja suhtlesid lastega agaralt. Või oli mingi sünnipäevapidu käimas. Aga sellise palavaga tüllis ja keemias ringi hõljuda! Õõh.
Rõdu on suvekorda seatud ja talvegarderoob suvise vastu vahetatud. Nüüd päikeserammestus kontides.
... kõverpeeglist eile, kuigi vinnasin teist käe otsas mis kole. Vanast tarkusest läksin siiasamasse kodu lähedale Penguin punkti, kus olen pakkide järel käinud, aga see oli kinni pandud. Uus koht Churchi mööda alla lõunapoole. Hakkasin astuma heas usus, et kui kaugel see ikka olla saab, aga oli kaks metroopeatust edasi... Minust vooris mööda musklis geimehi, kes ju siin Churchi peal elavad ja askeldavad, aga ei pakkunud keegi nõrgale naisterahvale abikätt. Ikka ise sain hakkama.
Ja siis tunnike pargis Piret Jaaksi "Taevatütardega". Kastanid õitsevad. Paks rohelus. Kuid väga värske veel. Ilus. Pikaks nädalavahetuseks lubab ka head ilma, aga praegu sajab.
... töömõtteid ja muud sinna hetkel eriti ei mahu. Järjekordse näituse materjalid peaks juba valmis olema, aga pole veel. Kõik võtab aega, lõpuks ka puhtaks nikerdamine. Kui iga tähemärk on arvel, siis aina lihvid ja lihvid, et poleks ainult tähemärgid vaid mingi iva ka ikka. Homseks saame tekstid valmis küll, aga visuaalidega läheb veel aega vist. Õnneks ei tee ma seda kõike üksi.
Aga nüüd tuleb minna värkset õhku võtma ja vaadata, kas saan kõverpeeglist lahti.
... päev kontoris ja arhiivis. Naabrite ehituse käigus lõigati gaasitrass katki (kogemata), mistõttu tuletõrje oli kohal, Madison kinni, lehk üleval ja sooja vett majas polnud. Ka ei saanud ma Master´sist lõuna ajal omletti, kuna gaasipliit ei töötanud. Vähemalt ei pidanud me evakueeruma.
Päeva lõpuks üks intervjuu ja siis jooksuga koju, et siit Zoomi koosolekuga liituda. Seda tulebki nüüd teha.
Aga väljas on suviselt soe. Mõnus mahe õhk ja värske rohelus.
Ostsin Amazonist uue seinapeegli. See oli L. soovitus: kui autot pole, millega kraam poest koju tuua, telli veebist ja see tuleb ise su juurde. Nutikas. Lõpuks jõudsingi nii kaugele, et vormistasin ostu ja täna jõudis peeglike pärale.
Aga kui selle seina najale seadsin, kiskus maailm kiiva - olin saanud kõverpeegli. Ei, mu nägu polnud viltu, kuid servast paistvad raamaturiiulid olid küll kõik lookas. Ja üldse tundus kogu kodune ilm kuidagi fookusest väljas olevat ja ühele poole kaldu. Böö!
Nüüd vaja välja uurida, kuidas asjandusest lahti saada. Ma pole eriline amazoonitaja olnud, seega puudub ka ostu tagastamise kogemus. Kiire guugeldamisega sain teada, et pean peegli kusagile drop off punkti toimetama. Nii et ikkagi transpordiküsimus... Ja uut peeglit ka pole. Eks vaatan siis ennast 14-aasta eest prügikasti tagant leitud peeglikesest edasi. Seal kõik õige nurga all vähemalt.
Moraal: ei maksa neid Hiina põrssaid kotis osta ikka.
FB on täis virmaliste pilte. Entusiastlikumad käivad neid linnast väljas jahtimas, kus valgusreostust vähem. Jah, päikesetuuled möllavad. Ei mäleta, et varem oleks olnud G5 astme torme. Veebilehel https://www.swpc.noaa.gov/ olev tabel lõpeb otsa Kp 90-ga ja tänaseks on lagi saavutatud.
Muidu rahulik nädalavahetus - viimaks ometi. Puuluup sai koos Miinustega finaali. Korra oli mõte, et teeks siin watch party, aga tiimiliikmed on mujal hõivatud ja tõttöelda on toss väljas ka - ei jaksanud lihtsalt. Vaatan kodus omaette, rahulikult. Kõike ei viitsi vaadata ka. Mõttetut müra ikka palju seal.
Rõduaeda on juba kaks potti tekkinud. Nädalavahetus veel jahe, aga kui taas soojemaks läheb, kolin toakapsad ka õue. Kevad.
..., et ometigi üks koosolekutevaba päevahakatus, mil saab kogunenud meilidele vastata ja vahest isegi näitusetekste kirjutada. Aga hommikujooga ajal lõi äkitselt pea selgeks: ERRile sai ju aeg välja pakutud. Kähku püsti ja Zoomi!
Päeval HK-ga lõunasöök, mis pooltöine, poolisiklik. Tema puhul alati raske vahet teha - need kaks on kuidagi omavahel seotud. Täna läks eriliseks avameelitsemiseks. Kuuldu selgitab nii mõndagi. Et miks meil selline kummaline klapp on. Tänulik.
Õhtul keelekohvik. See sai hommikul ette valmistatud. Nüüd vehin meilidele vastata. Taustal jaurab eurovisioon. On ikka veider muusikaline nurgake, kus meie veidrikud polegi kõige kummalisemad. KP, meie kunagine filipiinlasest arhiivipraktikant, on totaalne fänn ja hoiab mind arengute ja prognoosidega messenegeri kaudu kursis. Niisiis tuligi meelde, et täna on see päev. No Puuluubile tuleb ikka pöialt hoida. Ja eks õhtul AH-ga keelekohvikus jagame muljeid. Tema on Kolumbiast pärit fänn.
Õues pilvitab. Nädalavahetuseks lubab vihma. Kahju. Üle mitme aja vaba nädalavahetus.
... teisipäev Tartus Biblio Klubi ja külalistega ehk siis et kaks ekskursiooni tehtud. Nüüd valmistun õhtuseks koosolekuks.
Postkontoris käies tuli jätsi isu. Selle aasta esimene õuejäts söödud. Ilm ju jätkuvalt ilus.
... nädalavahetus oli, tuluõhtu ja Kasari kontserdiga. Pärast seda oli päris veider kodus rahulikult kirjatöid teha.
Täna vahelduseks ka vaba õhtu, seejärel kolm töist ridamisi tulemas jälle.
Õues kena kevade. Rohelust tuleb aina juurde. Ilus aeg.
