Kehv kirjutaja olen viimasel ajal. Kirjutamise rutiin ja harjumus on küljest ära kukkunud kuidagi. Kui vahe sisse tuleb, tekib tunne, et mis siin ikka kirjutada, pole ju midagi olulist öelda. Aga siis mõtled, et järjepidevuse huvides ikka peaks ja võiks. Mõtlesin siis, et OK, kirjutan näiteks sellest, mida uut on vahepeal jaapani kohvikus Bloom juhtunud. Sealt tehtud postitused on FB-s kummaliselt populaarseks muutunud. Kirjutama hakates sain aru, et kui mõni harjumus on kadumas, siis teine hoopistükkis süvenenud.
Kui Eestist tagasi tulin, kadus tuttav hiina tüdruk kohvikust varsti ära - asendus jaapani tüdrukuga. Aga sellest ma vist juba kirjutasin ühes varasemas postituses. Kui jaapanlannalt esimest korda teed-kooki tellisin, sain aru, et olin kõik see aeg enda arvates genmaicha lattet joonud, aga tegelikult pruukisin matcha lattet. Moraal? Kui räägid, tee suu lahti ja artikuleeri korralikult. Ikka ongi tõsi, et mõni ei kuule sugugi, kui ma oma tavalise häälega "sosistan". Eks hiinlanna kuulis alguses valesti ja lõpuks ütlesin ju ainult, et sama, mis tavaliselt, ja nii need matcha latted aina lauda ilmusid. Genmaichat otsustasin juua, sest seal on väidetavalt vähem kofeiini. Tänu hiinlanna poolt serveeritud matchadele olin selle maitsega lõpuks nii ära harjunud, et jaapanlanna serveeritud genmaicha tundus jumalast vale. Nüüd joongi matcha lattet. Teadlikult. Ei karda kofeiini ega midagi.
Hiinlanna ilmus siis ka ikka välja jälle ja rääkis, et käibki nüüd kahe koha vahet. Mõnikord on Eatoni lähistel avatud uues Bloomis, mõnikord selles Yonge´i tänava vanas. Oli tore jällenägemine ja tükike maailma loksus ka paika.
Jõuan sinna kohvikusse tavaliselt üsna vara - poole kümne ja kümne vahel on minu jaoks vara vähemalt vabal päeval. Ühel laupäeval saabusin taas valvepostile, aga koogilett oli jumalast tühi! Küsisin tol päeval teenindanud jaapanlannalt kurvalt, kas kooke polegi. Tema viitas selja taha kinnistele tordikarpidele ja teatas vabandavalt, et ta pole jõudnud neid veel välja panna. No võtsin siis ühe juzu tart´i, mis juba letis istus. Juzu on väga maitsev tsitruseline, apelsini ja sidruni sugulane, mille zheleed võib leida ka ühest minu Bloomi lemmikust, matcha ja juzu koogist.
Järgmisel nädalal oli platsis hiinlanna, aga koogid olid jälle puudu. Sain teada, et nüüd tuuakse kooke uuest Eatoni lähedasest kohvikust ja nende kohalejõudmine võtab aega. Maksin oma shokolaadi ja sarapuupähkli koogi eest ette ära lootuses, et viimaks jõuab kook ise ka kohale. Jõudiski.
Nüüd lähen kohvikusse teadlikult hiljem, sest mis mõtet on sinna minna, kui kooki pole, exole, sest nende pärast saab seal käidud. Lugemise pärast muidugi ka, aga see kõik on üks kohustuslik kombo - võta üks ära ja kaardimajake kukub kokku.
Just selline harjumuse ori ma olen. Vahepeal tekkis tunne, et mõned asjad on elus õnneks väga kindlad - Bloomi kohvik näiteks, kus vaatavad vastu tuttav nägu ja tuttavad koogid. Aga näed sa, ühel päeval ei vaadanudki. Et mis siis juhtub? No mitte midagi tegelikult. Ometi tahaks, et kõik oleks nii kui enne, sest nii on olnud ja nõnda tundub õige. Täitsa jabur värk! Mu jalutusradadega kipub sama asi olema: hakkan mõnda käima ja jäängi käima. Huvitav, kas see haigus süveneb, kui veel vanemaks jään? Karta on.
Samas, mõtle, kui lihtne on vaheldust tekitada. Tambi küllalt pikalt sama rada, siis keera ühel päeval ots ringi ja mine teises suunas ja - voilà! - milline tohutu seiklus! Võib olla muidugi, et kui töine elu on kirev ja ettearvamatu, mida ta ju on, siis vabal ajal ongi vaja ennast rutiiniga rahustada.
Aga ma pole sugugi ainus harjumuse ori. Kui ma Bloomi näiteks pika nädalavahetuse esmaspäeval ilmun, kommenteerib hiinlanna, et täna pole ju ei laupäev ega pühapäev. Niisiis juhtub noortegagi. Pole ka ime, kui tädi käib kui Kopli tramm juba kaks aastat - ikka laupäeval või pühapäeval. Peaks teenindajat mõnikord shokeerima ja tellima matcha latte ja koogi asemel kohvi croissantiga ja vaatama, mis juhtub. Ehk ei saa tüdruk närvivapustust?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar