Oma teises elus tagasi

Jah, varsti juba nädal oldud oma teises elus. Kõik läheb ikka uskumatult kiiresti mööda. Kaks kuud Eestis oli kui üks pikk hingetõmme - sisse-välja ja läinud ta oligi. Aga mõnus oli. Ohtralt omasid ja kultuuri. Sõite siia ja sinna. Kohvikuid muidugi. Ja isegi raamatuid tavapärasest enam. Siin saab nüüd ka suvesooja nautida, mida Eestisse eriti ei jagunud. Õnneks pole liiga palav.

Varssavi-Toronto lennul upgrade´iti mind premium klassi ehk et jalgadel oli küllaga sirutusruumi, söök suurepärane ja kui oleks tahtnud, võinuks LOTi kulul nina täis tõmmata. See hüve läks minu puhul muidugi raisku jälle. 

Nädalavahetusel vaatasin oma siinsed käigurajad üle, ostsin rõdule uusi taimi ja kohtusin inimestega. Tööasjad said ka käima lükatud. Täna õhtul iga-aastane MRI.

Ikka väga kiirelt käib see ümberlülitus, aina imesta. Seekord on isegi jet lag mõõdukas - magan kella 6ni ilma igasuguse pingutusega, esimesest hommikust peale.

Turnee tehtud

Kõik sai tehtud, igal pool käidud, aga Tartusse tagasi jõudes oli kumm nii tühi, et Vanemuise suvekontserdile minna ei jaksanud. Eile sain kodutada ja tööd teha, "Odüsseiat" vaatasin ka. Täna oli jälle sõidupäev - Reimani kolleegiumiga Raplasse, Järvakanti ja mujale sinna ilmanukka, mis mulle võõravõitu. Päikest ja vihma, kirikuid ja eesti klaasikunsti ajalugu. Kena päev. Aga süda valutab. Kui omadel ei lähe hästi, on raske. Kuid lootma pean ikka parimat, eks.

Juba kuu läinud?

Kuidas see küll juhtus, et juba kuu aega pole siin sõnu teinud? Ju siis pole olnud aega ega vajadust. Nii palju muud on teha.

Külluslik aeg on olnud seltskondlikus ja kultuurilises mõttes. Töises ka. Kõike palju ja segamini. Nii mitmest Klaaspärlimängu kontserdist polegi varem osa saanud - jõudsin neljale. Havryli ja Iisraeli koori omad tipphetkedeks. Sekka Curly Stringsi ja Zetosid. Sel reedel Viljandi Vanamuusikafestivalil Marcel Joannes Kits ja festivaliorkester Andres Mustoneniga. Võimas elamus.

Isegi kinno olen jõudnud: esiteks Virginia Woolfi romaanil põhinev "Öö ja päev", siis Vivaldist ja tema õpilasest kõnelev "Primavera". Koguni raamatuid olen saanud lugeda. See on lausa imelugu, sest tavaliselt Eestis olles selleks aega pole. Seekord olen teadlikult jätnud ajaauke iseendale ja käinud raamatuga kohvikutes ja jõe ääres. Vajalik aeglustus sebimise ja suhtlemise sekka.

Homme alustan pikemat turneed Tallinnasse, Saaremaale ja Viljandisse. Liikumapanevaks jõuks ikka muusika: Lenny Kravitz, ooperipäevad ja folk. Kui hästi läheb, jõuan nädala pärast ehk isegi Vanemuise sümfoonikute kontserdile Kassitoomele.

Ilm ka väga vaheldusrikas. Kui on tunne, et nüüd tahaks küll juba sooja saada, siis tulebki kerge kuumalaine. Kahjuks sai see otsa just enne seda, kui ma ennast saarde asutan. Ooperisse tuleb vist soe jope kaasa võtta - temperatuurid kukuvad suisa 13C peale. Aga mina ikka rõõmus. Kodus on hea.

Hea

Kodus on hea olla. Seda ümberlülitust oli väga vaja. Kui oleks Torontosse tiksuma jäänud, poleks rattalt maha saanudki. Siin olen ju ka aina tööd teinud, aga märksa rahulikumalt. Asukohavahetus teeb ajus kiire restardi ja seda oligi tarvis. Nüüdseks olen ka pakkimisväsimusest lahti saanud ja kohalikku aega jõudnud. Üsna inimese tunne juba.

Tartus ringi käies olin kurb, et pärnad on ära õitsenud, aga nüüd tundub, et pole veel õitsema hakanudki. Kumbapidi on siis? Täna nägin mõningaid õisi siin ja seal.

Nüüdseks on suvi ametlikult alanud. Ilm on mõõdukalt soe, mõnus. Jaanid ukse ees.

Kodus

Jah, päris Tartus olen. Kus sajab. Jahe on, märg ja kodune.

Tõesti igas mõttes kodune on olla. Kui Tallinna lennujaamas leidus veel välismaa mehi, kes kangesti mu suuri kohvreid kangutada tahtsid, siis Luxi bussijuht oli juba väga oma jope. Kahekorruselise bussi pagasiruum avaneb minusuguse päkapiku jaoks nii umbes näo kõrgusel. Bussijuht ronis sinna "lavale" ja käsutas: "Hakake andma!" No ei jaksanud mina oma suuri kohvreid ülerinna tõsta. Lõpuks pidi bussijuht ikka ise oma töö ära tegema.

Tartusse jõudes kordus sama asi. Bussijuht andis trepi kaudu väikese koti kätte, aga suured kohvrid lükkas "lava" servale, kust igaüks ise võttis, kui oma ära tundis. No eks võtsin siis minagi... Päris uppi ei läinud, aga palju ei puudunud. Ei ühtegi vabatahtlikku kavaleri kusagil! Kui teise kohvri ka alla olin saanud, siis üks venekeelne naishääl ütles, vist pojale, et "pomogi", aga polnud enam abi tarvis.

Tuterdasin siis oma kohvrikuhjaga taksopeatusse. See võis päris koomiline vaatepilt olla - sipelgas lükkab kaljavaate, millest igaüks tahab ise suunas veereda. Taksojuht vahtis seda pilti aknast tuima koonuga, kuni ma pagasnikuni olin jõudnud, siis mõtles veel hetke, aga viimaks ronis autost välja: "Et sõidame või?" No jah, sõidame...

Nõme siin niimodi targutada stiilis, et vaat, kus meil välismaal on ikka elu parem, aga see on küll tõsi, et kui sellised stseenid oleks Torontos aset leidnud, oleks abilisi sööstnud igast suunast. Või vähemalt oleks tehtud nägu, et äkki aitaks.

See, kuidas ma kohvritega 5. korrusele jõudsin, on juba omaette saaga, aga mis olnud, see olnud. Vaja siis inimesel nii palju kola kaasa vedada!

Pikk lend läks ladusalt, aga Varssavis saime 2,5 tundi lennukis passida. Mingit mõistlikku selgitust ei antudki. Vahest on ka parem mitte teada, milliseid tehnilisi rikkeid lennukitel esineb. Selle ootamise peale lõppes hommikuse meeskonna vahetus ja anti teada, et nüüd ootame uusi inimesi. No õnneks polnud mul vaja jätkulennule jõuda, aga ette ostetud bussipilet läks küll vett vedama. Tänu perekonna operatiivsusele sain viimase pileti kella 21sele bussile - Merit ostis selle mulle praktiliselt seenemetsast. Ikka sellele Luxile. Järele mõeldes on tegelikult kummaline, et neil selline bussijuht on. Luxi omad muidu ju kõvad rahva- ja kõnemehed, jätavad kangesti abivalmi mulje. Aga miks asub bussi pagasiruum nii kõrgel?! See küsimus on inseneridele. 

Tänavu tekib vägisi tunne nagu tõstmise MMiks valmistuks - aina vinna. Loodetavasti tuuakse uus pesumasin homme ikka treppidest üles. Iga liigutuse eest peab maksma, aga paistab nagu oleks täis service. Vahest peaks bussijuhile ka preemiat või pistist pakkuma järgmine kord?

Päeval käisin Rimis head eesti toitu ostmas. Skänni ja maksa. Kuna olin ka plastikpurgitäie värsket hapukurki korvi ladunud, olin hädas, kuidas seda skännida - ruutkood oli purgi kaanel. Mina oma väsinud välismaise ajuga keerasin purgi ümber ja skännisingi ära. Soolvett voolas ja järgmiste toodete skännimine ei osutunud enam võimalikuks... Teenindaja tuli lapiga. Ma vabandasin, et näe, ruutkood oli veidi vales kohas. Teenindaja vastas: "No kõik on alati vales kohas." Jah, just nii vastaski.

Sellised lood. Aga kodus on hea. :) Päeval tegin ikka tööd ka, aga näe, õhtul leidub aega ja jaksu blogimisekski. Vihmaga ei taha tõesti kusagile kaugele minna. Tõstja tõmbab hinge. Peaaegu puhkus.

Minek

Kohvrid (3) pakitud ja kaubaalused ka - 99 läheb lattu ja 6 Eestisse. Noorte päralt jäävad sabad.

Pöörane kevad on olnud. Lõpuks ometi saab istuda (lennukis 9+ tundi) ega pea aina treppidest ja mägedest üles-alla jooksma, kastidega ja ilma. Kilod kadusid märkamatult. Rannahooajaks vormi? Pruuniks 2. juuniks keldris muidugi ei saanud.

Aga jah, nüüd saab koju. Seal pole ka rahu loota, aga vähemalt ei pea vahetpidamata tassima ja pakkima. Kõik muu on kui puhkus.

Mis muud, kui et hakkame siis aga minema.

Ikka sama lugu

Just lõpetasin seansi psühholoogiga, kes andis nõu, kuidas hullumaja puhvetis 15. juunini vastu pidada. On parem juba sellestki, kui keegi su ära kuulab.

Aga eile õnnestus mul endale päris vaba päev tekitada. Sain kohvitada-lugeda ja isegi kinno jõudsin. "Silent Friend". Pikk aeglane meditatsioon hõlmikupuust, inimestest ja igasugustest kontaktidest - nii inimeste kui inimese ja looduse vahel. Vahepeal oli tunne, et liiga pikk, aga lõpuks ikka hea meel, et sai näha midagi, mis pole mõeldud lastele ega lapsemeelsetele. Isegi hoolimata mõnest küsitavusest ikka väga hea film ja nähtud just siis, kui seda tarvis oli. Soovitan.

Hõlmikpuu on küpsemas eas eestlastel ehk meeles 1980ndate lõpust, kui Tallinnas Süda tänaval ühte sellist maha taheti võtta. Hirmsaks madinaks läks. Puu jäi alles. Täpselt ei teatagi, millal see istutati, kusagil 1890ndatel vist, aga see olevat suurim ja vanim hõlmikpuu Eestis. On ta ikka veel alles? Vikipeediast jääb mulje, et on.

Torontos on neid omajagu, ka mu kodutänaval ja naabruses. Läheb sügiseti väga erilist kollast värvi. Ilusad on. Nüüd sain teada, et neid on emaseid ja isaseid ja emased haisevad okse järele (õieti nende viljad). Puu pidi saastatud õhus hästi hakkama saama, seepärast on neid siia istutatud. Psühholoog teadis rääkida, et mõned linnaelanikud tahavad emastest puudest haisu pärast lahti saada. Inimestel on ikka huvitavaid muresid.

Pärastlõunal lähen kirmuse naistega linna peale hängima. Eile käisid nad Niagara Fallsis. Jäid päevaga rahule, tundus.