Läkski nii nagu võis arvata, et ega siia palju kirjutada jõua. Sest tuleb ju mujal ja mujale kirjutada. Aga olgu siis üks sirts jälle - külma kodusistumise ilma puhul.
Või mis külm see Eestiga võrreldes - närused 16 miinust ainult, lumeta pealegi ja öösel. Päevaks jäi sellest vast 10 järele. Aga kuna nädala eest oli umbes null ja kahe eest pluss 7, siis tundub külm seegi. Ja pealegi - on hea vahepeal kodus ka istuda.
On olnud kasulik päev. Facebooki kõrvaltubades kolades jõudsin külla meie presidendile ja profiilist loen, et tema muusikalised lemmikud on Arcade Fire, Sufjan Stevens ja Nico Muhly. Ainult viimase nime olin kuulnud, muusikat mitte. Teistest polnud undki näinud. Mis muud, kui läksin youtube`i ja veendusin, et lisaks heale füüsilisele vormile on meie presidendil ka suurepärane muusikaline maitse ;) Esimene punt on Montreali indie rokkarid, teine USA spirituaalsete allusioonidega laulja ja laulukirjutaja (nagu ütleb Wikipedia), kolmas noor moodsa klassika esindaja New Yorgist. Igaüks omamoodi põnev ja isutekitav. Nende turneesid siia linna ei paista lähemal ajal toimuvat. Sufjan Stevens oli Torontos eelmise aasta oktoobri alguses ja vaevalt, et ta lähemal ajal siia satub.
Toredaid muusikalisi avastusi on facebooki kaudu veelgi tulnud. Marcus viitas eile Groove Armadale ja nii nagu mitmed muud, jäin minagi väljavisatud konksu otsa - kuulasin kohe isuga ega saanud seetõttu hästi Eesti Elule lubatud lugu kirjutada (möödunud pühapäevasest VEMU üritusest Tartu College`is).
Muusikanälg annab endast kõvasti märku viimasel ajal. Tafelmusikule nädal tagasi reedel siiski ei jõudnud ja seda puhtast laiskusest. Nad mängivad Trinity-St. Paul`s Centre`is Blooril - Tartu College`ist viis minutit läände. Aga kontsert algas kell kaheksa ja reede õhtul ei jaksa nii palju ületunde teha. Jäigi minemata. Ostsin pruugitud ja kraabitud kohvi- ja otsalaudadele punumatid ja kõmpisin koju. Nii palju siis Bachist Tafelumusiku esituses.
Laupäev (ikka nädal tagasi) oli ka muusikaline mõnes mõttes. Käisime Kiilaspeadega kinos Coco Chaneli filmi vaatamas. Mul oli see ammu plaanis, aga siis kadus film südalinna kinodest ära ja ma mõtlesin, et jääbki nägemata. Reedel sattusime Kaiga jutustama tööl. Tuli välja, et tal sama soov ja et film siiski jooksvat veel kusagil põhjapoolses kinos. Oligi plaan tehtud. Tütar Kati viidi ooperisse ja vanainimesed läksid kinno.
Kaie on Eestist, töötab siin eesti lehe juures (olen lehega sama koridori peal). Tema mees Paul on Kanada eestlane. Pärast filmi tegime Kiilaspeade juures aega parjaks, kuni oli aeg Kati ooperist üles korjata ja mind koju viia. Oli väga tore õhtu, sest on väga mõnusad inimesed. Kaie ka eesti fil, Tallinnas õppinud. Nii et meil sarnast backi ja huve. Ja siis selgus, et oleme veel ka melomaanid kõik. Lõpuks ometi keegi, kes dzhässist hoolib! Saame vahest koos klubides käia. Mujale saab üksi ka minna, aga vastu ööd dzässikohvikusse nagu ei taha. Ja on tore leida uusi vahvaid inimesi.
Film oli ka üsna kobe. Sõõmuke euroopat. Aga kino oli eriti mõnus. Selline vanaaegne, mille kohta peaks ütlema kinoteater. Kassa ka vanaaegne - kõrge postament, kus istus vanamees, kelle kohta Kiilaspead teadsid, et olevat kino omanik. Kaardiga maksta ei saanud, ainult sularahas. Stiilne otsast lõpuni. Kino näitab nö kunstilisi filme, mitte hollywoodi kommertsi. Kaua see vastu peab, ei tea. Teisi selliseid on linnas küllalt kinni pandud. Soovime vanamehele ja tema kinole pikka iga. Mulle tuli Tartu eskimo-onu meelde, Rooma vist nimeks. Sellised võluvad visad fossiilid keset moodsat unifitseerunud maailma.
Kiilaspead rääkisid, et lähevad aprillis Mark Knopfleri kontserdile Massey Hall`i. Vaatasin netist, et tõesti, pileteid on veel. Aga selle nädala reedel mängisin plaanid kiirelt ringi. Jälle Kaiga kultuurselt lobisedes kuulsin, et Kristjan Järvi tuleb oma Absolute Ensemble`iga Toronto konservatooriumi uude Koerner Hall`i veebruaris. Vaatasin netist, mis neil seal veel tulemas on, ja mis ma näen - Steve Reich isiklikult, 29. aprillil nagu Mark Knopflergi... Oli selge, et vana rokihõbe tuleb ohvriks tuua ja minna vaatama üht suurimat elavat moodsa muusika imelooma.
Kuna nimetet asutus jääb mu koduteele, astusin sealt õhtul läbi ja ostsin piletid ära. Kohe hubasem tunne hakkas - kaks mõnusat elamust ees ootamas. Reich teeb oma viimaseid asju, koos Toronto Nexusega. Järvi mängib koos Simone Dinnersteiniga, Absolute Bach. Mis sa hing veel tahad. Suures linnas ikka suured võimalused, midagi pole öelda. Kui vaid ise viitsid osa saada. Peab ennast ikka innustama ja kannustama. Ja vahest jõuame millalgi Kiilaspeadega sinna Priidu poolt reklaamitud Orbit Room`igi - olgu siis Kevin Breitiga või Kevin Breitita.
Nõnda on tänased muusikalised leiud facebookist olnud nagu kirss tordi peal. Väga värskendav. Ja tunne on, nagu oleks priske portsu vitamiine sisse võtnud. Või ongi asi hoopis neis mustikates, mida ma juba mitmendat päeva mugin?
Island 3
9 aastat tagasi
