Metsas ka käidud nüüd. Mõnus oli. Töine ka, aga mets ikka. Nüüd olen mingi tõve külge saanud - püüab mind maha murda, aga panen vastu. Seni.
Tänavusest MÜst jääb peamiselt vist küll öömaja meelde. Kuna ma keeldun juba mõnda aega karjaööbimisest, siis püüdsin leida privaatse majutuse võimalikult Kotkajärve lähedal, et kenad autojuhid minu pärast liiga pikki otsi ei peaks tegema. Lähim motelli-laadne koht oli Port Sydneys, 15 minutit Kotkajärvelt. Saadaval oli ainult loft ehk korter läbi kahe korruse, kahe magasmistoa ja elutoaga. Oli lootust, et üks daam, kellel üksiti rattad all, tuleb sinna koos minuga. Metsas selgus, et ta ikkagi ei tule ja ma pean uhkes lossis üksi olema. Kallis koht oli, sest suur ju... Aga mis teha.
Kui Torontost sõitu pakkunud T-ga kohale jõudsime, oli valvelaud tühi. Välisuks sõbralikult lahti, aga majas ei hingelistki. Ootasime. Letil oli teade, et kui vaja ühendust võtta, siis helistage. Helistasin, keegi ei vastanud. Teine number oli sõnumite saatmiseks. Ka sellele ei tulnud vastust. Siis ilmus kohale veel üks turist - saksa härrasmees, kellel kaasas terve väikebussi täis Kanadasse mineraale uurima tulnud teadlasi. Arutasime, mida teha. Siis näen, et letile on laotatud sisseregamise paberid, võtmed kenasti peal. Läksin, uurisin ja kassanäe, olidki minu-nimeline paber ja võti ka olemas. Panin allkirja, võtsin võtme, soovitasin sakslasel sama teha ja läksin oma apartementi otsima.
Kui õhtul MÜst tagasi tulin, oli välisuks endiselt lahkelt lahti, aga näha polnud hingelistki. Ei olnud kelleltki küsida, kas nad hommikusööki ka pakuvad. Expedia kinnitus ei öelnud selle kohta sõnagi, motelli veebileht samuti mitte. Küsisin siis AI-lt. See teatas, et breakfasti saab reedest pühapäevani, aga ma olin seal teisipäeval ja kolmapäeval. Tellisin siis auto vastu nõnda, et jõudsin MÜ hommikusöögile.
Ma ei näinud seal ühtegi töötajat ei järgmisel hommikul, õhtul ega ka lahkumispäeva hommikul. Kuna korteris oli kööginurk, proovisin ühel õhtul teed teha, aga tassi polnud ei mu korteris ega ka kusagil mujal: käisin läbi söögitoa, fuajee kapid ja koguni baari - nichtsigi!
Nagu kummitustelossi oleks sattunud. Õhtuti kuulsin tubadest hääli, mis tähendas, et sakslased olid ka sisse kolinud, aga kokku me enam ei saanud, nii ei saanud ka küsida, kas neil oli õnne mõnda kohalikku trehvata.
Täielik iseteenindus on airbnb-des tavaline, käid koodiga sisse välja ja omanikke ei näe. Aga tervet lahtiste uste maja niimoodi pidada? Eks see tähenda, et paik on turvaline: kodutud ja kaagid ei koli sisse ega tassi varandust laiali. Turvakaamera oli leti kohal. Vahest nad kodust patjade või peenarde vahelt jälgivad, kuidas külalised ennast üleval peavad. Aga no ikka väga kummaline äripidamine. V. teadis rääkida, et omanikud proovivad juba mõnda aega majutusasutust maha müüa, aga tulemusteta. Küllap see seletab omanikepoolse entusiasmi puudumist. Eks loodame, et järgmiseks aastaks leiab tondiloss endale uue omaniku ja kui tekib vajadus seal ööbida, on asi paranenud.
Muud häda ju polnudki - voodi ja vannituba olid olemas, magada ja pesta sai - aga rahast on küll veits kahju. Olematu teeninduse eest selline patakas välja käia? No ma ei tea.
Aga metsas olla oli hea. MÜ kirjutamise huviringis tuli haiku peale:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar