Unesti

Üks varase lapsepõlve keeleprobleeme, mida tükk aega läbi ei hammustanud, oli selline: "Unesteid, unesteid kindlasti näen..." Mis imeasi see unesti on, mõtlesin siis. Nüüd kuulsin Vikerradiost jälle sedasama vana magama minemise laulu ja jälle need unestid... Nüüd tean ammugi, et oleks pidanud kuulma "Unes teid, unes teid...". Üle mõtlesin.

Teine pähkel oli papa tööjuur. Papa läks ikka aina töö juurde. Aga kuidas on algvorm (seda sõna ma siis muidugi ei teadnud, aga kontsept oli peas järelikult olemas). Oli selge, et papa töö juur see ei ole. Aga kuidas on siis? Küll tegi viha, et oled nii rumal. Seda tunnet mäletan. Takkajärele ei tundugi eriti ebaloogiline, et must filoloog sai. Või olen ma sellest juba kirjutanud? 😎

Aga muidu on nii, et palavikku pole ja muidu ka krapsum olek igati. Õhtul lähen J. juurde mudimisele. Siiski. Seda aega ei raatsi käest anda, sest niipea uut ei saaks. Et siis kuulutame ennast käesolevaga terveks. Homme õhtul pean nagunii tööle minema.

Tervis tuleb

... tasapisi. Kodukontori päev. Rahataotlus ja palju muid asju käsil. 

Tõin lilled rõdult tuppa, sest ööseks lubab miinuskraade. November hakkab hambaid näitama.

Aga eile lahkus Rutt. Vanad ajad tulid meelde. Igasugused. Ühised. Head teed, ilus hing!
 

Võeh!

Pole ammu nii haige olnud. Tõesti. Luud ja kondid valutavad, pea umbes. Ei tea, kas on kroona või miski muu, sest kodus teste pole. Aga ega vahet ole - kui on sant tunne, siis nii lihtsalt on.

Lennusõit polnudki kõige hullem, sest siis polnud nina veel täiesti kinni. Enne lendu sain koguni ühe jupi kirjatööd valmis. Aga õhtuks oli olemine nii vilets, et mitte miskit mõistlikku ei suutnud teha. Kohvergi lahti pakkimata. Hommikuse selgema peaga keetsin kanasuppi ja loodan nüüd selle tervistavale väele.

Haige

Pärast meeldivat päeva aukonsuli ja tema proua seltsis jäin haigeks. Õhtul jõudsin veel ka kunstimuuseumis ära käia, aga pärast seda oli ikka üsna sant olla. On siiani. Kui nüüd veaks koduni välja kuidagi. Lennureis ei saa meeldiv olema sellises seisus.
 

Arhiivis

... terve päeva. Tassisin läptopi kaasa - raske oli. Aga miks ma kaamera ja diktofoni kaasa võtsin, kui neid alles homme vaja läheb? Sassis omadega. Ja turi nüüd kange. Ülesmäge kojutulek annab korraliku koormuse.

Õhtuks lubati mereanni- ehk vähjapidu. Päris piinlik niimoodi inimestel kaelapeal olla. Aga neile vist meeldib ikka ka, et keegi uus siin ringi liigub. Tänulik olen. Jah.

Nii soojaks, kui loodetud, ei läinudki. Või siis oli soe südapäeval, kui ma toas istusin. Homseks lubab suisa 21-22 kraadi. Õnneks on päevasele ajale ringsõit planeeritud - Dartmouhi minek. Ehk saan siis ka sest soojast osa.

Huvitav linn

 ... see Halifax. Sai teist täna mitut pidi nähtud. Läbi muuseumide, jalgsi ja autoaknast. Pier 21-s ehk immigratsioonimuuseumis kulus üle poole päeva, aga ekspositsioon sai ka põhjalikult läbi töötatud.

Siis kohtusin aukonsul JSga, aga intervjuu teeme siiski alles neljapäeval. Tundus, et ta tahtis enne aru saada, kelle ja millega tegu... Neljapäeval lähme siis tema juurde. Nii mõnigi mõte tekkis. Saame teda kui endist ajakirjanikku, kes koguni mõne dokfilmi teinud, oma tulevases programmis kasutada. Jm.

Õhtul läksin tegin linnatiiru ja sattusin üleplaaniliselt ka meremuuseumi, kuna see oli just täna kella kaheksani lahti. Ei olnud eriti innovatiivne ega põnev. Kõige huvitavam oli põlisrahva - mi'kmaq - teemaline osa. Küll nende keeled on ikka ägedad! Oleks huvitav mõnda õppida, kasvõi veidigi nuusutada.

Õhtuks oli linnapark lukku keeratud. Ilus park, päeval läksin sealt läbi. Aga tabalukk läheb ette pool tundi enne päikeseloojangut. K. käest kuulsin, et nemad P-ga olevat sinna korra luku taha jäänud. Roninud siis üle aia. K. jäänud mantlit pidi rippuma. Hea teada kohalikke kombeid. Ehk siis parkide tööaegu. Kui just ei taha üle aedade ronida. Ja ma ei taha. Tõesti mitte.

Tegin 13 447 sammu.

Halifaxi

Sinna ma lähen, täna, juba varsti. Õnneks saarelennujaama kaudu. 

---

Ja kohal ma olengi. 2,5 tundi lendu möödus kiiresti, raamatu seltsis. Lennujaamast oli umbes tunnine bussisõit linna. Mõtlesin sealt edasi jala tulla, aga sellega, et siin on mäed, polnud ma arvestanud... Võtsin ikka takso. Kohvriga mäest üles pressida olnuks mõnevõrra ekstreemne.

K. ja P. juures hakkasin kirjatöid tegema. Vehin siiani. Seltsiks kaks kassi. Homme linna peale ja muuseumi ja intervjuu ka teha. Siis näeb ilma. Aga bussisõit linnagi oli ilus. Oh seda vett, mida siin on palju. Ja käänulisi teid. Ja päikesevalgust kõige kohal. Ilus.

Facebook - boo!

Notifications ikka ei tööta. Olen proovinud kõiki nippe, aga ei miskit. Neid sinna juba üle saja kogunenud. Imelikul kombel juhtub see ainult mu isikliku kontoga. Kõigi teiste puhul asi toimib. Vahemälu puhastamine jmt ei peaks seega mõjuma. Mingi kamm mu isikliku kontoga järelikult. Sõida seenele, Facebook!

Uni

... kadus täna pool viis hommikul ja jäigi kadunuks. Juba stress? Eelmine aasta see lajatas veel varem, vist juba septembri lõpus. Aga pole ka ime, sest lisaks kõigele muule on vaja novembri alguseks üks rahataotlus toota. Kuna olen terve järgmise nädala lennus, siis saab see mõnevõrra keeruline olema, aga äkki veame kambakesi välja. Klooni läheks ikka vaja: üks mina teeks kirjatöid, teine sehkendaks ringi. Kolmanda paneks molutama ja elust rõõmu tundma. I have a dream...

Täna tiirutab välisminister linnas. Õhtuks tuleb meile külla.

Midagi muud

... hetkel pähe ei mahugi kui töö. Päevad jäävad lühikeseks vägisi, st et kõike vajalikku ei jõua sinna ära mahutada. Aga mis sellest ikka rääkida-kirjutada. Laseme edasi. Õhtul loeng.

Tööd ja veel rohkem tööd

Jah, seda tuleb aina juurde - ustest, akendest ja internetist Ja omaenda peast muidugi. Novembris pidi olema 12 üritust. Üks jääb ära, järele jääb 11. Sellist hullumaja pole ammu olnud.

Halifaxi reis hakkab ilmet võtma. Peab veel mõned liigutused-kokkkulepped tegema. Õnneks on Pier21 inimesed kärmed vastama.

Täna saan pügalasse ehk K. juurde juukseid lõikama. Väljas päike. Saab olema tore sinna matkata.

Hommikul kodus joogat väänates võis aknast näha, et Don Valley on värvi muutnud - suured laigud kollast on ööga juurde tulnud.

Uus nädal

 ... vanad tööd ja tegemised. Sügis.

Ja pean ütlema, et selle maailma koledused väsitavad.

Nagu eile, nii ka täna

Ja just niisama kui üleeile. Vt kolmapäevast postitust ja saad teada, mis toimub.

Mõned erinevused on: eile tegin õhtupoolikul ühe arhiiviteemalise koduvisiidi, täna lähen vanadekodusse.

Nagu Eestis, nii ka siin asutakse turvama juutide keskusi ja neid pole siin mitte vähe. Online´is olevat juba ähvardatud. Eile saime oma Bloor St. Culture Corridori partneritelt Miles Nadali keskusest uudiskirja, kus manitsetakse nende majas tegutsevate spordiklubide kliente tundidesse varem kohale minema, et läbida turvakontroll. Paistab, et see sõda seal kaugel võib ikka mujalgi pommid lendama ja kuulid vihisema panna.

Argipäev

Turi kange, ilm hall, tööd palju - argipäev. Tuleb siiski tänulik olla, sest meil pommid ei lenda ja kuulid ei vihise.

Aga kes käis merepõhjas kaablite ja torude kallal, seda tahaks küll teada. Või kas on üldse rohkem variante kui üks?

Pea ja kael ja välisminister

Sügis on sisse murdnud kõigi oma hädadega. Pea valutab üle päeva. Kas kael saab külma? Ma küll pakin ennast külmavaresena korralikult sisse, aga... Väga tüütu.

Välisminister jõuabki ka viimaks kohale. Järgmisel nädalal. Algavad ettevalmistused.

Muidu oli ka kiire päev.

Hakkab meeldima

Et mis? Eks ikka vabadus. Neljas päev molutamist juba. Ilm küll kõle, aga muidu hää olla. Tänulik. Tänasel tänupühal.

Laupäeval käisime K-ga Stratfordis "Kuningas Lear´i" vaatamas. Ei olnud 100% Shakespeare´i keeles, aga minusugusel ikka veidi keeruline kiiret teksti jälgida. Aga lugu ju tead ja lavastus oli hea, nii et elamus siiski. Selle tuules uurisin nüüd, mida Torontos vaadata võiks ja ostsin "Madame Bovary" balletile pileti novembriks.

Sügis on päriselt päral. Värve, vihma, pimedust - kõike jätkub. Ja tuleb juurde. Nii on. Eile tõin talvesaapad keldrist tuppa.

Steve Hackett ja vabadus

Eile järjekordne muusikavapustus: Steve Hackett viis ajas kaugele tagasi, EPA klubi kuulamisdiskode jms aega. Originaal Genesist muidugi ei olnud, aga asendus oli hea ja Hackett neist kõige parem. Kuulsime ka Genesise eelset muusikat. Ja kevadised Tartu muusikapäevad tulid meelde, kui kohalikud proge rocki jõud Vanemuise saali raputasid. Tõeline ajarännak. Aga ikkagi, milline virtuoos! Pisarad tulid suisa silma. Võimas.

Argielulise kultuurivapustuse sain ka. Massey Hall oli täis peamiselt 60+ meesterahvaid. Tegelikult see ju üllatama ei pannud. Muusikal pole küll lipikut küljes, et see on naiste ja see meeste oma, aga tegelikkuses mingi nähtamatu lipik justkui oleks. Naisi oli saalis tõesti napilt ja needki küpses eas - just nagu ma ise ja KKgi. Esimest korda elus sattusin olukorda, kus naiste vetsus polnud saba! Küll aga lookles testosterooniküllane järjekord meeste kempsu ukse taga. Naised olid sellest kõik väga elevil. Ju ma polnud ainus, kes sellist asja esmakordselt näeb.

Täna oli vaba päev ja kolm tükki on veel tulemas, sest kätte jõuavad tänupühad. Tänane vabadus oli küll ekstra, ainult Tartu College´i rahvale. Muud inimesed töötasid. Sain veel ühe pika vabaõhutiiru teha suhteliselt sooja ilmaga. Iga päeva naudid nüüd kui viimset. Õhtul kontserdilt tulles jäime küll paksu vihma kätte, aga hommikuks klaaris ära ja päevaks saime 20 kraadi kätte jälle. Homme enam nii soe pole.

Lõpetuseks üks kaunis vaikne hetk Steve Hackettilt, mida ka eile kuulsime: https://www.youtube.com/watch?v=iEjiO4A-sHY

Keelekohv

Eile keelekohvitasime esimest korda. Väga äge seltskond tuli kokku. Servapidi eestlasi ja üldse mitte eestlasi. INSAl on suurepärased metoodilised materjalid, millega asi lõbusaks teha. Kui ennemuiste noore õpetajana kooli tööle minnes sama hästi relvastatud olnuks, poleks see amet ehk nii hull tundunudki. No eks elukoolist ole ka abi muidugi, aga ilma INSA varustuseta oleksin püsti hädas olnud.

Selline punt siis meil. EK jõudis enne enekat kahjuks ära joosta.

Selline ilmake meil siin

Aga prognoos on nutune. Plätudest saabastesse. Juba paari päeva pärast.

Palav ja närviline

... päev. Pluss õhtu. Õue ei saa enne, kui öösel.

Kirjutamispuhkus

... oli nädalavahetusel, st et ei kirjutanud mitte kui midagi. Laupäeval toimus järjekordse kunstinäituse avamine ja viimane õhtusöök K-ga, kes lendas tagasi Eestisse. Eile aga põhjalik molutamine. Oli hää. Ja on vast soe ilmake! Tuleb minna homseks tööpäevaks niiti-nõela ja kolmapäevaseks keelekohvikuks kirja- jm tarbeid ostma. Üksiti saab siis ka suvist oktoobri algust nautida. Tuleb iga hetke täiega kasutada nüüd.