Jah, päris Tartus olen. Kus sajab. Jahe on, märg ja kodune.
Tõesti igas mõttes kodune on olla. Kui Tallinna lennujaamas leidus veel välismaa mehi, kes kangesti mu suuri kohvreid kangutada tahtsid, siis Luxi bussijuht oli juba väga oma jope. Kahekorruselise bussi pagasiruum avaneb minusuguse päkapiku jaoks nii umbes näo kõrgusel. Bussijuht ronis sinna "lavale" ja käsutas: "Hakake andma!" No ei jaksanud mina oma suuri kohvreid ülerinna tõsta. Lõpuks pidi bussijuht ikka ise oma töö ära tegema.
Tartusse jõudes kordus sama asi. Bussijuht andis trepi kaudu väikese koti kätte, aga suured kohvrid lükkas "lava" servale, kust igaüks ise võttis, kui oma ära tundis. No eks võtsin siis minagi... Päris uppi ei läinud, aga palju ei puudunud. Ei ühtegi vabatahtlikku kavaleri kusagil! Kui teise kohvri ka alla olin saanud, siis üks venekeelne naishääl ütles, vist pojale, et "pomogi", aga polnud enam abi tarvis.
Tuterdasin siis oma kohvrikuhjaga taksopeatusse. See võis päris koomiline vaatepilt olla - sipelgas lükkab kaljavaate, millest igaüks tahab ise suunas veereda. Taksojuht vahtis seda pilti aknast tuima koonuga, kuni ma pagasnikuni olin jõudnud, siis mõtles veel hetke, aga viimaks ronis autost välja: "Et sõidame või?" No jah, sõidame...
Nõme siin niimodi targutada stiilis, et vaat, kus meil välismaal on ikka elu parem, aga see on küll tõsi, et kui sellised stseenid oleks Torontos aset leidnud, oleks abilisi sööstnud igast suunast. Või vähemalt oleks tehtud nägu, et äkki aitaks.
See, kuidas ma kohvritega 5. korrusele jõudsin, on juba omaette saaga, aga mis olnud, see olnud. Vaja siis inimesel nii palju kola kaasa vedada!
Pikk lend läks ladusalt, aga Varssavis saime 2,5 tundi lennukis passida. Mingit mõistlikku selgitust ei antudki. Vahest on ka parem mitte teada, milliseid tehnilisi rikkeid lennukitel esineb. Selle ootamise peale lõppes hommikuse meeskonna vahetus ja anti teada, et nüüd ootame uusi inimesi. No õnneks polnud mul vaja jätkulennule jõuda, aga ette ostetud bussipilet läks küll vett vedama. Tänu perekonna operatiivsusele sain viimase pileti kella 21sele bussile - Merit ostis selle mulle praktiliselt seenemetsast. Ikka sellele Luxile. Järele mõeldes on tegelikult kummaline, et neil selline bussijuht on. Luxi omad muidu ju kõvad rahva- ja kõnemehed, jätavad kangesti abivalmi mulje. Aga miks asub bussi pagasiruum nii kõrgel?! See küsimus on inseneridele.
Tänavu tekib vägisi tunne nagu tõstmise MMiks valmistuks - aina vinna. Loodetavasti tuuakse uus pesumasin homme ikka treppidest üles. Iga liigutuse eest peab maksma, aga paistab nagu oleks täis service. Vahest peaks bussijuhile ka preemiat või pistist pakkuma järgmine kord?
Päeval käisin Rimis head eesti toitu ostmas. Skänni ja maksa. Kuna olin ka plastikpurgitäie värsket hapukurki korvi ladunud, olin hädas, kuidas seda skännida - ruutkood oli purgi kaanel. Mina oma väsinud välismaise ajuga keerasin purgi ümber ja skännisingi ära. Soolvett voolas ja järgmiste toodete skännimine ei osutunud enam võimalikuks... Teenindaja tuli lapiga. Ma vabandasin, et näe, ruutkood oli veidi vales kohas. Teenindaja vastas: "No kõik on alati vales kohas." Jah, just nii vastaski.
Sellised lood. Aga kodus on hea. :) Päeval tegin ikka tööd ka, aga näe, õhtul leidub aega ja jaksu blogimisekski. Vihmaga ei taha tõesti kusagile kaugele minna. Tõstja tõmbab hinge. Peaaegu puhkus.
